Juhani ja Kreeda poeg
Georg Beck sündis 27. septembril (7. oktoobril) 1777. aastal Liivimaal Viljandimaal Kambja (Kamby) kihelkonna Vana-Kuuste külas (Alt-Kusthof) Tootsi talus Juhani ja Kreeda suures peres. Ristinime Jüri (Jürri) sai ta nähtavasti oma vanaisa Pöka Jüri järgi. Perekond oli tihedasti seotud vennaste ärkamisliikumisega. Näiteks oli 1743. aastal juurdluskomisjon (Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna suhtus talurahva aktiivsusesse umbusuga) teiste seas üle kuulanud ka Jüri mõlemad vanaisad ja ühe vanavanaisa, kes kuulusid kõik Kambja kihelkonnas vennastekoguduse liikumise eestvedajate hulka.
Kui 1785. aasta kevadel asus Kambja kogudust teenima võimekas pedagoog ja muusikamees Heinrich Andreas Erxleben (1746–1809), oli Jüri alles seitsmeaastane. Küllap osales temagi kirikuõpetaja juhatatud lastekooris ja sai võib-olla just sealt kaasa koorilaulupisiku.
1795. aastal käis Jüri Kambja kirikus leeris. Talupidamine jäi edaspidi ilmselt vanema venna hooleks, Jüri leidis tööd ja teenistust mõisarahva hulgas. 1799. aastal müüs Gustav Johann von Ungern-Sternberg Vana-Kuuste mõisa maha ja asus elama naaberkihelkonda Kanepisse (Kannapäh) Erastverre (Errestfer). Sinna võeti kaasa ka Jüri. Mõisahärra, nagu ka tema isa, oli talurahva sõber ja usklik mees. Tagantjärele on suuremat tuntust kogunud küll tema noorem vend Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg, kes läks Vana-Kuustest Hiiumaale ja sealt viimaks kurjategijana Siberisse saadeti.
Jürist saab Georg
Kui Erastvere mõisahärra 1807. aasta kevadel suri, sai tarepoiss Jüri, kelle nime kirjutati juba kujul Georg, pärisorjusest lahti ning võis vaba mehena hakata priinime kandma. Jürist sai Georg Beck. On võimalik, et perekonnanimi viitab Pöka talule, kus oli üles kasvanud Jüri isa.
Georg Beck tuli tagasi kodukanti Vana-Kuustesse, kus temast kujunes vennastekoguduse juhtivaid tegelasi. 1809. aasta suvel reisis ta Saksamaale Herrnhuti linna. Seal õppis ta raamatuköitmist ja ilmselt ka muusikat. Tulnud tagasi, hakkas Beck tööle raamatuköitjana Vana-Kuuste Isi palvemajas. Siin oli Beck oma hinge- ja veresugulaste keskel: siin töötas Kuuste koolmeistrina tema tädimees Lalli Jaan (1756–1835), siin rajas 1819. aastal oma erakooli Georg Becki tädipoeg Johann Laaland (1792–1854), siin sündis ka viimase poeg Cornelius Laaland (1824–1891) – hilisem Peterburi Jaani koguduse õpetaja ja esimene eesti soost piiskop (Peterburi kindralsuperintendent), tänu kellele õnnestus hiljem saada luba esimese üldlaulupeo korraldamiseks.
Nähtavasti oli Georg Beck toonud reisilt kaasa kirjandust. Seda asus ta hoolega tõlkima. 1822. aastal trükiti Tartus (Dorpat) „Tähhele-Pannemisses. Se ümbre Käändmisse Luggu...”, kuid Rudolf Põldmäe sõnul võib Beck olla tõlkinud veel teisigi raamatuid. Heaks abimeheks oli Beck ka siis, kui Johann Heinrich Försteri (1750–1827) eestvedamisel koostati maarahvale vennastekoguduse lauluraamatut. 1810. aasta paiku tuli Becki juurde õpipoisiks Maarja-Magdaleena (St. Marien-Magdalenen) Nava (Nawwa) küla noormees Kristjan Kohl. Kolme aasta jooksul õppis Kristjan raamatuköitmise kõrval ka orelimängu ja noodist laulmist ning pidas palvetunde. Lahkunud Isilt, asutas Kohl Naval raamatuköitmise töökoja ja aitas kaasa ümbruskonna usulisele ärkamisele ning palvemaja ehitamisele. Hiljem oli Kohl koolmeister Laiuse (Lais) ja Kursi (Talkhof) kihelkonnas.
Georg Becki võimed jäid paljudele silma. 1810. aastal kutsusid Tartu eesti kaupmehed ja kalurid teda oma kogudusse köstriks, kuid Beck ei olnud nõus ametit vahetama ning jäi Kuustesse. Aasta hiljem taheti Beck saata Saaremaale sealset vennastekoguduse tööd juhtima, kuid seegi mõte jäi vaid mõtteks.
Muusikaline kasvatus
Georg Becki tegevus ulatus siiski ka Tartu linna. 1817. aastal sai temast seal majaomanik. Aleksander Raudjal (1734–1817) oli rahva seas suure populaarsusega vennastekoguduse juht, kes poja tõttu pankrotistus. Beck ostis ära tema maja, kuid lubas vanahärral oma majas edasi elada. Juba 1818. aastast on lugeda, kuidas Tartu palvemajas on sündinud lastekoor ja noorte orkester. Põldmäe hinnangul polnud neil aastail Georg Becki järjekindlale tegevusele võistlejat.
Aktiivselt osales Beck vennaste kuulutusretkedel Viljandi- ja Pärnumaale. 1823. aasta paiku asuski ta elama Viljandimaale Tänassilma (Tennasilm) Nurmissaare külla. Kambjast läks Georg ära vallalisena, Viljandimaal sai temast naisemees. Pole teada, millal Georg Beck ja Luise Juliane Masing altari ette astusid. Samuti on selgusetu, kas pruut võis pärineda kuulsast Masingute suguvõsast (näiteks Ambla (Ampel) köstri tütar?). Küll on teada Georgi ja Luise pojad Gustav Beck ja Christian David Beck.
Tänassilmas juhtis Georg Beck vennaste tegevust ning oli väga armastatud. Suure kultuuriloolise väärtusega oli tema tegevus talurahva muusikalisel kasvatamisel. Tema õhutusel püüdsid nooremad vennad ja õed saavutada rohkem osavust laulus, selle juures neile oli suuresti kasuks positiivorel, mis Beckile kuulus ja mida paljud mängima õppisid. Nii sündis suur, neljahäälne koor. Eeskuju nakatas naabreid ja avaldas Viljandimaal tähelepanuväärset mõju. Köster Rothberg ja koolmeister Normann viisid siit koorilaulu edasi Pilistvere (Pillistfer) kihelkonda. 1847. aastal kuulis Johann Voldemar Jannsen (1819–1890), eesti üldlaulupidude traditsiooni algataja, kuidas Pilistvere Vitsjärve küla koor Paide (Weissenstein) kiriku pühitsemisel laulis.
Laulupidusid Georg Beck ei näinud. 63-aastase mehe maine elurännak lõppes 27. oktoobril (8. novembril) 1840. aastal Nurmissaares. Ta on maetud Viljandi maakoguduse surnuaiale.
Kristjan Luhamets