EEVA | Eduard Ahrens (1803

Uue kirjaviisi väljatöötaja, uut tüüpi eesti keele grammatika autor; Kuusalu pastor

Sisuloend

Üldandmed

Sünnikoht: Tallinn (Eestimaa)

Sünniaeg (ukj/vkj): 03.04.1803 / 22.03.1803

Surmakoht: Tallinn (Eestimaa)

Surmaaeg (ukj/vkj): 19.02.1863 / 07.02.1863

Sugu: Mees

Nimekujud: Eduard Ahrens; E. Ahrens; E. A.

Artiklid

et de ru

Ülevaade

Eluloolist
Eduard Ahrens sündis Tallinnas 22. märtsil (3. aprillil) 1803 kreisi-maamõõtja pojana. On oletatud tema eesti päritolu, kuid senised andmed viitavad, et tegemist oli siiski tüüpilise estofiilse baltisakslasega, kelle isa oli tulnud Tallinnasse Stralsundist ning ema pärines kohalikust baltisaksa suguvõsast. Eduard Ahrens õppis 1811–19 Tallinna toomkoolis ja 1819–23 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Kuna ta oli lõpetades 20-aastane, ent pastoriametisse võis asuda alles 25-aastasena, läks ta Pikavere (Pickfer) mõisa koduõpetajaks. 1830. aastal tegi ta Eestimaa konsistooriumi ees eksami, mis andis õiguse kirikus jutlustada, ning aasta hiljem eksami, mis andis õiguse kirikuõpetaja kohale asuda. 1832. aastal sõitis Eduard Ahrens Saksamaale end täiendama ning külastas ka Prantsusmaad. 1833. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning asus koduõpetajaks Vana-Vigalasse (Schloss Fickel). Vigala (Fickel) kirikus pidas ta sel ajal ka oma esimesed eestikeelsed jutlused. 1837. aastast sai Eduard Ahrensist Kuusalu (Kusal) pastor ning selles ametis töötas ta 26 aastat, kuni oma surmani. 1860. aastal kinnitati ta Ida-Harjumaa praostiks. Tänu eesti keele ja rahvaluule alastele töödele valiti Ahrens 1845. aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F. R. Faehlmann`iga loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842. aastast oli Ahrens Eestimaa Kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas 7. (19.) veebruaril 1863.

1807. aastal abiellus Eduard Ahrens Rosalise Saltzmanniga, kellega tal oli kaks poega (mõlemad surid lapsena) ja tütar.

Eesti kultuurilukku on Eduard Ahrens jätnud kõige sügavama jälje kirjaviisi uuendajana ja esimese uut tüüpi eesti keele grammatika autorina. Oluline oli Ahrensi roll kirikukeele kritiseerijana ning kirjakeele rahvapärastamise nõude kirgliku kaitsjana, ehkki ise ta ühtegi eestikeelset teksti ei publitseerinud. Ajakirjas „Das Inland“ avaldatud artiklites seadis Ahrens kahtluse alla F. R. Faehlmanni muinasjuttude rahvaehtsuse ja kritiseeris teravalt F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoega“ nii keelelisest küljest kui selle paigutise meeleolutseva tooni pärast, mis olla eesti rahvalaulule täiesti võõras.

Eesti keele grammatika ja kirjaviisi uuendaja
Oma keelekäsitlusega pani Eduard Ahrens aluse uuele suunale eesti grammatikakirjelduses. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on „soome keele tütar“. Ahrens lähtus arusaamast, et õige eesti keel on see, mida talupojad omavahel räägivad, ning seetõttu nägi ta palju vaeva, et koguda kokku rahvakeele näiteid, millele oma grammatika üles ehitada. Eduard Ahrensi keelekäsitlusele teed rajavaid seisukohti oli avaldatud juba alates 19. sajandi teisest aastakümnest (O. W. Masing, F. R. Faehlmann, A. F. J. Knüpffer ning J. H. Rosenplänteri ajakirjas „Beiträge“ ilmunud keelealased artiklid paljudelt teistelt). Kuid E. Ahrens oli see, kes uudsed seisukohad esimesena süsteemse grammatikakirjeldusena esitas. Tema „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ („Eesti keele Tallinna murde grammatika“) ilmus 1843. aastal. See väljaanne sisaldas ainult vormiõpetuse osa ning hiljem töötas ta seda ümber ja täiendas süntaksikirjeldusega, mis on esimene ulatuslikum lauseõpetus eesti keele kohta. Grammatika teine, täiendatud trükk ilmus 1853. aastal.

Kõige enam on Eduard Ahrens tähelepanu pälvinud kirjaviisi uuendajana. Vana, 17. sajandi lõpul välja töötatud kirjaviis ei peegeldanud adekvaatselt mitmeid eesti keele fonoloogilises süsteemis olulisi nähtusi, näiteks pikkade ja lühikeste häälikute vastandust. Juba enne Ahrensit olid mitmed autorid juhtinud tähelepanu kirjaviisi puudulikkusele ning pakkunud välja omapoolseid parandusettepanekuid. Kuigi Ahrens jõudis juba oma grammatika esimeses trükis järeldusele, et eesti keeles tuleks rakendada nn soome kirjaviisi, ei kasutanud ta 1843. aastal seda veel keelenäidete esitamisel. Esimene uues kirjaviisis ilmunud teos oli Ahrensi sõbra, Jõelähtme (Jegelecht) pastori G. H. Schüdlöffeli välja antud raamatuke „Toomas Westen“ (1844). Ahrensi grammatika teises trükis on näitematerjal esitatud juba uues kirjaviisis. Kirjaviisi levikule aitas oluliselt kaasa see, et F. R. Kreutzwald, kes alguses soomepärast kirjaviisi ei pooldanud, seda hiljem kaitsma asus ning selle oma teostes tarvitusele võttis. Lõplikult pääses uus kirjaviis võidule pärast Ahrensi surma, 1870-ndate aastate alguses, mil vast asutatud Eesti Kirjameeste Selts otsustas hakata seda oma väljaannetes kasutama.

Kõik olulisemad Ahrensile järgnenud eesti keele kirjeldused alates F. J. Wiedemann`i grammatikast (1875) ja K. A. Hermanni kirjutatud esimesest eestikeelsest grammatikast (1884) tuginevad otsesemalt või kaudsemalt Ahrensi keelelistele seisukohtadele ning tema kirjaviis on (minimaalsete muudatustega) kasutusel tänapäevani.

Kristiina Ross

Tekstid

Pildid

Eduard Ahrens. Portree
Allikas: TÜ KHO
[image/jpeg] [289x400px]
Eduard Ahrens
Allikas: TÜ Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond
Kohaviit: Fo 4223:1B
[image/jpeg] [286x400px]

Lingid

Sekundaarkirjandus

1. Aarma, L. Kas Eduard Ahrens oli eestlane? – Keel ja Kirjandus 2005, nr 10, 831 – 838. [Eesti]
2. Ahlquist, A. Einige Mißgriffe im etymologischen Wörterbüchlein des Herrn Pastor Ahrens. – Das Inland, 1854, nr 44, veerud 725–729. [Saksa]
3. Alvre, P. Eduard Ahrens grammatikuna ja keeleuuendajana. – Keel ja Kirjandus, 1993, nr 4, 199–211, nr 5, 277–281. [Eesti]
4. Annist, A. "Kalevipoeg" ja balti saksa kriitika. - Keel ja Kirjandus 1960, nr 5, lk 270-280. [Eesti]
5. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 7. [Saksa]
6. Eduard Ahrens ja tema tegevus. – Leninlik Lipp, 1957, 6. august. [Anonüümne artikkel, mille lõpus on lõik Eduard Ahrensi 03.03.1959 peetud jultuse käsikirjast (faksiimile ja selle ümberkirjutus).] [Eesti]
7. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 12. [Eesti]
8. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 145, 422, 425-426, 478. [Eesti]
9. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn : Koolibri, 2001, lk 48-49, 61. [Eesti]
10. Eisen, M. J. Elias Lönnrot Eestis. - Eesti Kirjandus 1923, nr 8, lk 337-346. [Eesti]
11. Fählmann, F. R. Herr Pastor E. Ahrens. – Das Inland, 1849, nr 5, veerud 72–73. [Saksa]
12. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 171, 188. [Saksa]
13. Help, Toomas. Eesti ja soome keele suhted: Wiedemann Ahrensi ja Veske vastu. - Keel ja Kirjandus 1988, nr 4, lk 198-207. [Eesti]
14. Hermann, K. A. Eduard Ahrens. – Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani. Jurjew, Tartu, 356–359. [Sama teksti ümbertrükk koos autori lühikese lõpetussõnaga : Eesti Üleüldise teaduse raamat ehk encyklopädia konversationi-lexikon … Esimene köide : täht A. Jurjew, Tartu 1900–1903, 179–181; selle ümbertrükk raamatus : Esimesest algusest meie ajani : Karl August Hermann 150. Koostanud U. Sutrop, Tallinn, 2001, 208–211.] [Eesti]
15. Hint, Mati. Sada aastat eesti keele foneetikat. - Keel ja Kirjandus 1980, nr 1, lk 26-28. [Eesti]
16. Hint, M. Ahrens, Eduard. - Eesti kirjanike leksikon. Koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toim. Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 21. [Eesti]
17. Hollmann, R. G. Ueber die neueste estnische Declinationslehre des Pastor Ahrens u. Dr. Fählmann. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. 1847, Zweiter Band. Erstes Heft, 14–22. [Saksa]
18. Kask, A. Uue kirjaviisi kujunemine ja esialgne levimine. – Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles. Tallinn, 1958, 52–69. [Eesti]
19. Kask, A. Eduard Ahrens. – Eesti kirjakeele ajaloost I. Tartu, 1970, 168–174. [Eesti]
20. Laanes, Ruudolf. Uue (Ahrensi) kirjaviisi esmakordse tarvituselevõtu tähistamises on eksitud. - Eesti Kirjandus 1937, nr 1, lk 45-46. [Eesti]
21. Meyer, E. Ueber die jüngst erschienene Schrift des Hrn. Pastors Ahrens zu Kusal : „Johann Hornung, der Schöpfer der esthnischen Kirchensprache …“. – Das Inland, 1845, nr 28, veerud 470–474. [Saksa]
22. Mihkla, K. Grammatikate osa eesti kirjakeele kujunemisel. - Eesti Kirjandus 1937, nr 10, lk 480-488. [Eesti]
23. Muuk, E. [= E. M.] Ahrens, Edurad. - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 7-8. [Eesti]
24. Niit, Heldur. Lisaandmeid Elias Lönnroti Eestis käigu kohta. - Keel ja Kirjandus 1986, nr 6, lk 321-329; nr 7, lk 403-411. [Eesti]
25. Paul, T. Eduard Ahrensi katsed kirikukeelt parandada. – Eesti piiblitõlke ajalugu esimestest katsetest kuni 1999. aastani. Tallinn, 1999, 557–569. [Eesti]
26. R[eiman], W. Eduard Ahrens. – Eesti Üliõpilaste Seltsi album. Teine leht. Tartu, 1894, 1–23. [Eesti]
27. Ross, K. Viimane misjonilingvist Eduard Ahrens eesti kirjakeele reformijana. – Keel ja Kirjandus 2003, nr 5, lk 321–330. [Eesti]
28. Salve, K. Eduard Ahrensist mitme tähtpäeva meenutuseks. – Eesti Kirik, 12.V.1993, nr 19. [Eesti]
29. Sjoegren, A. J. Ueber : 1) Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes, von Eduard Ahrens, Pastor zu Kusal, Reval 1853 und 2) Sprachfehler der Ehstnischen Bibel. Gesammelt und den Predigern der Ehsten zu unbefangener Prüfung empfohlen von Eduard Ahrens, Reval 1853. – Mélanges russes tirés du Bulletin historico-philologique de l’académie impériale des sciences de St.-Pétersbourg (1851–1855). 1855. Tome II, 418–426. [Saksa]
30. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 189. [Eesti]
31. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 162, 271, 338, 465. [Eesti]
32. Tomingas, S. Eduard Ahrens ja uus kirjaviis. – Keel ja Kirjandus, 1979, nr 12, 734–740. [Eesti]
33. Ulmann, C. C. Fragen, welche bei Lesung der Bemerkungen über die jüngst erschienene Schrift des Herrn Pastor’s Ahrens „Johann Hornunt“ etc. … sich aufgedrängt haben. – Das Inland, 1845, nr 34, veerud 601–604, nr 35, veerud 609–613. [Saksa]
34. Uue ajastu misjonilingvist. Eduard Ahrens 200. Koostanud ja saatesõna kirjutanud K. Ross. Eesti Keele Instituut, Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2003. [Sisaldab eestikeelseid tõlkeid E. Ahrensi teostest „Johann Hornung, der Schopfer unserer Ehstnischen Kirchensprache“ (1845), „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ (1853) ja „Sprachfehler der Ahstnischen Bibel“ (1853).] [Eesti]
35. Wiedemann, F. J. Ueber die neueste Behandlung der ehstnischen Grammatik. – Mélanges russes tirés du Bulletin historico-philologique de l’académie impériale des sciences de St. Pétersbourg (1851–1855). 1855, Tome II, 669–758. [Saksa]
36. Wiedemann, F. J. Ein Vorschlag zur genaueren Erforschung der ehstnischen Sprache. – Mélanges russes tirés du Bulletin de L’académie impériale des sciences de St. Pétersbourg (1851–1855). 1861, Tome IV, 187–194. [Saksa]
37. Vilbaste, G. Eduard Ahrensi katseid eesti kirikukeele parandamiseks. – Emakeele Seltsi aastaraamat VII :1961, Tallinn, 1961, 11–16. [Eesti]

Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu

Eduard Ahrens (1803 – 1863)