et de ru en
Home

August Wilhelm Hupel (1737 – 1819)

Publicist, local historian, linguist, clergyman

Contents

General data

Place of birth: Buttelstedt
Date of birth (N.S./O.S.): 25/02/1737 / 14/02/1737
Place of death: Paide (Estonia)
Date of death (N.S./O.S.): 07/02/1819 / 26/01/1819
Sex: Male
Languages: German, Estonian
Different versions of name: August Wilhelm Hupel; A. W. Hupel; A. Wilh. Hupel; Hupel

Articles

  • et de ru

    Ülevaade

    Eluloolist

    August Wilhelm Hupel sündis 25. veebruaril 1737 Buttelstedtis Saksi-Weimari hertsogiriigi vaimuliku perekonnas. Isa, kes andis poisile esimest algõpetust, saatis poisi 1748. aastal õppima Weimari gümnaasiumi. Hoopis enam vaimseid impulsse sai Hupel Jena ülikoolist, kus ta õppis aastatel 1754–1757. Noormees tundis algul suurt huvi filosoofiliste ainete, loodusteaduste ja matemaatika vastu, kuid pidi isa surma järel keskenduma leivastuudiumile, teoloogiale. Lisaks piiblikeeltele õppis Hupel Jenas veel itaalia, inglise ja eelkõige prantsuse keelt.

    Noore teoloogiakandidaadina õnnestus Hupelil leida koduõpetajakoht Põhja-Liivimaal. 1757. aasta sügisel laevaga Riiga saabunud, tegutses ta koduõpetajana kusagil Tartu- või Viljandimaal, hiljemalt 1758. aastast Äksi (Ecks) kihelkonnas. Sisserännanud teoloogidele oli koduõpetaja amet reeglina ainult vaheastmeks teel korraliku sissetulekuga vaimuliku-kohale. Hupelile ei kujunenud see ooteaeg pikaks, sest juba 14. veebruaril 1760 õnnistati ta Äksis pastoriametisse. Sama aasta 17. märtsil abiellus Hupel Äksi pastori lese Christine Elisabeth Dehniga. Sellest abielust sündis 11. veebruaril 1761 poeg, paraku suri naine sünnituse tagajärjel kahe kuu pärast. Aasta hiljem suri ka poeg. Oktoobris 1763 kutsuti Hupel Põltsamaa (Oberpahlen) pastori kohale, kuhu ta 14. märtsil 1764 ametisse pühitseti. Põltsamaal abiellus Hupel uuesti Barbara Christine von Spandekau’ga. Ka sellest abielust sündinud poeg suri imikueas, nii et Hupel jäi lastetuks.

    Hupeli tegevus Põltsamaa pastorina langeb ajaliselt selle alevi majanduslikku ja kultuurilisse kõrgaega. Põltsamaa, mis ühendas endas nii maa kui ka linna elustiili komponente, kujunes Hupelile meeldivaks elukeskkonnaks, kust ta ei soovinud enam lahkuda, hoolimata mitmetest ahvatlevatest tööpakkumistest, k.a Liivimaa kindralsuperintendendi koht. Pastori sissetulekute poolest oli Põltsmaa kihelkond üks jõukamaid Liivimaal, mis tagas Hupelile majandusliku heaolu. See võimaldas tal kiriklike ametikohuste täitmise kõrval täielikult keskenduda teaduslikule ja publitsistlikule tegevusele. Põltsamaal elades ei tundnud Hupel end Euroopa kultuurielust sugugi isoleerituna, sest tema sõber, kuulus Riia kirjastaja ja raamatukaupmees Johann Friedrich Hartknoch varustas teda pidevalt uusima kirjandusega. Riia raamatukaupmehe toetusel rajas Hupel 1770. aastate algul Põltsamaal lugemisseltsi, mis tegutses 1790. aastate lõpuni.

    1804. aasta lõpus pani Hupeli pastori ameti Põltsamaal maha ja asus mais 1805 elama Paidesse (Weissenstein), kus ta suri 6. jaanuaril 1819.

    Teaduslik ja publitsistlik tegevus

    Hupel sai esmakordselt kirjamehena tuntuks 1766. aastal Peter Ernst Wilde populaarmeditsiinilise ajakirja „Lühhike öppetus“ tõlkimisega saksakeelsest käsikirjast eesti keelde. 1771. aastal tõlkis Hupel eesti keelde veel teise Wilde populaarmeditsiinilise käsikirja „Arsti ramat nende juhhatamiseks, kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada“. Mõlemad rahvavalgustuslikud teosed annavad tunnistust Hupeli juba üsna heast eesti keele oskusest: sõnavara on rahvalik ja varjundirikas, kuid keel sisaldab palju germanisme. Ühtlasi dokumenteerivad teosed tolleaegset, osalt Hupeli enda loodud meditsiinilist sõnavara.

    Eestikeelsed kirjatööd jäid Hupeli loomingus siiski pigem erandiks, valdav osa tema teostest on ilmunud saksa keeles Riia kirjastaja Hartknochi juures. Hupeli varasematel teostel, mis tegelesid rohkem abstraktse problemaatikaga, puudus vahetu seos Baltikumiga. Pigem on need ilmekas tunnistus sellest, et ka Põltsamaal tundis Hupel end eelkõige saksa „õpetlasvabariigi“ kodanikuna. Tema üks esimesi teoseid, 1771. aastal anonüümselt ilmunud poleemiline kirjutis „Dienstfreundliches Promemoria an die, welche den Herrn Moses Mendelssohn durchaus zum Christen machen wollen, oder sich doch wenigstens herzlich wundern, daß er es noch nicht geworden ist“ („Abivalmis meelespea neile, kes tingimata tahavad härra Moses Mendelssohni kristlaseks teha või vähemalt siiralt imestavad, et ta selleks veel saanud ei ole“) on pühendatud sallivusideele. 1770. aastate esimesel poolel avaldas Hupel Riias terve rea populaarfilosoofilisi teoseid: 1771 ilmus „Vom Zweck der Ehen, ein Versuch, die Heurath der Castraten und die Trennung unglücklicher Ehen zu vertheidigen“ („Abielude eesmärgist, katse kaitsta kastraatide abielu ja õnnetute abielude lahutamist“), 1772 „Origenes oder von der Verschneidung, über Matth.19. v. 10–12. Ein Versuch, zur Ehrenrettung einiger gering geachteten Verschnittenen“ („Origenes või kohitsemisest, Matth. 19. v. 10–12 kohta. Mõnede põlatud kastraatide au jaluleseadmise katse“), 1774 anonüümselt „Anmerkungen und Zweifel über die gewöhnlichen Lehrsätze vom Wesen der menschlichen und der thierischen Seele“ („Märkusi ja kahtlusi inimese ja looma hinge olemuse tavakäsitluste kohta“). „Origenes“ ja „Vom Zweck der Ehen“ tegelevad seksuaaleetiliste küsimustega, nagu kastraatide staatus ja nende abiellumise õiguslikkus, „Anmerkungen und Zweifel“ on sisult laialivalguvam ja pöörab palju tähelepanu psühholoogiaküsimustele. Hupeli teosed abielu ja kastraatide kohta on viimasel ajal hakanud huvitama germaniste, kes lähtuvad hüpoteesist, et need teosed on võinud mõjutada kuulsat „tormi ja tungi“ luuletajat ja näitekirjanikku, Hupeli nooremat kaasmaalast Jacob Michael Reinhold Lenz`i.

    Võrreldes Hupeli mõneski mõttes väga vabameelsete populaarfilosoofiliste teostega kujutab tema järsult negatiivne reaktsioon Prantsuse revolutsioonile endast konservatiivset vastandpoolust. Oma 1791. aastal Riias anonüümselt ja ilma trükkimiskoha mainimiseta ilmunud raamatukeses „Blicke auf Frankreichs jetzige Greuel inwiefern sie das europäische Staatsinteresse betreffen“ („Vaateid Prantsusmaa praegustele õudustele, kuivõrd need puudutavad Euroopa riigihuvi“) eitab ta otsustavalt revolutsiooni juba selle algfaasis.

    Kuid Hupeli tegelikuks uurimisvaldkonnaks kujunes kohalik balti temaatika. Juba 1772. aastal anonüümselt ilmunud teos „An das lief- und ehstländische Publicum“ („Liivi- ja Eestimaa publikule“) on täielikult pühendatud uue kodumaa probleemidele. See mitmeid reformikavasid ja ärgitusi esitav raamatuke kujunes avataktiks Hupeli peateosele „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland“ („Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt“), millega ta jäädvustas oma nime Balti kultuurilukku. Algselt kaheköitelisena kavandatud teosest ilmus materjali ohtra laekumise tõttu aastatel 1774, 1777 ja 1782 kolm köidet; Katariina II poolt Eesti- ja Liivimaal kehtestatud asehalduskorra ajel koostas Hupel teosele veel neljanda köite „Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft. Zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland“ („Riia ja Tallinna asehalduskorra praegune seisukord. Liivi- ja Eestimaa topograafiliste teadete lisanduseks“), mis ilmus 1789. aastal. Hupeli topograafia on Läänemere provintside paljusid eluvaldkondi kokku võttev koguteos, kus antakse teaberohke ülevaade Liivi- ja Eestimaa loodusest, haldusest ja seisuslikust struktuurist; eriti tähelepanuväärne on asjatundlik ja detailirohke eesti ja läti talupoegade eluviiside kirjeldus.

    1781. aastal hakkas Hupel välja andma üldteaduslikku ajakirja „Nordische Miscellaneen“ („Põhjamaade mistsellid“), mille 1792. aastast vahetas välja varasemaga üsna sarnane jätkväljaanne „Neue Nordische Miscellaneen“ („Uued Põhjamaade mistsellid“). Ajakirja ilmumisele tegi 1798. aastal lõpu Paul I tsensuuripoliitika. Kokku ilmus „Nordische Miscellaneen’ist“ 28 ja „Neue Nordische Miscellaneen’ist“ 18 numbrit. Ajakiri jätkas topograafilisi uurimusi Baltikumi kohta ja avaldas arvukalt Hupeli kaastööliste ajaloolisi ja genealoogilisi käsitlusi ja allikapublikatsioone. Ühtlasi kujunes ajakirjast foorum aktuaalsete päevaküsimuste arutamisel.

    Üks raskuspunkte Hupeli kirjanduslikus tegevuses oli Venemaa kohta teabe kogumine ning Balti ja Saksamaa lugejatele vahendamine. Lisaks tema ajakirjades avaldatud arvukatele Venemaa-teemalistele artiklitele avaldas Hupel aastatel 1791 ja 1793 Venemaa kohta kaheköitelise kokkuvõtliku teose „Versuch, die Staatsverfassung des russischen Reichs darzustellen“ („Katse kirjeldada Venemaa riigikorraldust“). Hupeli kirjutiste Venemaa-apologeetika oli suuresti tingitud tema usust Katariina II valgustatud absolutismi poliitikasse.

    Hupel jätkas tegelemist ka eesti keelega, kuid ei suutnud sel alal olla väga originaalne, toetudes suuresti varasemale Anton Thor Helle eesti keele grammatikale ja sõnaraamatule. 1780. andis Hupel välja „Ehstnische Sprachlehre“ („Eesti keeleõpetus“), mis sisaldab põhja- ja lõunaeesti grammatikat ja sõnaraamatut; 1818 Miitavis ilmus „Ehstnische Sprachlehre“ sõnaraamatu osas oluliselt täiendatud väljaanne.

    Hupeli pikaaegse põllumajandusliku huvi ja tegevuse tulemus on tema aastal 1796 ilmunud majanduskäsiraamat „Oekonomisches Handbuch für Lief- und Ehstländische Gutsherren, wie auch für deren Disponenten; darinn zugleich Ergänzungen zu Fischers Landwirtschaftsbuche geliefert, auch für auswärtige Liebhaber die Liefländischen Verfahrungsarten hinlänglich dargestellet werden“, mis rikkaliku majandus- ja sotsiaalajaloo allikana täiendab tema topograafiat. See teos on jätkuks varasematele Balti põllumajanduslikele käsiraamatutele, kusjuures otseseks eeskujuks oli Riia arsti Johann Bernhard von Fischeri 1753. aastal ilmunud „Liefländisches Landwirtschaftsbuch“.

    Hupeli jätkuvat kursisolekut üleeuroopalise kirjandusega tõendab tema pidev kaastöö Friedrich Nicolai kuulsale retsensiooniajakirjale „Allgemeine Deutsche Bibliothek“. Aastatel 1773–97 arvustas Hupel Nicolai ajakirjas sadu raamatuid mitmetel teadusaladel. Hupel tegi kaastööd veel teistele ajakirjadele, nagu „Acta historico-ecclesiastica nostri temporis“, „Historisches Portefeuille“ ja „Russische Bibliothek“.

    Õpetlase, publitsisti ja organisaatorina oli August Wilhelm Hupel Balti „valgustusühiskonna“ keskne kuju, kelle vaated on representatiivsed Liivimaa valgustuse vanemale põlvkonnale 18. sajandi viimasel kolmandikul, mil valgustusliikumist ei olnud veel hakanud küsimärgi alla seadma sajandi lõpul alanud poliitilised vapustused ja esilekerkinud uued vaimsed voolud.

    Indrek Jürjo

Texts

Images

  • August Wilhelm Hupel
    August Wilhelm Hupel
    Source: Johann Christoph Brotze, Bd.5
    [image/jpeg] [268x400px]
  • August Wilhelm Hupel
    August Wilhelm Hupel
    [image/jpeg] [289x400px]

Links

Secondary literature

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1829, S. 363-369 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 292. [German]
  • 2. Bartlitz, Jürgen. Ein „Polyhistor“ des Ostbaltikums. Zum Wirken von August Wilhelm Hupel (1737–1819). – Gesellschaft und Kultur Russlands in der 2. Hälfte des 18. Jahrhunderts. Teil 2: Literatur, Wissenschaft und Bildung. [Martin-Luther-Universität Halle-Wittenberg, Wissenschaftliche Beiträge 1982/21 (C28)]. Halle (Saale), 1983, lk 177–215. [German]
  • 3. Bartlitz, Jürgen. Zum Wirken von August Wilhelm Hupel (1737–1819). – Baltica. Die Vierteljahresschrift für baltische Kultur, Jg. 5, 1992, H. 3, S. 34–38. [German]
  • 4. Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 349. [German]
  • 5. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln-Wien: Böhlau Verlag, S. 280-281. [German]
  • 6. Donnert, Erich. August Wilhelm Hupels „Nordische“ und „Neue nordische Miscellaneen“ als Quelle für die Kulturgeschichte Rußlands und des Baltikums. – Zeitschriften und Zeitungen des 18. und 19. Jahrhunderts in Mittel- und Osteuropa. Hrsg. von István Fried, Hans Lemberg und Edith Rosenstrauch-Königsberg. Berlin, 1986, S. 109–116. [German]
  • 7. Donnert, Erich. Das Russische Imperium im Urteil des deutsch-baltischen Aufklärungsschriftstellers August Wilhelm Hupel im 18. und beginnenden 19. Jahrhundert. – Journal of Baltic Studies, Vol. XV, Nr. 2/3, 1984, S. 91–97. [German]
  • 8. Graßhoff, Annelies. Der Berliner Aufklärer Friedrich Nicolai und sein livländischer Rezensent der „Allgemeiner deutschen Bibliothek“ August Wilhelm Hupel. A.W. Hupels Briefe an F. Nicolai 1773–1792. – Zeitschrift für Slawistik 32 (1987), H. 4, S. 489–509. [German]
  • 9. Eesti Entsüklopeedia, 14: Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 95. [Estonian]
  • 10. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 194, 195, 234, 235-239, 247, 249, 251, 268, 316, 329, 331, 510. [Estonian]
  • 11. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn: Koolibri, 2001, lk 21, 40, 42. [Estonian]
  • 12. Grasshoff, Annelies. Zur Mentalität livländischer Aufklärungsschriftsteller. Der Patriotismus August Wilhelm Hupels. – Königsberg und Riga. Hrsg. von Heinz Ischreyt. Tübingen, 1995, S. 217–235. [German]
  • 13. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 93, 135 f., 158, 160, 170, 210. [German]
  • 14. Jürjo, Indrek. Der aufgeklärte Pastor und die livländische Kirche. August Wilhelm Hupels philosophische und theologische Anschauungen. – Aufklärung in den baltischen Provinzen Russlands. Ideologie und soziale Wirklichkeit, hrsg. von Otto-Heinrich Elias. Köln, Weimar, Wien, 1996, lk 209–228. [German]
  • 15. Jürjo, Indrek. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn, 2004. [Estonian]
  • 16. Jürjo, Indrek. Valgustuslikest lugemisseltsidest ja Hupeli lugemisseltsist Põltsamaal. - Keel ja Kirjandus 1986, nr 5, lk 288-293. [Estonian]
  • 17. Keevallik, Juta. A. W. Hupeli „Topographische Nachrichten“, „Nordische Miscellaneen“ ja „Neue Nordische Miscellaneen“ kunstiinformatsiooni allikana. – Acta Historica Tallinnensia, 1998, kd 2, lk 83–93. [Estonian]
  • 18. Kurrik, H. Meie rahvustoitude hinnang balti kirjanduses ja nende tõeline väärtus. - Eesti Kirjandus 1940, nr 4, lk 171-179. [Estonian]
  • 19. Lauch[–Graßhoff], Annelies. Russische Wissenschaft und Kultur im Spiegel der „Allgemeinen Deutschen Bibliothek“. Aus der Korrespondenz A. W. Hupels und F. Nicolais in den Jahren 1772–1792. – Zeitschrift für Slawistik, Bd. X, 1965, S. 737–746. [German]
  • 20. Org, Ilse. Eesti pideva ajakirjanduse eelkäijad. - Eesti Kirjandus 1934, nr 10, lk 437-455; nr 12, lk 555-561. [Estonian]
  • 21. Peegel, Juhan. Veel A. W. Hupeli osast esimeses eestikeelses ajakirjas. – Läbi kahe sajandi. Koost. Juhan Peegel. Tallinn, 1971, lk 7–10. [Estonian]
  • 22. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 157. [German]
  • 23. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 167, 209, 211-212, 217-218, 224, 226, 235, 239-246, 250-251, 257, 267-268, 271, 273-274, 267-288, 293, 293, 297-298, 300, 331, 348, 424, 426. [Estonian]
  • 24. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 73-74, 77, 103, 110. [Estonian]
  • 25. Tiik, Leo. Hupel, Wilde ja Põltsamaa. – Eesti Loodus 1985, nr 7, lk 459–462. [Estonian]
  • 26. Undusk, Jaan. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. - Keel ja Kirjandus 1995, nr 9, lk 577-587; nr 10, lk 669-679; nr 11, lk 746-756. [Estonian]
  • 27. Valmet, Aino. „Lühhike öppetus“ keelelisest küljest. – Keel ja Kirjandus 1966, nr 11, lk 683–688. [Estonian]
  • 28. Vihma, Helgi. A. W. Hupel ja tema kaastööliste võrk. – Teaduste ajaloo lehekülgi Eestist. Kd. II. Tallinn, 1976, lk 218–233. [Estonian]
  • 29. Vihma, Helgi. Eesti esimese teadusliku sõnaraamatu eelkäijast. – Kodumurre, nr 10/11, Tallinn, 1972, lk 53–55. [Estonian]
  • 30. Vihma, Helgi. Humanist A. W. Hupel (1737–1819). – Keel ja Kirjandus 1969, nr 4, lk 220–227. [Estonian]
  • 31. Vihma, Helgi. Loodus A. W. Hupeli teaduslikus pärandis. – Eesti Loodus 1969, nr 12, lk 762–764. [Estonian]
  • 32. Vihma, Helgi. Tartu Ülikooli audoktor A. W. Hupel – esimene entsüklopedist Eestimaal. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. Kd. IV. Teadusorganisatsioonide arengust Eestis. Tallinn, 1983, lk 5–13. [Estonian]
  • 33. Viires, Ants. Põhjalikult läbivalgustatud valgustaja. - Keel ja Kirjandus 2005, nr 3, lk 240-243. (Arvustus teosele: Jürjo, Indrek. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737-1819. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004.) [Estonian]
  • 34. Viires, P.; Treiberg, P. [= P.V.; P.T.] Hupel, August Wilhelm. - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 141-142. [Estonian]
  • 35. Vilbaste, Juhan. Hupelist ja Eesti ala selgrootute uurimise algusest. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. Kd. IV. Teadusorganisatsioonide arengust Eestis. Tallinn, 1983, lk 16–21. [Estonian]
  • 36. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 112 f., 117, 122 f. [German]
  • 37. Vinkel, A. Hupel, August Wilhelm. - Eesti kirjanike leksikon. Koost. O. Kruus ja H. Puhvel. Toim. H. Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 121-122. [Estonian]