Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu

Üldandmed

Artiklid

• et de ru

  Ülevaade

  Eluloolist

  Barbara Juliane von Krüdener – võib-olla Baltimaade kuulsamaid naisi – sündis 11. (22.) novembril 1764 Riias. Tema isa, vanast baltisaksa aadlisuguvõsast põlvnenud Otto Hermann von Vietinghoff-Scheel oli Liivimaa kubermanguvalitsuse nõunik ning salanõunik, aga ka edukas ettevõtja (1782 asutas Riias statsionaarse saksa teatri ning juhtis seda kaks aastat). Tema ema Anna Ulrika oli kuulsa Vene feldmarssali krahv B. C. von Münnich`i tütar. Lapsepõlve veetis Juliane Riias ja perekonna valdustes mujal Liivimaal ning reisis 1777. aastal vanematega mitmel pool välismaal (Spa, Pariis, Inglismaa).

  Aastal 1782 sai Juliane Viitina (Kosse) mõisa omanikuks Rõuge (Rauge) kihelkonnas Liivimaal ning abiellus Vene diplomaadi parun Burchard Alexius Constantin von Krüdeneriga (1746–1802), kes oli 1779 aastal nimetatud ministriks Kuramaal elukohaga Miitavis (Jelgava, Mitau). Aastal 1784 sünnitas J. von Krüdener Miitavis poja ja sõitis aasta hiljem Veneetsiasse, kuhu abikaasa oli määratud saadikuks. Mehe saadikuks nimetamine Münchenisse 1785. aastal tähendas uut elukohavahetust. 1787 sõideti edasi Kopenhaagenisse.

  Pärast tütre sünni järgset rasket lapsevoodit ning haigestumist suundus J. von Krüdener 1789. aasta kevadel Pariisi, kus luges palju prantsuse kirjandust ning suhtles salongides kunstnike ja teadlastega. 1789. aasta lõpus sõitis J. von Krüdener edasi Lõuna-Prantsusmaale, kus sai Montpellier`s lähedaseks noore husaariohvitseri krahv Frègeville`iga, kellega koos naasis Kopenhaagenisse. Pakutud lahutusest abikaasa keeldus.

  Aastal 1791 sõitis J. von Krüdener mehe soovil ema juurde Riiga. Elu Riias ja perekonna mõisates Liivimaal katkestasid üksikud reisid abikaasa juurde, kes aastatel 1794–97 töötas saadikuna Madridis. 1798 sünnitas J. von Krüdener teise poja, kes anti kasvatada võõra nime all, ning asus järgmisel aastal taas elama Pariisi. 19. sajandi alguses elas J. von Krüdener koos mehega Berliinis, kus too täitis alates 1800. aastast saadikukohuseid. Aastal 1801 sõitis J. von Krüdener mehe loata Šveitsi, kus mh suhtles Coppet`s madame de Staël`iga. 1802. aasta suvel Pariisis jõudis J. von Krüdenerini teade abikaasa ootamatust surmast Berliinis.

  „Valérie“

  Aastal 1803 ilmus Pariisis J. von Krüdeneri sulest autobiograafiliste sugemetega introspektiivne kiriromaan „Valérie“, tundlev teos, millesse autor oli põiminud aastatetaguse armuseikluse Veneetsias ja hiljem Kopenhaagenis Vene saatkonna sekretäri Aleksandr Stakijev`iga. Esitrükina anonüümselt ilmunud prantsuskeelne teos osutus menukaks nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal (1804 tõlgiti raamat kaks korda saksa keelde), aga ka mujal Euroopas (1807 vene keeles), tähelepanu tulenes osati ka J. von Krüdeneri osavast enesereklaamist. 1804. aasta kevadel lahkus J. von Krüdener Pariisist ja sõitis taas ema juurde Riiga. Seal toimus vastse menukirjaniku elus kardinaalne pööre. Teda misjoneerinud hernhuutlasest kingsepa eeskujul astus J. von Krüdener vennastekoguduse liikmeks ning jutlustas peagi juba ise, nii kirjades kui ka ema salongis.

  Hernhuutlus

  1806. aasta sügisel, tagasiteel ravikuurilt Wiesbadenis, peatus J. von Krüdener Königsbergis, kus ta leidis mõttekaaslase Preisimaa kuninganna Luises. Järgnesid reisid Lõuna-Saksamaal, Pariisis ja Šveitsis; J. von Krüdener külastas muuhulgas ka Herrnhuti, viibis pikemalt Dresdenis ning sõitis seejärel Karlsruhesse Württembergis, et tutvuda J. H. Jung-Stilling`iga, nooruses „tormi ja tungi“ autoritega tihedalt suhelnud pietistliku kirjanikuga, kes oli oma elu viimastel aastakümmetel hakanud huvituma müstitsismist. Karlsruhes pühendus J. von Krüdener heategevusele ja halastustööle ning sai tuttavaks kohaliku pastori F. Fontaine`iga, kes suhtles tihedalt prohvetikuulsusega maanaise M. Kummeriga. Too ärgitas J. von Krüdenerigi prohvetina üles astuma. Kummeri kehutusel ostis J. von Krüdener 1809. aasta alguses Bonigheimi mõisa ning rajas sinna kristliku koloonia. Võimud lasksid peagi Kummeri vangistada ning saatsid J. von Krüdeneri ühes kaaskonnaga Württembergist välja. Leidnud Baden-Badenis ulualuse suurhertsoginna Stephanie juures, sõitis J. von Krüdener 1809. aasta suve lõpuks taas Riiga.

  1810. aasta jaanuaris suri Riias J. von Krüdeneri ema. Järgnenud paaril aastal oli J. von Krüdener üks neist, kes andsid Riias tõuke ilmalikele ja kiriklikele võimudele palju meelehärmi valmistanud salajaste palveseltside moodustamiseks. Seltside tegevuses osales aktiivselt ning mõjutas oluliselt J. von Krüdeneri usulisi vaateid Elsassis (Alsace) asuva Steintali (Ban de la Roche) küla pietistliku pastori J. F. Oberlini poeg H. Oberlin, kes oli 1809 tulnud Riiga koduõpetajaks.

  Sõja puhkedes 1812 sõitis J. von Krüdener tagasi Badenisse, jutlustades ja prohveteerides sinnateel Königsbergis, Breslaus (Wrocław) ja Dresdenis, leides rahvahulkades elavat vastukaja. Karlsruhes jätkus taas koostöö pastor Fontaine`i ja Kummeriga. Järgnenud aastatel reisis J. von Krüdener rändjutlustajana palju, külastades nii Šveitsi kui ka Elsassi. Steintalis tutvus ta 1814. aastal tuntud pietistliku pastori J. F. Oberliniga (too oli 1778 võõrustanud sealsamas ka Jacob Michael Reinhold Lenz`i).

  Alates 1814. aastast avaldas J. von Krüdener suurt mõju Vene keisrile Aleksander I-le, keda kohtas isiklikult esimest korda 1815. aastal Heilbronnis. Püha Liidu sõlmimine Venemaa, Austria ja Preismaa vahel samal aastal Pariisis oli osaliselt J. von Krüdeneri teene: liivimaalanna pidas Vene keisrit kaasaegse sugupõlve lunastajaks ning Napoleoni „sügavuse ingliks“ (Ilm 9:11), Püha Liit pidi juhatama sisse peagi saabuva „jumalariigi“.

  1815. aasta lõpust 1816. aasta alguseni liikus J. von Krüdener oma arvuka kaaskonnaga mitmel pool Šveitsis ning jäi pärast väljasaatmisi Bernist ja Baselist 1816. aasta varakevadeni pidama Badeni piiril asuvasse Grenzach-Horni. Jutlustamist ja suurejoonelist heategevust jätkas ta seejärel esmalt taas Šveitsis (kus tutvus Aaraus šveitsi pedagoogi J. H. Pestalozzi`ga) ning hiljem Bodensee ääres Badenis ja Austrias. 1817. aasta kevadel saadeti J. von Krüdener Šveitsist lõplikult välja. Paaripäevase puhkuse järel Freiburgis sai ülimenukas rändjutlustaja, kes esitas teravaid süüdistusi rikaste ja seaduste aadressil ning kelle religioosne tegevus ei toimunud ühegi tunnustatud kiriku raames, korralduse maalt lahkuda. J. von Krüdener, keda Prantsusmaa ja Austria keeldusid sisse laskmast ning kellesse saksa riigid väga umbusklikult suhtusid, sõitis politsei valve all Württembergi ning Baieri kaudu Saksimaale, peatudes Weimaris ja Naumburgis, ning jõudis detsembri keskpaiku Leipzigi, kus pöördus Saksimaa kuninga Friedrich Augusti poole kirjaliku palvega saada luba jääda Herrnhuti või selle lähistele. Keelduva vastuse järel oli J. von Krüdener sunnitud lahkuma Leipzigist 1818. aasta jaanuari lõpupäevil. Tema soovi Dessausse ja Berliini sõita Preisimaa võimud ei rahuldanud ning J. von Krüdener toimetati Königsbergi ja Memeli (Klaipeda) kaudu Venemaa piirini. Beeskow`s ja Oderi-äärses Frankfurdis võimaldati tal pidada siiski ka väiksemaid avalikke palvekoosolekuid.

  1818. aasta varakevadel ületas J. von Krüdener ühes rahvusvahelise 18-pealise saatjaskonnaga Palangas (Polangen) Venemaa piiri ning sõitis edasi Miitavisse. Seal külastas teda paaril korral mh Ulrich von Schlippenbach, kes tundis J. von Krüdenerit juba ligikaudu 20 aastat ning suhtus temasse heatahtlikult. Ehkki kindralkuberner markii Paulucci saatis aprilli algul kõik saatjaskonda kuulunud välismaalased Preisimaale tagasi, tühistas keiser Aleksander I Peterburi jõudnud kuulduste ajel väljasaatmiskäsu peagi ning enamik usuindlejaid naasis. Peatunud Riias ning vennale kuulunud Lieljumprava (Jungfernhof) mõisas Daugava ääres, saabus J. von Krüdener 1818. aasta mais viimaks koju Viitina mõisa.

  Viitinas

  Viitinasse jäi J. von Krüdener pidama 1821. aastani, tehes vahepeal vaid ühe väljasõidu perekonnale kuulunud Alūksne (Marienburg) lossi. Mõisas ja selle ümbruses (Meegomäel) pidas J. von Krüdener paar korda nädalas hardustunde ka talurahvale, keda sõitis hulgaliselt – ehkki hoopis vähem kui Lõuna-Saksamaal ja Šveitsis – kohale ka naabrusest, koguni Veclaicenest (Alt-Laitzen). Kiliastist J. von Krüdener kuulutas eesti- ja lätikeelsete tõlkide vahendusel peagi lähenevat jumalariiki, üritas palvetega tervendada haigeid ning jagas jutluste järel vaestele süüa. Ortodoksse luterluse pärast muret tundev Liivimaa kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntag taunis J. von Krüdeneri sektantlikuvõitu tegevust ning laskis ketserluses kahtlustatud mõisaprouat, kes ilmutas sümpaatiat nii katoliikluse kui ka õigeusu vastu, jälgida Rõuge pastoril ja koolikirjanikul Georg Gottfried Marpurg`il, kes suhtus aga isepäisesse naisesse algul vägagi lugupidavalt. Misjonärist aadlidaami suhtes olid soodsalt meelestatud ka vaimulikud kirjamehed Otto Reinhold von Holtz ja Heinrich Georg von Jannau, kes külastasid Viitinat 1818. aasta suvel. Hoidmaks ära J. von Krüdeneri kaasabil valminud paari eestikeelse vaimuliku laulu ja palve trükkiminekut – tekstid olnud sisult ja keelelt kesise kvaliteediga –, avaldas Marpurg lõunaeesti keeles prantsuse kalvinistliku pastori C. T. Moulinié hardusraamatu „Instructions et méditations sur Jésus Christ“ kokkuvõtte „Oppetusse Jesussest Kristussest pühha Kirja perrä“ (1819), pühendades teose J. von Krüdenerile. Eestlastest maarahva süvenenud loiduses pisut pettunud, külastas J. von Krüdener ka Peipsi-äärseid vene vanausulisi ning soovis lasta Viitinasse õigeusu kiriku püstitada, kuid ei saanud Peterburist selleks luba.

  1821. aasta jaanuaris lahkus J. von Krüdener Tartu kaudu Peterburi, kus üritas uuendada sidet Aleksander I-ga, lootes teda vaimustada ideest samal aastal alanud kreeklaste vabadusvõitlust Türgi vastu toetada, kuid keiser oli vahepeal liivimaalase ekstaatilisest hernhuutlusest distantseerunud. 1821. aasta lõpus sõitis J. von Krüdener tagasi Viitinasse, kus elas väga askeetlikku elu, kirjutas harva ning suhtles minimaalselt.

  Teekond Krimmi, surm

  1823. aasta hakul suri Viitinas J. von Krüdeneri ustavaimaid usuvendi, Braunschweigist pärit J. G. Kellner ning järgmise aasta kevadel asus J. von Krüdener koos tütre, väimehe ja mõne abilisega Volgat pidi teele Krimmi, saates vürstinna A. Golitsõnat, kes kavatses rajada sinna koloonia Württembergist ja Šveitsist usulistel põhjuste välja rännanud käsitöölistele. Ligi pool aastat kestnud reisi järel, mille jooksul J. von Krüdeneri haigus (vähktõbi) oli ägenenud, peatuti vürstinnale kuulunud majas Karasubazaris. J. von Krüdener suri Karasubazaris (Bilohirsk/Belogorsk) 13. (25.) detsembril 1824. Tema surnukeha maeti ajutiselt kohalikku armeenia kirikusse, kust see hiljem toimetati edasi vene õigeusu kirikusse, mille vürstinna Golitsõna oli lasknud püstitada Jalta lähedal asuvasse Koreizi Krimmi lõunarannikul.

  Kokkuvõtteks

  Kaunis napi ilukirjandusliku loominguga Juliane von Krüdeneri kiriromaan „Valérie“ – prantsuskeelsena üsna erandlik nähtus Baltimaade kirjanduses – on vaatamata eelarvamustele autori isiku suhtes inspireerinud mitmeidki eeskätt prantsuse romantismi prosaiste ja lüürikuid. Teosele on teinud asjalikku kriitikat mh C.-A. Sainte-Beuve, A. Le Breton, V. Klemperer ja F. Ley. Liivimaa kirjaniku bestsellerit on peetud koguni tagasihoidlikuks eelkäijaks M. Prousti romaanile „Kadunud aega otsimas“ (W. Pabst, H. Salu). Kummati avaldas J. von Krüdener ärksa liiklejana Lääne- ja Ida-Euroopa vahel olulist mõju oma ajastu sotsiaalsetele ja kirjanduslikele suhetele (J. von Sivers) ning etendas suurt osa kristlikes äratusliikumistes Lõuna-Saksamaal ja Šveitsis. 19. sajandi kriitika on omaaegsele menukale kirjanikule ja rändjutlustajale heitnud ette stereotüüpse naiselikkuse lõhkumist aktiivse religioosse ja poliitilise tegevuse viljelemise kaudu.

  Vahur Aabrams

Tekstid

• 
  Der lebendige Glaube des Evangeliums [Evangeeliumi elav usk. Esitatud proua Krüdeneri avaliku elu näitel]
  Juliane von Krüdener ; 1817
  Saksa ; 18.–19. sajand („Vene aeg“)
  Proosa ; Autobiograafia, Hardusraamat, Memuaarid ; Hernhuutlik kirjandus, Pietism, Sentimentalism ; Vaimulik kirjandus
  Trükitekst ; Algupärand E D III 1918:6640
• 
  Valérie
  Juliane von Krüdener ; Pariis ; Campe ; 1804
  Prantsuse ; 18.–19. sajand („Vene aeg“)
  Proosa ; Romaan, Kiriromaan ; Sentimentalism ; Ilukirjandus, Ilmalik kirjandus
  Trükitekst ; Algupärand E D Mrg 4617
• 
  Valérie [1]
  Juliane von Krüdener ; Pariis ; Campe ; 1804
  Prantsuse ; 18.–19. sajand („Vene aeg“)
  Proosa ; Romaan, Kiriromaan ; Sentimentalism ; Ilukirjandus, Ilmalik kirjandus, Naiskirjandus
  Trükitekst ; Algupärand E D Mrg 4617
• 
  Valérie [2]
  Juliane von Krüdener ; Pariis ; Campe ; 1804
  Prantsuse ; 18.–19. sajand („Vene aeg“)
  Proosa ; Romaan, Kiriromaan ; Sentimentalism ; Ilukirjandus, Ilmalik kirjandus
  Trükitekst ; Algupärand E D Mrg 4617

Pildid

• 
  Juliane von Krüdener
  Dateering: 1804
  Allikas: Valérie
  [image/jpeg] [429x500px]
• 
  Paruness Krüdener ja tema poeg Paul
  Dateering: 1786
  Allikas: Musée du Louvre/A. Dequier - M. Bard
  [image/jpeg] [647x768px]

Lingid

• 1. Allgemeine Deutsche Biographie Bd. 17 (S. 196-212) [Saksa] [Ülevaade elust ja loomingust (Wilhelm Baur)]
• 2. Sivers, Jegór von. Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 140-142. [Saksa]
• 3. Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon [Saksa] [Lühibiograafia; kirjanduse loetelud]
• 4. Deutsches literarisches Leben in St. Petersburg (Universität Potsdam) [Saksa]
• 5. Vikipeedia [Vene]
• 6. Vikipeedia [Saksa]
• 7. Vikipeedia [Prantsuse]
• 8. Vikipeedia [Inglise]
• 9. Пушкин в роли Пушкина (Л. И. Вольперт) [Vene] [Л. И. Вольперт. Пушкин в роли Пушкина. Загадка Пушкинской библиотеки: объяснение в любви А.П. Керн.]
• 10. Allgemeine Literaturzeitung, Jg. 1805, Bd. 1, Nr. 8, S. 57-61. [Saksa] [Arvustus tekstile: Krüdener, B. J. von: Valérie, ou lettres de Gustave de Linar a Ernest de G... . Paris: Henrichs, 1804.]
• 11. Allgemeine Literaturzeitung, Jg. 1805, Bd. 1, Nr. 8, S. 61. [Saksa] [Arvustus tekstile: Krüdener, B. J. von: Valerie, oder Briefe von Gustav von Linar an Ernest von G. T. 1-2. Aus d. Franz. v. Müller. Hamburg, Altona: Vollmer, 1804]

Sekundaarkirjandus

• 1. Allgemeine Deutsche Biographie, Bd. 17, S. 196–212 (Wilhelm Baur). [Saksa]
• 2. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1829, S. 553-558. [Saksa]
• 3. Anvelt, Leo. George Gottfried Marpurg ja Barbara Juliane v. Krüdener. – Keel ja Kirjandus 1975, (nr 8) lk 482–489, (nr 9) lk 554–559. [Eesti]
• 4. Anvelt, Leo. George Gottfried Marpurg ja Barbara Juliane v. Krüdener. – Anvelt, Leo. O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Tallinn : Eesti Raamat 1979, lk 117–148. [Eesti]
• 5. Berger, Dorothea. Jean Paul und Frau von Krüdener im Spiegel ihres Briefwechsels. Wiesbaden : Limes, 1957. [Saksa]
• 6. Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon, Bd. IV (1992), Spalten 697–699 (Wolfdietrich von Kloeden). [Saksa]
• 7. Boßhardt. Ein Wort der Wahrheit über Frau von Krüdener und ihre Lehre. Von einem Augen- und Ohrenzeugen. Schaffhausen, 1817. [Saksa]
• 8. Brescius mit Spieker [Brescius, Friedrich, Spieker, Christian Wilhelm]. Beiträge zu einer Charakteristik der Frau Baronesse von Krüdener. Berlin : Dümmler, 1818. [Saksa]
• 9. Buchholtz, Arend. Frau von Krüdeners letzte Jahre. – Rigascher Almanach für 1898. Jg. 41. Riga : W. F. Häcker, 1897, S. 1–58. [Saksa]
• 10. Burdach, Heinrich. Frau von Krüdener und der Geist der Zeit. Zur Beherzigung für Gläubige und Ungläubige, dargestellt. Leipzig : C. H. F. Hartmann, 1818. [Saksa]
• 11. Burger, R. Juliane von Krüdener. 1926. [Saksa]
• 12. Capefigue. La baronne de Krüdener et l’emereur Alexandre I. Paris, 1866. [Prantsuse]
• 13. Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Harro von Hirschheydt, 1998, S. 417. [Saksa]
• 14. Drygalski, Irma von. Juliane von Krüdener. Jena, 1928. [Saksa]
• 15. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 190. [Eesti]
• 16. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 260, 319. [Eesti]
• 17. Erinnerungen aus der Zeit der Frau Barbara von Krüdener. – Dörptsche Zeitung 17. I 1875, Nr. 14. [Saksa]
• 18. Eynard, Charles. Vie de Madame de Krudener. Paris 1849. [Prantsuse]
• 19. Ford, Clarence. Life and letters of Madame de Krüdener. London, 1893. [Inglise]
• 20. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 2: H-M. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 766-769. [Saksa]
• 21. Knapton, E. J., The Lady of the Holy Alliance: The Life of Julie de Krudener. New York : Columbia University Press, 1939. [Inglise]
• 22. Krug, Wilhelm Traugott. Gespräch unter vier Augen mit Frau von Krüdener. Leipzig : W. Rein und Comp., 1818. [Saksa]
• 23. Kürenberg, Joachim. Die tanzende Heilige. Der Juliane von Krüdener seltsame Irrfahrt. Hamburg : Robert Mölich, 1948. [Saksa]
• 24. Lacroix. Madame de Krüdener, ses lettres et ses ouvrages inéditz. Paris, 1881. [Prantsuse]
• 25. Ley, Francis. Madame de Krüdener et son temps 1764-1824. Lettre-Préface d’Alphonse Dupront. (Paris:) Librairie Plon (1961). = Civilisations d’hier et d’aujourd’hui. Collection Fondée par René Grousset. [Prantsuse]
• 26. Ley, Francis. Madame de Krüdener 1764–1824. Romantisme et Sainte-Alliance. Préface de Jean Gaulmier. Paris : Honoré Champion Éditeur 1994 = Bibliothèque de Littérature Moderne Bd. 20. [Prantsuse]
• 27. Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tartu–Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus/Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006, lk 66, 72, 195. [Eesti]
• 28. Mann, Carl Heinrich. Frau von Krüdener, ein Zeitgemälde. Bern, 1868. [Saksa]
• 29. Põder, Rein. Viitina paruness ja tema romaan. – Krüdener, Barbara Juliane von. Valérie ehk Gustav de Linari kirjad Ernest de G…le. Tõlkinud Ülo Treikelder. Tallinn : Eesti Raamat, 2004, lk 243–261. [Eesti]
• 30. Redern, Hedwig von. Zwei Welten. Das Leben der Juliane von Krüdener. Schwerin, 1927. [Saksa]
• 31. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 194-195. [Saksa]
• 32. Schirren, Karl. Frau von Krüdener. – Aus baltischer Geistesarbeit. Reden und Aufsätze nue herausgegeben vom Deutschen Verein in Livland. IV. Riga : Jonck & Poliewsky, 1908, S. 209–237. [Saksa]
• 33. Sivers, Jegór von. Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 140–142. [Saksa]
• 34. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 89, 123. [Eesti]
• 35. Ziethe, L. J. v. Krüdener. [ca] 1860. [Saksa]
• 36. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 275, 466. [Eesti]
• 37. Thon, Adèle du. Notice sur Madame de Krudner. Genève, 1827. [Prantsuse]
• 38. Turquan, Joseph. Une illimunée au IXXe siècle. La baronne de Krüdener. Paris, 1900. [Prantsuse]
• 39. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 142, 153. [Saksa]
• 40. Vinkel, A. Krüdener, Barbara Juliane von. - Eesti kirjanike leksikon. Koost. O. Kruus ja H. Puhvel. Toim. H. Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 235-236. [Eesti]
• 41. Крюденер, Варвара-Юлиана. Валери, или, Письма Густава де Линара Эрнесту де Г... Перевела Е. П. Гречаная. Российская академия наук. Москва : Наука, 2000. [Vene]
• 42. Крюденер, Варвара-Юлиана. Неизданные автобиографические тексты. Вступительная статья, составление, перевод с французского, публикация и примечания Е. П. Гречаной. Москва : О.Г.И, 1998. [Vene]