Elulugu
Nikolai Karamzin sündis 12. (vkj. 1. detsembril) 1766. aastal Venemaal Simbirski lähistel erukapteni ja mõisniku Mihhail Karamzini perekonnas. Tema ema suri varakult ja isa abiellus seejärel hilisema luuletaja ning Karamzini sõbra Ivan Dmitrijevi tädiga. Perekonnas oli kokku kuus last. Pärast lühiajalisi õpinguid Simbirski pansionis viidi Karamzin Moskvasse ja paigutati professor Johann Matthias Schadeni pansioni. Seal sai hilisem kirjanik ja ajaloolane põhjaliku hariduse, õppis saksa, prantsuse, inglise ja itaalia keelt ning külastas viimasel pansioniaastal ka ülikooliloenguid.
1783. aastal sõitis Karamzin Peterburi, kus ta teenis Preobraženski polgus, aga läks juba samal aastal, olles seitseteist aastat vana, isa surma tõttu erru. Sellest ajast pärineb ka tema esimene säilinud kirjanduslik katsetus, luuletus „Деревянная нога“ – tõlge šveitsi luuletaja ja kunstniku Salomon Gessneri idüllist „Das hölzerne Bein“.
Sõitnud 1783. aasta lõpus tagasi Simbirskisse, tutvus Karamzin seal tõlkija ja vabamüürlase Ivan Turgeneviga, Moskva ülikooli hilisema rektoriga, kes Dmitrijevi sõnul „manitses teda loobuma lõbusast seltskonnaelust ja kaartidest“ (Eidelman: 31). Noor Karamzin sõitis koos temaga Moskvasse, kus ta leidis tee vabamüürlaste ringkondadesse ja tutvus kuulsa kirjastaja, trükkali, väljaandja ning raamatukaupmehe Nikolai Novikoviga. Novikov kaasas Karamzini tõlkimistöösse ja rakendas teda ka esimese vene lasteajakirja „Детское чтение“ („Laste lugemine“) juures. Karamzin tõlkis vene keelde Shakespeare’i „Julius Caesari“ (1787) ja G. E. Lessingi „Emilia Galotti“ (1788). 18. mail 1789. aastal lahkus Karamzin Moskvast, et alustada oma Euroopa-reisi.
Reisija
Karamzini reisist annab suuresti pildi tema teos „Письма русского путешественника“ („Vene reisija kirjad“), mis ilmus aastatel 1791–1792 tema poolt välja antud ajakirjas „Московский журнал“. Nagu Karamzini loomingu vastukajaga on tihti juhtunud, peeti tema „Kirju“ ehtsaks autobiograafiliseks tekstiks, ja niisugust lugemist soodustas autor ka ise. Ent teel pliiatsiga paberilehekestele tähendatud kirjad on tegelikult hoolikalt komponeeritud ja autori poolt toimetatud. Kirjade autorit kirjeldatakse naiivse ja vastuvõtliku noormehena – haritud frandina, kelle reisil on kultuurilise initsiatsiooni väärtus.
Karamzini eesmärgiks ei olnud luua kirjadekogu, mis koosneks ainult informatsioonilise väärtusega andmetest, vaid esijoones otsida uusi individuaalseid elamusi. See teeb tema raamatu lähedaseks Laurence Sterne’„Sentimentaalse reisiga“ („A Sentimental Journey Through France and Italy”, 1768), mille minajutustajat Yorickit tekstis korduvalt ka mainitakse. Karamzini teose kirjanduslikkus nähtub sellestki, et oma kirjeldustes (mis ei ole nii eneseküllased nagu Sterne’il) viitab ta pidevalt kujutusvõime mängule ja teatud kirjanduslikele eeskujudele (näiteks gootilikus kirjelduses lossist metsas või viibimisest kloostris). Juri Lotmani järgi oli Karamzini jaoks põhimõttelise tähtsusega pöördumine Voltaire’ „Filosoofiliste kirjade“ poole, ent viimasele omase „kergemeelne prantslane“ vs. „eeskujulik inglane“ opositsiooni asemel ei huvitu Karamzin niivõrd Euroopa rahvaste erinevuste rõhutamisest kui pigem „tsivilisatsiooni ühtsuse ideest, mis nendest erinevustest välja kasvab“ (Lotman: 536). Kirjanikku huvitab Euroopa kultuur tervikuna (kuigi eri rahvaid pidevalt võrreldakse), seejuures ei vastandu tema pilgus lääneeurooplase kogemus venelase kogemusele, vaid muutub just tänu „Kirjadele“ vene kultuuri osaks.
Nõnda avab Karamzin (keda on hiljem nimetatud ka „uueks Sterne’iks“) vene lugeja jaoks peenes ja novaatorlikus vormis emotsionaalselt rikastatud Saksamaa, Šveitsi, Prantsusmaa ja Inglismaa kultuuri.
„Vene reisija kirjade“ tegelane külastab Königsbergi, Berliini, Dresdenit, Weimarit, Frankfurti, Zürichit, Genfi, Lyoni, Pariisi ja Londonit. Tähtsaks osaks teoses on vestlused tuntud inimestega. Nii kohtub Karamzin ja vestleb pikalt-laialt Immanuel Kanti, Johann Gottfried Herderi, Cristoph Martin Wielandi ja Johann Kaspar Lavateriga, kellega ta oli kirjavahetuses juba Moskvas. Reisija külastab Prantsuse rahvuskogu istungeid (ja näeb arvatavasti Mirabeaud ning Robespierre’i), suhtleb saksa kirjamehe ja väljaandja Friedrich Nicolai, filosoofiaprofessori Ernst Platneri ja prantsuse kirjaniku Marmonteliga, näeb Marie-Antoinette’i ja kirjeldab Inglise parlamendi alamkoja istungeid.
Pärast tagasipöördumist Venemaale (1790. aasta juunis) on Karamzini staatus oluliselt muutunud. Kui enne oli tema puhul võimalik rääkida õpilaserollist (vabamüürlastest sõprade – Turgenevite, Novikovi ja Kutuzovi – juures), siis nüüd on ta juba ise asjatundja ja õpetaja.
„Vene reisija kirjadest“ on ilmunud trükke ikka ja jälle – olgu terviklikult või fragmentidena. Akadeemilises mõttes parimaks väljaandeks võib pidada 1984. aastal sarjas „Литературные памятники“ ilmunud teksti (saatesõnaks Lotmani artikkel). Eesti keeles on Karamzini reisiraamatust ilmunud ainult 1789. aasta 31. maiga dateeritud kiri, mille on Sergei Issakovi poolt koostatud kogumikule „Postitõllaga läbi Eestimaa“ (1971) tõlkinud Hans Vanaveski.
Kuid Karamzin ei paku Baltimaadega seoses huvi ainult kui siin läbisõidul olnud vene kirjanik, vaid ka kui Jacob Michael Reinhold Lenzi sõber.
Karamzin ja Lenz
Karamzin tutvus Lenziga Moskva vabamüürlaste ringis. Mõlemad kirjanikud elasid majas Krivokolennõj põiktänaval. On tõenäoline, et just tänu Lenzile ja tema juttudele saksa kirjanikest omandas Karamzin tolle „kodusoleku“ saksa kirjanduses, millest kirjutab ka Lotman (Сотворение Карамзина: 52). Karamzini teostes leidub viiteid Lenzi loomingule, mis oli tol ajal saksakeelses Euroopas juba ununemas. Nii mainib Karamzin „Vene reisija kirjade“ alguses (kiri Riiast 31. 5. 1789) „kuueteistkümneaastase L-i poeemi“, mille all tuleb mõista Lenzi 1769. aastal Königsbergis avaldatud luuletsüklit „Die Landplagen”, mille kirjutamist oli autor alustanud juba Tartus. Proosaeleegia „Цветок на гроб моего Агатона“ („Lill minu Agathoni hauale“) (1792), mis oli loodud Karamzini sõbra Aleksandr Petrovi surma puhul, viitab oma pealkirjas Lenzi järelhüüdele „Etwas über Philotas Charakter (Ein Veilchen auf sein Grab)“ (1781), mis on omakorda pühendatud autori sõbrale parun Vietinghoffile. Lõpuks võib spekuleerida ka selle üle, kas Gustcheni enesetapukatse Lenzi „Koduõpetajas“ („Der Hofmeister“, 1774) võis realiseeruda Karamzini „Vaeses Liisas“ (uputamise motiiv).
Lenzi jutud saksa kirjandusest võisid suuremal või vähemal määral modelleerida vene reisija käitumiskava Saksamaal. Lotmani läbinägeliku järgi ei jätku Karamzini tegelasel, kes tunneb Weimaris küll elavat huvi Herderi ja Wielandi vastu ja kellega tal õnnestub raskuste kiuste ka jutule saada, energiat kohtumiseks Goethega (kes, nagu teada, oli Lenziga tülis). Teisalt külastab reisija Königsbergis – Lenzi õpingutelinnas – Kanti, keda Lenz pidas oma õpetajaks ja kelle auks oli ta 1770. aastal kõigi Liivi- ja Kuramaa üliõpilaste nimel ka oodi kirjutanud.
Lenzi venelasest biograaf M. Rozanov tsiteerib oma monograafias Lenzi kirja oma Tartus elavale vanemale vennale, milles Lenz palub Jaani kiriku ülemõpetajal ja hilisemal eesti keele lektoril teha linnast läbisõitvale Karamzinile Tartus viibimine „igati meeldivaks“. Lenz annab teada, et Karamzin armastab saksa keelt ja kirjutab selles nagu tõeline sakslane. Lenzi venda Friedrich Davidit mainitakse ka „Kirjades“, aga kaudselt. Autor teatab, et „siin elab õnnetu L-i vend. Ta on ülempastor, kõik armastavad teda ja sissetulek on tal väga hea. Kas ta venda mäletab?“ Võib oletada, et Karamzin ja Friedrich David Lenz kohtusid (Lotman pakub, et just temalt sai reisija teadmisi eesti keele kohta), ja kaudselt tauniv suhtumine Friedrich David Lenzisse „Kirjades“ on seletatav sellega, et Lenzide perekond suhtus oma Moskvas viletsuses elava kirjanikust sugulase käekäiku võrdlemisi ükskõikselt.
Karamzini arvamus Lenzi kohta leidub „Kirjades“ ühe Liivimaa aadliku mõtiskluses: võrreldes õnnelikku lektorit õnnetu luuletajaga, tõdeb too, et „just see, mis teeb ühe kuulsaks ja õnnelikuks, teeb teise õnnetuks“. Edasi kõrvutatakse Lenzi ka Klopstocki ja Shakespeare’iga ning rõhutatakse tema luuleande hävitavat tuuma: „Sügav tundehellus, ilma milleta Klopstock poleks olnud Klopstock ja Shakespeare poleks olnud Shakespeare, hukutas ta. Teistsuguses olukorras oleks L. olnud surematu!“. Samas osutub kellegi tundmatu arvamus Lenzi kohta üheks järjekordseks kirjanduslikuks maskiks, millega nõustub ka autor: „Sügav melanhoolia, paljude õnnetuste tagajärg, lõppes vaimuhaigusega, kuid vaimuhaigenagi üllatas ta mõnikord poeetiliste ideedega, kõige sagedamini aga liigutas meid heasüdamlikkuse ja kannatlikkusega“. Seega on Karamzin üks neist, kes on vorminud ettekujutust Lenzist kui „geniaalsest hullumeelsest“.
Reisija Baltimaadel
1789. aasta 31. maiga dateeritud kirjas, milles kirjeldatakse reisi Narvast Riiani, jagab reisija oma muljeid ka kohalikest elanikest. Nagu „Kirjades“ tihti, sõnastab Karamzin ühe või teise arvamuse teatud kõrvaltegelase suu kaudu, rõhutades nende mõtete subjektiivsust ja eristades neid oma tegelikust arvamusest. Eestlaste ja lätlaste kohta antud hinnang on võetud kohalikelt (baltisaksa) aadlikelt ja on seetõttu negatiivne. Kohalikele talupojadele omistatakse jooni, nagu saamatus, kohmakus ja taipamatus („Igaüks peab mõtlema, et nad on, lihtsalt öeldes, lollakad“). Kuid siinjuures tuleb juhtida tähelepanu mõningasele vastuolule kuuldud info ja nähtud reaalsuse vahel: „Härrased, kellega mul oli juhust rääkida, kaebavad nende [= eestlaste – B.V.] laiskuse üle ja nimetavad neid unimütsideks, kes ilma sundimata midagi ei tee. Järelikult sunnitakse neid väga tagant, sest nad teevad väga palju tööd; Liivi- või Eestimaa talupoeg toob härrale neli korda suuremat tulu kui meie Kaasani- või Simbirskimaa oma“. Kohalike talupoegade oletatav loomupärane laiskus vastandub nende enneolematule töömahule, mis toob mõisnikele märkimisväärset tulu.
Karamzin ei kirjuta Baltimaades valitsevast pärisorjusest kusagil ja isegi iseloomustuses, mille ta talupoegadele, „kes hirmu ja värinaga oma isandaid teenivad“, annab, kasutab ta viidet kirjakohale (vrd Ps 2:11: „Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega“). Võrreldes Deniss Fonvizini ja Aleksandr Radištševi tekstidega näivad „Kirjad“ olevat mõneti ettevaatlikumad ja apoliitilisemad. Ei jää neis märkamata ka kohaliku rahva kalduvus lõbusalt aega veeta ja silma torkab kõrtside paljusus.
Kalduvus rõõmule on üldse üheks kõnealuse kirja leitmotiiviks. Näiteks täheldab autor Tartut kirjeldades, et selles „ilusas linnas“ „pidutsesid ja lõbutsesid kõik“. Ent Tartu lõbususega seoses meenub rändurile ühtäkki Lenzi kurb saatus, nii nagu ka talupoegade, „nende vaeste inimeste“ peomeeleolu on kontrastis nende „hirmu ja värinaga“. Kogu kiri on üles ehitatud situatsioonide vastandamisele (näiteks läheb kibitka tee peal katki, keegi vahtmeister ilmutab meelepaha ja siis äkki kirjeldatakse külalislahket baltisaksa perekonda; edasi mainivad kohalikud härrad aga, et talupoegi tulevat „väga tagant sundida“).
Teistest allikatest on teada, et Karamzin oli Baltimaade suhtes sootuks kriitilisemalt meelestatud. Tema sõprade kirjadest selgub, et Karamzin vaatas Liivimaale ülalt alla igal sammul. „See maa tuleb sõita läbi, pigistades silmad kinni“ (Lotman: 52).
Karamzin kõneleb ka kohalikest keeltest, leides aga muu hulgas, et lätlaste ja eestlaste keeled on sarnased. Tundub olevat ebatõenäoline, et Lenzi vend, Liivimaa lätikeelses osas lapsepõlve ja nooruse veetnud mees, kellest hiljem sai Tartu ülikooli esimene eesti keele lektor, oleks võinud anda talle nii vigast informatsiooni.
Kirjanik, luuletaja, väljaandja
Karamzini kui kirjaniku tähtsus vene kirjandusele on suur. Võib öelda, et Karamzin reformis tolleaegset vene kirjanduskeelt, tõi aktiivselt käibele uusi sõnu ja tõlkelaene prantsuse keelest. Kirjanduslik selts „Арзамас“, mille olid loonud kirjaniku pooldajad 1815. aastal, soodustas keelereformi edasist arengut, olles opositsioonis seltsiga „Беседa русского слова“, kus hoiti konservatiivsemat joont.
Karamzin on kirjutanud terve rea sentimentaalseid jutustusi, mille tähelepanu on pühendatud ennekõike „südame elule“, tegelaste sisemistele elamustele, peenetele, läbitunnetatud looduskirjeldustele („Евгений и Юлия“, 1789; „Бедная Лиза“, 1792; „Наталья, боярская дочь“, 1792; „Сиерра-Морена“, 1793; „Остров Борнхольм“, 1793; „Юлия“, 1796). „Бедная Лиза“ („Vaene Liisa“) on neist arvatavasti kõige kuulsaim, ja nii on näiteks teoses kirjeldatud tiik Moskvas Siimeoni kloostri lähedal saanud lugejate palverännakukohaks.
Osa Karamzini teoseid on pühendatud ajaloolisele temaatikale („Bojaaritütar Natalja“, „Марфа-посадница, или покорение Новагорода“ s.o „Marfa ehk Novgorodi vallutamine“ – 1802) ja eelneb tema teosele „История государства Российского“ („Vene riigi ajalugu“) (1816-1829). Jutustust „Bornholmi saar“ võib vaadelda gooti traditsiooni kontekstis. Poleemikas Rousseauga kirjutatud „Моя исповедь“ („Minu pihtimus“, 1802) ja „Рыцарь нашего времени“ („Meie aja rüütel“, 1803) pakuvad huvi kui katsed luua tüpoloogilist „oma aja kangelast“, ennetades vene kirjanduses Puškini ja Lermontovi tegelasi ning riivates maailmakirjanduses Musset’, Senancouri, Constant’, Chateaubriand’i teoseid. Erilist tähelepanu pälvib tema Venemaa ajaloo käsitluse võrdlus Chateaubriand’i eepilise romaaniga „Les Martyrs“ (Lotmani arvamuse järgi ühendab mõlemaid autoreid soov vastandada „filosoofilisele sajandile“ mitte romantilist subjektiivsust, vaid traditsiooni ja primitiivsuse võimu, mis on realiseeritud jutustaja keskaegse maailmanägemuse konstruktsioonis).
Karamzini jaoks on luuletaja „kutseline südamejälgija“. Oma luuletustes püüdleb Karamzin alati stiili lihtsuse poole (poetiseerides samal ajal proosat) ja loobub kaasaegsele vene luulele omasest kõrgest temaatikast, hõlbustades sellega vanade, veel Lomonossovi loodud luulekaanonite lagundamist. Oma tekstides ei karda Karamzin kasutada normeeritud vabavärsi ihaluse taustal banaalseid riime, väldib metafoore ja mõistukõnet. Kõige enam paeluvad teda tavalised, lausa argised asjad. Isegi lüürilise tegelase armastatu „ei oma mingeid talente“ („Странности любви, или Бессонница“, s.o „Armastuse veidrused, ehk Unetus“) (1793) jne. Ühes oma populaarseimatest luuletustest, luuletuses „Кладбище“ („Kalmistu“, 1792), mis on vaba tõlge saksa luuletaja Gotthard Ludwig Kosegarteni tekstist ja kujutab endast 18. sajandi lõpu kalmupoeesia näidet, esitab autor kaks diametraalselt erinevat vaadet. Karamzini sulest pärineb ka hiljem vägagi levinud epitaaf „Покойся, милый прах, до радостного утра“ („Puhka, armas põrm, rõõmsa hommikuni“), mis väidetavalt seisis ka Lenzi hauakivil. Peale selle kuuluvad Karamzini loomingusse albumiluule, epistlid ja ballaadid.
Asjaolu, et Karamzini teosed kujunesid väga kiiresti vene luule stampideks, näitab, kuivõrd lahutamatuks osaks kõrgkirjandusest sai tema looming ja kui rikkalikke vilju kandis tema loominguline programm.
Karamzin tegeles ka tõlkimisega. Tema tõlgetest võib mainida india luuletaja Kālidāsa (elas 1.–3. sajandil e.m.a) draama "Abhijñānašākuntalam" tõlget (1792).
Märkimist väärib ka Karamzini roll väljaandja ja publitsistina. Oma elu jooksul andis Karamzin välja rea kirjandus-publitsistlikke ajakirju („Московское чтение“, 1791–92; „Аглая“, 1795; „Аониды“, 1795-99; „Вестник Европы“, 1802-03), avaldades neis lisaks omaenda teostele ka kirjandusülevaateid. Karamzini positsiooni iseseisva kirjamehe, väljaandja ja ajaloolasena hakkas hiljem teadlikult matkima Puškin (kui ajakirja „Современник“ väljaandja ja ajalooliste tööde autor).
Eesti keelde on tõlgitud Karamzini jutustused „Vaene Liisa“, „Bojaaritütar Natalja“ (1974) ja proosavisand „Erast ja Leonid ehk Tundeline ja külmawereline: Kaks karakterit“ (1900). 19. sajandil tõlgiti Karamzini loomingust eesti keelde katkend, mis on tuntud nime all „Kevade Venemaal“ („Нигде весна не имеет столько прелести, как в России“). See pala on ilmunud kogumikus „Wenemaa suurusest, rahwa-suguarudest ja uskudest“.
Homo politicus
Lähenemist Karamzinile kui poliitikule raskendab asjaolu, et uurijad ei ole tihtipeale tunnistatud tema poliitiliste vaadete evolutsiooni. Nooruses hellitas Karamzin mõningaid lootusi seoses Prantsuse revolutsiooniga ja tundis koguni sümpaatiat Robespierre’i vastu, kuid hiljem, teadvustades „teostamatuid lootusi progressile, humaansusele ja inimese rahumeelsele vabadusele“, pettus selleski. Samas jäi Karamzini jaoks alati paeluvaks idee kogu inimkonna vennalikust ühinemisest (mis oli kajastatud ka Schillerile orienteeruvas tekstis „Песня мира“, 1792), valgustuslik võitlus harimatuse, ebausu ja despotismi vastu, mida kirjanik eristas teravalt loomulikust ainuvalitsusest.
Karamzin on kirjutanud kaks artiklit prantsuse poliitilis-kultuurilisele ajakirjale „Spectateur du Nord“ (1797) – esimene käsitles vene kirjandust, teine Peeter III kukutamist.
Karamzini poliitilise positsiooni keerulisus väljendub kõige paremini tema suhetes Venemaa valitsejatega. Katariina valitsusaja ebapopulaarsetel lõpuaastatel sattus Karamzin halba kirja oma suhete tõttu pagendatud Novikoviga (too oli toimetatud 1792. aastal Schlüsselburgi (Шлиссельбург) kindlusse). Karamzini sisemine erapooletus ja ausus meelitas ligi Aleksander I, kellele kirjanik ei peljanud avaldada oma isiklikke arvamusi tema valitsemise kohta. Oma aruandes „О Древней и Новой России в ее политическом и гражданском отношениях“ („Vanast ja Uuest Venemaast poliitilistes ja kodanlikes suhetes“, 1811) hindab Karamzin üpris karmilt mitte ainult eelmiste Romanovite valitsusaega, vaid ka Aleksandri liberaalseid projekte (konstitutsiooni loomine ja pärisorjuse kaotamine).
Lotmani järgi tuginevad Karamzini poliitilised mõtisklused tihti õilsa, kuid nõrga unistaja vastandusele karmi poliitiku-praktikuga, kes järgib isegi küünilisi vaateid. Niisugusteks tegelasteks said Karamzini jaoks Aleksander I ja Napoleon. Kirjaniku poolt välja antud ajakirja „Вестник Европы“ (1802–1803) võib vaadelda kui bonapartistlikku (enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale jagasid sellist positsiooni paljud).
Radikaalsed noored (tulevased dekabristid, kelle kohta Karamzin ütleb, et „nende noorte inimeste eksimused ja kuriteod on oma loomult meie sajandi eksimused ja kuriteod“) suhtusid kirjaniku järjest konservatiivsematesse vaadetesse vaenulikult, kuid austasid temas „ausat inimest“.
Ajaloolane
Aleksander I 1803. aasta 31. oktoobri ukaasiga määratakse Karamzin ametlikuks riigiajaloolaseks. Üks juhtivaid vene kirjanikke loobub kirjandusest, publitsisti tegevusest, isegi professuurist Tartu ülikoolis - ja seda kõik Klio teenimise nimel. Karamzin hakkab koguma materjale Venemaa ajaloo kohta, leiab uurimise käigus uusi tekste (Ipatjevi kroonika, Daniil Zatošniki „Palvused“) ja kasutab aktiivselt välismaiseid allikaid. Võrreldes eelkäijate, V. Tatiševi ja vürst M. Šerbatoviga, kasutab Karamzin oma monumentaalses töös hoopis enam allikaid (kokku 350 allikat ja nimetust). 1818. aasta veebruaris ilmunud esimesed kaheksa köidet Karamzini Venemaa-ajaloost löövad laineid ja muutuvad silmapilkselt bestselleriks: kahekümne viie päevaga müüakse maha kõik kolm tuhat eksemplari. Puškini sõnul „kõik, isegi suurilmadaamid, hakkasid lugema oma isamaa ajalugu, mis enne oli neile tundmatu“. Kui „Kirjades“ avastas Karamzin Lääne-Euroopa kultuuri maailma, siis „Ajaloos“ sai temast vanema Venemaa Kolumbus.
Leidus ka kriitikuid: Faddei Bulgarin toonitas, et Karamzini ideed sobivat ainult romaani lehekülgedele, ja tolleaegne radikaalselt meelestatud noorsugu arvustas ajaloolast tema konservatismi tõttu (nii kritiseeriti näiteks tema väidet „Ajaloo“ eessõnas, mille järgi rahva ajalugu kuuluvat tsaarile). Radikaalseid noori lepitas Karamziniga 1821. aasta mais ilmunud üheksas köide, mis kirjeldab Ivan Julma verist valitsemist ja kus autor kõneleb avameelsest tsaari türanniast ning julmusest. 1824. aastal näevad trükivalgust kümnes ja üheteistkümnes osad, tööd kaheteistkümnenda köite kallal jätkab kirjanik elu lõpuni.
Ehkki hilisemad ajaloolased ja uurijad heidavad Karamzinile ette ebatäpsust, kirjelduste liigset belletriseerimist, sünnivad siiski kõik järgnevad tööd Venemaa ajaloo kohta otseselt või kaudselt „Vene riigi ajaloo“ mõju all. Puškini sõnul oli Karamzin, kelle töö järeldustega ta alati ei nõustunud, „meie esimene ajaloolane ja viimane kroonik“. Oma mitmeosalises, ajaloolisele materjalile toetuvas teoses lõi Karamzin Venemaa ajaloo tegelastüüpe, hoidmata kokku ka moraliseerimisega. Valgustatud monarhia veendunud pooldaja ja despotismi ägeda vastasena püüdis Karamzin tuua näiteid headest ja halbadest valitsusviisidest, esitades need köitvad lood tolle aja kohta säravas stiilis.
Eriti tähelepanuväärne on tema „Ajaloo“ mõju vene kirjanduse arengule: K. Rõlejevi poeetilised duumad („Jermak“, „Ivan Sussanin“), Puškini tragöödia „Boris Godunov“, A. K. Tolstoi „Ivani surm“ ja „Tsaar Fjodor Ivanovitš“ ning A. Ostrovski ajaloolised näidendid – kõik nimetatud autorid ammutasid oma materjali sellest teosest. Karamzini eepilis-filosoofilise ettevõtmisega saab võrrelda materjali suuruse ja tegelaste rikkuse poolest ainult Lev Tolstoi romaani „Sõda ja rahu“. Kuid kanoniseeritud klassikuna minetas Karamzin 19. sajandi teiseks pooleks oma populaarsuse ja sattus üha enam kriitikatule alla.
Elu viimased aastad
Karamzin suri 3. juunil (vkj. 22.) mail 1826. aastal. Kuigi „Ajaloo“ lõpp veel ei paistnud (töö jäi pooleli nn Segaduste ajal), tundub Karamzinil olevat olnud kavas jätkata jutustust üksnes Romanovite valimiseni. Ajaloolase plaanidesse kuulus uus sõit Lääne-Euroopasse: Karamzin palus Nikolai I-lt Venemaa residendi kohta Firenzes, et parandada seal oma tervist (arvatakse, et Karamzin külmetus 14. detsembril 1825. aastal dekabristide mässu tunnistajaks olles). Keiser käskiski anda tema käsutusse fregati ja määras talle aastapensioniks 50 000 rubla (see liiga lai žest kutsus esile Karamzini pahameele). Paraku jäid need plaanid ennatlikuks.
Karamzinid Eestis
Karamzini teine naine Jekateriina Kolõvanskaja oli nimeka õukondlase Andrei Vjazemski tütar ja luuletaja Pjotr Vjazemski õde. Et ta oli sündinud väljaspool abielu, siis sai ta oma perekonnanime sündimiskoha järgi: Kolõvaniks nimetasid venelased Tallinnat. Sinna sõitis ta koos laste ja vennaga 16. juunil 1826. aastal pärast abikaasa surma. Karamzini perekond jäi Tallinna ka talveks, argidetaile Karamzinite selleaegsest elust võib leida Vjazemski kirjadest.
Karamzini lese salongi külastas vene kirjanduse saksandaja Karl von Knorring, kes andis Tallinnas välja almanahhi „Russische Bibliothek für Deutsche“ („Vene raamatukogu sakslastele“, 1831).
Karamzini pojad Andrei ja Aleksandr õppisid Tartu ülikoolis. Kirjaniku tütar Jekaterina Mešerskaja ostis endale mõisa Narva ümbrusse. Vanem tütar, Sofija Karamzina, kes pärast ema surma jätkas tuntud peresalongi pidamise traditsioone, suri Tallinnas 1. juunil 1856. aastal.
Eestiga on seotud luuletaja Maria Karamzina (1900–1942) elu ja looming, kes oli kirjaniku pojapoja Vassili Karamzini abikaasa. Oma mehega tutvus ta Tartus. Hiljem elas abielupaar Kiviõlis, ent Narvas nägi trükivalgust Karamzina ainus luulekogumik (1939) tiraažiga 250 eksemplari. (1941. aastal lasi NKVD tema mehe maha, poetess ise suri represseerituna Siberis).
Toilas elanud Igor Severjanin oli oma ema poolt Karamzini kauge sugulane.
Boris Veizenen
