et de ru en
Startseite

Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717 – 1779)

Publizist

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Geburtsort: Polsingen
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 19.01.1717 / 08.01.1717
Sterbeort: Jaropolez
Sterbedatum (n.St./a.St.): 26.02.1779 / 15.02.1779
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Johann Georg Eisen von Schwarzenberg; Johann Georg Eisen; (*); J. G. Eisen

Aufsätze

  • et ru

    Ülevaade

    Elust

    Johann Georg Eisen von Schwarzenberg sündis 8. (19.) jaanuaril 1717 Baieris Kesk-Frangimaal Ansbachi krahvkonnas Polsingenis. Eiseni isa pidas pastoriametit ja juba tema kohta on teada, et tal oli sageli vastuolusid võimuesindajatega. Kahest abielust oli Gottfried Eisenil 18 last, mistõttu tal ei olnud erilisi võimalusi igaühte neist elluastumisel majanduslikult toetada. Vajadus oma tulevikuplaanide (Euroopa-reis sihtkohaga Itaalia) teostamiseks ise raha teenida tõi Halle ülikoolis (1737–40) teoloogiat, meditsiini, ravimtaimeteadust ja kameralistikat õppinud Eiseni 1741. aastal Liivimaale, millel oli saksa tudengite seas omamoodi „piimamägede ja pudrujõgede maa“ kuulsus, kus koduõpetajana oli kerge vaevaga võimalik kiirelt haljale oksale jõuda. Eisen õpetas neli aastat Avinurmes (Awwinorm) perekond Skoghi lapsi ja kuigi raha reisiks oli juba olemas, võttis ta vastu Torma-Lohusuu (Torma-Lohusu) pastorikoha (1745–75). Eiseni tegevus Tormas oli äärmiselt mitmekesine. Ta rajas uue kirikuhoone, tegi suuri jõupingutusi kirjaoskuse levitamiseks kihelkonnas, propageeris rõugetevastast kaitsepookimist sõnas ja teos, kirjutas käsikirja jäänud eestikeelse aiapidamiskäsiraamatu, leiutas uudse kuivkonserveerimisviisi, mille tutvustus tõlgiti mitmetesse võõrkeeltesse (vene, poola, rootsi, inglise, hispaania) ja pani paberile rea pärisorjusevastaseid kirjutisi, millest enamik trükki siiski ei jõudnud. Tormast lahkus Eisen 1775, mil ta erimeelsuste tõttu kohalike mõisnikega oma sissetulekute osas vastas kutsele asuda Terespoli (Leedu) luteri koguduse õpetajaks. Teel Leetu (1776) tehti talle aga ahvatlevam ettepanek Kuramaa hertsogi Peetri poolt, kes palus tal asuda Miitavis (Jelgava, Mitau) asutatud Academia Petrina kameralistikaprofessori kohale ning ühtlasi määras ta oma aedade ja mõningate maavalduste inspektoriks. Aga kuna hertsog ei olnud Eiseni tegemistega alailma rahul, lahkus Eisen 1777. aastal ka Kuramaalt. Liivimaal kohta leidmata suundus ta Peterburi, kus kandideeris Liivimaa kindralsuperintendendi kohale, kuid avaldatud radikaalsete teoloogiliste vaadete („Das Christentum nach der gesunden Vernunft und der Bibel“ ja „Das thätige Christentum, in Betrachtungen für Jedermann“, mõlemad 1777) ja mõjukate toetajate puudumise tõttu kirikuringkondades teda sellesse ametisse ei valitud. Elu lõpu veetis Eisen Moskva lähedal Jaropoletsis krahv Tšernõšovi mõisate ülemvalitsejana. Johann Georg Eisen suri 15. (26.) veebruaril 1779.

    Loomingust

    Pärisorjuse kriitika

    Eisen oli esimene pärisorjuse kui institutsiooni kriitik kogu Vene impeeriumis. Tema esimesed selleteemalised kirjutised pärinevad juba 1750ndatest aastatest, kuid aastani 1764 ei olnud Eiseni katsetel neid trükis avaldada -- vaatamata mitmetele Peterburis-käikudele ja Peeter III huvile – edu. Alles pärast Katariina II võimuletulekut õnnestus tal tsaarinna toetusel anonüümselt avaldada Gerhard Friedrich Mülleri kogumiku „Sammlung Russischer Geschichte“ üheksandas köites kirjatöö „Eines Liefländischen Patrioten Beschreibung der Leibeigenschaft“ (1764).

    Eisen näitab pärisorjuse laastavat mõju talupoegade elukäsitusele ja huvile arendada oma majapidamisi, rääkimata vaenulikkusest mõisnike vastu ja hooletust suhtumisest mõisa varasse. Pärisorjus on Eiseni jaoks erakordselt ebaefektiivne majandussüsteem. Veel enne Heinrich Johann von Jannau`d ja Garlieb Merkel`it võtab ta kriitilise hoiaku müüdi suhtes, mis nägi saksa ristisõdijate põhiimpulsina soovi levitada kristlust. Ta näeb pärisorjusliku korra kehtestamise alusena Liivimaal võõrvallutajate vajadust hoida kohalik elanikkond oma kontrolli all. Eisen teeb ettepaneku pärisorjus järk-järgult kaotada ja anda talupoegadele isiklik omand koos pärimisõigusega, kuid ta ei unusta seejuures ka mõisnikke, kes peaksid maaomanikena talupoegadelt renti saama. Ta mainib eeskujuna Euroopa riike, kus pärisorjus juba ammu kaotatud, ilma et keegi seda enam taga igatseks. Toimetaja G. F. Müller oli kirjutisele lisanud rea omapoolseid märkusi, milles põhiliselt püüti näidata Venemaa pärisorjade olukorda paremana Liivimaa omadest. Eisen protestis lisanduste vastu. Ta püüdis kõigepealt avaldada vastulause Riias, kuid kuna Riia tsensor, linnapea Andrea saatis selle edasi Müllerile, jäi selgitus ilmumata. Hiljem trükiti see siiski ära Saksamaal Berliinis „Vossische Zeitungis“ (90. Stück, 27. Juli 1765).

    Pärast „Beschreibungi“ ilmumist kutsuti Eisen Peterburi, et ta vürst Grigori Orlovi Ropša mõisas oma ettepanekuid realiseerida prooviks. Kuid tema tegevusega ei oldud rahul ja eksperiment lõppes peagi. Eisen suundus tagasi Torma. Vaatamata ebaõnnestunud katsele oma ideid ellu rakendada, jätkas ta tegelemist pärisorjuse-temaatikaga, püüdes välja töötada võimalikult täiuslikku majandussüsteemi, et veenda valitsejaid pärisorjust siiski kaotama. Tervikkujul väljatöötatud süsteem säilinud ei ole, kuid leidub hulk katkeid (vt Bartlett/Donnert 1998). Järgmine võimalus oma vaadete trükisavaldamiseks avanes alles Miitavis, kus Eisenil õnnestus 1777. aastal anda välja üks number ajakirja „Der Philantrop“. Kuramaal, mis ei kuulunud veel Vene tsaaririigi koosseisu, oli Eisenil võimalik oma mõtteid vabamalt avaldada, ilmselt seetõttu on selle kirjutise toon radikaalsem ja tagasivaates oma senisele tegevusele ümbritsevate oludes suhtes avalikult kriitiline. Võrreldes „Beschreibungi“ pärisorjuse-käsitusega, milles keskenduti rohkem selle institutsiooni ebamajanduslikele efektidele, on siin rõhutatud selle loomuvastasust, kuna pärisorjusliku korra tingimustes on osa inimesi jäetud ilma oma loomulikust põhiõigusest isiklikule vabadusele. Selgelt ütleb ta välja ka vajaduse kaotada pärisorjus kohe, ilma väikeste eksperimentideta, mis raiskavat vaid väärtuslikku aega. Paraku oli Eisen oma ettepanekutega ligi pool sajandit oma kaasmaalaste mõtlemisest ette jõudnud, teistest Vene impeeriumi aladest aga lausa pea terve sajandi.

    Kairit Kaur

Texte

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1827, S. 490-493 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 167. [Deutsch]
  • 2. Anvelt, Leo. Tähelepanuväärne raamat J. G. Eiseni kohta. – Keel ja Kirjandus 1979, nr 8, lk 499-500. [Estnisch]
  • 3. Bahrdt, Carl Friedrich. Handbuch zur Kirchen- und Ketzergeschichte für das Jahr 1781. Häresiopol, 1781, S. 52-53. [Deutsch]
  • 4. Bartlett, R. Johann Georg Eisen. Minor writings. – Journal of Baltic Studies 1990, XXI/2, S. 95-104. [Englisch]
  • 5. Bartlett, Roger. "Das Recht der Prediger in Liefland in ihrer Kronbesoldung": Johann Georg Eisen und die Einkünfte der Pastoren in Livland im 18. Jahrhundert. – Erich Donnert (Hrsg.), Europa in der Frühen Neuzeit. Festschrift für Günter Mühlpfordt. Band 3: Aufbruch zur Moderne, Weimar / Köln / Wien: Böhlau, 1997, S. 429-445. [Deutsch]
  • 6. Bartlett, Roger ; Donnert, Erich (Hrsg.). Johann Georg Eisen (1717-1779). Ausgewählte Werke. Deutsche Volksaufklärung und Leibeigenschaft im Russischen Reich. Marburg: Herder-Institut, 1998. (Quellen zur Geschichte und Landeskunde Ostmitteleuropas ; 2) [Deutsch]
  • 7. Bartlett, Roger. Johann Georg Eisen als Kritiker der livländischen Verhältnisse. – Garber, Klaus; Klöker, Martin (Hrsg.), Kulturgeschichte der baltischen Länder in der Frühen Neuzeit. Mit einem Ausblick in die Moderne. Tübingen: Niemeyer, 2003, S. 409-420. [Deutsch]
  • 8. Dannenberg, Karl. Zur Geschichte und Statistik des Gymnasiums zu Mitau. Mitau, 1875, S. 10. [Deutsch]
  • 9. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1970, S. 185. [Deutsch]
  • 10. Diederichs, Heinrich. Garlieb Merkel als Bekämpfer der Leibeigenschaft und seine Vorgänger. Baltische Monatsschrift, Jg. 1870, S. 38-83. [Deutsch]
  • 11. Diederichs, Heinrich. Über Johann Georg Eisens Aufenthalt und Tätigkeit in Kurland. – Sitzungsberichte der Kurländischen Gesellschaft für Literatur und Kunst nebst Veröffentlichungen des Kurländischen Provinzialmuseums. Mitau, 1908, S. 18-19. [Deutsch]
  • 12. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln-Wien: Böhlau Verlag, S. 216. [Deutsch]
  • 13. Donnert, Erich. Die Leibeigenschaft im Ostbaltikum und die livländische Aufklärungsgeschichtsschreibung. – Jahrbuch für Geschichte der UdSSR und der volksdemokratischen Länder Europas V. Berlin: Rütten & Loening, 1961, S. 192-193. [Deutsch]
  • 14. Donnert, Erich. Johann Georg Eisens Agrarschrift “Beweis” vom Jahre 1751. – Проблемы развития феодализма и капитализма в странах Балтики. Доклады исторической конференции (25-27- ноября 1975 г.). Тарту: Тартуский государственный университет, 1975, с. 279-286. [Deutsch]
  • 15. Donnert, Erich. Das religiöse und politische Weltbild Johann Georg Eisens. – Jahrbuch für Geschichte der sozialistischen Länder Europas 1976, 20/2, S. 61-75. [Deutsch]
  • 16. Donnert, Erich. Johann Georg Eisen (1717-1779). Leipzig : Koehler & Amelang, 1978. [Deutsch]
  • 17. Eckardt, Julius von. Livland im 18. Jahrhundert. Umrisse einer livländischen Geschichte. Erster Band. Bis zum Jahr 1766. Leipzig. 1870, S. 415-420. [Deutsch]
  • 18. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 53. [Estnisch]
  • 19. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 235, 239, 240-242. [Estnisch]
  • 20. Gadebusch; Friedrich Konrad: Livländische Bibliothek. Erster Theil. Riga : Hartknoch, S. 250-291. [Deutsch]
  • 21. Gailīt-Mikelsone, Angelika. Jānis Georgs Eizens un 18. gadusimteņa latvju zemnieka raksturojums. – Izglīlības Ministrijas Mēnēšrakts, Riga, 1926, Nr. 2, S. 136-148, Nr. 3, S. 217-230. [Lettisch]
  • 22. Hiiemets, Johannes. Torma kihelkonna ajalugu. Tartu [magistritöö], 1932. [Estnisch]
  • 23. Hupel, August Wilhelm. Noch ein Beytrag zu Gadebuschen´s livländischer Bibliothek oder zur Gelehrtengeschichte von Liefland. Neue Nordische Miscellaneen. 27. und 28. Stück, II. Theil. Riga, 1791. [Deutsch]
  • 24. Jürgenstein, A. Huwitaw peatükk Eesti minewikust. Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (Torma-Lohusoo õpetaja 1746-1775). Tartu: Postimees, 1921. [Estnisch]
  • 25. Jürjo, Indrek. Balti valgustusliikumine. - Jürjo, Indrek. Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koost. Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2011, lk 16–24. (21. augustil 2002 Pärnus Carl Gustav Jochmannile (1789–1830) pühendatud konverentsil peetud ettekanne.) [Estnisch]
  • 26. Jürjo, Indrek. Johann Georg Eisen. – Zeitschrift für Ostmitteleuropaforschung 1999, Vol. 48, Nr. 4, S. 613. [Deutsch]
  • 27. Keussler, Friedrich von ; Kupffer, Christina ; Wörster, Peter (Hrsg.). Briefe an den livländischen Historiographen Friedrich Konrad Gadebusch (1719-1788). Regesten, bearbeitet von Friedrich von Keussler. Herausgegeben, eingeleitet und mit Registern versehen von Christina Kupffer und Peter Wörster. Marburg: Herder-Institut, 1999 (Sammlung des Herder-Instituts zur Ostmitteleuropaforschung ; 5) [Deutsch]
  • 28. Kruus, H. Eesti ajaloo lugemik III. Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929, S.44-48. [Deutsch]
  • 29. Lipp, Martin. Das “Gartenbuch” von Pastor J. G. Eisen. – Sitzungsberichte der Gelehrten Estnichen Gesellschaft 1905. Jurjew-Dorpat: Mattiesen, 1906, S. 45-52. [Deutsch]
  • 30. Loone, Leida. Lisandeid talurahva pärisorjuse vabastamise uurimisele Eestis. – Tartu Riikliku Ülilooli Toimetised, v. 87. Eesti NSV ajaloo küsimusi I, 1960, lk 117-119. [Estnisch]
  • 31. Melķisis, Eduards. Социално-экономическое содержание проектов реформ И. Г. Эйзена. – Latvijas PSR Zinatņu Vēstis 1974, Nr. 2 (319), l. 37-43. [Russisch]
  • 32. Neuschäffer, Hubertus. Der livländische Pastor und Kameralist Johann Georg Eisen von Schwarzenberg. Ein deutscher Vertreter der Aufklärung in Rußland zu Beginn der zweiten Hälfte des 18. Jahrhunderts. – Uwe Liszkowski (Hrsg.), Rußland und Deutschland. Georg von Rauch zum 70. Geburtstag (Kieler Historische Studien 22), Stuttgart: Klett, 1974, S. 120-143. [Deutsch]
  • 33. Neuschäffer, Hubertus. Zur Manipulation einer Schrift von J. G. Eisen. – Buch- und Verlagswesen im 18. und 19. Jahrhundert, hrsg. von Herbert G. Göpfert u. a. Berlin, 1977 (Studien zur Geschichte der Kulturbeziehungen in Mittel- und Osteuropa ; 4), S. 76-84. [Deutsch]
  • 34. Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard (Bearb.). Eisen (Johann Georg). - Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. Erster Band. A-F. Mitau: Steffenhagen u. Sohn, 1827, S. 490-493. [Deutsch]
  • 35. Rootsmäe, Lemming. Rõugepookimine Eestis XVIII. sajandil. – Nõukogude Eesti Tervishoid 1969, 4, lk 298-301. [Estnisch]
  • 36. Sacke, Georg. Zur Chronologie der literarischen Wirksamkeit Pastor Eisens. – Jahrbuch für Geschichte Osteuropas 1941, VI, S. 85-91. [Deutsch]
  • 37. Schaudinn, Heinrich. Deutsche Bildungsarbeit am lettischen Volkstum des 18. Jahrhunderts. München, 1937 (Schr. d. Dt. Akad. ; H. 29), S. 113 ff. [Deutsch]
  • 38. Stepermanis, Marģers. Primās cīnas par dzimtbūšanas atcelšanu Vidzemē 1750-1764. – Izglīlības Ministrijas Mēnēšrakts. Rīga, 1931, Nr. 10, lk 275-293, Nr. 11, lk 348-453. [Lettisch]
  • 39. Stepermanis, Marģers. J. G. Eizens un viņa darbi par dzimtbūšanas atcelšanu Vidzemē. Rīga, 1934. [Lettisch]
  • 40. Stepermanis, Marģers. J. G. Eisen et les luttes pour l´abolition du servage en Livonie et en Courlande. – Congressus primus historicorum Balticorum. Rīga , 1938, lk 501-507. [Französisch]
  • 41. Stepermanis, Marģers. 18 gs apgaismotāji Latvijā. – Apcerējumi par sabiedriskās un filozofiskās domas attīstību Latvijā (līdz 20. gs. sākumam), [toim.] P. I. Valeskalns. Rīga, 1976. lk 42jj. [Lettisch]
  • 42. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 217, 220, 240. [Estnisch]
  • 43. Treiberg (Tarvel), Peeter [= P.T.]. Eisen, Johann Georg. – Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 78-79. [Estnisch]
  • 44. Wihksninsch, N. Die Aufklärung und die Agrarfrage in Livland I, Riia, 1933, S. 206-230. [Deutsch]
  • 45. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 122. [Deutsch]
  • 46. Vinkel, A. Eisen, Johann Georg. – Eesti kirjanike leksikon. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toimetanud Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 74-75. [Estnisch]
  • 47. Vipers, Roberts. Vidzemēs apgaismotāji XVIII. gadsimtenu. – Die Letten. Riga, 1932, S. 26-47. [Lettisch]
  • 48. Vipers, Roberts. J. G. Eizens reliģiskie uszkati. – Latvijas vēstures instituta žurnals, 1938, Nr. 2 (6), lk 189-210. [Lettisch]
  • 49. Zeifers, Theodors. Latviešu rakstniecības vēsture. Prima daļa. Rīgā, 1922, lk 311. [Lettisch]
  • 50. Белявский, M. Обсужение крестьянского вопроса накануне крестьянсой войны под предводитьством Е. И. Пугачева (Конкурс Вольного економического общества в 1766-1768). – Ежегодник по аграрной истории Восточной Европы за 1960 г. Киев : Издательство Академии Наук, 1962, c. 318-319. [Russisch]
  • 51. Белявский, M. Крестьянский вопрос в России накануне восстания Е. И. Пугачева. [Москва]: Издательство Московского Университета, 1965, c. 295-297. [Russisch]
  • 52. Зутис, Я. Остзейский вопрос в XVIII веке. Рига : Vapp-книгоиздательство, 1946, c. 334-339. [Russisch]