Jānis Cimze (saksapäraselt Johannes Zimse) sündis Liivimaal (Lätis) Cēsise (Võnnu) kreisis Rauna kihelkonnas Cimze (Zimse) karjamõisas läti peres mõisavalitseja Andžs (Andrejs) Cimze (Andreas Zimse) ja tema abikaasa Anne (Anna) esimese lapsena, perre sündis ühtekokku kaheksa last. Vanemad olid vennastekoguduse liikmed.
Jānis Cimze õppis Rauna kihelkonnakoolis, töötas seejärel koduõpetajana Valmiera kreisis Rozēnis ja Valga kreisis Smiltenes 1830–1833, seejärel oli õpetaja Valmiera kihelkonnakoolis. Tutvus Valmiera 1. pastori Ferdinand Walteriga (1801–1869), kes pidas parajasti rahvakooliõpetajate seminari asutamise plaani. Walteri korraldatud rahalisel toel õppis Cimze, kes pidi saama seminari juhatajaks, Saksamaal Weissenfelsis (tänapäeval Saksi-Anhaldi liidumaal) õpetajate seminaris 1836–1838. Kooli juhatas dr. Wilhelm Christian Harnisch (1787–1864), koduloo (Heimatkunde) isaks peetav mees, kes oli innustunud Šveitsi pedagoogi Johann Heinrich Pestalozzi (1746–1827) ideedest.
1837. a. suvel rändas, enamasti jalgsi, Põhja- ja Kesk-Saksamaal, pärast õpinguid tutvus Lõuna- ja Lääne-Saksamaal, Elsassis, Lotringenis, Šveitsis, Austrias ja Põhja-Itaalias leiduvate seminaride korraldusega. 1838. a. sügisest 1839. a. suveni oli Berliini ülikoolis vabakuulaja (õppis filosoofiat, pedagoogikat ja teoloogiat). Ühtlasi täiendas end muusikaliselt prof. Ludwig Christian Erki (1807–1883) juures Berliinis.
Liivimaa kihelkonnakoolmeistrite ja köstrite seminar, mis oli saksakeelne õppeasutus, avati maapäeva otsusega 1839. a sügisel Valmieras ja viidi 1849 üle Valka, kus uus hoone, mis seisab püsti tänapäevalgi, valmis 1853.
Cimze, kes kogus läti rahvalaule ja seadis neid kooridele, pööras oma pedagoogilises töös palju tähelepanu muusikale (klaveri- ja orelimäng, laulmine ja harmooniaõpetus), tema roll koorilaulu propageerimisel lätlaste ja eestlaste hulgas on suur. Nii läti kui ka eesti laulupidudel osalenud kooride juhatajad olid paljuski Cimze kasvandikud.
Johann Voldemar Jannsen hindas pärast 1869. a. üldlaulupidu Tartus Cimze rolli kõrgelt: „Küssib nüüd kegi, kelle abbi läbbi meie piddolaul ni hästi korda läinud, siis on meie kohhus tunnistada: se olli wõimalik meie wahwa köstride ja kihhelkonnakoolmestride läbbi, kes ennamist Walga seminaris tubli Direktor Zimse juhhatuse al seks on õppetatud ja kaswatud sanud. Seal on meie laulojuhhatajate taimelabba, kus neid meie rahwa kassuks kaswatud ja pärrast ammetisse istutatud.“
[Küsib nüüd keegi, kelle abi läbi meie pidulaul nii hästi korda läinud, siis on meie kohus tunnistada: see oli võimalik meie vahvate köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite läbi, kes enamasti Valga seminaris tubli direktor Cimze juhatuse all seks on õpetatud ja kasvatatud saanud. Seal on meie laulujuhatajate taimelava, kus neid meie rahva kasuks kasvatatud ja pärast ametisse istutatud.]
Jānis Cimze, keda on kirjeldatud kui ideaalset, pühendunud pedagoogi, juhatas õpetajate seminari ühtekokku 42 aastat, tema algatusel peeti esimene Liivimaa õpetajate konverents 1848, tema käe all sai hariduse 431 õpetajat, suuremalt jaolt lätlased ja eestlased – üle saja eesti noormehe, teiste hulgas vennad heliloojad Aleksander Kunileid (Saebelmann) (1845–1875) ja Friedrich Saebelmann (1851–1911), helilooja Aleksander Läte (1860–1948), aga ka näiteks Carl Robert Jakobson (1841–1882) ja Ado Grenzstein (1849–1916).
1849 abiellus Jānis Cimze Riia kellassepatütre Johanna Louise Molieniga (1825–1856) (⚭ 3. VII 1849 Riias). Sellest abielust sündis kolm tütart ja üks poeg (poeg suri imikuna). Jānis Cimze suri insuldi tagajärjel. Ta on maetud (vkj. 20. okt. 1881) Valka Luke (Lugaži) kalmistule. 1887 püstitati tema hauale monument, millel kolmes keeles (saksa, läti ja eesti keeles) kiri: „Oma rahva kooliõpetajate kooliõpetajale, tänulik Liivimaa“.
V.A.