et de ru en
Startseite

Carl Grass (1767 – 1814)

Maler, Dichter, Reiseschriftsteller, Prosaist, Herausgeber, Theologe

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Bürgerlicher Name: Carl Gotthard Grass
Geburtsort: Serben (Livland)
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 19.10.1767 / 08.10.1767
Sterbeort: Rom
Sterbedatum (n.St./a.St.): 03.08.1814 / 22.07.1814
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Carl Grass; Carl Gotthard Grass; Karl Grass; Karl Gotthard Grass; C. Grass; C. G.; G.; K. Gr.; K. G.; U. C. G.; Grass

Aufsätze

  • et ru

    Ülevaade

    Lapsepõlv ja noorus, Riia „Prophetenclubb“

    Carl Gotthard Grass sündis 8. (19.) oktoobril 1767. aastal Dzērbene (Serben) pastoraadis Liivimaal kirikuõpetaja Carl Johann Grassi (1720–96) ja Maria Magdalena (snd Steingötter) (1742–1823) peres esimese pojana. Vanim teadaolev Grasside esiisa oli rännanud Liivimaale 18. sajandi algul Breslaust (Wrocław). C. Grassi isa oli sündinud Madliena (Sissegal) kihelkonnas Riia (Rīga, Riga) kreisis ning sirgunud alates noorukieast Riia lastekodus. Kehvadest oludest pärit pietistlik maapastor, kes oli õppinud teoloogiat Jenas, kogus hea läti keele tundjana läti rahvalaule, avaldas muuhulgas lätikeelse katekismuse (1793) ning lätindas ka vabahärra C. F. Schoultz von Ascheraden`i talupojaõiguse (1764).

    Haridusalged omandas Carl Grass kodus isa käe all ning õppis aastatel 1782–86 Riia lütseumis. Riias veedetud aja lõpul tekkisid C. Grassil kontaktid seal 1786. aastal formeerunud sõpraderingiga „Prophetenclubb“, tollal peamiselt „riigisaksa“ päritolu noortest Riia teatri näitlejatest, tulevastest koduõpetajatest ja ametnikest koosnenud vabameelsete ja valgustatud haritlaste avatud klubiga. Selles joviaalse suhtlustooniga sõpruskonnas tutvus 19-aastane C. Grass endast kaks aastat noorema Garlieb Merkel`iga, Dzērbene naabruses Lēdurgas (Loddiger) kasvanud pastoripoja ja Riia toomkooli lõpetanud noormehega. „Prophetenclubb`i“ kaudu puutus C. Grass lähemalt kokku ka Friedrich Schilleri loominguga, kelle näidendid jõudsid tollal aegsasti lavale ka Riias (nt „Die Räuber“ ja „Don Carlos“ juba esietendusaastal 1786).

    Õpinguaastad Jenas (1786–90), F. Schiller, Šveits

    1786. aasta sügisel sõitis C. Grass Jenasse ning asus seal õppima usuteadust. Isa soovil valitud teoloogiastuudiumi kõrvalt kasutas C. Grass, kuulumata ühessegi üliõpilasorganisatsiooni, võimalusel iga vaba hetke kunsti ja kirjandusega tegelemiseks. 1789. aasta suvel võttis noor teoloogiatudeng, kes oli kaks aastat varem uusaastapäeval pidanud omal soovil Orlamündes esimese jutluse, ette pikema kultuurireisi, külastades Erlangenit, Pommersfeldenit, Regensburgi, Viini ja Prahat. Samal aastal kaalus C. Grass ümberasumist Göttingeni ülikooli, kuid loobus plaanist peamiselt seetõttu, et vahetult oli saanud Jenasse ajalooprofessori koha F. Schiller, kellega ta oli tutvunud juba 1786. aasta sügisel Dresdenis teel Jenasse. C. Grass kuulus peagi legendaarse õppejõu majasõprade hulka.

    1790. aasta veetis C. Grass maist jõuludeni pikemal rännakul, viibides peamiselt Šveitsis (Basel, Zürich, Graubünden, Chamonix, Genf, Lausanne, Neuchâtel, Solothurn jm) ning peatudes, vana itaalia keele grammatika taskus, esmakordselt ka Itaalias (Milano, Genova, Lago Maggiore), kust ta sõitis aga tagasi pärast ootamatut palavikku jäämist. Offenbachis oli C. Grass külastanud saksa valgustuskirjanikku Sophie von La Roche`i ning Stuttgardis muusikut ja kõmulist publitsisti Christian Schubartit. Kahtlused kirikuõpetaja ametiga sisustatud tuleviku suhtes mõnes Liivimaa pastoraadis olid aasta lõpuks süvenenud. 1791. aasta veebruaris kohtus C. Grass Weimaris sealse joonistamisakadeemia professori, Šveitsi päritolu maalija ning vasegravööri Johann Heinrich Lipsi vahendusel esimest ja ilmselt viimast korda Johann Wolfgang Goethega, kellele ta näitas oma joonistusi ning pälvis tolle heakskiidu.

    Jätnud Rudolstadtis hüvasti haigevoodis lamava F. Schilleriga, lahkus C. Grass 1791. aasta kevadel Jenast. Põiganud läbi Hamburgist, kus ta külastas Friedrich Gottlieb Klopstocki, sõitis C. Grass Lüübekist meritsi Riiga. Ta naasis kodumaale peamiselt kohusetundest isa ees – Schillerile oli antud lubadus varem või hiljem Saksamaale tagasi pöörduda, samuti ei andnud rahu mõte veel kord Itaaliasse sõita.

    Riia (1791–96), sõprus J. W. Krausega, trükidebüüt (1792)

    Riias elatus C. Grass lihtsas üürikorteris boheemlaspõlve avant la lettre pidades eraõpetajana joonistustundide andmisest, jätkates teoloogiaõpinguid ning pidades puhuti mõne jutluse. Taastus suhtlus „Prophetenclubb`i“ sõpruskonnaga.

    Klubi vaieldamatuks keskpunktiks teisel perioodil (1791–94) oli kujunenud Friedrich von Meck Liepupe (Pernigel) mõisast, noor jurist, kellega G. Merkel oli koduõpetajana samanimelises pastoraadis sõbrunenud. F. von Meck, kes oli olnud ka C. Grassi ülikoolikaaslaseks Jenas, tõi „Prophetenclubb`isse“ akadeemilisema õhkkonna ning sotsiaalsed teemad (agraarolud Liivimaal). Lisaks C. Grassile kuulus klubi liikmeskonda nüüd teisigi teolooge: Georg Collins, C. Grassi koolivend lütseumi-päevilt ning hilisemaid juhtivaid Riia vabamüürlasi, ka elupõline (juhu)luuletaja ja armastatud pastor; kirjandusambitsioonidega Samuel Traugott Andreae, hilisem Narva pastor. Sõpraderingi lisandus ka inglise päritolu arst ja muusik, C. Grassi ülikoolikaaslane ning hilisem tartlane John Frederik von La Trobe; võib-olla võttis „prohvetite“ tegevusest osa isegi Tartu ülikooli hilisem rektor Georg Friedrich Parrot. Klubi ühiskonnakriitilise hoiakuga sümpatiseeris tollane Riia Jakobi kiriku pastor ning hilisem Liivimaa kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntag, kes kuulus Riia kultuurilembese linnapea Jakob Friedrich Wilperti kõrval C. Grassi tolleaegsete lähimate sõprade hulka.

    Nendel aastatel suhtles C. Grass Riias ka saksa poliitilise kirjaniku Johann Gottfried Seumega, kellega ta oli tutvunud tõenäoliselt juba 1792. aasta teisel poolel (igal juhul enne 1795. aastat) ning kellega jätkus kirjavahetus veel aastaid hiljem, ja hiljemalt 1795. aasta suvel saksa jutu- ning reisikirjaniku Christian August Fischer`iga.

    Aastal 1792 debüteeris C. Grass „noore maalikunstniku“ nime all („von einem jungen Mahler“) F. Schilleri kirjandusajakirjas „Neue Thalia“ kahe luuletusega, milleks olid hõllanduslik ning Liivimaal valitsevat despotismi kritiseeriv „Erinnerung an die Schweitz“ ning looduse ürgjõude ülistav tormlev-tunglev „Der Rheinfall“ (autori tuntuim ja mõnede meelest ka parim luuletus).

    Riia perioodi langeb ka C. Grassi aastatepikkuse sõpruse algus teoloogiaharidusega Johann Wilhelm Krausega (1757–1828) Alam-Sileesiast pärit hilisema nimeka arhitektiga, kellega ta tutvus Riia lütseumi konrektori J. C. Brotze juures 1792. aasta detsembris. J. W. Krause oli võtnud samal aastal vastu koduõpetaja koha krahv Ludwig August Mellin`i juures Eikaži (Eikasch) mõisas Riia kreisis. Krahv Mellini pakkumist, millega – nagu on oletatud – kaasnes ka illustraatoritöö Liivimaa-atlase (1791–98) juures, oli C. Grass pikka aega tagasi lükanud. C. Grassi ja J. W. Krause esimesel kohtumisel puhkenud vaidlusele vaatamata (Grassile meeldis F. Schiller, Krausele J. W. Goethe ja Johann Gottfried Herder) tekkis kahe kunstniku vahel peagi sügavalt emotsionaalne sõprussuhe, mida püsistas pikaaegne kirjavahetus. C. Grassi mõju J. W. Krausele, tema nende kodumaa-aastate lähedasimale sõbrale, oli väga viljastav – hilisema Tartu ülikooli professori arengus kunstnikuna toimus just sel ajal märgatav nihe: väljenduma hakkas romantikaihalus ning sündis tema Liivimaa-ainelise loomingu paremik.

    1796. aasta märtsis sai Riias ligemale viis aastat püsiva töökohata literaadipõlve pidanud C. Grass pakkumise äsja vakantseks jäänud pastorikohale Suntaži`sse (Sunzel) Liivimaal Riia kreisis. Varem paarist sarnasest pakkumisest kõrvale laveerinud, mõlgutas C. Grass väga erinevaid tulevikumõtteid: võtta vastu pastorikoht Suntažisse ja abielluda Riia kreisis asuva Ādaži (Neuermühlen) pastori tütre Constanze Piel`iga; avada koos J. W. Krausega kusagil Liivimaa metsades väike joonistuskool paarile õpilasele; avaldada F. Schilleri vahendusel kirjanduslikke tekste, et mitte olla seotud pastorikohaga; lahkuda kodumaalt Šveitsi ja pühenduda kunstiõpingutele.

    Sisevõitlused kohustuste (isa, sõprade ja kodumaa ees) ning loomusunni vahel lahendas Constanze poolt vastamata jäänud (või petetud) armastus: vastselt ordineeritud Suntaži kirikuõpetaja, kes oli jaanuaris peetud proovijutluse järel nii kohalike lätlaste kui sakslaste sümpaatia võitnud, lahkus sõprade teadmata 1796. aasta mais 28-aastase mehena laevaga Riiast, sõites ametlikult tööeelsele puhkusele Šveitsi. Zürichisse jõudnud, saatis C. Grass kodumaale teate pastorikohast loobumise kohta.

    Šveits (1796–1803), L. Hess

    Šveitsis, „vabaduse kuldsel maal“ („Erinnerung an die Schweitz“), pühendus C. Grass täielikult kunstile ja kirjandusele kui oma tõelisele kutsumusele, naasmata enam kunagi Liivimaale. 1796. aasta sügisel järgnes talle J. W. Krause truu sõbrana. 1797. aasta kevadeni elati koos peamiselt Zürichis. Seal käisid nad tihedalt läbi ennekõike Matthias Pfenninger`i ning Ludwig Hess`iga (mõlemat kunstnikku tundis C. Grass juba oma esimeselt Šveitsis käigult, mil ta oli J. H. Lips`i soovitusel saanud maalikunstniku ja graafiku L. Hessi juures põgusat õpetust. L. Hess omakorda oli Šveitsi tuntuima 18. sajandi kunsti esindaja, idüllimeistri Salomon Gessner`i õpilane.

    Plaanist 1797. aasta kevadel koos J. W. Krause ja G. Merkeliga Rooma minna, ei saanud asja ning C. Grass veetis idüllilise aasta mägedes natuurist maalides ja luuletades, jäädes vahel nädalateks alpikarjuste seltsi ning külastades vaid aeg-ajalt oma linnasõpru Zürichis. Sagedamini veel viibis C. Grass Graubündenis looduslüüriku Johann Gaudenz von Salis-Seewis`i perekonna juures.

    1798. aasta kevadel muutus poliitiline olukord Šveitsis tormiliseks (aprilli algul loodi Prantsusmaast sõltuv unitaarne Helveetsia vabariik), mistõttu C. Grass siirdus osalt Prantsuse vägede eest, osalt lõunamaaigatsusest Lõuna-Šveitsi Bündtenisse. Elades maalilises Domleschgi orus, keskendus ta seda pühendunumalt kunstile ja kirjandusele ning suhtles ka hiljuti Reichenausse kolinud Heinrich Zschokke`ga, kohaliku seminari vastse juhataja ning hilisema populaarse jutukirjanikuga.

    1798. aasta sügisel käskis Vene keiser Paul I kõigil „venelastel“ kodumaaõiguse kaotuse karistuse ähvardusel välismaalt koju pöörduda. C. Grassi järjekordne katse veidi varem Rooma minna oli luhtunud. Soovimata jääda ilma olulistest sõpradest, loobus C. Grass Liivimaale naasmisest ning otsustas Šveitsi jääda.

    Aastal 1800 suri Zürichis C. Grassi õpetaja ja sõber L. Hess, kelle ateljeed ta nüüd tolle lese nõusolekul kasutas. Kavatsus L. Hessile kaheosalise monograafia näol monumenti püstitada ei kandnud vilja – käsikirja heakskiitjaks ning soovitajaks valitud J. W. Goethe ei ilmutanud teose trükkimineku vastu vähimatki huvi. Raamat, mille nüüdseks ilmselt jäädavalt kaotsi läinud käsikiri („Versuch über Ludwig Hess, den Künstler und seine Kunst“) oli ringelnud autori Šveitsi sõprade seas ning saanud sooja vastuvõtu osaliseks, jäi üllitamata, kuid juba aastal 1800 oli C. Grass andnud pealkirja all „Sechs radirte Naturprospecte“ L. Hessi pärandist välja kuus graafilist lehte ning lisanud neile napid poeetilised kommentaarid.

    Aastal 1801, tõenäoliselt kevadel, sõitis C. Grass kunstiõpingute eesmärgil Pariisi, kust ta pöördus aga keeruliste poliitiliste olude tõttu juba mõne kuu pärast Šveitsis tagasi. On teada, et 1802. aastal sai ta tööpakkumise Aaraussse (ilmselt samal aastal sinna kolinud H. Zschokkelt), mille ta jättis vastu võtmata, sest tema suhtumine Šveitsi (mida oli varem nimetanud oma „teiseks isamaaks“) ja šveitslastesse oli muutunud.

    Itaalia (1803–14), maastikumaal ja kirjandus

    1803. aasta algusest elas C. Grass Itaalias, „kunsti tõotatud maal“ („Herzensergiessungen eines kunstliebenden Klosterbruders“). Tema enda sõnul oli teda Šveitsi ja Itaaliasse kunsti õppima minema kannustanud eeskätt pedagoogiline huvi – soov koguda mõne aasta jooksul teadmisi kunsti õpetamiseks Liivimaal. Ent juba esimesel Itaalias veedetud aastal hakkas hakkas mõte koju naasmisest tunduma C. Grassile järjest vastuvõetamatuna.

    1804. aasta mais (pärast paaripäevast retke Caprile aprilli lõpul) sõitis C. Grass noore Tübingenist pärit kirjaniku ja publitsisti Philipp Joseph Rehfues`i saatjana (oldi sõbrunenud Roomas) laevaga Napolist Sitsiiliasse. Reisiseltskonda kuulusid veel kaks noort Berliini arhitekti J. G. Steinmeyer ning hiljem nimekaks kujunenud Karl Friedrich Schinkel. Teinud paari kuuga saarele ringi peale (Messina, Catania, Siracusa, Girgenti / Agrigento, Trapani), eraldus C. Grass juulis Palermos oma kaaslastest, kes sõitsid tagasi Napolisse, ning jäi üksi Sitsiiliasse. Peamiselt saare põhja- ja idaosas matkates visandas vabadust nautiv C. Grass maastikke, kirjutas luuletusi ja pidas hoolega päevikut. Hilissuve veetis C. Grass Sitsiilia põhjarannikul asuva Brolo lossi varemetes, pühendudes ühtaegu askeetlikku elu elades ning keskkonda sulandumisest lapselikku õndsust tundes üksnes kunstile. Pikimat peatuspaika pakkus liivimaalasele Catania linn Sitsiila idarannikul ja Trecastagna küla Etna jalamil. 1805. aasta juuli teisel poolel pöördus C. Grass, kes oli teinud Sitsiilias läbi vaimse murrangu, tagasi Napolisse, kus teda ootas ees teade F. Schilleri, tema suurima autoriteedi surmast (Weimaris, 9. 5. 1805) ning ohvriterohke maavärin.

    1805. aasta sügisel seadis C. Grass end püsivalt sisse Roomas. Seal pühendus neljakümnendale eluaastale lähenev literaat, elades viimaks ihaldatud rahus ja vabaduses ning omamata suuremaid ambitsioone, kunsti- ja kirjandusharrastusele, võttes ette ka matku ja väljasõite üksi ning väiksemas seltskonnas enamasti Rooma lähiümbruskonda (väga sageli peatus ta maalilise Albano järve ääres kõrvalises Palazzola frantsiskaani mungakloostris), vahel ka Napolisse.

    C. Grass suhtles Roomas nimekate sakslastega, kuuludes Wilhelm von Humboldt`i (tollal Preisi saadik Püha Tooli juures) lähimate majasõprade hulka (C. Grass õpetas Humboldtite tütrele 1808. aastal usuõpetust). Vahel sattus Rooma ka kaasmaalasi Baltimaadelt. Nii külastas 1809. aastal C. Grassi oma välisreisil (1808–10) viibiv Tartu ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi asutaja ning juhataja professor Karl Morgenstern, kes avaldas hiljem Tartu kunsti- ja kirjandusajakirjas „Dörptische Beyträge“ Itaaliasse kolinud liivimaalase kohta biograafilise visandi ning valiku tema kirju noorepõlvesõbrale J. W. Krausele.

    C. Grassi tuttavate hulka Roomas kuulus nimekate kunstnike seast maalikunstnik ja kirjanik Johann Christian Reinhart, saksa heroilisele maastikumaalile alusepanijaid, kes oli 1784. aastal olnud Elisa von der Recke reisisaatjaks. Just J. C. Reinhart oli julgustanud C. Grassi Rooma jääma. C. Grass suhtles ka saksa maastikumaalija Joseph Anton Kochiga ning taani klassitsistliku kujuri Bertel Thorvaldseniga. Tema lähimaid sõpru ning eeskujusid oli Stuttgardist pärit noor maastikumaalija Friedrich Steinkopf, kelle loomingut pidas ta oluliseks verstapostiks maastikumaali arengus. Just F. Steinkopfi tööde arvustustes väljendab C. Grass kõige üksikasjalikumalt oma kunstiteoreetilisi vaateid.

    C. Grassi ligikaudu tosinast Itaalias veedetud aastast tõuseb esile aasta 1808, olles tema loomingus produktiivne nii kirjanduslikus kui ka kunstilises mõttes. Sel aastal kogunes terve hulk luuletusi ning proosapalu, millest osa jõudis perioodikas trükki järgmistel aastatel; hiljemalt augustiks valmis ka Sitsiilia-reisikirja esimene jagu. Osalise tellimustööna sündisid kaksteist vaimulikku laulu, millest kümme ilmusid 1810. aastal uues Riia saksakeelses lauluraamatus („Neues Rigasches Gesangbuch“). 1808. aasta suvel lõpetas G. Grass ka kolm oma neljast tuntuimast õlimaalist (nn „Sitsiilia maastikud“), mis äratasid aasta hiljem Kapitooliumil toimunud kunstinäitusel tähelepanu.

    Alates 1807. aastast kuni surmani avaldas C. Grass Saksamaa ajakirjanduses, suuremalt jaolt Johann Friedrich Cotta, saksa kirjanduse nn „kunstiperioodi“ mõjukaima kirjastaja ajalehes „Morgenblatt für gebildete Stände“, hulga eri laadi tekste. Valdavalt on tegemist lüüriliste mõtisklustega, olupiltide ja reportaažidega Roomast ja linna lähiümbrusest, kuid leidub ka reisikirju ning veel enam kunstikriitikat ja kunstiteoreetilisi sõnavõtte. Just prestiižikas „Morgenblatt`is“ ilmus ka suur osa C. Grassi luuletusi (umbes 50-st eluajal trükki jõudnud luuletusest ilmus seal 28) ning kaks proosapala, viimased liivimaalase tekstid ilmusid „Morgenblatt`i“ veergudel postuumselt veel 1816. aastal.

    Aastatel 1811–13 avaldas C. Grass H. Zschokke kuukirjas „Erheiterungen“ (1811–26) terve rea kirjutisi, muuhulgas suurema ja kaalukama osa oma proosaloomingust (ühtekokku seitsmest publitseeritud proosateosest ilmus selles Šveitsi väljaandes viis). Muide, H. Zschokke ja August von Kotzebue kõrval oli C. Grass üks kuukirja esimese aastakäigu väljaandjaid. 1812. aasta nääridel abiellus C. Grass lesestunud roomlanna Maria Antonia Janesi`ga (snd Grassi), vaimsete huvidega itaallannaga, kes oli juba ühe lapse ema. Nende abielust sündis üks laps, poeg Gustav.

    46-aastane C. Grass suri ootamatult 22. juulil (7. augustil) 1814. aastal Roomas, mõni päev pärast seda, kui oli närvipalavikus õnnetult trepist alla kukkunud. Teostamata jäi kavatsus lähemal ajal veel kord kodumaad külastada (või G. Merkeli sõnul koguni sinna naasta). Viimasel paaril eluaastal oli C. Grass pidanud võitlema majanduslike raskustega, olukorra tegid veelgi keerulisemaks abikaasa põdurus ning vabastussõdade virvarr. Küllap korvas neid pingeid mõneti 1814. aasta eufooriline kevad Roomas – välismaalaste ja kohalike ühine rõõm prantslaste ülemvõimust vabanemise üle.

    Looming

    Kui arvata välja 1792. aastal F. Schilleri „Neue Thalia`s“ ilmunud kaks luuletust ning paar väiksemat omaette raamatuna ilmunud kunstiteksti, millest tähelepanuväärseimaks võib pidada teost „Fragmente von Wanderungen in die Schweiz“ (1797), millele tegi gravüürid Johann Heinrich Meyer (Goethet tolle Sitsiilia-reisil saatnud mees), siis debüteeris C. Grass kui kirjanik alles umbes 40-aastaselt katkenditega (valik eleegilisi distihhone) oma Sitsiilia-reisikirjast 1808. aastal ajalehes „Morgenblatt“ ning lõpetas aastal 1815 sealsamas reisikirja tutvustamise postuumselt avaldatud proosafragmentidega. Kaheköiteline reisikiri ise, mille manuskript oli raamatuärile ebasoodsal sõjaajal mitu aastat kirjastuses seisnud, ilmus samal aastal (1815) pealkirja all „Sizilische Reise, oder Auszüge aus dem Tagebuch eines Landschaftmalers“ viimaks trükist, saades tagasihoidliku, kuid heatahtliku kriitika osaliseks. Raamatule lisatud 26 gravüüri Sitsiilia maastikust oli C. Grassi joonistuste järgi teinud Christian Friedrich Traugott Duttenhofer. Õnnelike, unikaalsete hetkede otsingul, leides neid maalilistest vaadetest, aga ka joontest ja seikadest, milles aimub pisutki antiikautorite (eriti kohalikku päritolu Theokritose) tekstide järgi tuntud ideaalmaailma, jäädvustab C. Grass detailselt ning oma subjektiivset vaatenurka rõhutades ühe impressiooni teise järel, lisades sekka olupilte, mis valgustuslikus vaimus sageli taunivad saare ühiskonnas valitsevaid teravaid kontraste, ning jagades praktilisi õpetussõnu noortele kunstnikele, kes plaanivad sarnast matka ette võtta. Spontaansuse pretensioonile vaatamata on reisiraamatu muljekirjeldused tugevasti stiliseeritud.

    Poeesias, kui C. Grassi kirjandusloomingu peamises osas, valdab mõtteluule – tegemist on enamasti pikemate, filosoofilise koega tekstidega, mis väärtustavad sõprust, truudust, kasinust („reiche heilige Armut“), lihtsust, leplikkust, tasakaalu ja rahu, leides seda tihti tsivilisatsioonile vastandatud loodusest resp. omaenda sisemaailmast („innere Welt“). Mõtteluule kõrval kujutavad C. Grassi tekstid endast – sageli looduses kogetud – tavatute, s.o õnnelike ja harmooniliste hetkede jäädvustusi. Niisuguste pildistuste, „maalide“ funktsiooniks on olla pidepunktiks igimuutlikuna tajutud maailmas, kaduvikus. (Palve)rändurile või eremiidile, kellena luuletuse mina end sageli esitleb, pakub kirjandus rahupaiga näol asüüli. C. Grassi luuletused on tihti tagasivaatelised, nende põhitoon on sageli hillitsetult eleegiline. Esiletõstmist väärib 82 eleegilisest distihhonist koosnev neljaosaline tsükkel „Sizilische Distichen-Reise“, mis ilmus Sitsiilia reisiraamatu teljena. Lisaks esineb juhuluulet ning suhteliselt rohkesti epistleid. Vabastussõdade aega langeb ka C. Grassi loomingus üsna erandlikuna saksa rahvuslusest kantud päevakajalisem kolmeosaline luuletsükkel „Unsere Sprache“ (1814/1815). Tõenäoliselt suurem osa C. Grassi luuletustest on jäänud käsikirja ning säilinud tänaseni vähemalt tükati Riia Akadeemilises Raamatukogus.

    Põnev ja vähe uuritud on C. Grassi hilisloomingus oluliseks kujunenud proosatoodang, millest trükkijõudnute enamik ilmus kuukirjas „Erheiterungen“. Kaalukaimaks võib siin pidada filosoofilist jutustust „Eginhards Reise ins Chamouny-Thal“ („Erheiterungen“, 1811) ning selle paarikut, „Morgenblatt`is“ ilmunud romantilist laadi muinasjuttu „Die Befreyung, oder Roman von zwey Fischen“ (1811). Omaette koht C. Grassi loomingus kuulub proosakonventsioonidega kõige julgemini mängivale jutustusele „Rosalie“ („Morgenblatt“, 1813). Märkimist väärib ka romantiline jutustus „Die alte Brücke“ (1811) ja selle järg „Sinfried`s Frühlingsreise“ (1813; mõlemad „Erheiterungen“). Huvipakkuv on lõpuks autobiograafiliste sugemetega lühem psühholoogiline pala „Das hölzerne Haus“ („Erheiterungen“, 1812), milles rõhutatakse lapsepõlve määravat mõju inimese arengule ning kus peategelase lapsepõlvekoduks olnud puumaja tiheneb lihtsa, loomuliku ja humaanse maailma võrdpildiks.

    C. Grassi proosatekste iseloomustab mitteteadvuse ning juhuse suur osakaal oma identiteeti otsivate tegelaste käekäigus, arusaam, kui vähe inimesed iseennast ja teisi tunnevad, ning tõdemus, kui vähe sellest õigupoolest sõltub.

    Kokkuvõtteks

    C. Grass oli igavene õppija, kes ei jõudnud iial täiele selgusele, kas ta on eeskätt kirjanik või kunstnik, ega saavutanud ka kummanagi täit tunnustust. Nii kirjaniku kui kunstnikuna jäi ka tema enesehinnang võrdlemisi madalaks. Oma luuletusi on C. Grass nimetanud „poeetilisteks kritseldusteks“, proosaloomingut „kentsakusteks“ („Schnurrpfeifereien“) ning kogu kirjandusloomingut „üksnes mänguks“, möönnes samas, et kunstnikuks saamiseks alustas ta ka kunstistuudiumi liiga hilja.

    C. Grassi on peetud üheks kaalukamaks saksa kirjanduse kunstiperioodi esindajaks Balti provintsides. Ühtaegu on teda loetud üheks Baltimaade 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse silmapaistvamaks kunstnikuks C. A. Senff`i ja vendade Kügelgen`ide kõrval (J. Maiste). Ilmselt suurima komplimendi on C. Grassile teinud Julius Eckardt, nimetades teda „kõige omapärasemks kunstnikunatuuriks, mille [Balti] kodumaa on sünnitanud“.

    Kodumaiste kirjandusväljaannete huvi C. Grassi vastu oli tema elu ajal siiski üsna vaoshoitud, Baltimaadel üllitatud trükistes ilmus autori luuletusi alles alates 1812. aastast (erandiks oli vaid G. Merkel, kes oli „Morgenblatt`i“ eeskujul avaldanud paar C. Grassi teksti juba aastal 1808). Alles C. Grassi viimastel eluaastatel näib olevat tähelepanu Rooma elama asunud liivimaalase suhtes, kelle kunagist otsust pastorikohast ebakindla kunstnikupõlve kasuks loobuda olid pidanud ekstsentriliseks ta lähimadki sõbrad kodumaal, Baltimaadel üksjagu teravnenud – seda eeskätt Riia literaadi Gotthard Tielemann`i almanahhi „Livona“ (1812, 1815; 1818) vahendusel –, kuid see hajus juba mõni aasta pärast C. Grassi surma.

    C. Grassi loomingule on ette heidetud tehnilist lihvimatust. Tema luulet on võrreldud F. Schilleri ja Friedrich von Matthisson`i, ühe ajastu moeluuletaja omaga (J. von Sivers). Ent võib-olla kaalub sotsiaalne tundlikkus, mis avaldub eeskätt C. Grassi vahedapilgulistes artiklites „Morgenblatt`is“ (ca 50) üle mõningase vormilise rabeduse tema luuletustes. Kuulus C. Grass ju samasse seltskonda, kust võrsus niisugune Baltimaade rahvuslik-seisuslike olude arvustaja ning ümbermõtestaja nagu G. Merkel.

    Eriti tuleks aga C. Grassi hindamisel arvesse võtta asjaolu, et juba üksi oma elukäiguga aitas ta Jacob Michael Reinhold Lenzi järel olulisel määral murendada noid konservatiivseid stereotüüpe, mis kujundasid Baltimaadel veel 18. ja 19. sajandi vahetusel kunstnike ja kirjanike mainet. C. Grassi kui moodsa subjekti eneseteostuse jaoks oli soodsast kriitikast, mille mõni tema kirjandusteos või kunstitaies võinuks publikult pälvida, hoopis olulisem tõik, et nende autoriks oli tema ja ei keegi teine.

    Vahur Aabrams

Texte

Bilder

  • Selbstbildnis von Carl Grass
    Selbstbildnis von Carl Grass
    Datierung: 1810 ?
    Quelle: Neumann, Wilhelm. Baltische Maler und Bildhauer des XIX Jahrhunderts. Riga : Grosset, 1902
    [image/jpeg] [332x500px]

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Allgemeine Deutsche Biographie. Auf Veranlassung Seiner Majestät des Königs von Bayern hrsg. durch die historische Commission bei der Königl. Akademie der Wissenschaften. Bd. 9. Leipzig : Verlag von Ducker & Humblot, 1879, S. 589–590 (Schramm-Macdonald). + Korrektuur: Bd. 10, S. 768 (H. Fischer). (=http://mdz.bib-bvb.de/digbib/lexika/adb/images/adb009/@ebt-link?target=idmatch(entityref,adb0090611) [Deutsch]
  • 2. Allgemeines Künstlerlexikon oder : Kurze Nachricht von dem Leben und den Werken der Maler, Bildhauer, Baumeister, Kupferstecher, Kunstgiesser, Stahlschneider zc. zc. Nebst angehängten Verzeichnissen der Lehrmeister und Schüler, auch der Bildnisse, der in diesem Lexikon enthaltenen Künstler. [Hrsg. von H. H. Füssli.] Th. 2. Abschn. 3, G–K. Zürich : Orell, Füssli und Compagnie, 1808, S. 476. [Deutsch]
  • 3. Allgemeines Lexikon der bildenden Künstler von der Antike bis zur Gegenwart. Begründet von Ulrich Thieme und Felix Becker. Hrsg. Von Ulrich Thieme und Fred. C. Willis. Bd. 14. Leipzig : E. A. Seemann, 1921, S. 528–529. [Deutsch]
  • 4. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Bearb. von Johann Friedrich von Recke und Karl Eduard Napiersky. Bd. 2. Mitau : Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, 1831, S. 88–90 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 223. [Deutsch]
  • 5. Bienemann jun., F.[riedrich]. Aus Tagebüchern und Briefen des Malers Karl Graß. – Baltische Monatsschrift. Hrsg. Von Arnold von Tideböhl. Jg. 41. Bd. 48. Riga : Jonck & Poliewsky, 1899, S. 270–308. [Deutsch]
  • 6. Bienemann jun., F.[riedrich]. Tagebuchblätter von K. G. Graß aus der Zeit der Züricher Staatsumwälzung 1798. – Baltische Monatsschrift 54 (1902), S. 127–164. [Deutsch]
  • 7. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark : Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 255–256. [Deutsch]
  • 8. Dörptische Beyträge für Freunde der Philosophie, Litteratur und Kunst. Hrsg. Von Karl Morgenstern. Bd. 3 (= Jahrgang 1816. Zweyte Hälfte). Dorpat : J. E. Schünmann (Leipzig : P. G. Kummer), 1821, S. 125–131. [Deutsch]
  • 9. Eckardt, Julius. Die baltischen Provinzen Russlands. Politische und culturgeschichtliche Aufsätze. Zweite, vermehrte Auflage. Leipzig 1869, S. 260–265. [Deutsch]
  • 10. Erdbeschreibung. – Allgemeine Literatur-Zeitung vom Jahr 1816. Bd. 3. Halle : Expedition dieser Zeitung (Leipzig : Königl. Sächs. privil. Zeitungs-Expedition), 1816, Sp. 161–166 [= arvustus C. Grassi raamatule „Sizilische Reise“]. [Deutsch]
  • 11. Ein altes livländisches Tagebuch. – Baltische Monatsschrift. Hrsg. von Arnold v.[on] Tideböhl. Jg. 36, Bd. 49, Reval : Franz Kluge, 1894, S. 129–133. [Sisaldab katkendit Johann Wilhelm Krause päevikust, mis on kirjutatud enne Carl Grassi Liivimaalt lahkumist 1796.] [Deutsch]
  • 12. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 1: A-G. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 487-489. [Deutsch]
  • 13. Grass, Wilhelm. Karl Gotthard Grass, ein Balte aus Schillers Freundeskreise. Ein Gedenkblatt aus Deutschlands klassischer Zeit, mit 14 Abbildungen und einem Faksimile. Reval : Franz Kluge, 1912. [Deutsch]
  • 14. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kristischen Studien. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1894, S. 361-362. [Deutsch]
  • 15. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. Aufl. Reval : Franz Kluge, 1895, S. 416–417. [Deutsch]
  • 16. Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung. Hrsg. von Arthur Behrsing unter Mitarbeit von André Favre, Otto Greiffenhagen und Arthur Knüpffer. Leipzig : Institut für Auslandkunde, Grenz- und Auslanddeutschtum, 1928, S. 64. [Deutsch]
  • 17. Hiiop, Hilkka. Johann Wilhelm Krause Liivimaa-ainelised joonistused.– Johann Wilhelm Krause 1757–1828. Kataloog. Kd. 1 (= Kunstnikust arhitektiks). Teema juht Juhan Maiste. [Tallinn] : Eesti Keele Sihtasutus, 1999, lk 22–70 [C. Grassi kohta vt eriti lk 55–63]. [Estnisch]
  • 18. Hollander, Bernhard A.[lbert]. Schiller und Livland. –Baltische Monatsschrift. Hrsg. von Friedrich Bienemann. Jg. 47. Bd 59. Riga : Verlag der Baltischen Monatsschrift, 1905, S. 307–337 [C. Grassi kohta vt eriti lk 321–326]. [Deutsch]
  • 19. Italienische Miscellen. [Hrsg. von Philipp Joseph Rehfues.] Bd. 2. Tübingen : J. G. Cotta’sche Buchhandlung, 1805, S. 104. [Deutsch]
  • 20. Kaufmann, Alexander. Karl Grass, Dichter und Maler. – Archiv für Literaturgeschichte 1876. V. S. 11–116. [= Grass, Wilhelm. Karl Gotthard Grass, ein Balte aus Schillers Freundeskreise. Ein Gedenkblatt aus Deutschlands klassischer Zeit, mit 14 Abbildungen und einem Faksimile. Reval : Franz Kluge, 1912, S. 150–156.] [Deutsch]
  • 21. Keussler, Fr.[iedrich Gotthilf] von. Über Karl Gotthard Grass. [= Literarische Rundschau.] – Baltische Monatsschrift. Jg. 54. Bd. 73. Riga : Jonck & Poliewsky, 1912, S. 414–415 [= arvustus teosele: Grass, Wilhelm. Karl Gotthard Grass, ein Balte aus Schillers Freundeskreise. Ein Gedenkblatt aus Deutschlands klassischer Zeit, mit 14 Abbildungen und einem Faksimile. Reval : Franz Kluge, 1912.] [Deutsch]
  • 22. Kosch, Wilhelm. Deutsche Literatur-Lexikon. Biographisches und bibliographisches Handbuch. Bd. 1. Halle (Saale): Max Niemeyer Verlag, 1927, Sp. 658-659. [Deutsch]
  • 23. Lexikon Baltischer Künstler. Hrsg. von Wilhelm Neumann. Riga : Verlag von Jonck & Poliewsky, 1908, S 53–54. [Deutsch]
  • 24. Lukas, Liina. Kohapärimus baltisaksa ballaadis. – Vikerkaar 2011, nr 1-2, lk 139-150. [Estnisch]
  • 25. Maiste, Juhan. J. W. Krause joonistajana [= sisukorras: „kunstnikuna“]. – Kunstiteaduslikke uurimusi. Koostanud Ants Juske ja Mart Kalm. Tallinn : Kirjastus ”Kunst”, 1994, lk 156–179 [C. Grassi kohta vt eriti lk 162–167]. [Estnisch]
  • 26. Merkel, Garlieb. Darstellungen und Charakteristiken aus meinem Leben. Bd. 1. : Aus Liefland. Leipzig : K. F. Köhler (Riga und Mitau : E. Götschel), 1839, S. 133–138, 194–211 [= „Der Propheten-Clubb“, „Der Dichter Traugott Andreä: – Der Maler und Dichter Carl Groß (!)“; Bd. 2. Leipzig : K. F. Köhler (Riga und Mitau : E. Götschel)]; 1840, S. 103–105, 306–311 [= “Schiller“ + korrektuur; kaks kirja: Riga, den 11. Januar 1794; Zürich, den 17. Januar 1797]. [Deutsch]
  • 27. Neumann, Wilhelm. Baltische Maler und Bildhauer des XIX. Jahrhunderts. Biographische Skizzen mit den Bildnissen der Künstler und Reproduktionen nach ihren Werken. Riga : Graphische Kunstanstalten von Alexander Grosset, i / Fa. : F. Deutsch, 1902, S. 17–20. [Deutsch]
  • 28. Neumann, Wilhelm. Karl Grass als Maler – Rigaer Tageblatt 1908, Kunstbeilage Nr. 11–13. [= Grass, Wilhelm. Karl Gotthard Grass, ein Balte aus Schillers Freundeskreise. Ein Gedenkblatt aus Deutschlands klassischer Zeit, mit 14 Abbildungen und einem Faksimile. Reval : Franz Kluge, 1912, S. 127–150.] [Deutsch]
  • 29. Polli, Kadi. Eelromantism Johann Wilhelm Krause loomingus. – Johann Wilhelm Krause 1757–1828. Kataloog. Kd. 1 (= Kunstnikust arhitektiks). Teema juht Juhan Maiste. [Tallinn] : Eesti Keele Sihtasutus, 1999, lk 71–112 [C. Grassi kohta vt eriti lk 81–99]. [Estnisch]
  • 30. Polli, Kadi. Est pictura poësis, est poësis pictura. Carl Grassi (1767-1814) maastikud. -- Kunstiteaduslikke Uurimusi 2007, nr 1--2 [16]. Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste Ühing, 2007, lk 27-61. [Estnisch]
  • 31. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 106. [Deutsch]
  • 32. Rauch, Georg von. Der Rigaer Prophetenclub und Garlieb Merkel. – Rauch, Georg von. Der Rigaer Prophetenclub und andere Aufsätze zur baltischen und russischen Geschichte. Hannover-Döhren : Hirchheydt, 1988, S. 73–88. (= Beiträge zur baltischen Gesch. Bd. 11.) [Deutsch]
  • 33. Rigasche Biographieen nebst einigen Familien-Feiern, Jubiläums-Nachrichten, etc. Aus den „Rigaschen Stadt-Blättern“ vom Jahre 1810 bis 1879 incl., mit Ergänzungen und Zusätzen, zum Theil aus dem seit dem Jahre 1853 in Riga erscheinenden „Rigaschen Almanach“ bis 1880 incl. [Hrsg. von] J. G. F. [= Jakob Gottfried Frobeen.] Bd. 3. Riga : Schnakenburg, 1884, S. 108. [Deutsch]
  • 34. [Schinkel, Karl Friedrich.] Nach Sicilien im Mai und Juni 1804. (Itinerarium.). – Aus Schinkels Nachlass. Reisetagebücher, Briefe und Aphorismen. Mitgetheilt und mit einem Verzeichnis sämmtlicher Werke Schinkel’s versehen von Alfred Freiherrn von Wolzogen. Bd. 1. Berlin : Verlag der Königlichen Geheimen Ober-Hofbuchdruckerei (R. Decker), S. 89–103. [Deutsch]
  • 35. [Schinkel, Karl Friedrich.] Tagebuch der sicilianischen Reise. (Mai und Juni 1804.). – Aus Schinkels Nachlass. Reisetagebücher, Briefe und Aphorismen. Mitgetheilt und mit einem Verzeichnis sämmtlicher Werke Schinkel’s versehen von Alfred Freiherrn von Wolzogen. Bd. 1. Berlin : Verlag der Königlichen Geheimen Ober-Hofbuchdruckerei (R. Decker), S. 107–128 [C. Grassi kohta vt eriti lk 108 ja märkus nr 2]. [Deutsch]
  • 36. [Schinkel, Karl Friedrich.] An * * *. (Rom, wohl im September 1804.) – – Aus Schinkels Nachlass. Reisetagebücher, Briefe und Aphorismen. Mitgetheilt und mit einem Verzeichnis sämmtlicher Werke Schinkel’s versehen von Alfred Freiherrn von Wolzogen. Bd. 1. Berlin : Verlag der Königlichen Geheimen Ober-Hofbuchdruckerei (R. Decker), S. 141–142. [Deutsch]
  • 37. Seume [, Johann Gottfried]. Kunstanekdote und Kunstnachricht. – Zeitung für die elegante Welt. Jg. 3. Nr. 35. Dienstag, 22. März 1803. Leipzig : Voss und Compagnie, 1803, Sp. 278–277 [paginatsioon ebakorrektne]. [Deutsch]
  • 38. Sivers, Jegór von. Deutsche Dichter in Russland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1885, S. 144–161. [Deutsch]
  • 39. Zschokke, Heinrich. Eine Selbstschau. Th. 1–2. Mit dem Bildniss des Herrn Verfassers. Aarau : Heinrich Remigius Sauerländer, 1842, S. 89–90, 191, 285 (Th. 1). [Deutsch]
  • 40. Tielemann, Gotthard. Karl Gotthard Graß. Eine biographische Skizze. Nebst einigen Briefen von ihm an seine Freunde in Livland geschrieben. – Livona’s Blumenkranz. Herausgegeben von G.[otthard] Tielemann. Bdchen. 1. Mit fünf Kupfern. Riga und Dorpat : Friedrich Meinshausen, 1818, S. 179– 246 [biograafia lk-del 179–212]. [Deutsch]
  • 41. Todesfälle. – Allgemeine Literatur-Zeitung vom Jahre 1814. Bd. 2. No. 188. Halle : Expedition dieser Zeitung (Leipzig : Königl. Sächs. privil. Zeitungs-Expedition), 1814, Sp. 727–728 [= Literarische Nachrichten]. [Deutsch]
  • 42. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 144. [Deutsch]

Verwandte Autoren