Eluloolist
Lapsepõlv ja noorus
Dietrich (Diedrich) Heinrich Jürgenson sündis 15. (27.) juulil 1804. aastal Eestimaal Tallinna (Reval) lähedal Vasalemma (Wassalem) mõisas kingsepa pojana. Tema eesti rahvusest isa Carl Jürgenson (surn 1840. a oktoobri algul), oli poja sünni ajal oletatavasti veel (perekonnanimeta) pärisori, ent sai hiljem Vasalemma mõisa valitsejaks (Junker, Verwalter), töötas seejärel Vasalemmas Alavainul ning Kose (Kosch) kihelkonnas Oru vallas möldrina; vanemas eas pidas aga Tallinnas väikekaupmehe ametit. D. H. Jürgensoni ema Magdalene Falck oli „keskklassi mehe“ Johann Falcki tütar.
Vagad vanemad saatsid kümneaastase poja Tallinna kellegi kösterkoolmeister Nymanni juurde algõpetust saama. Aastatel 1817–19 õppis nooruk juba Tallinna kreiskoolis ning seejärel aastatel 1819–23 Tallinna kubermangugümnaasiumis.
Gümnaasiumi päevil olevat D. H. Jürgensoni, kes sai eduka õpilasena koolilt stipendiumi, toetanud ka keegi jõukas mees (ein wohlhabender Mann), nähtavasti mõni tema õpetaja. Noormees elanud kostilisena tema majas. Kohustusest oma heategija ulatuslikku raamatukogu korrastada arvatakse olevat pärinenud ka D. H. Jürgensoni märkimisväärselt põhjalik raamatute tundmine ja tema hilisematele harrastustele nii iseloomulik korraarmastus ja süstematiseerimiskirg.
Pärast gümnaasiumi edukat lõpetamist suundus D. H. Jürgenson Tartusse (Dorpat), kus ta pühendus järgneval kolmel aastal (1823–26) teoloogiastuudiumile. Õpingute kõrvalt andis ta ka tunde mingis kohalikus pühapäevakoolis.
Äratanud dogmaatika ja kristliku moraali professori Lorenz Ewersi tähelepanu, pälvis D. H. Jürgenson selle ortodoksse vanahärra „isaliku hoolitsuse“, mis tähendas lisaks akadeemilisele mentorlusele ka majanduslikku toetust. Teoloogiliste ainete kõrval pani D. H. Jürgenson tudengipõlves eriti rõhku ida keeltele, kuulas muuhulgas prof W. F. Hezeli heebrea, araabia, kaldea ja süüria keele eraloenguid, ent tegeles ka antiikkirjandusega ning ei jätnud vahele G. B. Jaesche filosoofiakolleegiumi. Nagu ka tema eakaaslane Friedrich Reinhold Kreutzwald, kellega ta võis olla tuttav juba koolipõlve ajal Tallinnas, kuulus D. H. Jürgenson 1820. aastatel Friedrich Robert Faehlmann`i ümber koondunud eestihuviliste üliõpilaste ringi.
Pärast ülikooli lõpetamist 1826. aastal töötas D. H. Jürgenson lühemat aega koduõpetajana Keila (Kegel) lähistel Tuula (Thula) mõisas äsjalahkunud kaardiväeohvitseri Hans Wilhelm von Rehekampffi (surn 21.04.1826) lasterikkas perekonnas.
Seminariinspektor
1827. aasta lõpul tegi Tartu ülikooli dogmaatika ja moraali professor ning koolikomisjoni liige E. W. C. von Sartorius Tuula mõisa koduõpetajale ettepaneku asuda peatselt Tartusse rajatava elementaarkoolide õpetajate seminari (Elementarlehrer-Seminarium) juhataja (inspektori) ja vanemõpetaja kohale. Sellesse ametisse kinnitati D. H. Jürgenson juba 1828. aasta maikuus. Õppetöö algas augustis. Seminariinspektori ametist, mis vastas küllap suuresti ka D. H. Jürgensoni kutsumusele, sai tema põhiline elukutse kogu edasiseks eluks.
1831. aasta 3. juulil sõlmiti Tallinnas D. H. Jürgensoni abielu balti aadlisoost Wilhelmine von Rehekampff`iga (sünd 1814), Tuula mõisniku tütrega, kes oli olnud üks tema hoolealustest koduõpetajaameti päevil. Perre sündis vähemalt kaks last. Abielu juba 17. sajandil Tallinnas (Suurgildi kaupmeestena) esindatud balti aadliperekonna võsuga on eesti päritolu kirjameeste seas kaunis erandlik.
Tartu seminar valmistas ette Baltimaade (saksakeelsete) elementaarkoolide õpetajaid. Õppeasutus oli esimene omalaadne Balti provintsides ja üks varasemaid kogu Vene riigis. Koolijuhataja töötingimused ei olnud soodsad: ta pidi olema juhataja, vanemõpetaja, kasvataja ja majandusjuht ühes isikus ning tulema toime kesisevõitu palgaga. Abiks oli vaid üks laulu- ja muusikaõpetaja; hiljem lisandus vene keele õpetaja. Seminaris pakutav kursus kestis kaks kuni kolm aastat. Kõik toimus riigi kulul ja luterlikus vaimus. Kasvandikud, keda oli algul kaheksa, hiljem kuni kaksteist, enamasti eesti ja läti päritolu poisid, elasid koolimajas ning sõid inspektoriga ühes lauas. Nii moodustus, vähemalt idee järgi, ühine perekond (Jürgensonide üsna ruumikas korter asus seminarihoones).
Õpetajate seminar paiknes Tartu linna servas Riia maantee ääres asetsevas ühekorruselises kivimajas, mille juurde kuulusid kaks kõrvalhoonet ning aed. (Praegu tegutseb selles hoones (Riia mnt 23), millele 19. sajandi lõpuveerandil ehitati juurde teine korrus, Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia instituut.)
Seminariinspektorina jõudis D. H. Jürgenson töötada ühtekokku kolmteist aastat. Teda on iseloomustatud kui head pedagoogi, kes uuris hoolega välismaist erialast kirjandust, hoides silma peal pedagoogika uuematel arengusuundadel. Ta püüdis tulutult parandada Tartu seminari nõrgukest positsiooni haridusmaastikul ja suurendada õpetajate ning õpilaste õigusi (seaduse silmis oli õppeasutus võrdväärne kreiskooliga). Seminari ajalugu ja tegevust tutvustab D. H. Jürgensoni koostatud brošüür „Das Elementarlehrer-Seminarium zu Dorpat nach seiner gegenwärtigen Einrichtung und Verfassung“ (Dorpat, 1833), mida on kasutatud kooliajaloo algallikana.
Tartu õpetajate seminar ei kujutanud endast eesti ja läti haritlaste taimelava, õpilased reeglina saksastusid. Eestikeelset kirjavara on kooli vilistlastest siiski soetanud Johann Thomasson, esimesi sentimentaalsete juttude eestindajaid, kelle kirjandustegevust on seostatud just D. H. Jürgensoni mõjuga (R. Põldmäe). (1889. aastal seminar Baltimaade venestamise käigus suleti.)
Elu lõpuveerand
D. H. Jürgensoni leivatöö, mida ta tegi kohusetundliku täpsusega, ei olnud siiski kogu tema elu. Teadushuvid sidusid teda ennekõike Tartu ülikooliga. Ta kuulus 1830. aastatel Tartus tegutsenud „teaduslikku vestlusringi“ (wissenschaftlicher Unterhaltungs-Cirkel), mille alaringides peeti ettekandeid mitmesuguste teadusalade kohta. Siit lähtus ka Baltimaadel olulise kultuuriteemade foorumiks kujunenud nädalalehe „Das Inland“ väljaandmine aastatel 1836–63. F. R. Faehlmanni, Alexander von Hueck`i jt kõrval kuulus D. H. Jürgenson eesti keele, kirjanduse, ajaloo jms tegelevasse rühma. 1838. aasta jaanuaris formeerus sellest seltskonnast Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Esthnische Gesellschaft), mis seadis oma eesmärgiks teadmiste edendamise eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast.
1837. aastast kuni surmani töötas D. H. Jürgenson ühtlasi Tartu ülikooli eesti keele lektorina (eelkäijaks Johann Samuel Friedrich Boubrig). Ta oli esimene sellele kohale valitud eestlane.
D. H. Jürgensonil oli ka muid kohustusi. Nii töötas ta Tartu hoolekande seltsi (Dorpater Deutscher Hilfsverein, 1823–1940) ärijuhina. Tegemist oli vabatahtlike heategevusliku organisatsiooniga, mis tegeles abi vajavate tartlaste (vaeste, haigete jt) eest hoolitsemisega.
1839. aastal tegi D. H. Jürgenson reisi kõigisse kolme Balti kubermangu, teostades Tartu ülikooli kuraatori korraldusel revisjoni sealsetes elementaarkoolides (Valga (Walk), Valmiera (Wolmar), Limbaži (Lemsal), Riia (Riga), Miitavi (Jelgava, Mitau), Pärnu (Pernau)).
1841. aasta suvel haigestus D. H. Jürgenson, mitmesuguste tööde ja kohustustega koormatud titulaarnõunik, närvipalavikku (Nervenfieber – ilmselt üks või teine tüüfuse vorm) ja suri pärast kuuenädalast rasket haigevoodit 10. (22.) augustil 1841. aastal Tartus kolmekümne seitsme aasta vanusena.
Loomingust
Tegevus ÕESis
D. H. Jürgensoni kultuuritegevus on tihedalt seotud ennekõike Õpetatud Eesti Seltsiga (ÕES). Ta kuulus F. R. Faehlmanni õhutusel ÕESi 19 asutajaliikme hulka ning aitas seltsi esimese sekretärina (1838–41) olulisel määral kujundada ühingu algaastate nägu ja määratleda tähtsamaid tegevussuundi. Tema tööd ÕESi sekretärina hindas seltsi hilisem president F. R. Faehlmann kõrgelt. Kahtlemata oligi D. H. Jürgenson F. R. Faehlmanni, anatoomiaprofessor A. von Huecki ja F. R. Kreutzwaldi kõrval ÕESi innukamaid liikmeid seltsi algaastatel.
D. H. Jürgensoni tegevus ÕESis keskendus peamiselt kolmele ettevõtmisele, milleks olid ÕESi raamatukogu rajamine, sellega seoses eestikeelse kirjasõna bibliografeerimine ja viimaks eesti-saksa sõnaraamatu koostamine. Lisandusid esmajoones keelealased ettekanded seltsi koosolekutel, eestikeelse kirjasõna levitamise koordineerimine raamatuladude kaudu (1839–40) ja välisliikmeid ühendava missiivi (ringkirja) käivitamine (alates 1841. aastast). D. H. Jürgensoni ajal ilmus trükist ka seltsi esimene toimetiste vihik „Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft“ (1840), tema aktiivsel osalusel hakkas ÕES toimetama ka „Tarto- ja Wõrro-ma rahwa Kalendrit“ (1840).
A. von Huecki algatusel rajas ÕES aastatel 1839–40 mitmetesse Eesti- ja Liivimaa linnadesse raamatulaod (keskdepoo asus Tartus), mille kaudu püüti korraldada eestikeelse kirjanduse levitamist. Eestikeelsete raamatute turg oli alles kehvake, süstematiseeritum tegevus sellel peaaegu puudus. Saksakeelsete raamatute poed eestikeelseid trükiseid ei levitanud, neid oli võimalik hankida esmajärjekorras raamatuköitjate käest ning talurahvakauplustest, kirikute ning piibliseltside kaudu ja kooliõpetajate vahendusel. Ent ÕESi raamatupoodide võrk ei suutnud – kui Võrus (Werro) F. R. Kreutzwaldi juhtimisel tegutsenud ladu mitte arvestada – võistelda isegi nende traditsiooniliste kirjanduselevitajatega ning pärast A. von Huecki surma (1842) jäi ettevõtmine soiku. Küllap oli põhjuseks seegi, et eesti lugejaskonnas ei olnud veel toimunud „lugemisrevolutsiooni“, üleminekut „intensiivselt“ lugemiselt „ekstensiivsele“, tekkimata olid raamatukogud ja lugemisseltsid, moodne eesti lugeja ei olnud veel sündinud. Vajadust valdavalt vaimuliku kirjasõna järele rahuldasid ahtramadki allikad.
Kõigi ÕESi raamatuladudes leidunud eestikeelsete trükiste ilmumisandmeid sisaldab D. H. Jürgensoni koostatud „Kirja-Kulutaja“, mis ilmus 1840. aastal anonüümselt ÕESi kulul. Selle esimese eesti raamatukataloogi (ja üldse esimese eesti ärikataloogi), millest on säilinud ainult üks eksemplar, juhatab sisse paarileheküljeline eessõna. ÕESi kavast sarnaste kataloogide väljaandmist järgnevatel aastatel aastal jätkata, raamatupoodide võrgu vähese edukuse tõttu asja ei saanud.
D. H. Jürgensoni rajatud ÕESi raamatukogu kujunes suurimaks ja vanema kirjasõna osas kõige täielikumaks eestikeelsete trükiste ja käsikirjade koguks 19. sajandil. ÕESi likvideerimisel 1950. aastal (selts taasasutati 1988) jagati mahukas raamatukogu (umbes 25 000 köidet ja 160 000 lk käsikirju) ENSV TA Keskraamatukogu (Tallinnas) ja Riikliku Kirjandusmuuseumi (Tartus) vahel (praegu asub kogu Tartu Ülikooli Raamatukogus ja Eesti Kirjandusmuuseumis).
ÕESi raamatukogu hoidjana alustas D. H. Jürgenson eestikeelse kirjasõna bibliograafia koostamist, mida jätkasid tema hilisemad ametivennad. See mahukas sedelnimestiku vormis töö pealkirjaga „Bibliotheca esthonica oder chronologisches Verzeichniss aller in ehstnischen Sprache und über die ehstnische Sprache im Druck erschienenen Schriften“, mille autoriteks on ajalises järgnevuses D. H. Jürgenson, C. E. Sachssendahl, H. E. Hartmann ja A. J. Schwabe, registreerib eestikeelseid ja eesti keelt käsitlevaid trükiseid ajavahemikus 1553–1865 (nimestik paikneb praegu EKMi käsikirjade osakonnas ÕESi fondi korraldamata osas). D. H. Jürgensoni panus hõlmab üle poole bibliograafia kogumahust (kuni 1840. aastani ilmunud trükised).
1872. aastal soikunud suurprojekti resultaadiks oli A. J. Schwabe poolt välja antud nimekiri „Chronologisches Verzeichniss aller in der Bibliothek der gelehrten estnischen Gesellschaft sich befindenden estnischen Druckschriftem“ (1867), mis sisaldab 1395 raamatu pealkirju. D. H. Jürgenson ei alustanud oma tööd tühjalt kohalt, ettevõtmise hakatuse peajooned oli andnud Johann Heinrich Rosenplänteri „Bibliotheca esthonicast“ 1827. aastal Karl Gottlob Sonntag`ile tehtud väljavõte; J. H. Rosenplänteri teos pakkus eeskuju ka hilisemate kirjete tegemisel.
Muide, esimene läti kirjanduse bibliograafia, „Chronologischer Conspect der Lettischen Literatur von 1587 bis 1830“, oli ilmunud trükist juba 1831. aastal Carl Eduard von Napiersky ja Karl Gottlob Sonntagi sulest. Soome kirjanduse esimese nimestiku avaldas Carl Niclas Keckman juba 1821. aastal pealkirja all „Förteckning a härtills vetterligen tryckta Finska skrifter“.
Kirjandusloolane
1841. aasta aprillis pidas D. H. Jürgenson ÕESis ettekande, milles ta tegi esimesena katset eesti kirjanduse arengut (aastani 1715) süstemaatiliselt käsitleda. Koos hilisemat perioodi hõlmava osaga avaldati ettekanne pärast autori surma aastatel 1843–44 Tartus ÕESi toimetistes 1. köite 2. ja 3. vihikus pealkirja all „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“. Tegemist on D. H. Jürgensoni tuntuima teosega ning eesti kirjanduslugude ühe alustekstiga. Ehkki ÕESis tuli mitut puhku jutuks mõte üllitada ettekanne ka separaattrüki kujul, niikaugele ei jõutud.
D. H. Jürgensoni valdavas osas konspektiivne, ent olemasolevaid allikmaterjali samahästi kui ammendav kirjanduslugu on eesti kirjandushistoriograafias põhjapaneva tähendusega. Seda saksakeelset teost on nimetatud „vundamendiks“, millele rajati hiljem juba eestikeelne kirjanduslugu (T. Liiv).
Teoses „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“ määratletakse kirjanduse mõiste suuresti lingvistiliselt, samastades selle eesti keeles paberile pandud mis tahes tekstide kogumiga, n-ö „kirjasõnaga“. Nii kuulutatakse eesti kirjanduse ajalooks kõigi eestikeelsete raamatute ajalugu. Sellises väga avaras käsituses muutuvad eesti kirjanduse osaks muuhulgas ka eestikeelsed tsitaatsõnad ja fraasid Läti Henriku, Thomas Hjärne, Christian Kelch`i jt kroonikatest jms. Tähelepanu väärib, et suulist kirjandust (rahvaluulet) D. H. Jürgenson eesti kirjanduse osaks ei loe, pannes sellega aluse eesti kirjandusloo kirikuloolisele käsitlusviisile, mida on järginud hiljem mh Karl August Hermann ja Gustav Suits. Muukeelsed Baltimaadel sündinud ja Baltimaadega seotud kirjutised D. H. Jürgensonile kirjandusloo põhitekstidena huvi ei paku.
D. H. Jürgensoni käsitluses jaguneb eesti kirjanduslugu neljaks ajajärguks: 1) 1200–1630 (Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahlini), 2) 1630–1715 (Uue Testamendi põhjaeestikeelse tõlkeni), 3) 1715–1817 (Otto Wilhelm Masing`ini), 4) 1817–40 (autori kaasajani). See filoloogilis-raamatuloolisele alusele toetuv periodiseering on pioneeritöö ning võetud väheste muudatustega üle ka hilisemate kirjanduslugude poolt (K. A. Hermann, Mihkel Kampmaa). Kohati läheneb D. H. Jürgensoni käsitlus bibliograafiale, ent tuleb arvestada, et 19. sajandi esimesel poolel ei olnud bibliograafia, raamatulugu ning keele- ja kirjandusteadus üksteisest veel selgepiiriliselt eraldatud (R. Neithal).
Kõige põhjalikum ja iseseisvam käsitlus pakutakse viimasest, neljandast ajajärgust. Selle perioodi kirjameestest pälvib ülimalt soodsa hinnangu O. W. Masing, teise keskse autorina tõstetakse esile J. H. Rosenplänterit. Väljapaistvate rahvakeele tundjatena märgitakse ära ka Peter von Manteuffel ja F. R. Kreutzwald. „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“ konstrueeris eesti kirjanduse kaanoni, mis on mõningate muutustega vastu pidanud tänini.
D. H. Jürgensoni lähenemisviisi eesti kirjandusloole on nimetatud filoloogilis-bibliograafilis-kultuurilooliseks meetodiks, mis on jäänud laias laastus aluseks ka teistele eesti kirjanduslugudele. D. H. Jürgensoni käsitluses leiduvale valdavalt keelelisele ja kirjaviisilisele analüüsile on lisanud hilisemad käsitlused eelkõige üksnes kirjandusteoreetilise ja esteetilise aspekti (R. Neithal).
„Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur“ on esimene trükis avaldatud eesti kirjanduslugu, mis leidis eestikeelse kirjasõna märkimisväärseima käsitlusena kasutust kuni 19. sajandi lõpuni. See oli peamiseks eeltööks, millele võis toetuda soome professor A. E. Ahlqvist oma 1855. aastal ilmunud ülevaate „Viron nykyisemmästä kirjallisuudesta“ koostamisel. (Esimeseks eestikeelseks eesti kirjanduse ajalooks oli Juhan Kunderi 1890. aastal ilmunud „Eesti kirjandus koolile ja kodule“, milles eesti kirjandus algab juba rahvalauluga).
Muide, läti kirjanduse süstemaatilise käsitluseni oli jõutud juba veerandsada aastat varem: 1812. aastal ilmus Miitavis pegagoog Ulrich Ernst Zimmermanni „Versuch einer Geschichte der lettischen Literatur“, mis on D. H. Jürgensoni paarikümmet lehekülge sisaldava konspektiga võrreldes kaunis mahukas teos (136 lk).
Umbes ühel ajal D. H. Jürgensoni eesti kirjanduslooga ilmus Leipzigis trükist germanisti Georg Gottfried Gervinus`e mõjukas saksa kirjanduslugu „Die Geschichte der poetischen Nationalliteratur der Deutschen“ (5 köidet, 1835-42), mis tähendas seniste saksa kirjanduslugude taustal uut teaduslikku kvaliteeti. „Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur`ile“ on siiski võrreldamatult lähedasem 1827. aastal Leipzigis trükivalgust näinud „Grundriss der Geschichte der deutschen Nationalliteratur“ August Kobersteini sulest, tihe ja ennekõike välistele andmetele keskenduv teos, mis kujunes Saksamaal populaarseks käsiraamatuks.
Keeleuurija
D. H. Jürgensoni kui keeleuurija peamiseks väljundiks kujunesid eeltööd eesti-saksa sõnaraamatu koostamiseks. Sõnaraamatu mõtte oli ta algatanud juba 1838. aasta detsembris ÕESi koosolekul. Ettekandest „Vorschlag, betreffend die Herausgabe eines vollständigen Esthnisch-Deutschen Wörterbuchs“, mille ta 1839. aasta jaanuaris ÕESis pidas (tekst ilmus 20. septembril 1839 ka ajalehe „Das Inland“, 38. numbris), kujunes ÕESi keelelise tegevuse esialgne programm.
D. H. Jürgensoni sooviks oli koostada „võimalikult täielik kriitiline eesti-saksa sõnaraamat“, kahte põhimurret hõlmav võimalikult laiahaardeline „thesaurus linguae esthonicae“. Sellest pidi saama ÕESi liikmete kollektiivne ettevõtmine – eeltööde vähesuse, kirjasõna nappuse ja kahe põhimurde olemasolu tõttu ei pidanud D. H. Jürgenson niisugust formaati teose koostamist ühele inimesele jõukohaseks. 1841. aastal oli sõnastiku koostamine seltsi peamiseid ülesandeid. Ometi ei tahtnud töö vedu võtta ja takerdus ilmselt just eelkõige D. H. Jürgensoni varase surma tõttu. Alles 1869. aastal Peterburis trükivalgust näinud „Ehstnisch-deutsches Wörterbuch“, mille koostaja akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (samuti ÕESi liige) oli alustanud tööd 1860. aastal, kasutades ära ka ÕESi kogud, võis vastata D. H. Jürgensoni ideaalile.
D. H. Jürgenson pidas soovitavaks eesti põhimurrete teineteisele lähenemist ning nägi tulevikku ühiskeelel. Ühise kirjakeele sündi pidi sõnaraamatu valmimine kiirendama.
Oma sõnavarakogude suurendamiseks kavandas D. H. Jürgenson 1841. aasta suveks rännakut, mis pidi osalt jalgsimatkana viima ta Tartust läbi Viljandi (Fellin), Pärnu, Lihula (Leal), Haapsalu (Hapsal) Tallinnasse: „Tahan mööda maad hulkuda, rahva keelt ja eluviisi täiem[ini] tundma õppida“. Plaanist ei saanud D. H. Jürgensoni varase surma tõttu siiski asja.
D. H. Jürgenson kuulus ÕESi komisjoni, kelle ülesandeks oli kindlaks määrata eesti keele ortograafia. Lisaks vaatles ta ÕESis sõnade muutmise küsimust ning tegeles vähesel määral ka liivi keelega (1839. aastal suvel viibis Uus-Salatsis (Svētciems, Neu-Salis) koos Tartu ülikooli maailma- ja vene ajaloo professori F. Krusega ka ekspeditsioonil).
Muide, D. H. Jürgensoni ettekandele „Ueber die Entstehung der beiden Hauptdialecte der Esthnischen Sprache“ (1839) toetub F. R. Faehlmanni kui Tartu ülikooli eesti keele lektori ülikooliloeng „Über die Dialecte in der estnischen Sprache“ (kirja pandud tõenäoliselt 1842). Just D. H. Jürgensoni peeti enne F. R. Faehlmanni ÕESis keele alal suurimaks autoriteediks.
Eesti keele lektor
Pärast J. S. Boubrigi ametist loobumist valis Tartu ülikooli nõukogu 1837. aasta hilissügisel (vkj 02.11.1837) eesti keele lektori kohale D. H. Jürgensoni, kes töötas selles ametis kuni oma surmani. Tema konkurendiks selle koha taotlemisel oli Tartu Maarja eesti koguduse pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe, keda olevat oma järglasena soovinud näha J. S. Boubrig. Kandidaatidel nähtavasti isiklikku vastuolu polnud, sest aasta hiljem valiti C. H. C. Gehewe ÕESi esimeseks presidendiks, D. H. Jürgensonist sai seltsi sekretär.
Tartu ülikooli viienda eesti keele lektorina oli D. H. Jürgenson esimene eesti päritolu inimene sellel ametikohal. Ta oli oma põhitöölt ka esimene pedagoog (kõik tema eelkäijad olid olnud vaimulikud). D. H. Jürgenson luges eesti keele loenguid 1838. aasta kevadsemestrist kuni 1841. aasta kevadsemestrini, kokku seitse semestrit. Nagu eelkäijadki, tugines ta keeleõpetuses August Wilhelm Hupeli grammatikale „Ehstnische Sprachlehre für die beyden Hauptdialekte“ (Mitau, 1818), kuid kasutas näitliku materjalina ka O. W. Masingi väljaannet „Marahwa Näddala-Leht“. Säilinud käsikirja „Zur ehstnischen Grammatik, reval-ehstnischen Dialects“ on R. Põldmäe pidanud tema keelekursuse materjaliks. Lõpuks väärib tähelepanu asjaolu, et esmakordselt leidis D. H. Jürgensoni loengutes (1841. a. kevadsemestril) käsitlemist eesti kirjanduse ajalugu. Põhjalikult on D. H. Jürgensoni lektoritegevust käsitlenud V.-L. Kingisepp.
Teostamata kavad
Pärast D. H. Jürgensoni surma läksid tema säilinud käsikirjalised materjalid üle ÕESi valdusse. Mõndagi oli jäänud käsikirja, palju oli jäänud lõpetamata. Nii näiteks oli saanud trükivalmis kirjamustrite kogu (Schreibevorschrift), teoksil olid eesti rahvakoolide õpetajatele määratud õpikud „Arwamisse allustus“ (lõpetatud) ning „Lühhike õppetus kuida kirjotamist kolis peab õppetadama“ (lõpetamata). Ja ehkki D. H. Jürgenson kuulus J. S. Boubrigi, F. R. Faehlmanni ja N. D. H. Mühlberg`i kõrval ka ÕESis 1841. aasta märtsi istungil plaanitud eestikeelse lugemiku toimetajate hulka, koolikirjanikku temast varase surma tõttu siiski ei saanud.
Teostamata jäi ka kavatsus kirjutada ÕESi toimetatud kalendri „Tarto- ja Wõrroma Kalender ehk Täht-ramat 1842 ajastaja päle …“ lisa jaoks kahe talupoja vestlus eestlaste elujärje üle, eesmärgiga ärgitada eesti talupoega mõtlema endast kui kodanikust.
Säilinud käsikirjalistest keelealastest materjalidest on V.-L. Kingisepp põhjalikult vaadelnud mahukat saksakeelset eesti keele õpetust „Formenlehre der ehstnischen Sprache“ (J. S. Boubrigi käekirjaga pealkirjastatud „Zur ehstnischen Grammatik, reval-ehstnischen Dialects. Vom verstorbenen Lector Jürgenson. 1841“). Oletatavasti on tegemist usuteaduskonna üliõpilaste tarvis koostatud eesti keele kursuse materjalidega, võib-olla loengukonspektiga, mis, olles küll viimistlemata, annab hea ettekujutuse D. H. Jürgensoni keelevaadetest ning kajastab laiemalt keeleuurimise omaaegset taset.
Lõpetuseks
Dietrich Heinrich Jürgensonil, mõnegi eesti rahvusteaduse sünni juures viibinud mehel, on teeneid ka eesti rahvusliku algupärase ilukirjanduse rajaja F. R. Kreutzwaldi kujunemisel eesti kirjanikuks. Just D. H. Jürgenson oli see, kes õhutas aastatel 1838–39 kõhklevat Võru arsti J. H. D. Zschokke rahvaraamatut „Die Brannteweinpest“ eestindama. Tema oli ka see, kes kohendas F. R. Kreutzwaldi rahvaraamatudebüüdi „Wina-katk“ (1840) käsikirja keeleliselt ja toimetas selle trükki. Tema soovitusel eestindas F. R. Kreutzwald ka Rudolf Z. Beckeri raamatu „Noth- und Hülfs-Büchlein für Bauersleute oder lehrreiche Freuden- und Trauer-Geschichte des Dorfs Mildheim“ (1788) (Kreutzwaldi tõlge pealkirjaga „Häda- ja Abi-raamatukene, ehk Lahearu küla õpetlik Rõõmu ja kurvastuse juttustus : Esimene jagu“ ilmus trükist alles 1862. aastal) ja alustas J. H. Zschokke rahvaraamatu „Das Goldmacherdorf” tõlkimist. Tema kaudu jõudis lõpuks trükki ka F. R. Kreutzwaldi noorpõlves tehtud tõlge „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“ (Tarto, 1842) G. O. Marbachi teosest „Geschichte von der heiligen Pfalzgräfin Genoveva“ (1838). Tegemist oli juba kolmanda Jenoveva-lugude eestindusega.
D. H. Jürgensoni teened eesti rahvusteaduste hakatusel on ilmselt sootuks suuremad, kui tema suuresti vaikne ja varjus olev isik eesti kirjandusloo käilakujude F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi kõrval tagantjärele esmapilgul arvata lubaks. Temas on nähtud ka rahvusliku kõrgärkamisaja aateliste suurmeeste eelkäijat (R. Neithal).
Nii või teisiti kuulub D. H. Jürgensonile, keda on tavatsetud kirjeldada kui sihikindlat, kohusetundlikku, visa ja tegusat töömeest, esimese „süsteemse ja neutraalse“ (K. Habicht) eesti kirjandusloo autorina eesti kirjandus- ja kultuuriloos kindel koht.
Vahur Aabrams
![Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur [2]](./files/tekst/426/detail/thumb/17910-17958.jpg "Kurze Geschichte der ehstnischen Literatur [2]")
