1677. aastal avaldas keegi Judith von Alkensi nimega naine Riias Heinrich Bessemesseri juures Kuramaa hertsoginna Luise Charlotte (1617–1676) surma puhul kaks leinaluuletust (asuvad Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, LUAB , R 26143). Esimene neist oli heroilistes aleksandriinides kirjutatud „O Grosses Hertzeleid! O Jammer der Elenden!“ [Oo suur südamevalu! Oo vaevatute kaebed!], sellele järgnes motiivistikult sarnane, kuid teistsuguses stroofivormis „Hertzeleid in allen Ständen“ [Südamevalu kõigi seisuste seas] – seda trohheilist kirikulaulustroofi (Frank Horsti saksa stroofivormide klassifikatsioonis (F) 8.25; ababccdd, 8/7/8/7/7/7/8/8) kasutati 17. sajandil sageli vaimulikes kaebe-, õhtu- ja surmalauludes. Saksakeelsesse luulesse leidis see stroofivorm tee 1537. aastal Ambrosius Lobwasseri 42. psalmi tõlke („Wie nach einer Wasserquelle/ ein Hirsch schreiet mit Begier“, e.k. „Otsekui hirv igatseb veeojade järele,/ nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!“) kaudu. Tavaliselt lauldi neid laule prantsuse hugenottide lauluraamatust pärit viisil, millele on viidatud ka selle luuletuse päises.
Eluloolist
Judith von Alkensi eluloo kohta ei ole midagi kindlat teada. Baltisaksa kirjandusleksikonidest tema nime ei leia, seda võib-olla seetõttu, et perekond von Alkens ei kuulunud balti aadlisuguvõsade hulka. Seega jäävad oletused.
Tegemist võis olla kuramaalannaga, kes oli abielus mõne mitte kura-, eesti- või liivimaist päritolu mehega või õuedaamiga, kelle Luise Charlotte oli oma Brandenburgi-Preisi kodumaalt kaasa võtnud. Luise Charlotte oli Brandenburgi kuurvürsti ja Preisimaa hertsogi Georg Wilhelmi (1595–1640) tütar, kes Kolmekümneaastase sõja segaduste tõttu oli viibinud sageli Preisimaal ja kes on Brandenburgi ainsa kuurvürstina maetud Königsbergi toomkirikusse. Muide, Königsbergi (nüüd Kaliningrad) lähistel asuva Orneta (Wormditt) linna lähiümbrusest Poolas võib leida ka kohakese nimega Alken. Ühtlasi oli Luise Charlotte nn suure kuurvürsti Brandenburgi Friedrich Wilhelmi (1620–1688) õde.
Aga tegemist võis olla ka mõne aadlidaamiga, kes oli kuidagi seotud luuletuses kõnetatud isikutega. Lisaks hertsog Jakob Kettlerile (1610–1682, valitsemisaeg 1642–1680) on mainitud nimelt ka tema ja Luise Charlotte lapsi, „printse koos printsessidega“. Mõlemas luuletuses mainitakse peale Brandenburgi ka Hessenit – see tähendab viidet tütardele Luise Elisabethile ja Amaliale, kes olid abiellunud Hessenisse (Luise Elisabeth oli abielus Hessen-Homburgi maakrahvi Friedrich II-ga ja Amalia Hessen-Kasseli maakrahvi Karliga), ja seetõttu ei saa ka neid paikkondi luuletuste kirjutamise kohana täielikult välistada. Tõsiasi, et Judith von Alkens kasutas esimese luuletuse pöördumise „Oo Kuramaa ja Zemgale“ puhul samastuvat „meie“-vormi, lubab aga autorit siiski seostada pigem Kuramaaga.
Luuletustest
Vaga maaemanda ja valitsejapere leina kujutus
Esmakordselt – ja seda samal ajal Balti naiste vaimuliku harduskirjandusega: 1677. aastal andis liivimaalanna Catharina von Gyldenstern resp. Karin Gyllenstierna-Meck (u. 1611–1682) välja mahuka, 752-leheküljelise hardusraamatu „Geistliches Heil-Pflaster und Seelen-Artzney“ [Vaimulik raviplaaster ja hingeravim], mille pühendas Rootsi kuninganna Hedvig Eleonorale (1636–1715) – seisab siin Balti naiste juhuluule keskpunktis naissoost valitseja kõigi oma tiitlite ja maavaldustega.
Mõlemad „au-luuletused“ (Ehren-Gedichte) nagu Judith von Alkens oma panegüürilisi värsse nimetas, järgivad üsna sarnast ülesehitust: mõlemad algavad kurtmise ja kaevete vapustatud kirjeldusega: maaemand (Landesmutter) on surnud. Järgneb kaastundeavaldus Kuramaale ja Zemgalele ning õndsa hertsoginna isiksuse kirjeldus, mis muudab üldise leina mõistetavaks: maa kaotas tema näol õilsa ja kultiveeritud naise, „vaevatute ema“, eeskujuliku kristlase. Kuid just seda eeskujulikkust peab luuletaja põhjuseks, miks hertsoginnale oli antud vaid üsna lühikeseks jäänud elu – kuna ta oli erakordselt vooruslik, siis kutsunud Jumal ta varakult enda juurde nagu Eenoki ja Eelija, kaks Jumalale eriliselt meelepärast meest Vanast Testamendist, kes ei surnud, vaid võeti otse taevasse. Järgneb hertsogi ja laste intensiivse leina kirjeldus. Seejärel avaldatakse kaastunnet Brandenburgile ja Hessenile. Esimeses luuletuses järgneb hertsoginna taevase õndsuse pikk kirjeldus: paranenuna ja õnnelikuna tantsib ta ühes inglitega ja istub Jumala paremal käel. Siis kutsutakse leinajaid üles oma kurbust ohjeldama, kuna liigne lein võiks hertsoginnat ülemäära kurvastada ega laseks tal nautida talle taevas osaks saavat rõõmu, ning pikaajaliste kaevete valu võiks endaga kaasa tuua haiguse leinajatele. Esimese luuletuse lõpus avaldatakse lootust, et kogu hertsogi perekond kohtub kord teispoolsuses.
Võrdlus kahe Sara Smarti poolt analüüsitud juhuluuletusega Luise Charlotte venna Friedrich Wilhelmi esimene abikaasa Oranje Luise Henriette (1627–1667) surma puhul, autoriteks Michael Stechow (u. 1630–1681), keele- ja kirjandusseltsi Elbe-luikede Ordu (Elbschwanen-Orden) liige ning pastor Brandenburgis, ja Martin Kempe (1637–1683), Königsbergi luuletaja ja hilisem õuehistoriograaf, näitab, et Judith von Alkensi luuletused on paljuski ajastutüüpilised ja sarnanevad panegüüriliste luuletustega Brandenburgist-Preisimaalt. Ka Judith von Alkens arvestas oma luuletuste ülesehitamisel traditsioonilise epitseediumi (leinaluuletuse) kolme põhifunktsiooniga: ta alustas kaebusega (lamentatio), jätkas lahkunu kiitusega (laudatio) ja lõpetas lohutussõnadega (consolatio). Eriti protestantlikele maadele ajastutüüpiline oli ka hertsogi kujutamine maaisanda ja hertsoginna kujutamine maaemandana, mis on tagasiviidav Martin Lutherile.
„Nii nagu reformatsiooniaegses majaisandate (Hausvater) kirjanduses oli vastutus majapidamise ülalpidamise eest jagatud majaisanda ja majaemanda vahel, nii omistati selle ideaali ülekandmisel valitsejapaarile – teatud tegevusvaldkonnad maaisandale (Landesvater) ja maaemandale. Kui vürst pühendus valitsemis- ja sõjaasjadele, siis tema abikaasa toetas teda, hoolitsedes alamate heaolu eest.“ (Smart 2010: 283)
Smarti sõnul oli valitsejannal kolm ülesannet: maaemandlike kohustuste täitmine, dünastiliste liitude tugevdamine ja päriluse kindlustamine. Judith von Alkens toob esile, et Luise Charlotte on kõik need ülesanded edukalt täitnud. Maaemanda kohustuste täitmisele vastab Luise Charlotte kujutamine „vaevatute emana“, kel oli kõrva oma alamate kannatuste kuulamiseks (Luise Henriettet kujutati analoogselt vaeste ja orbude heategijana, kes täitis eeskujuliku kristlasena kohusetundlikult protestantlikku ülesannet kanda hoolt oma alamate (nagu laste) moraalse harimise eest). Dünastlike liitude tugevdamise tõendina on tõlgendatavad kaastundeavaldused Brandenburgile ja Hessenile. Päriluse kindlustamisele osutatakse laste mainimisega. Lisaks näivad selliste leinaluuletuste kindlasse repertuaari olevat kuulunud valitseja tundepuhangu kujutamine kalli kadunu surnukeha silmamisel ja omaste lohutamine viitega paremale, igavesele elule teispoolsuses. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et iseloomulikult 17. sajandile kujutas Judith von Alkens Luise Charlottet kui „vaga maaemandat“.
Autori enesekujutus: heatahtlik, lihtsameelne, haige naine
„Südamevalu kõigi seisuste seas“ lõpeb teisiti kui esimene luuletus – autori lojaalsusavaldusega, mis läheb koguni niikaugele, et vastupidiselt luuletaja enda soovitustele oma leina taltsutada, kirjeldab ta end kurvastusest haige ja surma igatsevana, et olla armastatud valitsejanna läheduses. Lisaks sügavale leinale ja lojaalsusele demonstreerivad need värsid ka tagasihoidlikkust. Tagasihoidlikkust (modestia) oodati nii mees- kui naisautoritelt, seetõttu on kesk- ja varauusaegsed kirjutised täis autorite üleskutseid lugeja heatahtlikkusele, kuid naiste puhul valitsesid tagasihoidlikkuse osas kõrgendatud ootused. Judith von Alkens ütleb oma luuletuse kohta, et see on „schlecht“, mis võib tähistada nii madalat kvaliteeti (e.k. „halb“) kui ka lihtsust, mitteõpetatust. Ka autori enesekujutuses tiitellehel tuuakse need aspektid esile: „Kirjutanud üks heatahtlik süda (ehkki seda oleks võimalik paremini teha kõrgeltõpetatud isikutel filosoofia põhjal) jäädes oma lihtsameelsuse ja hea arvamuse juurde ning vürstliku perekonna kõige alandlikumaks teenijannaks ja Jumala juures eestpalujaks nii kaua kui ta elab Judith von Alkens.“
Tõsiasi, et autor nimetab oma nime suisa kahel korral – tiitellehel ja teise luuletuse viimases stroofis – näitab aga, et neid alandlikkusvormeleid ei maksa ka ülehinnata. Autor seisab selle taga, mida ja kuidas ta kirjutab: ta ei lase enda asemel kirjutada õpetatud ilmatarkadel resp. filosoofidel, võõra hariduse asemel tahab ta väljendada oma enda „heatahtliku südame“ autentseid tundeid. Neid ei maksa siiski ka alahinnata: erinevalt Riia naisluuletajatest (vt Gertrud Paffrath) näib ta tõepoolest vaeva nägevat, et vältida õpetatuse muljet – viited antiikmütoloogiale, ka kirikuisadele ja antiikfilosoofidele puuduvad täiesti. Peale Eenoki ja Eelija ei mainita ka Vana Testamendi tegelasi ja needki pärinevad Piibli luterliku kaanoni hulka kuuluvast osast, mitte apokrüüfide seast. Piiblireministsentse leidub siiski rohkem, näiteks on mainitud Jumala paremal käel istuvaid usklikke, mis koos antiigile ja humanismile viitavate tsitaatide puudumisega lasevad luuletustel mõjuda sihilikult kristlik-protestantlikena.
Aadlisoost autor
Oma rõhutatud kristlikkuses sarnanevad need luuletused esimese kuramaalanna sulest teadaoleva kirjutisega, Anna von Medumi (või Medemi) kiliastlikule, juutide ristiusku pööramisele suunatud teosele „Geistlicher jüdischer Wundtbalsam …“ [Vaimulik juudi haavapalsam] (1646). Sellest kirjutisest selgub ühtlasi, et Kuramaal eelnes adressaadile maaemand adressaat ema, naisele kohaliku võimuhierarhia tipus naine lähemast sugulasteringist: lisaks Jeesusele esmaadressaadina on Anna von Medumi raamat pühendatud ka tema emale, Anna Dorothea von Tiesenhausenile. Algusest peale seavad kuramaalannad teise naise rõhutatumalt tähelepanu keskpunkti kui riialannad. Koos ülesastumisega oma nime all osutab see sellele, et nad tajusid enda resp. naiste positsiooni üldisemalt mõjukamana kui regiooni suurima linna naised. Seda võib põhjendada nende aadlipäritoluga. Ühest küljest on aadel juba ammustest aegadest oma soo nimele ja selle põlistamisele rohkem tähelepanu pööranud kui linnakodanikud, teisalt oli aadlisoost naistel, isegi kui nad ühiskondlikkus hierarhias paiknesid madalamal kui aadlimehed, alluvaid. Ja lõpuks, ehkki sugugi mitte vähemtähtis: juba 1570. aastal oli Kuramaal rüütlimõisate pärimisõigus laiendatud ka naistele. See juhtus küll hiljem kui näiteks Eestimaal (1397) või piiskopkondades (Riiast on seda kinnitavad ürikud teada aastast 1457, Saaremaalt 1524, Tartust 1540 ja ordumaadelt 1546) ja mitte kuskil ei saanud naisaadlikud pärida samas mahus meestega (Eesti- ja Liivimal 2/3 ja Kuramaal 1/3 sellest mahust, mis mehed), kuid siiski võimaldas see muudatus pärimisseaduses hakata naistel kapitali akumuleerima. See kapital ei läinud täiesti kaduma ka abielludes, sest Kuramaa aadlinaisetele jäi nn Sondergut (eraldiseisev vara), mis jäi abikaasa haldamisõiguse alt välja. Mees ei tohtinud naise kinnisvara ega sellega seotud õigusi ei võõrandada (müüa) ega pantida. Nagu hilisemast ajast, Elisa von der Recke elukäigust on teada, oli sellel tema autonoomia säilitamise seisukohast otsustav tähtsus: emalt päritud Sondergut, väike Sūbri mõis (Subern) võimaldas talle pärast lahutust küll mitte seisusekohast elu, kuid vähemasti hakkamasaamist. Sellega oli antud elementaarne kindlus, kuid ka lisapõhjus näha vaeva naissugulaste heatahtlikusse nimel. Sellele lisaks oli Kuramaal ilmselt lihtsam kapitali koguda kui näiteks Eestimaal, kuna lõunapoolseima Balti provintsi põllumajandus võimaldas paremat saaki.
Ema nimi
Kuid seisus ei olnud nähtavasti siiski ainuke põhjus. Huvitavad arengud seoses ema nime mainimisega jäävad silma, kui võrrelda Riia sünnimeetrikaid Jelgava (Miitavi) omadega. Jelgava saksa Püha Kolmainu (St. Trinitatis) kogudus alustas emade nimede ülesmärkimisega vähemalt pool sajandit varem kui Riia kirikuraamatud (säilinud on sünniregistrid aastatest 1642–1700). Juba aastast 1642 võib leida esimese näite: vkj. 20. oktoobril on ristitud Johann Hinrichsi ja Elisabeth Hespini poeg Joachimus. Esialgu domineerivad siiski sissekanded, mille puhul on ära toodud vaid isa nimi. See muutub aga 1656. aastal, kui juunikuust algab emade süstemaatiline ülesmärkimine ees- ja isa perekonnanimega, kusjuures naise seisus ei mängi siin erilist rolli. Sellisena jätkus emade registreerimine kuni 1680. aastani, kuid siis hakkab olukord muutuma. Emad, kelle ees- ja perekonnanimi ära tuuakse, ei kao, kuid muutuvad järjest harvemaks. Üha rohkem on sissekandeid, mis fikseerivad ilma eesnime mainimata vaid ema neiupõlve-, st isa perekonnanime või loobuvad nime äratoomisest täiesti. Sajandi lõpuks sarnaneb pilt 1650. aastate keskpaiga eelsele ajale või pildile Riia sünnimeetrikates vahetult enne emanimede süstemaatilise registreerimise algust – Riias hakati emasid ees- ja neiupõlvenimedega süstemaatiliselt üles märkima 1692. aastast, kusjuures siis jäädi sellele tõepoolest kindlaks ja seda ei mõjutanud ka suured sõjad ega muud vapustused. Mis puudutab Kuramaad, siis näib, et ajavahemikus 1642–1680, seega täpselt hertsog Jakobi valitsemisajal, mida on peetud Kuramaa suhtelise majandusõitsengu ajaks, leidis aset Kuramaa naiste positsiooni üldisem tugevnemine, mis hertsogi surma järel aga jälle kõikuma lõi.
Judith von Alkensi kirjanduslikud eeskujud: saksa protestantlikud kirikulaulud Kolmekümneaastase sõja ajast ja õukondlike pidustuste jaoks kirjutatud näidendid (Festspiele, festa teatrale)
Kuigi Judith von Alkens rõhutas oma luuletuste lihtsust ja mitteõpetatust, toetus ta lisaks Piiblile veel teistelegi kirjanduslikele allikatele. Lisaks sõnareministsentsidele 17. sajandi tähtsaimatele saksa evangeelsetele-luterlikele laululoojatele Johannes Ristile ja Paul Gerhardtile võib leida Königsbergi luuletajateringi poeetide loomingu kauget kaja, näiteks Simon Dachi festa teatrale’le „Cleomedes der allerwertheste und lobwürdigste trewe hirt der Crohn Pohlen“ [Cleomedes, Poola krooni kõige väärtuslikum ja kiiduväärsem karjane], 1635). Simon Dach kirjutas värssnäidendi ka hertsog Jakobi ja Luise Charlotte pulmade puhul, mis toimusid 1645. aastal Königsbergis. Königsbergi päritolu Kuramaa õukonnatseremoonia traditsioonid näivad enda sõnul lihtsameelsele luuletajannale igatahes tuttavad olnud. Võimalik, et tal olid käepärast Simon Dachi tekstid, kuid pole välistatud, et ta võis ka ise neile etendustele kaasa elada. Viimase oletuse põhjal võiks teda pidada luuletuste ilmumise ajal juba üsna eakaks daamiks ja see toetaks hüpoteesi, et luuletuse autoriks oli keegi Königsbergi õukonna lähiümbrusest või vähemasti mõnest Ida-Preisimaalt pärit perekonnast. Kas Judith von Alkens kuulus Kuramaa hertsogi õukonda, ei ole õnnestunud kindlaks teha (Jelgava kirikuraamatutes 17. sajandist tema nime igatahes ei leia), ka ei ole seda nime kandvat luuletajat leida Königsbergi juhuluuletajate seast – vähemasti Osnabrücki varase uusaja kultuuriloo interdistsiplinaarse instituudi andmebaasist Biographien zum Gelegenheitsschriftum seda nime Königsbergiga seoses ei leia nagu ka mitte 17. sajandi saksakeelseid trükitekste koondavast andmebaasist VD17.
Kuramaa naiste juhuluule pärast Judith von Alkensit
17. sajandi lõpp: fiktiivsed autorid
Anna Katharina Karlick von Netzetitz (snd. von Klingspor)
Kui Judith von Alkens tõi oma luuletuste sissejuhatuses esile, et ta ei lase enda eest rääkida „kõrgeltõpetatud isikutel filosoofia põhjal“, siis viitas ta praktikale, mida Kuramaa naised tõepoolest kasutasid. 1688. aastal ilmus üks leinaluuletus, mis algab sõnadega: „Leina-laul toonil: Ma tahan jätta maha („Valet will ich dir geben/ du arge falsche Welt“) jne mille tahtis igikestvaks mälestuseks oma õndsale abielu-isandale kõrgelt-sündinud härra Carl Carlick von Netzetitzile jne jne ja oma südamliku armastuse kinnituseks tolle vastu ka surmas südantlõhestavate ohete ja sagedaste pisarate saatel luua Anna Katharina Karlick von Netzetitz sündinud von Klingspor.“ (asub Balti Keskraamatukogus (BCB) Riias, BCB 12500: 81). Esmapilgul näib olevat tegemist luuletusega juba 15. sajandist saadik Vana-Liivimaal elanud Klingsporide suguvõsast pärit aadlidaami sulest, kes oli abiellunud mehega Ida-Preisimaa Karlick (resp. Carlick) von Netzetitz’i aadlisuguvõsast, kellele ta oma nime all pühendas hüvastijätuvärsid. Samale sündmusele – tema majesteedi Poola kuninga ooberstleitnandi ja (tänapäeval Leedus asuva) Biržai (Birsen, Birži) kindluse komandandi, (Ida-Preisimaal, tänapäeval Poolas asuva) Ślivica (Nahmgeist) ja (Lätis asuvate) Lestene (Lesten) ja Auziņa (Schönfelde) mõisahärra Carl Carlick von Netzetitzi matustele Biržais vkj. 22. juulil 1688 pühendatud tekstide analüüs tõi aga ilmsiks, et see luuletus on tegelikult osa matusekõnest või lisa sellele, millega teoloogiakandidaat (S. S. Theol. C.) Johann Schultz lahkunule kui oma „kõrgest soost heategijale“ austust avaldas (vt BCB 12500: 80).
Kõne jaguneb kahte ossa. Kõigepealt mõtestatakse lahti kirikuisa Augustuse üht sententsi:
„Ingressus tuus, (ütleb ta) O homo, flebilis, progressus debilis, egressus horribilis. Su elu alustus/ oo inimene/ on pisaraterohke/ jätk vaevaline ja armetu , lõpetus hirmutav ja õudustäratav .“
Teiseks, lähtudes ühest Suetoniuselt pärit loost keiser Augustuse ja tema abikaasa viimsest suudlusest, järgneb leinatseremoonia kui omamoodi viimse või lahkumissuudluse (ocsulum ultimum) vaatlus. Lisaks abikaasale kirjeldatakse ka „hetkel ümberringi seisjaid, nii aadlikke/ kui mitteaadlikke/ kõrgeid ja madalaid“ oma viimset austust avaldamas. Kõne lõpeb lahkunu kujuteldava vastusuudlusega oma naisele ja kohal- ning eemalviibivatele sugulastele, millele järgnevad lõpuvärsid:
Ma tahan jätta maha,
sind kaval ilmamaa,
ei armastada taha
sind sinu patuga;
hea elu on seal taevas,
see järel igatsen
seal pole mina vaevas,
kui siin Su omaks jään.
Vastusena sellele järgneb nüüd Anna Katharina Karlick von Netzetitzi allkirja kandev luuletus, kontrafaktuurina 1613. aastal Valerius Herbergeri kirjutatud ja Melchior Teschneri viisistatud kirikulaulule, mille esimese salmi Johann Schultz on siin õndsa abikaasa viimseteks sõnadeks stiliseerinud (vrd EELK lauluraamat, nr 377). Ka luuletuse lõpus vastab mees oma naisele „kajana“ (Echo).
Lähemal vaatlusel vihjab siiski juba Anna Katharina Karlick von Netzetitzi luuletust sissejuhatav tekst sellele, et tegemist ei ole ooberleitnandiproua luuletusega. Rangelt võttes ei väideta, et tema on luuletuse kirjutanud, vaid üksnes, et ta on selle „luua tahtnud“. Miks see ei õnnestunud, on selgitatav juba 6-salmilise luuletuse kahe esimese stroofi põhjal. Nendes kujutatakse leinavat leske täiesti oma meeleheitest haaratuna. Nii üliemotsionaalses seisundis ei saa kirjutamine õnnestuda. Tema tunnete väljendamise peab enda peale võtma keegi teine, kel on rõhuva sündmuse suhtes rohkem distantsi. Matuse väärikale puhule kohaselt peaks see toimuma oskuslikus, kunstipärases vormis, mille valdamist võis tollal oodata eelkõige retoorikat õppinud, kõrghariduse omandanud meestelt, esmajoones teoloogidelt, kellele ümberkäimist surmaga oli õpetatud. Nad pidid ühest küljest osutama psühholoogilist abi, aidates lahkunust mahajääjatel oma leina ületada, sõnastades nende tundeid ja tuues häid põhjendusi leppimiseks sellega, mida enam muuta ei saa. Teisalt, tingituna leina avalikust iseloomust, ei tohtinud leinaja tunnetesse sisseelamine muutuda ka liiga spetsiifiliseks ja individuaalseks. Hingevalu kujutus tuli allutada hea, sotsiaalselt aktsepteeritava kuvandi nõudmistega. Seega, see mida me antud luuletuse kujul näeme, on noore, alles oma ametitee lävel seisva 17. sajandi pastori ettekujutus sellest, milline on ühe eeskujuliku naise eeskujulik lein.
Kas see luuletus sündis tõepoolest nii, nagu selle sissejuhatav „legend“ sisendab, s.t et Anna Katharina Karlick von Netzetitz püüdis kõigepealt sõnastada oma tundeid ise, kuid andis ülesande kui enda jaoks teostamatu üle kellelegi teisele, ei ole päriselt välistatav. Tõenäolisem on siiski, et leinakõne ja –luuletuse algatus võis tulla teoloogiakandidaadilt, et osutada seeläbi ühest küljest oma toetajale viimset au ja samal ajal teenida ära ilmselt mõjuvõimsa lese (Anna Katharina Karlick von Netzetitzile on pühendatud üks teinegi juhuluuletus) heatahtlikkus, teisalt tutvustada end aga mitmekülgselt sõnaosava jutlustajana. Kuigi mõnest vaatepunktist võib tema loodud naisepilt tunduda tänaseks ehk veidi liiga allaheitlik ja mehekeskne, võib tõsiasja, et ta lihtsalt ei pöördunud lese poole, vaid püüdis tolle nime all rohkem kui tollal tavaks naise isiksusse sisse elada, tõlgendada märgina sellest, et Kuramaa aadlidaamide mõju oli kasvamas ja kandumas õukonna vahetust ümbrusest ka maapiirkondadesse.
Õed-vennad Knigged
Kuramaa aadlidaam ei olnud siiski ainuke, kes 17. sajandi lõpupoole fiktiivse autori seisusesse tõsteti. Veidi aega hiljem, 1691. aastal ilmus Jelgavas Georg Christian Radetzki trükikojas Reņģe (Rengenhoff) pärushärra Dietrich von der Recki ja kuningliku oobersti ja staarosti ning Lestene (Lesten), Renda (Rennen/Rönnen) ja Vecauce (Alt-Autz) pärushärra George Fircksi tütre Juliana – hilisema Kuramaa hertsoginna ja Vene tsarinna Anna õuedaami – pulmade puhul peotäis pulmaluuletusi (asuvad Balti Keskraamatukogus Riias, BCB 12500: 107), mille alt leiab „kõigi vabahärra Knigge laste“ nimed. Hertsog Friedrich Kasimiri ülemõuemarssali vabahärra Maximilian Friedrich von Knigge ja tema naise Anna (snd. von der Reck) poegade – Georg Friedrich Christiani (snd. 1688) ja Johann Sigismundi (snd. 1690) – kõrval astuvad üles ka nende tütred Maria Luise (snd. 1684), Charlotte Sibylla (snd. 1686) ja Francesca Eleonora (snd. 1687), igaüks omaette luuletusega. Et allakirjutanute näol on tegemist vaid ühe- kuni kuueaastaste lastega ei reeda aga ükski luuletustest peale Charlotte Sibylla oma. Selle lüüriline mina teeb end viitega lapsepõlvele nähtavaks alaealisena: 6-salmises heroilistes aleksandriinides kirjutatud luuletuses arutleb 4-aastane tüdruk armastuse olemuse üle, mille osas ta olevat mõtteid vahetanud ka oma 6- või 3-aastase õega. On ilmselge, et Charlotte Sibylla ja tema õed-vennad ei olnud neile omistatud luuletuste autorid. Kes luuletused kirjutas, ei ole paraku teada. Kui oluline see autorluse omistamine lastele aga oli, selgub vaadeldes aega ligi sajand hiljem – sellest perekonnast sirgus esimene tõeliselt kuulsaks saanud Kuramaa ja Balti kirjanaine Elisa von der Recke, kes oli Charlotte Sibylla lapselaps. See on kujukas näide fenomenist, mida esines Baltikumis nii varem (vt Paul Flemingi kohta Anna Sidonia Moriani ülevaates) kui hiljem (vt 18. sajandi lõpu Riia naiste juhuluule alalõiku Gertrud Paffrathi ülevaates) – fiktiivse naisautori ilmumine andis ikka-jälle märku, et põlvkond-paar hiljem oli oodata tegelike naisautorite ilmumist.
Pärast neid varaseid naiste allkirju kandvaid juhuluuletusi järgnes aga Kuramaalgi nagu mujal regioonis pikem paus naiste säilinud juhuluules, mis üldjuhul on seostatav Põhjasõja laastamistööga.
Kuramaa naiste juhuluule 18. sajandi keskpaiku: kodanlastest naisautorite ilmumine
Catharina Elisabeth Gause (snd. Marggraf) ja Agatha Louise de la Myle (snd. Brunnengräber)
Uuesti ilmuvad naiste juhuluuletused Kuramaal välja alles 1760. aastatel. Huvitaval kombel on mõlemad sellest ajast säilinud luuletused saatnud Kuramaale välismaal elavad kuramaalannad , korrates mõnes mõttes žanri reimpordi fenomeni Liivimaal (vt Eleonore Elisabeth Dorothea von Münnich). Uudne on nende puhul kirjutajate seisus – mõlema luuletuse allkirjastaks on kodanlikku päritolu naised, kes tõsi, on abielludes läbinud seisusekõrgenduse. Nagu kuramaalannad ikka, allkirjastavad nemadki oma luuletused oma nimega (erinedes sellega omajagu 18. sajandi 2. poolel juhuluuletusi kirjutanud riialannadest, vt Gertrud Paffrath).
1763. aastal leinas õuenõunikuproua Catharina Elisabeth Gause (snd. Marggraf) Berliinis avaldatud luuletusega (asub Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, LUAB R 35128) oma Kuramaal lahkunud õde Anna Henrietta Marggrafi. 1735. aastal sündinud Catharina Elisabeth Gause isikus astub esmakordselt tõendatavalt Balti naiste juhuluule adressandina üles kaupmehe tütar: ta oli hertsogi faktori ja Jelgava kaupmehe Heinrich Christian Marggrafi ja tema abikaasa, Bauska kohtufoogti Friedrich Wewelli tütre Anna Martina laps. 1761. aastal oli ta Berliinis abiellunud sealse õuenõuniku Philipp Gausega. On võimalik, et teda ei kasvatanud siiski isa, vaid ema ja vanavanemad, sest tema luuletuses viidatakse isa varasele surmale. Välismaal elav kodanlikku päritolu kuramaalanna tõi siinsete naiste luulesse ka isamaalise haua motiivi, mida mitmete vaheastmete järel baltisaksa naiste luules võib taas kohata näiteks Lydia Koidulal (nt „Eesti muld ja eesti süda“). Kas ta kirjutas selle luuletuse ise, ei ole teada. Samuti ei ole teada, kas ta lülitus teadlikult kuramaisesse traditsiooni või üritas oma kodumaal juurutada kaasaegse Preisimaa pealinna tavasid. Võrreldes varasemate leinaluuletustega puudub sellest luuletusest nii õpetatud hoiak kui ka rõhutatud kristlikkus. Siit on kadunud barokne raskepärasus ja maailmast ärapöördumine, vaatamata leinatunnete kirjeldusele mõjuvad need värsid kuidagi kergelt, vaat et galantselt – barokne ülevus on taandunud argisema, isiklikuma, võiks peaaegu öelda lobiseva tooni ees. Raske oleks nimetada seda luuletust epitseediumiks, liiga moodsalt ja linlikult mõjub see selleks. Lisaks argielu seikade kirjeldustele aitab igapäevasele-kergele toonile kaasa ka luuletuse vorm. Catharina Elisabeth Gause ei väljenda oma leina mitte aleksandriinides või kirikulaulustroofides, vaid kasutab lühemat neljarealist stroofi, mis on küll riimitud, kuid mille värsid on erineva pikkusega – sellised stroofid olid omased Saksamaal paar aastakümmet varem populaarne olnud galantsele luulele.
Kaua pärast Liivimaa kindralkubernerile Gustav Hornile pühendatud leinaluuletusi (vt Gertrud Paffrath) ja Rootsi kuninga Karl XII auks kirjutatud juhunäidendit (vt Regina Gertrud Schwartz) ja -kõnet (vt Anna Sidonia Morian), aastal 1764, on Agatha Louisa de la Myle (snd. Brunnengräber, 1724–1787) Soomemaalt ühes saksa luuletaja Georg Rudolph Weckerlini kasutusele toodud barokses oodistroofis laulnud kiitust Kuramaa hertsogile Ernst Johann von Bironile (resp. Bührenit; 1690–1772) tolle nimepäeva puhul (luuletus asub Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, LVVA, f. 554, n. 1, s. 2951). Ka tema pärines Balti naisjuhuluuletajate jaoks uuest miljööst: Kuramaa praosti Andreas Johann Brunnengräberi tütrena on ta esimene pastori tütar, kellelt on säilinud juhuluuletus. Ta oli kapten Carl Johan de la Myle abikaasa ja elas Turu lähistel Maanpääs. Ta olevat olnud kirjavahetuses tuntud saksa kirjaniku Christian Fürchtegott Gellertiga ja kirjutanud koguni luuletusi läti keeles (vt Stålberg 1864–1866: 67).
Dorothea Bolner ja Kuramaa naiste juhuluule 18. ja 19. sajandi vahetusel
Sünniaastalt on vanim juhuluuletusi kirjutanud pastori tütar siiski Dorothea Bolner (snd. Simonis) (1699–1789), tema Kuramaa hertsoginna Dorotheale pühendatud luuletus ei ole aga säilinud, igatahes Eesti-Läti kogudest seda ei leia. Teada on vaid hertsoginna tänukiri talle 21. juulist (vkj) 1786. aastast, millele osutavad Recke ja Napiersky oma kirjarahvaleksikonis (Recke, Napiersky 1827–1832, I: 127). Vanuse poolest võib Dorothea Bolnerit lugeda pigem liivimaalanna Regina Gertrud Schwartzi (snd. 1690) ja eestimaalanna Anna Sidonia Moriani (snd. 1689) kaasaegseks. See, et temalt on teada luuletus, võib osutada sellele, et juhuluule aluste edastamine naistele ei hääbunud Kuramaal ka Põhjasõja aastatel.
Kuramaa viimane hertsoginna Dorothea, kes oli Elisa von der Recke poolõde, oli armastatud juhuluuletuste adressaat. Lisaks 1780. aastal Berliinis trükitud ja hertsogipaari esimesele pulma-aastapäevaks trükitud juhuluuletusele Benigna von der Osten genannt Sackenilt (asub Tartu Ülikooli raamatukogus, TÜR KHO, R Est. 245 II: 80) võib 1780. aastate algusest leida veel Dorotheale pühendatud „aaria“ „Geschmückt mit frischen Kränzen“ [Kaunistatud värskete pärgadega], mida „laulnud preili Luise Sophie von Kleist“ (samas: 86, enne 22. juulit (vkj) 1782). Luise Sophie oli Poola kuningliku kammerhärra Ernst Nicolaus von Kleisti ja tolle abikaasa Emerentia Eleonore (snd. von Korff), Elisa von der Recke lapse- ja neiupõlvemälestustest tuntud kurikuulsa „tädi Kleisti“ tütar. Kuigi ei ole kindel, kas ta oli ka selle luuletuse autor, on siiski teada, et perekond Kleisti liikmete hulgas leidus luuletavaid naisi. Tegemist ei olnud küll Agnese Constantia Agathe von Kleistiga (abielus von der Ropp), Elisa von der Recke „suure õega“, vaid veel ühega Eleonore von Kleisti tütardest, Magdalene Eleonore Ernestine von Kleistiga (1751–1849), kes oli Laura von Seefeld(t)i (abielus von der Ropp, 1778–1849) kasvataja Paplakas (Paplacken), kes samuti olevat luuletanud. Paraku tuleb avaldada kahetsust koos Ernst Henningiga (1771–1815), kes pärast oma ülikooliõpinguid kuni 1798. aastani Paplakas koduõpetajaks oli, et nad ei kirjutanud „muusaalmanahhidele“, vaid „leppisid sellega, et suutsid oma kaasmaalastes peenemaid tundeid äratada“, „kinkides oma sugulastele ja sõbradele juba tihti kenasid ja tundeküllaseid luuletusi“ (Henning 1795: 89jj, tsit. Seeberg, Elverfeldt 1936 järgi). 18. sajandist ei paista kummaltki daamilt luuletusi säilinud olevat. (Küll aga paistavad olevat säilinud mõned Laura von der Roppi luuletused 19. sajandist, seda Marburgi Herderi-instituudi kogudes (DSHI 190 Kurland XVI P 263–1, Nr. 26) säilitatavas autoriseerimata masinakirjalises romaanikäsikirjas „Bilder – Briefe – Visionen von Baronin Laura von der Ropp, geb. Bsse Seefeld 1778–1749“ [Paruness Laura von der Ropp, snd. paruness Seefeld, pildid – kirjad – visioonid], mis paistab pärinevat 20. sajandist; surma-aastal 1849 ilmus Laura von der Roppilt aga initsiaalide L. R. all 12 läti keelde tõlgitud palvet („Zwölf Gebete: ein Versuch nach Witschel, für unsere Letten“), mis trükiti Liepājas). Siiski on 1790. aastatest säilinud veel üks luuletus, mis on seostatav Kleistide perekonnaga – 1798. aastal pühendas Theresia von Kleist (snd. von Keyserling) sünnipäeva luuletuse oma mehele Christian Ewald von Kleistile, kes oli kolme eelpool nimetatud õe vend.
Säilinud on ka üks juhuluuletus hertsoginna Dorothea ja hertsog Peter von Bironi ainsa poja, kroonprints Peetri (1787–1790) sünni puhul Sophie Beckeri (abielus Schwarzi) sulest (käsikirjaline ärakiri asub Tartu Ülikooli raamatukogus, TÜR KHO, R Est. B–245, trükituna „Elisens und Sophiens Gedichte“ (Berliin 1790), lk 233–234), mille inspiratsiooniallikaks paistab olevat Matthias Claudiuse „Wiegenlied beim Mondschein zu singen“ [Hällilaul kuupaistel laulmiseks], mille stroofivormi on Sophie Schwarz pisut modifitseeritud kujul kasutanud.
Võrreldes 18. sajandi lõpu Kuramaa naisautorite panegüürilisi tekste näiteks Riia omadega jääb silma nende oluliselt väiksem võimudistants, hertsogiperekond on kirjutajatele palju lähemal kui kauge tsaar. Siit ei leia maani kummardusi nagu näiteks kellegi „Riia tüdruku“ luuletusest „Auch ein Blatt zur Chronik von Riga“ [Ka üks leht Riia kroonikasse] (1797; asub Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, Pauseri kollektsioon, LUAB, Mscr. 388: 213). „Riia tüdruk“ astub ka üles anonüümselt. Nime mahavaikimine valitsejale suunatud luuletuses otsekui tühistab juhuluule konventsioone, milles klient kinkis patroonile luuletuse, et saada vastuteene ja et teiste seast välja paista, tehti seda enamasti oma nime all. Tundub, nagu allkirjastaja ei tahaks, et tema isik teada saadakse. Ühest küljest võib seda seletada Riias sajandi lõpul valitseva rousseau’lik-kodanlike arusaamadega soorollidest (vt Kaur 2014), mis ei näinud ette naiste kirjanduslikku tegevust ja veel vähem sellega avalikult üleastumist. Sellega seoses võib ka märgata, et Riia sajandilõpu juhuluuletusi annavad üle alaealised, täiskasvanud naised hoidusid tagaplaanile ja sageli lasid enda eest luuletusi kirjutada üldse meestel (vt Gertrud Paffrath). Oma osa võis mängida ka hirm tsaari ees, kes kartis naisi trooni vahetus läheduses – pärast oma ametisseastumist viis Paul I Venemaal sisse troonipäriluskorra, mis praktiliselt välistas naisvalitsejad Vene troonilt. Teisest küljest seatakse sellisel moel, anonüümselt üles astudes, kliendipositsioonile „linnarahvas“ tervikuna.
Kokkuvõtteks
Kuramaa naiste juhuluule tuli esile õukondlikus kontekstis. Erinevalt Riiast, mille esimesed naisluuletajad astusid üles „õpetatud naistena“, on Kuramaa naiste varasel juhuluulel tugevam side vaimuliku kirjandusega, mis omakorda seostub tugevamini aadlidaamidega. Varakult võib siin tuvastada autoripositsiooni n.ö üleandmist lastele. Kuramaa naisluuletajatel oli algusest peale tugev traditsioon avaldada luulet oma nime all. Nemad olid ka esimesed Balti naised, kes jõudsid oma kodanikunime all luulekogu avaldamiseni (Elisa von der Recke ja Sophie Schwarzi kogus „Elisens und Sophiens Gedichte“ [Elisa ja Sophie luuletused] (Berliin 1790).
Kairit Kaur