et de ru en
Startseite

Carl Hermann (1863 – 1924)

Übersetzer; Buchhalter

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Geburtsort: Kawast (Livland)
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 13.09.1863 / 01.09.1863
Sterbeort: Dorpat (Livland)
Sterbedatum (n.St./a.St.): 11.07.1924 / 28.06.1924
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Carl Hermann; Karl Hermann; C. H-mann

Aufsätze

  • et

    Ülevaade

    Carl (ristinimi: Karl) Hermann sündis Liivimaal Tartu kreisis Kavastus Varnja tuuleveski rentniku Johann Hermanni ja tema abikaasa Leena (snd. Sukk) esimese lapsena. Perre sündis veel viis last: kaks poega ja kolm tütart. Isa Johann Hermann (Härmann, Herrmann) oli pärit Sootaga mõisa alt Väägverest, tulnud ilmale sulase Mõtsavahi Tõnis Hermanni pojana, ema Leena oli pärit Reolast Hindrik Suka taluperest. Johann ja Leena Hermann lapsed olid edasipüüdlikud – käisid leeris Tartu Maarja koguduse saksakeelses jaos.

    Carl Hermann õppis Tartu reaalkoolis ja sooritas pärast selle lõpetamist kodukooliõpetaja eksami. Töötas seejärel Tartu sillakohtus kantseleiametnikuna, siis Rõngu kihelkonnakohtu notarina (kirjutajana) 1887–1889 ning Alatskivi vallakirjutajana. 1889 abiellus Marie (Mari) Grenzsteiniga (1869–1919), Tartu ajakirjaniku Ado Grenzsteini (1849–1916) vennatütrega (⚭ vkj. 28. VIII 1889).

    Noorpere rändas Krimmi, kus Carl Hermann töötas põgusalt saksa asuniku peres tolle laste õpetajana ning teenis seejärel Peterburis leiba Sterni kingavabriku kontoris raamatupidajana, ühtlasi oli kirjasaatja. Hiljem Tartus elades pidas Carl Hermann perekonda ülal raamatupidamiskursuste andmisega. Carl Hermann suri Tartu ülikooli kliinikus Maarjamõisas kopsupõletiku tagajärjel ja maeti juba päev hiljem Uue-Jaani kalmistule (Puiestee tn. 3a).

    Heitliku elukäiguga Carl Hermann, kelle eluõhtut kujundas paljuski alkoholism ja võitlus sellega (sellest annab aimu tema saksakeelne päevikukatkend 1923. aasta suvest ja sügisest, säilinud Eesti Kultuuriloolises Arhiivis) ning kes suri unustatult, oli silmapaistev tõlkija, kes vahendas saksa keelde eesti kaasaegset luulet muljetavaldaval hulgal ja heas kvaliteedis.

    Esmakordselt ilmusid tema tõlked pealkirja „Drei estnische Lieder“ all Riia päevalehes Düna-Zeitung (vkj. 3. VIII 1890, nr 175, lk 1). See publikatsioon sisaldas kolme teksti: tõlget Mihkel Veske (1843–1890) luuletusest „Emajõel“ („Auf des Embachs Wellenspiegel“) ja tõlkeid Karl Eduard Söödi (1862–1950) luuletustest „Nõel“ („Die Nadel“) ning „Ehk sa küll“ („Ob du mir“).

    Riia Düna-Zeitung avaldas Hermanni tõlkeid 1890–1895, seejärel pärast mõningast pausi ilmusid tema tõlked Peterburi päevalehes St. Petersburger Herold kirjanduslisas 1900–1906. Neid kahte liberaalset ajalehte ühendab nende peatoimetaja, Ida-Preisimaalt pärit leedu juurtega pastoripoeg Gustav Pipirs (1862–1918?), Baltimail vastuolulise kuulsusega ajakirjanik, kes K. E. Söödi andmetel olnud omal ajal Carl Hermanni saksa keele ja kirjanduse õpetaja.

    Cornelius Hasselblatt, kelle hinnangul oli Hermanni tehtud valik 19. sajandi lõpuotsa eesti kirjandusest „igati esinduslik“, on selgitanud välja Hermanni tõlked „umbes 50 luuletusest“, kuid oletab, et muist Hermanni tõlgetest võib olla siiski kaduma läinud, nii et kokku andnuks see tänini suuresti tunnustuseta jäänud tõlketöö materjali „umbkaudu väikese antoloogia jagu“. K. E. Sööt on arvanud, et Hermanni tõlgete arv „võiks umbes 100 peale ulatada“.

    Luuletajad, keda Hermann saksa keelde vahendas, olid Hasselblatti andmetel Karl Eduard Sööt (umbes veerandsada luuletust, s.o kõige rohkem), Ado Grenzstein, Anna Haava, Jakob Tamm, Juhan Weitzenberg, Elise Aun, Matthias Eisen, Johannes Jaks, Lydia Koidula, Mihkel Veske. Oma järelehüüdes Hermannile (Postimees 29. IX 1924) on Sööt nimetanud ka Jaan Bergmanni, Juhan Liivi ja Gustav Suitsu. seostas Hermanni kirjandusande avaldumist tema tutvumisega Tartu ajalehe Olevik noorte toimetajatega (kelle hulka ise kuulus) „1887. aasta ümber“.

    Carl Hermanni katse Eesti Vabariigi kirjanduselus kaasa rääkida ei andnud soovitud tulemusi. Eesti Kultuuriloolises Arhiivis leiduvad muu hulgas Hermanni tõlked Juhan Liivi luuletustest „Kangas“ („Am Fenster“) ja „Mets“ („Der Wald“) ning Gustav Suitsu luuletustest „Valge käsi“ („Der weisse Arm“) ja „Meie aja muinasjutt“ („Durch den Schnee in nächt’ger Ruh’“), mille tõlkija oli 1919. aasta mais saatnud Friedebert Tuglasele sooviga neid, nagu kaaskirjas (5. V 1919) seisab, avaldada.

    Söödi andmetel ilmus Hermanni tehtud luuletõlkeid ka Leipzigis välja antud ajakirjas Aus fremden Zungen, mis tutvustas saksa lugejatele tõlgete kaudu välismaist ilukirjandust. Kirjas Tuglasele (5. V 1919) mainis Hermann, et tema luuletõlkeid on ilmunud ajalehtedes Düna-Zeitung ja St. Petersburger Herold ning Saksa kirjandusajakirjades Aus fremden Zungen ja Das literarische Echo ja mujal. Tõenäoliselt on mõnigi neist veel avastamata.

    Vahur Aabrams

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Postimees 17. III 1919, nr 52, lk 3. ("Laupäeval 15. märtsil s. a. kell 1/4 9 hom. lahkus waikselt siit ilmast 50 aasta wanaduses minu armas abikaasa ja kallis ema Marie Hermann sünd. Grenzstein. Matmine kolmapäewal 19. märtsil kell 3 p. l. linna haigemajast (laatsaretist) Tartu Maarja surnuaiale. Leinaja mees ja tütar.") [Estnisch]
  • 2. Sööt, K. E. Carl Hermann †. - Postimees 29. IX 1924, nr 263, lk 2-3. [Estnisch]
  • 3. Hasselblatt, Cornelius. Estnische Literatur in deutscher Sprache 1784-2003. Bibliographie der Primär- und Sekundärliteratur. Bremen: Hempen, 2004. [Deutsch]
  • 4. Hasselblatt, Cornelius. Estnische Literatur in deutscher Übersetzung. Eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert. Wiesbaden: Otto Harrassowitz, 2011, lk 89-92. [Deutsch]
  • 5. EKLA F 245 M 228:8 [Estnisch]
  • 6. EKLA F 173 M 102:21 [Estnisch]
  • 7. EKLA F 173 M 102:23 [Estnisch]