Elu
Timann Brakel (Brackel) sündis 1535. aasta paiku Liivimaal Tartu piiskopkonnas Äksi kihelkonnas. Tema isa põlvnes vanast kohalikust aadlisuguvõsast, mille valduses oli mitmeid mõisaid eriti Tartu piiskopkonnas ja Saaremaal (Oesel), ema oli pärit Lippest (praegu piirkond Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa kirdeosas Saksamaa Liitvabariigis).
Timann Brakelil oli kolm venda: Otto, Daniel ja Hermann, kes kõik valisid perekonna kombe kohaselt sõjaväelase karjääri. Reformatsiooniaja laps Timann Brakel otsustas saada vaimulikuks ja läks Wittenbergi teoloogiat õppima.
Pärast stuudiumi lõpetamist siirdus Brakel Tartusse.
Noore vaimulikuna Tartus
Noore teoloogi esimehe tööpostina on biograafiates nimetatud tavaliselt õuejutlustaja (concionator aulicus, Hofprediger) kohta Tartu piiskopi Hermann von Weseli juures. Et piiskop Hermann oli veendunud katoliiklane, ei näi äsja Wittenbergis luterliku hariduse omandanud Brakeli astumine tema teenistusse olevat siiski eriti mõeldav. Liiatigi teenis Brakel hiljemalt 1556. aastast peale kaplanina luterlikku Jaani kiriku eesti kogudust. Tõenäolisem on küllap see, et Brakel ei teeninud Tartu piiskoppi kunagi isiklikult, vaid töötas Tartus vaimulikuna lihtsalt piiskop Hermanni võimuloleku ajal, seega kõige varem alates 1552. aasta oktoobrist, mil Hermann Tartu piiskopiks valiti. Niisiis pidi Brakeli vaimulikuelu Tartus algama millalgi aastate 1552 ja 1556 vahel. See ajavahemik võiks olla ka tema Wittenbergist Tartusse saabumise umbkaudseks dateeringuks.
Aastal 1558 tungisid Vene väed Liivimaale ja hõivasid Tartu piiskopkonna. Tartu alistus piiramisele 1558. aasta juulis. Algasid Tartu ja kogu Liivimaa jaoks kannatusrohked ja poliitiliselt väga keerulised kümnendid, Tartu langes peaaegu veerand sajandiks uueks suurvõimuks pürgiva Moskva suurvürstiriigi, Venemaa valitsuse alla (1582. aasta jaanuaris loobus Venemaa Tartust ja Liivimaast Poola kasuks). Brakeli jaoks tähendas see juba õige pea tema senise elu lõppu. 1559. aasta alguses, „veidi aega enne Neitsi Maarja templisseviimise püha“, s.o enne 2. veebruari 1559, Jaani kiriku noor kaplan Brakel vangistati ja küüditati koos ühe oma vennaga Venemaale.
Vangistamine sündis Brakeli sõnutsi „ühe moskoviidi valekaebuse tõttu ennekuulmatutes asjades“. Süüdistuse sisu ja selle põhjust võib ainult oletada. Vangistamine oli ilmselt ootamatu, sest lahkuma oldi sunnitud ilma talvekohaste riieteta.
Küllap oli sündmuse taga Tartu uute valitsejate usaldamatus tartlaste vastu, aga kaasa võisid mängida tartlaste endi keskel uues olukorras tekkinud resp. süvenenud lahkhelid (seisuste, rahvuste ja konfessioonide pinnal). Ja oma osa võis olla ka Brakeli iseloomul, mida on sageli nimetatud järsuks ja kompromissituks: ka hiljem sattus ta ikka ja jälle konfliktidesse. Ent määravat rolli Brakeli iseloom seekord siiski vaevalt etendas, tema vangistamine tulenes eelkõige lihtsalt Venemaa repressiivsest poliitikast äsja vallutatud alal: juba 1558. aasta sügisel olid Tartu kodanikke, eelnenud lubaduste kiuste, küüditatud Pihkvasse, kust nad uue aasta jaanuaris küll tagasi lasti (Brakelit küüditatute seas ilmselt ei olnud), ja 1565. aasta juunis toimunud suure küüditamise käigus saadeti Venemaale kõik Tartu kodanikud, seekord mitmeks aastaks. Mingit otsest seost Brakeli „juhtumil“ 1558. aasta sügisel aset leidnud küüditamistega pole leitud.
„Ristikool“ Venemaal
Brakel ja tema vend saadeti „kõige kibedamal talveajal, käed köidikutes ja jalad raudahelates, türanlikul viisil ja ilma vähimagi halastuseta“ Pihkva ja Novgorodi kaudu Moskvasse. Pihkvas, esimeses peatuspaigas, said küüditatud abi (soojad kindad, saapad ja pisut raha) kahelt kohalikult venelaselt, kes võisid olla luteriusulised – Brakel ütleb, et nende kirik oli Venemaal „salajane ja varjatud“. Novgorodis andis kohalik vürst korralduse Brakel ja tema vend köidikutest ja ahelatest vabastada.
Moskvas hakkas Brakel, viibides ilmselt kõrgemate ringkondade kaitse all, kuulutama sinna küüditatud tartlaste ja teiste liivimaalaste majades jumalasõna, jagama armulauda, ristima lapsi, lohutama haigeid jne – teotsema võimaluste piires pastorina sealsete luterlaste ja laiemalt läänekristlaste hulgas, kellel seni vaimulik nähtavasti puudus. Selle tegevuse kohta Moskva vangipõlves ütleb Brakel ise nii: „Ja see oli seal mu kirik, kantsel ja altar, nii kibe ja imepärane kui see lugu ka oli“. Moskvas viibis Brakel aasta ja kolm kuud. 1561. aastal sai ta Moskva suurvürstilt (Venemaa tsaarilt) Ivan IV-lt (Julmalt), kelle ette ta viidud, armu ja vabanes vangistusest.
Venemaal viibimine oli Brakeli maailmapildi kujunemisele määrava tähtsusega. Mis oluline: Brakel tõlgendas vangipõlve kui proovilepanekut, mitte kui karistust. Asetades oma saatuse kohakuti Joona saatusega Niineves ja Joosepi saatusega Egiptuses, leidis Brakel jumalasõna kuulutamisele, mis sai nüüd ta ainsaks kutsumuseks ja eesmärgiks, õigusliku aluse. Brakel nimetas Venemaa kogemust oma „ristikooliks“ („Creutz Schule“), millest läbikäimises nägi ta Jumala armu avaldumist.
Tagasi Liivimaal
Vangistusest vabanenud Brakelil lubati elama asuda Narva, mille Venemaa oli nagu Tartugi 1558. aastal hõivanud. Narvas töötas Brakel luterliku pastorina järgmised seitse aastat („bei sieben Jar“), nagu ta on kirjutanud. Tõenäoliselt vabastati ta vangistusest teatud tingimustel, mille sisu pole aga teada. On siiski oletatud, et selleks võis olla kohustus teenida Venemaa poolt hõivatud Liivimaa aladel tsaari. „Seitset aastat“ ei tarvitse võtta seejuures väljendi kirjandusliku konteksti tõttu sõna-sõnalt. Igatahes suundus Brakel pärast Narvat lahkumist, umbkaudu niisiis aastal 1569, tagasi Tartusse, kust ta oli kümmekond aastat eemal olnud.
Ilmselt Brakel oma teisel Tartu perioodil pastorina enam ei töötanud. Selle perioodi kestus pole teada, kuid mahub ajavahemikku 1569–1571. Brakeli Tartusse tuleku põhjusena on oletatud lihtsalt huvi umbes samal ajal Venemaa vangistusest koju naasma hakanud kaaslinlaste, eriti oma lähisugulaste saatuse vastu. Tartus kohtus Brakel kindlasti vangistusest saabunud endise Maarja kiriku pastori Johannes Wettermanniga. Ja ilmselt just nüüd Brakel ka abiellus. Tema abikaasaks sai Vestfaali aadlisoost pärinev Anna von Rechenberg (võib-olla oli nad aga, nagu oletab Martin Linde, abiellunud juba enne 1559. aastat), kelle sünnikoht pole teada.
Brakel lahkus või koguni põgenes Tartust hiljemalt 1571. aastal, tõenäoliselt veel enne Elert Kruse ja Johann Taube korraldatud avantüürlikku mässukatset 21. oktoobril 1571 ja sellele järgnenud suurt veresauna Vene võimude poolt (sest selle sündmuse kujutamisel oma raamatus on Brakel oletatavati eeskuju võtnud Balthasar Russowi kroonikast). Brakeli lahkumise üldisema põhjusena on nimetatud keerulisi poliitilisi olusid.
Saaremaal
Tõenäoliselt 1572. aastal oli Brakel kolinud Saaremaale ja samal aastal sündis ka tema tütar Dorothea (tema võimaliku sünnikohana on nimetatud Kuressaaret (Arensburg)), kes jäi ilmselt ainsaks lapseks perekonnas. Võib-olla asus Brakel Saaremaale elama siiski ka alles aasta hiljem, sest 1573. aastal (märtsis) läks Saaremaa Taani alla ja oma Saaremaa-perioodist on Brakel ise kõnelnud just seoses Taani kuninga Frederik II asehalduri Claus von Ungerni valitsemisajaga, mis algas 1573. aasta juulis. Igatahes jäi Brakel Saaremaale 1576. aastani. Tõenäoliselt mahtus Tartust lahkumise ja Saaremaale jõudmise vahele veel peatus (nüüdsel Lõuna-Viljandimaal asuvas) Karksis (Karkus), mis kuulus tollal Rootsile. Kuid võib-olla peatus Brakel Karksis hoopis enne Tartus käiku. Ühe Brakeli vihje põhjal jääb mulje, et Karksist oli ta sunnitud lahkuma ülepeakaela.
Miks siirdus Brakel just nimelt Saaremaale, on ebaselge. Põhjuseks võis olla muidugi lihtsalt asjaolu, et tegu oli Liivimaa osaga, mis oli seni Vene vägede rüüstest puutumata. Brakeli liikumistrajektoori võis aga mingil määral mõjutada ka tema jõuka suguvõsa maavalduste paiknemine: peale Tartu piiskopkonna elas Brakeleid just mitmes Saaremaa mõisas – suguvõsale kuulus nii (Brakelitelt nime saanud) Praakli mõis (Brackelshof) Kuressaare külje all kui ka Pihtla mõis (Pichtendahl, tollal saksa keeles veel Brackelshof) Püha (Pyha) kihelkonnas. Ja just Püha koguduse pastorina Brakel nüüd Saaremaal ametisse astuski.
Ajal, mil Brakel Saaremaal elas, oli Venemaa sõjaline aktiivsus Liivimaal saavutanud haripunkti. 1576. aasta veebruaris jõudsid Vene väed üle merejää ka Saaremaale, mida ulatuslikult laastati. Põletati maha ka Püha kirik, mille sisustus hävis täielikult. Natuke aega pärast venelaste sõjaretke lahkus Brakel koos perega Saaremaalt. Algas pikim kodumaatu põgeniku periood tema elus.
Brakelit ajendasid Liivimaalt lahkuma ebakindlad poliitilised olud, aga ka pinged Püha kogudusega. Brakelit süüdistati kahes asjas: selles, et Püha olevat rüüstatud just nimelt tema tõttu, sest venelased olnud tema kui Venemaal vangis olnud inimese peale vihased, nagu ka selles, et Brakel lasknud röövida kirikuriistad ega kaitsnud kirikut küllalt hästi. Küllap olid pingetele olnud kasvupinnaks Brakeli meeleparandusjutlused ja manitsused valvsusele enne venelaste saabumist – Brakeli jaoks, kes tõlgendas sõjaõudusi kristlikus võtmes ja pidas kannatusi Jumala karistuseks pattude eest, oli olnud „ilmselge“ („klar vnd offenbar“), et juhul, kui saaremaalased meelt ei paranda, tabab Liivimaa mandriosa saatus varem või hiljem ka neid. Seda veendumust oli ta nähtavasti palju kuulutanud – „laulnud jälle oma vana laulu nagu enneaegne lind ja ebameeldiv sõnumitooja“ („wie ein vnzeitiger vogel, vnd vnangenehmer Botte“), ja pärast Püha hävingut pidi see veendumus temas ainult süvenema.
Nii oli Brakel sunnitud „oma süda ja silmad isamaa küljest ära pöörama“ ja otsustas „pigem rännata puhta südametunnistusega, kui jääda musta südametunnistusega keset seda põlgust“. Brakeli lahkumine toimus ühtlasi soovist „mitte heita ennast ja omakseid hulljulgelt õnnetusse ja hädaohtu“. Ka võtnud ta seejuures arvesse oma „üsnagi kõrget iga“ ja „paljude rahutute aastate tõttu nõrka tervist“. Lahkumisotsust soodustas hoiak, millest oli hiljemalt küüditamise ajast peale saanud üks põhimotiive Brakeli elutõlgenduses: truu teenistus ei pälvi jumalakaugete inimeste tänu, vaid ainult viha ja halvakspanu.
Põgenikuelu Lääne-Euroopas
Oodanud ära pika talve lõpu, lahkus Brakel koos abikaasa ja tütrega, „süda raske ja kukkur tühi“, Saaremaalt. Sõideti meritsi Kuramaale, sealt maad mööda Königsbergi ja Lüübeki kaudu edasi Lüneburgi, kuhu saabuti 1577. aastal. See olnud „nukker sõit ja pikk reis“. Sama aasta sügiseks oli juba kogu Liivimaa mandriosa peale Tallinna (Reval) ja Riia (Riga) venelaste valduses.
Lüneburgis sai Brakel abi ühelt kohalikult soolameistrilt (Sülfmeister – s.o vähemalt ühe soolakoja omanik), Hieronymus Semmelbeckerilt, kellele ta pühendas kaks aastat hiljem ka oma raamatu. Pühenduses nimetatakse soolameistrit „heasoovlikuks junkruks, patrooniks ja toetajaks“. Samal aastal jõudis Lüneburgi väravate ette katk. Brakel põgenes. Ja elunes 1578. aastal juba Soestis (Vestfaalis) ja Lippes. Lippes, kust pärines tema ema, viibis Brakel kõige kauem ja töötas nähtavasti ka vaimulikuna, kuid just seal polevat teda kuigi hästi vastu võetud. Brakel läks tagasi Lüneburgi ja põgenes juba peagi taas – uue katkupuhangu eest, soovimata enda ja omaste eluga riskida: „Sest kes hädaohtu armastab, see ka hukkub selles.“ Brakel suundus lääne poole, Madalmaadesse.
1579. aastal sai Brakelist Antwerpenis Augsburgi konfessiooni esindava, s.o luterliku koguduse pastor. Antwerpeni elanikkonnast moodustasid tollal luterlased 17%, kalvinistid 33% ja katoliiklased 50%. Oma umbes saja tuhande elanikuga oli Antwerpen suurim Madalmaade linn, ühtlasi suurimaid linnu Euroopas – umbes niisama suur kui Moskva. Linnad Madalmaade põhjaosas nagu ka Liivimaal olid neist linnadest elanike arvult keskmiselt üle kümne korra väiksemad.
Rikka kultuuri- ja teaduseluga kaubanduslinnas Antwerpenis pastoriametis töötades avaldas Brakel 1579. aastal oma eluteose „Christlich Gesprech Von der grawsamen Zerstörung in Lifland, durch den Muscowiter vom 58. Jar her geschehenn“ („Kristlik vestlus julmast hävingust Liivimaal, mis toimus moskoviidi läbi 58. aastast peale“), 286 lehekülge paksu raamatu, mille põhiosa, umbes 2/3 kogu tekstist, on esitatud riimitud värssdialoogina. „Kristlik vestlus“ käsitleb Vene vägede sissetungi Liivimaale 1558. aastal ja sellele järgnenud kannatusterohket perioodi kuni 1577. aastani. Eessõna järgi võib teost pidada autori väikeseks tänutäheks Jumalale tema suure ustavuse ja helduse eest.
Hukkumas polnud aga ainult Vana-Liivimaa. Ka Antwerpenis olid alanud äsja väga pöördelised ajad. 1576. aastal olid Hispaania väed korraldanud linnas laiaulatusliku rüüstamise, mille tagajärjel süvenesid hispaaniavastased meeleolud Madalmaades veelgi. 1579. aastast kuni linna vallutamiseni Hispaania poolt 1585 aastal osales Antwerpen kalvinistlike mässuliste juhtimisel Madalmaade ülestõusus Hispaania ülemvõimu vastu. Seda perioodi on nimetatud ka Antwerpeni vabariigiks – just Antwerpen oli ülestõusu pealinnaks. See oli radikaalne ajajärk, mil näiteks katoliiklus oli selles suurlinnas keelatud.
Konfliktide tõttu eelkõige anabaptistidega (taasristijatega) lahkus Brakel Antwerpenist. Millal lahkumine täpselt toimus, ei ole teada. Oletatavasti hiljemalt 1785. aastal. Igatahes elas Brakel pärast Antwerpeni perioodi Holsteinis ja hiljem Ida-Friisimaal, kus ta olevat taas olnud tegev pastoriametis. Brakel olevat töötanud väidetavasti õuejutlustajana Ida-Friisimaa lesestunud krahvinna juures, kuid see ei saa ilmselt vastata tõele, sest krahv Enno II lesk Anna oli surnud juba 1575. aastal ja sealse õukonna jutlustajatena on teada teised nimed.
1595. aastal kolis Brakel Hamburgi, kuhu ta jäi pidama 1599. aastani. Vanaduspäevi veetev Brakel, kelle silmanägemine olevat jäänud väga töntsiks, sai Hamburgis toetust Madalmaadest põgenenud brabandlastelt – küllap oli tegu Antwerpeni põgenikega. Pärast Hispaania poolt vallutamist 1585. aastal lahkus Antwerpenist, kus alustati nüüd kiiret ja ulatuslikku sundrekatoliseerimist, vaid mõne aasta vältel rohkem kui pool elanikkonnast. Paljud Brabandi kaupmehed valisid Antwerpenist lahkudes sihtpaigaks just luterlikud Saksa linnad lähiümbruses, näiteks Emdeni Ida-Friisimaal ja Hamburgi.
1599. aasta paiku, pärast umbes kahekümne aasta pikkust põgenikuelu Lääne-Euroopas, jõudis Brakel lõpuks tagasi Liivimaale. Ta asus elama sugulaste juurde Riiga, kus ta juba 1602. aastal ka suri. Temaga samal ajal surnud öeldavasti ka tema abikaasa Anna. See asjaolu lubaks oletada, et surma põhjuseks oli mõni haigus.
Brakeli surma-aastal kuulus Riia, mida Rootsi väed olid 1601. aasta hilissügisel hertsog Karli (hilisema kuninga Karl IX) juhtimisel üritanud edutult hõivata, veel Poola-Leedule. 1601. aasta lõpul alanud talv oli erakordselt külm, lisaks näljahädale (ikaldus) puhkes sõjas laastatud Liivimaal nüüd ka katk. Eakas Brakel, kelle noorpõlve- ja võib-olla ka sünnilinnas Tartus oli tema elu ajal kolm korda valitsejad vahetunud, mille elanikonnas olid leidnud aset suured muutused ja mida oli püütud nii venestada kui ka rekatoliseerida, võis neis oludes kujutleda, et maailmalõpp on tõepoolest kohe käes: „Vnd muss der grosse Tag des Hern/ Bald kommen vnd dem Jammer wehrn.“ („Ja peab varsti tulema suur Issanda päev ja hädale lõpu tegema.“)
Looming
„Kristlik vestlus“
Brakeli „Kristlik vestluse“ valmimisajaks on oletatud ajavahemikku 1578. aasta suvest 1579. juulini (eessõna on dateeritud 18. juuliga 1579), mis tähendab selle kaunis tüseda ja suuremalt jaolt riimitud teksti kohta kahtlemata muljetavaldavat kirjutamiskiirust. Teosest ilmus Tartu kirjandusloolase Theodor von Riekhoffi toimetusel uustrükk alles 1889. aastal – selleks ajaks oli teose originaal muutunud juba väga suureks harulduseks. Hiljem pole „Kristlik vestlus“ enam tervikuna trükki jõudnud.
Eessõna järgi kavatses Brakel avaldada oma teose anonüümselt, kuid lasi end siis „kristlikel, õpetatud ja vagadel inimestel“, kes olid tekstiga selle valmimisjärgus tutvunud, ümber veenda. Brakel oli kaalunud anonüümsust turvalisuse kaalutlustel, et mitte äratada taas meelepaha ja kogeda ebameeldivusi. Otsus oma nime all avaldamise kasuks langes soovist suurendada autoriseerimise kaudu raamatu tõepära ja usutavust – autentsust – ning anda tekstile sel moel ka rohkem kaalu, selgitab Brakel eeskõnes: „Et kogu teos pärast mainitud kohutavat hävingut (nagu see kindlasti juhtuks) minu nime mahavaikimise läbi umbusku ja kahtlust ei tekitaks, ja nähtud vaev ning töö viljatuks ei osutuks.“ Tähelepanuväärne on seejuures, et Brakel kirjutas oma raamatu ülemsaksa keeles, mitte alamsaksa keeles, mis oli tema emakeeleks ja ühtlasi ka suhtluskeeleks Liivimaa kõrgemates seisustes. Sellise keelevalikuga tagas Brakel endale suurema anonüümsuse, kuid teisalt võimaldas ülemsaksa keel leida laiemat lugejaskonda.
Sissejuhatusele, milles Brakel annab põgusa ülevaate Liivimaa lähiajaloo sündmustest, räägib muu hulgas oma eluloost ja selgitab raamatu ajendeid ning eesmärke, järgneb „Eeskõne kristlikule lugejale“ („Vorrede an den Christlichen Leser“). Seejärel algab raamatu põhiosa – näidendina vormistatud paarisriimiline värssdialoog. Teose võtab kokku „Lõppsõna ja lühike manitsus“ („Beschlusz mit einer kurtzen Vermanung“), kirjutatud proosavormis, nagu sissejuhatus ja eeskõnegi. Kõige ette on lisatud kaks ladinakeelset juhuluuletust (M. Theodorus Sorbachius F. ja Johannes Lonnaerus).
Värssdialoogi ülesehitus on tõepoolest dramaatiline. See on Liivimaa sõjapõgeniku Christianuse vestlus oma heategijate Severinuse, Piuse ja Justusega. Palverändur Christianus seisab vastu õhtut koos oma naise Sara ja lastega ühe Saksa-Rooma riigi linna („Stedtlein“) väravate ees. Talle astub vastu Severinus, linna pastor. Christianus kirjeldab pastorile oma kurba olukorda, paludes abi ja nõu. Christianuses, kes pärast Liivimaad tabanud katastroofi „pidi muudkui rändama/ ühest kohast teise“, on jooni Ahasverist, „igavesest juudist“, kellest rääkiv legend, ühendades vana, keskaegse traditsiooni ja loo luterlikust patukahetsusjutlustajast (eriti Balthasar Russowi 1584. aasta kroonikas leiduvast prohvet Jürgenist, kes vahetult Venemaa sissetungi eel 1558. aastal Liivimaal ringi rännanud ja seal juba kümmekond aastat varemgi viibinud; vihje Jürgeni Liivimaal käigule on leitud ka Brakeli teosest), 1602. aastast peale lendkirjade toel kogu Euroopas kiiresti tuntust kogus.
Severinus osutub abivalmiks ja kostab Christianuse eest, ehkki tolle „rõivad, keel ja kuju“ talle võõrad tunduvad, kohaliku hospidalimeistri Piuse juures. Pius on samuti kohe nõus aitama, kuid vajab selleks vastavalt seadustele Justuse, kohtuniku luba. Juhuslikult liginebki Justus, kes on loa andmisega kiiresti päri. Nüüd järgneb pikk vestlus, mille jooksul annab Christianus põhjaliku ülevaate Liivimaa ühiskonna korraldusest, kirjeldab värvikalt sõjasündmusi ja taunib kolme peamist pattu, mis on tema meelest nii Liivimaal kui ka kogu kristlikus maailmas kõige rohkem häda põhjustanud, nendeks on truudusetus („Untreu“), ihnsus („Geitz“) ja enesekindlus („Sicherheit“).
Vestluse lõpus palub Severinus liivimaalast Christianust, et too linnarahvale jutluse peaks. Teised nõustuvad. Järgneb Christianuse jutlus sellest, „kuidas jumalavallatud ja vagad peaksid sellest kohutavast murrangust [s.o Liivimaa sündmustest] viljakalt õppust võtma ja enda jaoks kasu saama“. Jutluse aluseks on Pauluse 1. kiri korintlastele, mille ühte lauset (1Kr 10:12) tsiteerib Brakel ka raamatu lõppsõnas: „Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!“
Sihiseaded
„Kristliku vestluse“ eeskõnes sõnastab Brakel viis peamist funktsiooni, mida ta oma raamatul näeb. Esmalt on selleks jumalateenistuslik funktsioon, „Kristlik vestlus“ on Jumala ülistamine. Teosel on aga ka mälu säilitav funktsioon – tulevased põlved (kaasa arvatud autori järglased) peaksid saama „Kristlikule vestlusele“ toetuda. Peale selle on „Kristlik vestlus“ hoiatusteos autori kaasaegsetele. Lisaks on teosel teraapiline funktsioon – raamat tahab pakkuda tröösti ja kinnitust Liivimaalt ja Madalmaadest pärit põgenikele – kõigile, kes on „pillutatud“. Ja lõpuks on „Kristlikul vestlusel“ ka praktiline ning autoteraapiline funktsioon – Brakel ütleb, et kirjutas teose selleks, et töötu põgenikuna oma aega paremini ära kasutada, aga ka selleks, et kirjutades vabaneda „raskemeelsusest“ („raskemeelsus“ on autori enesekirjeldustes oluline, korduv märksõna). „Kristlik vestlus“ kuulub seega autoritaotluse kohaselt vähemalt vaimulikku, ajaloo- ja tarbekirjandusse.
Kummatigi täitis „Kristlik vestlus“ veel ühte funktsiooni, nimelt püüdis see teos rahuldada Saksa-Rooma elanike elavat huvi Liivimaa ja seal toimuva, aga ka Venemaaga seonduva vastu ning pakkuda neile selle kohta tõepärast teavet kuulujuttude asemel. Ja selleks uskus Brakel enese kutsutud olevat.
Venemaa vangipõlvest pääsemisest saadik oli Brakel tõlgendanud oma elu kui kodumaatu jumalasulase elu jumalavallatus maailmas, näinud endas jumalasõna kuulutajat, kelle saatuseks on pälvida kaasinimeste tänamatust ja halvakspanu, kuid keda Jumal siiski kõiges hädas aitab ning kaitseb, nii nagu kunagi Joonast ja Joosepit võõrsil. Erinevalt sõnakuulelikest niinevelastest, kellele Joona meeleparandust kuulutas, ei võtnud liivimaalased aga Brakeli sõna kuulda ega parandanud meelt. Ja seetõttu tabanudki neid paratamatult Jumala karistus: Liivimaa häving oli Brakeli kujutluses omamoodi jutlus, mille Jumal pidas ise, mitte enam kellegi, näiteks Brakeli suu läbi, vaid nüüd „kõigeväeline Jumal [---] jutlustas linna, kindluse, maja ja hoone üksteise järel tükkideks ja söeks ja tuhaks“. See oli vihase Jumala sõna puhtal kujul.
Oma ülesannet Saksa-Rooma riigis nägi Brakel selles, et hoida ära, kui vähegi võimalik, Liivimaa saatuse kordumine. Sellest sai tema n-ö rahvusvaheline missioon. Saksa-Rooma riigi elanikud olid ka „Kristliku vestluse“ peamised adressaadid.
Brakeli jaoks on Venemaa küll „paganlus ja barbaarsus“ („Heidenschaft vnnd Barbarei“) ja tema valitseja Ivan IV kahepalgeline mees, kuid Brakel ei pea olukorda Liivimaal ega hiljem ka Saksa-Rooma riigis või üldse maailmas oluliselt paremaks. Nii nagu venelased Brakeli meelest ei taha (õigeusu kirik, aga ka tsaar Ivan IV, kes kasutab küll meeleldi kristlikke argumente, kuid ei ela Kristuse järgi – ega ole seega ka kristlik valitseja) või ei saa (rahvas) elada Jumala järgi, nõnda olevat see õieti ka Liivimaal, kus „mittesaksa“ (eesti ja läti) talupojad olevat sunnitud elama oma ebakristlike isandate tõttu paganate kombel. Saksa-Rooma riigi elanikud seevastu saaksid kerge vaevaga elada kristlikult, arvab Brakel, aga ei ela ometi. Siiski leiab Brakel kristlasi, nii nagu tema neid mõistab, nii siin kui seal.
Brakel rooskab küll oma teoses liivimaalaste patusust ja peab seda Liivimaad tabanud hukatuse põhjuseks, kuid siiski ei ole see Liivimaa „musta pesu pesemine“. Liivimaast saab „Kristlikus vestluses“ õieti hoopis Saksa-Rooma riigi ja kogu kristliku maailma õpetaja. Kõnekas on siin Brakeli lõppsõnas leiduv lõik, milles Liivimaa (enese)kriitikast saab Liivimaa apoloogia: „Nüüd võiks soovida (sest vaese Liivimaaga on ju lugu nõnda kaugel), et süüd ja karistust leitakse ainult sealt ja mitte enam kusagilt mujalt (nii nagu praegu kogu maailm vaest Liivimaad hurjutab). Aga tõde tunnistab, et puudus pole ainult Liivimaal, vaid kahjuks igal pool: sestap peaks igaüks iseennast õiglaselt läbi katsuma ja süüdistama. Liivimaalased on teinud pattu, see on tõsi küll, aga mitte ainult nemad.“
Võiks öelda, et kogu teoloogilise seletusloogika ladususe kiuste ei suuda autor just nimelt Liivimaad ja selle elanikke tabanud saatuse mõtet lõpuni mõista ega sellega leppida.
Ajalugu, teoloogia ja autobiograafia
Brakelit on nimetatud ka kroonikuks, kuid tema taotluseks ei olnud kirjutada kroonikat: „Nii jälgisin ma ka rohkem põhjust: miks seda maad nõnda karistati, mitte aega, kohta ja isikut, millal, kus ja kelle tõttu ja mis enne või pärast juhtus.“ Brakelit huvitas küsimus kannatuste põhjustest ja nende vältimise võimalustest: „Mispärast on ikka ja jälle nii, et mitte ainult Liivimaa, vaid ka teised maad, linnad, valitsused, seisused ja ametid hukka lähevad, ja mis seda põhjustab? Kuidas teha seevastu nii, et õnn ja õnnistus igal pool ja kõigis seisustes oleks ja kasvaks?“
On arvatud, et Brakel oli lugenud Balthasar Russowi, oma Tallinna ametivenna alamsaksakeelset kroonikat „Chronica der Prouintz Lyfflandt“ ja saanud sellest ka üksjagu inspiratsiooni. Russowi kroonika oli ilmunud „Kristliku vestlusest“ vaid aasta varem, 1578. aastal Rostockis, ja lausa kahes trükis. On leitud ka, et Russowi kroonika täiendatud trükk, mis ilmus 1584. aastal Barthis (Pommeris), on saanud omakorda inspiratsiooni Brakeli teosest, eriti nn „kommetemaalingu osas“.
Ehkki Brakel ja Russow olid mõlemad luteriusu vaimulikud ja nägid ajaloosündmusi Jumala teotsemise väljendusena, kirjutasid nad oma tekstid väga erinevalt: Russowi rõhuasetus on ajalookirjutusel, Brakelil seevastu teoloogial. Brakel nopib ajaloost välja vaid üksikuid sündmusi, et kasutada neid oma sisult didaktilise, meeleparandusele manitseva sõnumi näitlikustamiseks, niisamuti nagu ta kasutab näiteid Piiblist. Tal on selge ettekujutus ideaalsest ühiskonnast ja ideaalsetest inimestest, ja selle ideaalpildiga kõrvutab ta seda, mida leiab eest Liivimaalt ning mujalt. Brakelit ei huvita sõda kui niisugune ega selle kujutamine, sõda võrdub tema jaoks õnnetuse ja kannatusega.
„Kristlik vestlus“ ei ole ega püüagi olla ajalooteos, vaid on põhiosas „moraaliteoloogiline traktaat Jumala ja inimese vahekorrast“ (Martin Linde), mille keskmes on Christianuse kui Brakeli alter ego monoloog, ja milles kujutatud ajaloosündmustest saavad eksemplid suures jutluses. Ja nii ei jutusta Brakel „Kristlikus vestluse“ lehekülgedel õieti ka iseenda elulugu, vaid esitab ühe kristlase eluloo, mida illustreerivad näited tema, Brakeli elust. See elulugu on orgaaniline osa ajaloost kui eksemplist. „Kristliku vestlus“ on küll loetav ka Liivimaa ajaloo võtmetekstina, kuid nõnda lugejal võiks olla juba eelnevalt mingi ettekujutus nii Liivi sõja sündmustest kui ka Liivimaast üldse.
Kroonikatet lähemal seisavad „Kristlikule vestlusele“ vaimulikud laulud Vana-Liivimaa allakäigust, näiteks Burkard Waldise „Parabell vom verlorn Szohn“ („Tähendamissõna kadunud pojast“). Baltimaade nn katastroofikirjanduse kontekstis on Brakeli teos aga kõrvutatav näiteks Puhja pastori Käsu Hansu kaebelauluga „Oh! ma waene Tarto Liin ...“ Põhjasõja ajast (1708) või Tartu jaani kiriku pastori poja Jacob Michael Reinhold Lenzi raamatudebüüdiga – eepilise luuletsükliga „Die Landplagen“ („Maa nuhtlused“) 1769. aastast.
Vahur Aabrams
![Sagen und Curiosa des Inlandes und der Nachbarschaft [07] (Vorgehende Zeichen vor den Russischen Kriegen 1558 ff.)](./files/tekst/3899/detail/thumb/52210-52303.jpg "Sagen und Curiosa des Inlandes und der Nachbarschaft [07] (Vorgehende Zeichen vor den Russischen Kriegen 1558 ff.)")