Vanima graafikatehnika au kuulub puulõikele. Juba 6. sajandil hakati Hiinas seoses budismi levikuga palvetekste puutemplite abil paljundama. Euroopasse jõudis puulõikekunst seoses paberivalmistamise oskuse levikuga 14. sajandil. Trükikunsti kasutuselevõtuga 15. sajandi keskpaigas sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetega ning sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike kõrgaeg oli 15. ja 16. sajandi vahetus, mil puuplaadil paljundamise vastu hakkasid huvi tundma mitmed nimekad maalikunstnikud — Albrecht Dürer (1471–1528), Lucas Cranach vanem (1472–1553), Hans Holbein noorem (1497–1543). 16. sajandi teisel poolel surusid uued graafikamenetlused (vaselõige, ofort) puulõike odavate rahvaväljaannete piltideks, luksuslikes raamatutes kasutati puulõiget vaid vinjettide ja initsiaalide tarbeks, illustreerivaid tahvleid hakati valmistama vaselõikes.

Vasegravüür kasvas välja kullasepakunstist ilmselt 15. sajandi algul Lõuna-Saksamaal ning levis peatselt Itaaliasse ja Madalmaadesse. Vaskplaadile graveerimine võimaldas kujutatavat paindliku kontuuri ja varjundirohke pinnaviirutuse abil detailsemalt edasi anda. Tehnilise täiuse saavutas tehnika juba Martin Schongaueri (1430–1491) ja Albrecht Düreri teostes. 16. sajandil kujunes vaselõige enimkasutatavaks paljundusviisiks, leides pinda paljudes Lääne-Euroopa maades, eriti itaalia ja prantsuse kunstis, kus menetluse peamiseks valdkonnaks kujunes mineviku ja kaasaegsete maaliteoste reprodutseerimine.

16. sajandi algul avastati plaadi happega söövitamise menetlus, mis hõlbustas ettevalmistavate kontuuride kandmist plaadile. Esimesi katsetusi raudplaadi söövitamisel tegi Augsburgi relvameister Daniel Hopfer (u. 1470–1536), kunstis rakendas oforti esmakordselt šveitslane Urs Graf (u. 1485–1527/28), kelle tööd aastast 1513 peetakse esimeseks kunstiteoseks selles vallas. Ofordi võidukäik algas seoses vaskplaadi kasutuselevõtuga saksa kunstniku Albrecht Altdorferi (u. 1480–1538) poolt 1519. aastal, sajandi lõpuks levis ofort kogu Euroopas. Sellest kujunes vaselõike kõrval populaarseim tehnika, mille kõrgpunkt saabus Rembrandti (1606–1669) loomingus. 15. sajandi lõpul kasutusele võetud kuivnõela tehnikat rakendati esialgu vaid vaselõike- ja ofordijoonte täpsustamiseks (Dürer, Rembrandt).

Ludwig von Siegen (1609–1680?) leiutas 17. sajandi keskpaiku metsotinto tehnika, mis oma sujuvate must-valgete toonide üleminekuga laskis hästi edasi anda maaliteoste koloriidivarjundeid. Eriti populaarseks sai metsotinto 18. sajandil Inglismaal, kus graafikaga tegeleti muidu suhteliselt vähe, ning tehnika pälvis lisanimetuse la manière anglaise.

18. sajandi keskel töötas prantslane Jean-Baptiste Le Prince (1734–1781) välja akvatinta, mille söövitamisel saadud teraline plaadipind sobis eriti kriidijoonistuste sõmerja joone reprodutseerimiseks. Ka võimaldas akvatinta värvilisi tõmmiseid, mida vaselõike põhiliselt joonele rajatud käsitlus ei andnud.

Ligi pool sajandit hiljem leiutas Alois Senefelder (1771–1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse — kivitrüki ehk litograafia ja rajas Münchenis oma töökoja. Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. Uus tehnika levis laialdaselt ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.