et de ru en
Avaleht

Peter Heinrich von Frey (1757 – 1833)

Kodu-uurija; estofiil; vaimulik

Sisuloend

Üldandmed

Sünnikoht: Erastvere (Liivimaa)
Sünniaeg (ukj/vkj): 17.03.1757 / 06.03.1757
Surmakoht: Püha (Liivimaa/Saaremaa)
Surmaaeg (ukj/vkj): 30.04.1833 / 18.04.1833
Sugu: Mees
Keeled: Eesti, Saksa
Nimekujud: Peter Heinrich von Frey; Frey; von Frey; v. Frey; P. H. von Frey

Artiklid

  • et de ru

    Ülevaade

    Eluloolist

    Peter Heinrich von Frey sündis 6. (17.) märtsil 1757 Kanepi kihelkonnas Erastveres (Errestfer) Vana-Kuuste (Alt-Kusthof) mõisa rentniku pojana. Koolihariduse omandas Frey Riia gümnaasiumis, kõrghariduse sai ta Halles, kus õppis aastatel 1777-80 teoloogiat. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta mõnda aega Lätis Limbaži (Lemberg) lähistel koduõpetajana. 1785 asus ta Kuressaare (Arensburg) linnakooli rektori ja kiriku diakoni kohale, kuid juba sama aasta lõpul sai temast Püha (Pyha, Pia) koguduse pastor. Frey vahetas sel kohal välja J. W. L. von Luce. Püha koguduse õpetajaks jäi Frey elu lõpuni ning ta on maetud Püha kalmistule.

    Tegevusest

    Lisaks oma otsestele ametikohustustele oli Frey tegev nii kodu-uurija, õpikuautori, tõlkija, piiblilugude populariseerija kui ka J. H. Rosenplänteri „Beiträge“ kaastöölisena. Ta osales materjali kogumises Saaremaa ajalugu käsitleva 3-köitelise käsikirja jäänud teose „Osiliana“ heaks (paikneb EAAs); koostas esimese eestikeelse aritmeetikaõpiku „Arropidamisse ehk Arwamisse-Kunst“ (1806), mille dialoogivormis õpetused võtavad kohati üsna ilukirjandusliku ilme; andis välja peamiselt tõlkeluulest koosneva „Ued waimolikkud Laulud“ (1793), mis olnud mõnel pool nii hinnatud, et võetud asendama ametlikku lauluraamatut ja mille laulutõlkeid on A. W. Hupel nimetanud klassikalisteks; püüdis teoses „Jesusse Kristusesse sündinud lood“ kaasahaaravas ja esteetilises vormis vahendada „nore ja wanna rahwa heaks“ evangeeliumide sisu, põimides proosat värsikatketega. Mainitud raamatute kõrval ilmus tema luuletõlkeid veel Rosenplänteri antoloogias „Lillikesed“ ja „Beiträge“ vihikutes (C. F. Gellert, J. H. W. Witschel, J. Ewald jt). Luuletõlkijana huvitasid teda ka eesti poeetika probleemid. Oma vaateid sel teemal väljendab ta „Beiträge“ teises vihikus (1813) ilmunud artiklis „Ueber die Ehstnische Poesie“.

    Eesti luulest

    Selle artikli alusel on Freyd peetud esimeseks eesti luule teoreetikuks. Kirjutis kasvas autori sõnul välja tegelemisest vanemate lauluraamatutekstidega. Frey arvab, et eestlaste senised saavutused luulekunsti alal ei reeda erilist andekust, pidades eesti rahvaluulet kodulindude ja -loomade häälitsuste ja liigutuste labasevõitu imiteerimiseks. Eestikeelse luule allikaks peab Frey eestlaste lauluarmastust. Küll aga ei kahtle ta eestlaste sõnaseadmise andes – nad olla meistrid spontaanselt looma äärmiselt vaimukat kujundlikku kõnet, mis lähenevat poeetilisele proosale, mida luulest eristavat vaid värsimõõdu puudumine. See kõne erinevat tugevalt senisest raamatukeelest ja olla vaba germanismidest, mida eestlased sakslastega suheldes enda arusaadavamaks tegemiseks kasutavat.

    Kui anne on olemas, millega põhjendada siis seda, et see ei ole leidnud väljendust mõne silmapaistva luuleteose näol? Frey usub, et eesti luulekunsti alged uinusid siis, kui eesti rahvas ja keel kaotasid iseseisvuse ning et sellest ajast saati on unustuse hõlma vajunud nii mõnigi tähelepanuväärne hümn või eleegia. Eestlaste lauluarmastusele vaatamata jäävat eesti luule aga veel kauaks lapsekingadesse, sest selle arendamiseks olevat tarvis hoopis teistlaadseid jõupingutusi kui neid tolle ajani on tehtud. Eelkõige peab Frey vajalikuks paremat lugemis- ja kirjutamisoskust ning kritiseerib tollaseid aabitsaid, mis lämmatavat rahva huvi heade tekstide vastu juba eos ning õpetamismeetodeid, mis rajavat teed vaid ebausule ja mehaanilisele palvetamisele, selmet õpetada kirjasõnasse süüvima ja äratada huvi ka teistsuguste tekstide vastu.

    Frey avaldab ka arvamust, et alles hea luulekunst on aluseks kõrgetasemelisele proosale. Siinkohal avaldab Frey tänu neile, kes reformatsioonist alates on andnud oma panuse vaimuliku luule eesti keelde tõlkimisse. Samas ei jäta ta ära märkimata, et suur osa neist lauluraamatusse koondatud tõlgetest on vananenud ja mitmeti vastuolus luulekunsti ja eesti keele, kuid vahel koguni vahendatava religiooni nõuetega (tingituna just abitust eesti keelest). Seetõttu loodab ta, et mõnedki rahva seas populaarseks saanud ilmalikud laulud, nt R. J. Winkler`ilt, avaldavad eestlaste südamele ja mõistusele paremat mõju kui nii mõnedki vaimulikud leelutused. Vana lauluraamat vajavat aga tugevat revideerimist või väljavahetamist ajakohasema vastu.

    Tasemel luulekunsti peab Frey vajalikuks ka eesti kultuuri arendamiseks üldiselt. Originaalloomingut ta alguses ei soovita, kuna see jääks diletantlikuks ega tekitaks eestlastes äratundmisrõõmu. Selle asemel peab ta õigemaks alustada juba olemasolevate luule tippteoste jäljendamisega, nagu seda tegid omal ajal ka sakslased, võttes eeskujuks kreeka, rooma ja heebrea kirjanduse. Võimalikku vastuväidet, et eesti keel võiks sel moel endast veelgi kaugeneda, ei pea ta tõsiseltvõetavaks, kuna paljude rahvaste omakeelse kirjasõna õitseng saanud alguse just intensiivsest jäljendamisest ja sellest olevat rohkem võita kui kaotada. Sisult peaksid need luuleteosed olema vähemasti alguses religioossed, juba kasvõi seetõttu, et usukirjandusega harjunud eestlased ei võtaks ilmalikku kirjandust ilmselt kohe avasüli vastu. Kuid Frey ei lükka siiski tagasi ka neid, kes tunnevad end olevat kutsutud ja seatud levitama ilmalikku luulet. Käepärast olevat piisavalt luuleteooriat ja õpetusi luule kirjutamiseks. Neist tulevat vaid ammutada, et mitte pakkuda eestlastele midagi, mida nad ei vaja, vaid mis, vastupidi, ärataks neis igatsust veel rohkema hea luule järele. Frey avaldab koguni lootust, et luulearmastus võiks vähendada nii mõnegi huvi kõrtsiskäimise vastu.

    Seejuures tekib küsimus, mis laadi luule ja millises meetrumis võiks leida eestlaste seas sooja vastuvõtu. Frey arvab, et eestlastele võiks nende lauluarmastuse tõttu meeldida lüürilisemat laadi luule, mis sobib hästi laulmiseks. Sellele andvat eestlane andeks isegi ebapuhtad või koguni puuduvad riimid, vastandina lauludele, milles ei leidu sageli midagi muud peale korraliku riimimise. Kaunis olevat eesti keeles ka kurbmagus aaria. Samuti võiks suurt kasu olla oodist, mis vahendaks elutarkuse praktilisi tõdesid või ülistaks tegelike või väljamõeldud kangelaste tegusid. Kuna Frey usub, et eestlased ei ole veel kaua piisavalt haritud mitmehäälseks laulmiseks, siis ei pea ta esialgu võimalikuks kantaadi vormi, kui just mõni muusika ja luulekunsti entusiastist pastor või mõned muud rahvasõbrad ei hakka pühade ajal rahvast harjutama oratooriumidega.

    Kasu võiks olla ka didaktilistest luuletustest, koguni epigrammidest ja satiiridest. Frey arvates on eestlasel arenenud irooniameel ja pilkamisoskus, mida too solvangute ja alanduste vastu muude relvade puudumisel üsna osavalt käiku laskvat. Didaktilises luules võiks naeruvääristada tema ebausku, halbu kombeid ja tavasid, rumalusi ja pahesid, ja seeläbi kaasa aidata hinge terapeerivale revolutsioonile.

    Poeetilistest jutustustest peab Frey esialgu kõige tagasihoidlikumat vastuvõttu leidvaks epopöad (tekib küsimus, millist kangelast ülistada). Küll aga võivat eestlastele kustumatu mulje jätta heroiline ülistusluule, kuna nende seast on võrsunud nii mõnigi erakordse talendiga inimene. Jutustavat laadi õpetlikest luuletusest võiks idülli kõrval viljeleda ka valmi.

    Mis puutub meetrumisse, siis Frey arvates laseb eesti keel end leplikumalt erinevatesse värsimõõtudesse valada kui paljud teised tolleks ajaks juba arenenud keeled. Eesti keelele sobivaks peab ta jambi, trohheust, kuid ka daktülit ja spondeust. Asjatuks peab ta aga eesti keelest otsida amfibrahhe, anapeste ja korijambe.

    Kokkuvõtteks leiab Frey, et mis tahes laadi luulet või meetrumit ka ei viljeldaks, jälgida tuleks, et luule kujutusobjekt, sisu ja vorm oleksid õilsad, otstarbekad ja õpetlikud. Vaid nii tuleks lõpp mõnede vaimulike laulude vallatutele arulagedustele ja ilmalike laulude roppusele, mis niigi harimatuid eestlasi veel enam rikuks.

    Artikkel ei jäänud vastukajata. Selles esitatud seisukohti seadsid kahtluse alla nii kirjutise patroneerivat laadi kritiseerinud O. W. Masing (Beiträge, 1815 (H. IV), lk 103–106) kui ka rahvalaulu kaitsele asunud A. F. J. Knüpffer (Beiträge, 1817 (H. IX), lk 12–14).

    Kairit Kaur

Tekstid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1827, S. 602-604 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 201. [Saksa]
  • 2. Allik, A. Kommunismiehitaja 3.01.1974, lk. 3. [Eesti]
  • 3. Annus, E. (toim.) Eestikeelne raamat 1525-1850. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu, 2000, lk 623. [Eesti]
  • 4. Anvelt, Leo; Laanekask, Heli (koost.). Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814-1832. Personalia. Eesti Kirjandusmuuseum: Tartu, 1995, lk 13. [Eesti]
  • 5. Beise, Theodor [Bearb.]. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland von J. F. v. Recke und C. E. Napiersky. Nachträge und Fortsetzungen, unter Mitwirkung von C. E. Napiersky bearbeitet von Theodor Beise. Erster Band, Nachträge A - K. Mitau: Steffenhagen und Sohn, 1859, S. 201. [Saksa]
  • 6. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1970, S. 224-225. [Saksa]
  • 7. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln-Wien: Böhlau Verlag, S. 228. [Saksa]
  • 8. Ederma, B.; Jaik, A. (toim.). Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud. Tartu, 1939, lk 153, 156. [Eesti]
  • 9. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 261-262, 299, 332, 335-336, 350, 395, 397, 407, 500. [Eesti]
  • 10. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn : Koolibri, 2001, lk 49, 56. [Eesti]
  • 11. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 190, 209. [Saksa]
  • 12. Jürjo, Indrek. Lisandusi J. W. L. v. Luce tundmiseks. – Keel ja Kirjandus 1984, nr 11, lk. 690-691. [Eesti]
  • 13. Kampmann, Mihkel. Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu . Näidete varal seletanud M. Kampmann. Tallinn: A. Busch, 1912, lk 246-249. [Eesti]
  • 14. Körber, Martin. Oesel einst und jetzt. Zweiter Band. Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Puha. Hannover-Döhren: Hirschheydt, 1975, lk 270-278. [Saksa]
  • 15. Lepik, M. Õpetatud Eesti Seltsi eelajaloost ja asutamisest. - Eesti Kirjandus 1938, nr 1, lk 47-57. [Eesti]
  • 16. Miks, A. Heksameeter ja eleegiline distihhon eesti teoorias ja värsis. - Eesti Kirjandus 1937, nr 2, lk 109-118; nr 3, lk 153-165. [Eesti]
  • 17. Prinits, Olaf. Eestikeelse matemaatikaõpetuse ja -terminoloogia tekkeloost ja kujunemisest. - Keel ja Kirjandus 1998, nr 6, lk 388-399. [Eesti]
  • 18. Põldmäe, Rudolf. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale VII, 1971, lk 147-148. [Eesti]
  • 19. Põldmäe, Rudolf. Eesti kirjanduse probleeme XIX sajandi esimesel veerandil. - Keel ja Kirjandus 1978, nr 4, lk 207-216. [Eesti]
  • 20. Põldmäe, Rudolf. Kultuuriloolisi vahelugemis. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk10-12. [Eesti]
  • 21. Raekson, Marissa [= M.R.]. Frey, Peter Heinrich v. - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 89-90. [Eesti]
  • 22. Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard (Bearb.). Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. Erster Band. A-F. Mitau: Steffenhagen u. Sohn, 1827, S. 602. [Saksa]
  • 23. Ridala, Villem. Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. I jagu, II vihik. Tartu: Noor-Eesti, 1925, lk 171-173. [Eesti]
  • 24. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 110-111, 158. [Eesti]
  • 25. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 257-258, 264, 272, 463, 517. [Eesti]
  • 26. Vinkel, Aarne; Alttoa, Villem. Eesti kirjanduse ajalugu viies köites, 1965. 1. köide. Esimestest algetest XIX sajandi 40-ndate aastateni. Toim. Aarne Vinkel, toimetuse kolleegium: E. Sõgel (peatoimetaja) ... jt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1965, lk. 261-262; 335-336. [Eesti]
  • 27. Vinkel, A. Frey, Peter Heinrich von. - Eesti kirjanike leksikon. Koost. O. Kruus ja H. Puhvel. Toim. H. Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 87. [Eesti]