et de ru en
Startseite

Alexander von Sternberg (1806 – 1868)

Erzähler, Dichter; Maler

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Bürgerlicher Name: Alexander Peter Freiherr von Ungern-Sternberg
Geburtsort: Noistfer (Estland)
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 22.04.1806 / 10.04.1806
Sterbeort: Dannenwalde
Sterbedatum (n.St./a.St.): 24.08.1868 / 12.08.1868
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Alexander von Sternberg; Alexander Peter Freiherr von Ungern-Sternberg; Alexander Freiherr von Ungern-Sterneberg; Alexander Freiherr v. Ungern-Sternberg; A. Baron Ungern Sternberg; A. Baron v. Ungern Sternberg; Sylvan; Satyrus Sylvan; A. B. Ungern Sternberg; A. Baron von Ungern-Sternberg; A. Baron v. Ungern-Sternberg; Alexander Baron Ungern Sternberg; Alex. Baron U. Sternberg; Baron Alexander Ungern Sternberg; Alex. Baron Ungern Sternberg; A. Freiherr von Sternberg; A. von Sternberg; A. v. Sternberg; Alexander Frhr. von Ungern-Sternberg; Alex. Freiherr von Ungern-Sternberg

Aufsätze

  • et ru

    Ülevaade

    Vabahärra Alexander Peter Ungern-Sternberg sündis 22. (10.) aprillil 1806. aastal Järvamaal Anna kihelkonnas Purdi (Noistfer) mõisas. Tema isa Johann Friedrich von Ungern-Sternberg (1763–1825) oli Tartu ülikooli asekuraator ja Eestimaa maanõunik, tema ema oli krahvinna Caroline Amalie Manteuffel. Alexander oli oma vanemate kümnest lapsest üheksas. Oma esimesed kaheksa eluaastat veetis ta isakodus Purdis ja siirdus seejärel Tallinna. Lapsepõlvemälestusi ja hilisemat elukäiku on ta kirjeldanud oma „Mälestusvihikutes” („Erinnerungsblätter”, 1855–1860).

    Õpinguaastad

    Aastatel 1821–1826 õppis Alexander von Ungern-Sternberg Tartu gümnaasiumis. 1825. aastal suri tema isa ning Alexander jäi oma onu Otto Christian Sigismund von Ungern-Sternbergi (1778–1861) hoole alla. Noorusaja mõjutustest on tema puhul olnud oluline perekonna traditsiooniline seotus hernhuutlusega: vennastekogudusega oli liitunud juba vanavanaisa Reinhold von Ungern-Sternberg (1736). Ka onu Otto von Ungern-Sternberg oli selle usulahu range järgija. Tartus elades viibis Alexander tihti ka oma õe Auguste ning tema mehe Gustav von Forestieri perekonnas, kuhu sageli kogunes tolleaegse Tartu õpetlaste ja kirjandussõprade seltskond.

    Pärast gümnaasiumi lõpetamist alustas Alexander onu soovitusel õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kameralistika erialal, kuhu ta oli immatrikuleeritud aastatel 1826–1830. Alexanderist loodeti koolitada diplomaati, kuid riigiteadus ei pakkunud talle rahuldust, ja nii kuulas ta ülikoolis peamiselt esteetika- ning filosoofialoenguid. Teda köitis kirjandus, lisaks avaldus tema juures ka kunstnikuanne. Alexander von Ungern-Sternberg oli üliõpilaskorporatsiooni „Estonia” liige.

    Ungern-Sternbergi kirjanduslikud kalduvused ilmnesid juba varakult. Neljateistaastaselt oli ta kirjutanud mitmeid luuletusi ja tragöödiaid. Ülikooli ajal tegi tulevane kirjanik kaastööd mitmesugustele väljaannetele: tema luuletusi ilmus kogumikus „Inländischer Dichtergarten”, Franz Schleicheri poolt Tallinnas välja antud „Esthona’s” avaldas ta 1828. aastal jutustuse „Das Russenlager vor Narwa” („Venelaste laager Narva all”) ja 1829. aastal tuntud Pirita kloostri legendi vahendava novelli „Der unterirdische Gang” („Maa-alune käik”). Pärast stuudiumi lõpetamist viibis Alexander von Ungern-Sternberg onu soovil Peterburis, et tutvuda võimalustega riigiteenistusse astumiseks. Tänu maalimisoskusele ja sugulase soovitusele õnnestus tal võita keisrinna soosing – ning pälvida stipendium maalikunstiõpiguteks Dresdenis. Hiljem otsustas ta siiki kirjaniku elukutse kasuks.

    Saksamaal

    Peterburist tuli Alexandr von Ungern-Sternbergil põgeneda sinna 1829–1830 Inglismaalt jõudnud koolera eest. Pärast kuuskümmend päeva kestnud laevareisi – sakslased ei usaldanud laeva maale lasta – maabuti viimaks Lüübekis. Reis andis talle põhjuse hilisemateks „Laevnikesaagadeks” („Schiffersagen“, 1837).

    Saksamaal külastas ta Dresdenit, kus sai suuri mõjutusi Ludwig von Tieckilt, kelle kirjanduslikku ringi ta varsti kuulus. Stuttgardis tutvus ta luuletaja Gustav Schwabiga (1792–1850). 1832. aastal debüteeris Alexander von Ungern-Sternberg (siin edaspidi Alexander von Sternberg) Saksamaal novelliga „Die Zerrissenen“ („Lõhestatud”). Raamatu avaldas Gustav Schwabi vahendusel Cotta kirjastus. Schwabi kaasabi ja esimeste publikatsioonide edu innustas kirjanikku edasisteks väljaanneteks. Järgnes rida novellikogusid (I–IV, 1832–1834). Isiklikumat laadi oli Sternbergi tutvus arheoloogi, Tallinnast pärit vabahärra Otto Magnus von Stackelbergiga. Aastatel 1830–1831, mil koolera oli jõudnud ka Saksamaale, reisis Sternberg koos Stackelbergiga Lõuna-Saksamaale. Sternberg siirdus Mannheimi, kus temast sai suurhertsoginna Stephanie von Badeni kammerhärra. Stackelbergi haigestumise tõttu lõppes tema peatus Mannheimis ning ta suundus pärast talve veetmist Baden-Badenis Stuttgarti, kuhu jäi pidama pikemaks ajaks, kuuludes sealsesse „Schwabi luuletajateringi”. Stuttgardi aegadel sõbrunes Sternberg Austria kirjaniku Nikolaus Lenauga (1802–50). Uudis ema haigestumisest sundis teda Stuttgardist lahkuma. Teel kodumaale kuulis ta aga ema surmast ning otsustas reisi katkestada. Sternberg veetis mõned kuud Swinemündes ja kaotas sel ajal kontakti Cotta kirjastusega. Ta siirdus Berliini, kus elas Unter den Lindenil asuvas võõrastemajas.

    1834. aastal kolis Sternberg Weimarisse, jäi sinna 1841. aastani ja liikus Saksi-Weimari-Eisenachi suurhertsoginna Maria Romanov-Holstein-Gottorpi õukonnas, kes oli sünnilt vene suurvürstinnana, keiser Paul I tütar ning keiser Aleksander I õde. Weimaris lävis ta ka „Taschenbuch für Lieb und Freundschaft’i” väljaandjate ringiga (Stephan Schütze, Vene diplomaat ja luuletaja Apollonius Maltitz jt).

    Stuttgardi ja Weimari-aegadel ilmusid Sternbergi romaanid „Galathee” (1836), „Palmyra, oder das Tagebuch eines Papagei’s” („Palmyra ehk papagoi päevaraamat”, 1838), „Kallenfels” (1838), „Saint-Sylvan” (1839), „Georgette” (1840), „Alfred” (1841) jt. Sellesse perioodi jäävad ka tema katsetused dramaturgina. 1841. aastal ilmus trükist naljamäng „Grossmutter” („Vanaema”). 1835. aastal oli ta kirjutanud näidendi „Das Landhaus zu Simonette“, mis 1846. aastal illustreeritud teatriajakirjas avaldati. 1839. aastal ilmusid Cotta välja antud ajalehes „Morgenblatt“ draamaskitsid „Rousseaus Jugendjahre“ („Rousseau noorusaastad“). 1843. aastal kirjutas ta draama „Alfieri“. Ent tema näidendikatsetustel ei olnud erilist mõju, tunnustus sai talle osaks pigem romaanikirjanikuna. 1842. aastal viibis Sternberg juba Riias. Ta üritas leida tööd Peterburis saksa kirjanduse dotsendi või õukonnaatašeena, kuid tema taotlused lükati tagasi.

    Aastatel 1842–55 elas Sternberg Berliinis. Tema selle perioodi tähtsaimaks sõbraks oli Venemaa saadik parun Peter von Meyendorff. Viimane üritas 1848. aasta revolutsiooni ajal Sternbergi Vene riigi teenistusse sokutada, kuid ebaõnnestunult, sest selgus, et poliitika üksikasjad Sternbergi õieti ei huvita. Siiski viibis ta vaatlejana ja Venemaa jaoks ülevaadete koostajana Erfurti ning Frankfurti parlamentides. Seltskonna leidis Sternberg sel ajal endale Karl August Varnhagen von Ense (1785–1858) majas. Isiklikku kokkukuuluvust tundis Sternberg proua Solmari salongiga, kuhu kirjandusliku või poliitilise vestluse järele vajadust tundev lähemate tuttavate ring kogunes aeg-ajalt teed jooma ja Berliini võileibu sööma. Sternbergi Berliini-perioodi jäävad järgmised kirjandusteosed: romaan „Diane” (1842), novellikogud (1844), tema realistliku perioodi põhiteos „Paul”, jutukogu „Tutu. Phantastische Episoden und poetische Exkursionen“ („Tutu. Fantaasiaepisoodid ja poeesiaekskursioonid”, 1846–1848) – kirjaniku enda illustratsioonidega iroonilis-satiirilised lood maale laskunud ingli silmade läbi. Märkimist väärivad ka „Berühmte deutsche Frauen des 18. Jahrhunderts” („18. sajandi tuntud saksa daamid”, 1848), kus on teiste hulgas juttu Gertrud Elisabeth Marast, Juliane von Krüdenerist ja Katariina II-st, ning „Braune Märchen” („Pruunid muinasjutud”, 1850) jt.

    1848. aasta revolutsiooni mõjul muutus ka Sternbergi kirjanduslik väljenduslaad – vaimuaristokraadist sai nüüd konservatiivne rojalist. Aastatel 1848–1849 ilmusid tema följetonistlikud, jämedakoelises kasarmustiilis kirjutatud pamfletid „Uus-Preisi ajapildid “ („Neupreussische Zeitbilder”: „Die Royalisten”, „Die beiden Schützen”, „Die Kaiserwahl”), kus ülistati parteikaaslasi ja naeruvääristati vastaseid. Selline pööre kutsus esile tema seniste lugejate pahameele. Hilisem suundumine fiktsioonikirjandusest biograafilise romaani juurde ei aidanud tal paraku pettunud lugejaid tagasi võita.

    1850. aastal asus Sternberg Charlottenburgi ja abiellus Luise von Waldow’ga. 1851. aastal viibis ta koos abikaasaga pikemat aega Viinis. Pärast ämma surma kolisid nad naisega Dresdenisse. Dresdeni perioodil üllitas Sternberg veel mitu põhiliselt biograafilist romaani, nagu „Der Dresdener Galerie” (1857–58), „Dorothee von Kurland” (1859). Trükist ilmusid ka tema „Mälestusvihikud”. 1867. aastal suri kirjaniku abikaasa Luise. Ühel külaskäigul oma naisevenna Franz von Waldow’ juurde Dannenwalde mõisasse Pommeris (Stargardi lähedal) sai ta ajurabanduse ja suri selle tagajärjel 12. (24.) augustil 1868. aastal. 1894. aastal saatis Franz von Waldow Eestimaale kirjanikust järele jäänud käsikirju ja joonistusi, mis praegu on hoiul Eesti Ajaloomuuseumis.

    Ene Hiio

Texte

Bilder

  • Alexander von Sternberg
    Alexander von Sternberg
    Datierung: 1895
    Quelle: Das Baltische Dichterbuch. Hrsg. von Jeannot Emil Freiherr von Grotthuss. 2. Aufl. Reval: Franz Kluge,1895, S. 366.
    Signatur: Est. A-1757
    [image/jpeg] [395x500px]

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 821-822. [Deutsch]
  • 2. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 568. [Estnisch]
  • 3. Falck, Paul Th. Das Drama im Baltenlande. Eine literarhistorische Anregung. - Baltische Monatsschrift. Jg. 54, Bd. 73. Riga: Jonck & Poliewsky, 1912, S. 199-222. [Deutsch]
  • 4. Falck, Paul Theodor. Der Romanschriftsteller Baron Alexander von Ungern-Sternberg. Ein Gedankblatt. - Baltische Monatschrift 70:1910, S. 305-341. [Deutsch]
  • 5. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 3: N-Z. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 1342-1348. [Deutsch]
  • 6. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kristischen Studien. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1894, S. 405-406. [Deutsch]
  • 7. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Rußlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. Aufl. Reval : Franz Kluge, 1895, S. 463-464. [Deutsch]
  • 8. Hiio, Ene. Tundmatu kaasmaalane Alexander von Ungern-Sternberg. - Varia historica III. Räägime asjast. Eesti Ajaloomuuseumi teaduskonverentsi materjale. Tallinn 2008, lk 46-71. [Estnisch]
  • 9. Kühn, Joachim. Einleitung. Sternberg, A. Von. Erinnerungsblätter aus der Biedermeierzeit. Potsdam, Berlin, Kiepenhauer 1919, S. I-XII. [Deutsch]
  • 10. Lukas, Liina. Kohapärimus baltisaksa ballaadis. – Vikerkaar 2011, nr 1-2, lk 139-150. [Estnisch]
  • 11. Molsberger, Anneliese. Adel und Adelsgesinnung in den Zeitromanen Alexander von Ungern-Sternbergs. Inaugural-Dissertation. Würzburg, 1929. [Deutsch]
  • 12. Pröhle, Heinrich. Peter Alexander Freiherr v. U.-Sternberg. - Allgemeine deutsche Biographie 39, S. 299-302. [Deutsch]
  • 13. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 315-316. [Deutsch]
  • 14. Sivers, Jegór von. Alexander Freiherr v. Ungern-Sternberg, (geb. 1806). – Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 313-351. [Deutsch]
  • 15. Sternberg, Alexander von. Erinnerungsblätter. T. 1-6 (T. 1-2 Berlin: Heinrich Schindler, 1855-1856; T. 2-6 Leipzig: Brockhaus 1857-1860). [Deutsch]
  • 16. Ungern-Sternberg, Armin von. „Erzählregionen”: Überlegungen zu literarischen Räumen mit Blick auf die deutsche Literatur des Baltikums, das Baltikum und die deutsche Literatur. Bielefeld: Aisthesis, 2003, S. 774-780. [Deutsch]
  • 17. Weil, Edgar. Alexander von Sternberg (Peter Alexander von Ungern-Sternberg). Ein Beitrag zur Literatur- und Kulturgeschichte des 19. Jahrhunderts. - Germanische Studien 130. Berlin, 1932. [Deutsch]
  • 18. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München: C. H. Beck: 2005, S. 156-159. [Deutsch]