Eluloolisi pidepunkte
Käsu Hansu umbkaudse sünniajana on oletatud aastat 1665 (August Annisti hinnangul ajavahemikku 1665–1670). Tema eluloost on andmeid õige napilt. Tõenäoliselt sündis ta Käsu talus, mis asus Teilma (Theilma) külas Ulila (Ullila) vallas Puhja (Kawelecht) kihelkonnas (praegu Puhja vallas) Tartumaal (Liivimaal). Arvatavasti oli Hansu isa nimeks Peep (Pebo) – või hoopis Märt. Ema nimi on teadmata.
Midagi kindlat pole teada ka Käsu Hansu hariduse kohta. Tagasivaates tema tegevusele Puhja köstri ametis on teda iseloomustatud kui „koolitamata, aga vilunud ning tarka, koguduse poolt lugupeetud meest“, kuid on siiski oletatud, et Käsu Hans, kes köstritöö kõrval oli tegev ka koolmeistrina, oli kuulunud oma nooruses nende ligi saja kuuekümne külapoisi hulka, kes õppisid Bengt Gottfried Forseliuse seminaris, mis tegutses aastatel 1684–1688 Tartu (Dorpat) lähistel asunud Piiskopi mõisas (Bischofshof). Nii et võib-olla oli Käsu Hans Forseliuse kasvandik. Sellisel juhul sai ta olla õppinud parimal juhul kaks aastat, sest nii pikk oli seminarikursus. Igal juhul kuulus Käsu Hans eesti külaharitlaste varaseimasse kihti.
Käsu Hansu mõnesugusele süsteemsele haridusele osutab igatahes korralik, suuresti Forseliuse õigekirjareformile tuginev ortograafia tema tekstides, nagu ka võõrsõnade esinemine (Tyran, Prowesri, Aszesri, Margret Päiwal, Reval, Pernau jt) tema kuulsas 1708. aastal sündinud kaebelaulus „Oh! ma waene Tarto Liin ...“ – teoses, millega ta jäädvustas end eesti kirjanduse ajalukku.
Kindel on igatahes, et Käsu Hans töötas Puhjas (Kawelecht) aastatel 1701–1708 köstri ja kooliõpetaja ametis. Sellesse aega mahub ka tema osavõtt Puhja talupoegade vastuhakust Rootsi sõjaväe moonarekvireerijatele 1703. aasta algul – Põhjasõja-aegne episood, mida dokumenteeriva protokolli ärakiri avastati alles 1965. aastal. Ehkki ärakiri pole säilinud tervikuna, võib öelda, Käsu Hans mängis nii talupoegade vastuhakule õhutamises kui ka sõjaväele heina nõudmas käinud sõduritega peetud löömingus, mis toimus oletatavasti köstrimaja juures, kohaliku pastori Könik Köniksoni kõrval juhtivat või igatahes silmapaistvat rolli.
Et pole teada, kas Käsu Hans ja Märdi Hans – viimast nime kandis Puhjas tõendatavasti 1710. aastast peale töötanud köster – olid üks ja seesama isik, siis ei saa ka kindlalt öelda, milline oli Käsu Hansu surmaaeg. Kui tegemist oli ühe ja sama isikuga, siis suri ta tõenäoliselt umbes 1734. aastal või veidi pärast seda, sest just 1734. aastal sai köstriks Märdi Hansu poeg Samuel Klokkar. Kui tegemist oli aga üksnes nimekaimudega, siis suri Käsu Hans oletatavasti juba umbes 1715. aastal – veel suhteliselt noores eas, võib-olla mõne haiguse või õnnetuse läbi.
Üks Hans või kaks Hansu
Kirjandusloolaste hinnangud on läinud kahe Hansu küsimuses lahku. Aarne Vinkel on pidanud tõenäolisemaks, et tegemist oli kahe erineva inimestega, August Annist seevastu on leidnud, et Hansude identsus on „vähemalt niisama tõenäoline kui vastaspoolnegi oletus“. Ka Käsu Hansu esimene põhjalik käsitleja Friedrich Bienemann juunior, kelle 1902. aastal avaldatud uurimistulemusi pole hiljem suudetud olulisel määral täiendada, on pidanud Käsu Hansu ja Märdi Hansu identsust tõenäoliseks.
Hansu-nimeliste Puhja köstrite identsusest on lähtunud lõpuks ka Friedebert Tuglas novellis „Käsu Hansu noorus“ (1942; ilmus trükist 1966) ja Herbert Salu romaanis „Surmatrummid ja pajupill“ (1953). Tuglas, kes laseb Hansul sündida 1670. aasta tuhkapäeval (s.o kolmapäevasel päeval, kohe pärast vastlapäeva), seletab Märdi Hansu nimekuju sellega, et Hans kasvanud pärast vanemate varast surma isavenna Käsu Märdi juures, kes olnud Soova (nüüdse Annikoru) mölder. Salu romaanis on Märt aga Hansu isaks. Salu kujutluses on Hans sündinud 1674. aasta andresepäeval.
Mõlemal juhul on tegemist muidugi kirjanike licentia poetica’ga, kuid tuleb nentida, et Käsu Hansu ja Märdi Hansu identsus või mitte-identsus ongi senise allikate seisu juures enam-vähem usu küsimus – umbes niisamuti nagu seegi, kas rohkem kui sajand varem elanud krooniku ja Tallinna (Reval) pastori Balthasar Russowi isaks oli ikka (eesti päritolu) voorimees Simon Rissa, nii nagu ajaloolase Paul Johanseni hüpoteesi toel on oma romaanis „Kolme katku vahel“ (1970–1980) eeldanud Jaan Kross, või mitte. Käsu Hansu ja Märdi Hansu identsusele igatahes midagi otseselt vastu ei räägi. Identsuse poolt kõneleb aga mõningaid, kui kasutada Krossilt laenatud mõistet, „tõenäosustavaid fakte“: Hansude psühholoogiline sarnasus (teatav isepäisus), ühine sünnikoht (Ulila vald, oletatud on ka tihedaid perekondlikke sidemeid Soova külaga ja sealse veskiga), eristamatus hilisemates mälestusteadetes ja Puhja kirikuraamatu kui peamise biograafilist infot pakkuva allika lünklikkus Põhjasõja ajal. Probleemi lahenduseks on August Annist pakkunud välja ka hüpoteesi, et Märdi Hans võis olla Käsu Hansu poeg.
Selle identiteedisegaduse tõttu pole võimalik midagi kindlat väita ka Käsu Hansu abielu ja laste kohta. Eeldusel, et Märdi Hans oli lihtsalt Käsu Hansu hilisem nimekuju, milles Märt viitab võib-olla isanimele (ja terviklikuks nimekujuks oli ehk Käsu Märdi Hans), võib öelda, et tal oli oma naise Madlega kolm last: poeg Samuel, kes ristiti 1717. aastal, ja tütred Margreth ning Ewa, kes sündisid oletatavasti aastate 1700 ja 1713 vahel. Lisaks kasvas peres kasupoeg Jahn (Johann), kes oli sündinud arvatavasti 1700. aasta paiku (ristitud 1714. aastal).
Puhja köstrina töötas nii poeg Samuel (1734. aastast), kes kandis nüüd perekonnanime Klokkar (sellele küllap aluseks olnud sõna klockare tähendabki rootsi keeles köstrit – tervelt kolm Puhja pastorit olid 17. ja 18. sajandi vahetusel järgemööda rootslased), kui ka tema poeg, seega siis Käsu Hansu oletatav pojapoeg Martin (Märt) Philipp Klokkar (1766. aastast, kohe pärast isa surma). Mäletamist mööda olevat Käsu Hansu perekond pidanud Puhjas köstri ja koolmeistri ametit ühtekokku tervelt viies põlvkonnas. Köstripere seejuures saksastus: juba Samuel Klokkar kanti surma järel saksa koguduse registrisse.
Elu Puhjas köstri ja koolmeistrina
Suure osa Põhjasõja ajast oli Puhja kogudus ilma pastorita. 1700. aastal Puhjas ametisse asunud Könik Könikson oli 1705. aastal läinud Pärnusse (Pernau) sõjapakku ja uue pastori (Erik Candelini) said Puhja talupojad alles 1716. aastal. Vahepealsel ajal käis puhjalastele armulauda jagamas kirikhärrasid naaberkogudusest vaid aeg-ajalt (näiteks 1712. aastal Moskva pagendusest Liivimaale tagasi saabunud Johann Arens – vaimulikuhariduseta ja pisut skandaalse taustaga mees, kes teenis kodumaal esimeses järjekorras Tartu ja Nõo (Nüggen) kogudusi).
Nende üheteistkümne aasta jooksul pidi kiriku ja koguduse asjadega tegelemine olema Puhjas paratamatult suuresti köstri õlgadel. Eeldusel, et Käsu Hans seal tõepoolest kõigil neil aastatel köstrina töötas, pidi ta eneseteadvus kahtlemata tõusma – ja sellega seletuks ehk ka hilisema Puhja pastori Martin Johann Rothi (Puhjas aastast 1721) nurin selle üle, et köster on ilma tema loata viinud läbi ristimisi, seega harrastanud „isetegevust“. Säilinud kiri, mille Käsu Hans 14. veebruaril 1706 sõjapaos viibivale Puhja pastorile Köniksonile, tõenäoliselt oma eakaaslasele, Pärnusse kirjutas, jätab autorist samuti mulje kui hakkajast mehest, kes korraldab sõja ajal nii koguduse asju (kehutab koguduse liikmed ankrutäie armulauaveini ostmiseks rahad kokku panema ja kavatseb sellele ise Pärnusse järele minna – hoopis lähemal asuvast Tartust polnud veini hankimine Vene okupatsiooni tõttu ilmselt mõeldav) kui ka muretseb näiteks kirikumõisa viljapuuaia käekäigu pärast.
Käsu Hans pidas Puhja köstrina ka kooli. Et sel ajal Puhjas koolimaja ei olnud (ja veel 1750. aastal oli Puhja koolimajaks vana väikese kambriga ait), siis pidid koolitunnid toimuma köstri enda pool. August Annist on oletanud, et Käsu Hans töötas Puhjas võib-olla juba 1688. aastast peale, olles ametisse astudes veel väga noor. Sellisel juhul võis ta olla seoses tööga kokku puutunud ka mõne tolleaegse eesti kirjanduse suurkujuga, kindlasti Adrian Virginiusega, kes töötas Puhjas aastatel 1686–1694 pastorina.
Kaebelaul
Eesti kirjanduslukku on Käsu Hans läinud ühe teosega. Selleks on 32 stroofist ja 256 värsist koosnev lõunaeestikeelne (tartumurdeline) kaebelaul (nutulaul, ikulaul) „Oh! ma waene Tarto Liin ...“, milles personifitseeritud Tartu, kellega autor samastub, kaebab oma kurba saatust Põhjasõjas: kõigi linnakodanike küüditamist Venemaale ja linna täielikku hävitamist Vene vägede poolt, vastandades sellele Tartu sõjaeelset toredust ja jõukust, aga ka kõrkust ja teisi patte, mis olevatki viimaks Jumala karistusena selle laushävingu põhjustanud.
Kaebelaulu lõpuosas on manitsetud Tallinnat, Pärnut ja Riiat (Riga) toimunust õppust võtma, et mitte sama trööstitult („Kiwwi Unnik ma olle siin ...“) lõpetada. Pöördumises teiste Liivimaa linnade poole, keda nimetatakse vendadeks („Oh! Olless mul se ön weel,/ Kui teil' om, mo Welli nüüd ...“), avaldub autori patriootlik hoiak. Eestlasest maaelaniku autorsuse fakt osutab teose ajendiks olnud sündmuse erakordsusele – Tartu traagiline saatus ei jätnud Liivimaal ükskõikseks küllap kedagi. August Annist on aimanud tekstis seisusteülese saatusühtsuse tajumist Liivimaal valitsenud siseülekohtu kiuste.
Kaebelaulus on jäädvustatud ka Tartu hävingu täpne kuupäev: „Anno Tuhhat seitse Sadda/ Päle Kattessa sündi sedda,/ Ötse Margret Päival siin/ Sai ma hukka Tarto-Liin.“ Tõepoolest, just 12. juunil 1708. aastal, maretipäeval, alustasidki Vene väed eelnevalt juba inimestest tühjendatud linna süstemaatilist õhkimist ja põletamist, millega jõuti lõpule 17. juunil. Selles 28. stroofis seisvas dateeringus on nähtud Käsu Hansu kroonikulikku taotlust.
Kaebelaul valmis ilmselt 1708. aastal, kuid jõudis esmakordselt trükki alles ligemale kakssada aastat hiljem – 1902. aastal. Teose originaal oli selleks ajaks juba kaotsi läinud, tekst ringles käsikirjaliste ärakirjadena ja vähemal määral mitmete (lühemate) teisendite kujul ka suuliselt. Kaebelaulust on säilinud kaheksa käsikirja.
Kaebelaulu tuntuim, kanooniline tekstikuju põhineb teadaolevalt vanimal ja usaldusväärseimaks peetaval ärakirjal, mis on pärit Tartu Jaani kiriku meetrikaraamatust. Selle on kirja pannud Johann Heinrich Grotjan, kes oli 1708. aasta küüditamiseni Tartu Jaani kiriku diakon ja kes oli ühtlasi esimene tartlane, kellele anti Liivimaa uute valitsejate poolt luba pagulusest Tartusse tagasi asuda. Kodulinna tagasi jõudis Grotjan 1714. aasta suvel ja samal aastal valmis ka tema ärakiri Käsu Hansu teosest. Tartus pidi Grotjan viibima vaid lühikest aega, sest leidmata laastatud linnast teenistust ja elukohta, siirdus ta juba samal aastal Otepääle (Odenpäh). Pole teada, kas Grotjani ärakiri on tehtud Käsu Hansu originaali või mõne teise ärakirja järgi ja on viimasel juhul koopia ... koopia.
Käsu Hansu valdavalt neljajalgset trohheust värsimõõduna kasutava lõppriimilise kaebelaulu võimalike kirjanduslike eeskujudena on eriti nimetatud tartumurdelist lauluraamatut (kui vormilist eeskuju lisaks tõenäoliselt osalisele toetumisele rahvaluule poeetikale – näiteks teoses esinevate algriimisugemete tõttu) ja Flavius Josephuse lugu Jeruusalemma linna hävitamisest (näiteks aastatel 1690–1691. aastal Riias ilmunud tartumurdelise kiriku-käsiraamatu kaudu, mille üheks osaks oli ka „Jerusalemmi Lina hirmolinne Ärrähäetus“ ja mille tõlkijateks olid Andreas ja Adrian Virginius). Lisaks sellele on oletatud saksa 30-aastase sõja luule ja kohapeal tekkinud Põhjasõja-ainelisi saksakeelsete laulude mõju eeldusel, et Käsu Hans oskas saksa keelt (Aarne Vinkel).
Käsu Hansu kaebelaul on paigutatav kaasaegse eestikeelse juhuluule traditsiooni, temas on leitud sarnasust matuselauludega (Cornelius Hasselblatt), aga ka kroonikalikkust (August Annist nimetab teost lausa „riimkroonikaks“). Seejuures on ilmselt tegemist ainsa rahvani ulatunud teosega 17. sajandi ja 18. sajandi esimese veerandil sündinud eestikeelses juhuluules. Friedrich Bienemann juunior on Käsu Hansu nimetanud koguni „rahvapoeediks“ (Volkspoet).
Keeleliselt on kaebelaul omas ajas suhteliselt väga heal tasemel, kirikulauludega võrreldes ka rahvalikum. Muist keelekonarusi seletub tõenäoliselt ärakirja autori, Saksamaalt pärit ja seal ka hariduse saanud Grotjani eesti keele oskusega, mis sai vaevalt olla laitmatu. August Annist on üritanud ärakirjaeelset originaalversiooni lausa rekonstrueerida, puhastades Grotjani ärakirja oletatavatest võõrmõjudest ja esitades „õigema“ teksti, mis vastavat tema hinnangul paremini Käsu Hansu oskustele ja kavatsustele (see tekst ilmus trükist 1993. aastal ajakirjas Akadeemia).
Villem Reimani 1894. aastal avaldatud artiklist peale on Käsu Hansu puhul kasutatud enamasti püsiepiteedina määratlust „esimene eesti soost kirjanik/luuletaja“, mida tuleb pärast Balthasar Russowi eestlaseks kirjutamist Jaan Krossi poolt romaanis „Kolme katku vahel“ ja oma keskalamsaksakeelse kroonikaga eesti (või Eesti) kirjandusse lülitumist pidada õigupoolest ju iganenuks ja eksitavaks. Ent Käsu Hansu pidamine esimeseks teadaolevaks eesti soost ja ühtlasi eesti keeles kirjutanud kirjameheks on igal juhul põhjendatud.
Kaebelaulu 1902. aastal ilmunud esitrükk „Kässo Hans' Klaglied über die Verstörung der Stadt Dörpt“ ilmus koos saksakeelse rööptõlkega, mille oli Õpetatud Eesti Seltsi liikme magister Korolli 1856. aasta tõlke põhjal teinud ajaloolane ja toimetaja Friedrich Bienemann juunior, kasutades seejuures koolikirjanik Jaan Nebokati abi. Käsu Hansu kaebelaulule kui Põhjasõjas Tartut tabanud hävingut käsitlevale tekstile pole Baltimaade saksakeelsest kirjandusest midagi võrreldavat kõrvale panna.
Baltimaade nn katastroofikirjanduse kontekstis aga seisab Puhja köstri kaebelaul ühes reas näiteks Tartu Jaani kiriku eesti koguduse kaplani Timann Brakeli dramaatilise värssdialoogiga „Christlich Gesprech von der grawsamen Zerstörung in Lifland“ („Kristlik vestlus Liivimaal sündinud julmast hävitustööst“, 1579), mis käsitleb Liivi sõjas toimunut, või samuti tartlase Jacob Michael Reinhold Lenzi raamatudebüüdiga – eepilise luuletsükliga „Die Landplagen“ („Maa nuhtlused“, 1769), mis on saanud muu hulgas inspiratsiooni Tartut 18. sajandil tabanud hädadest (kuueosaline teos käsitleb sõda, näljahäda, katku, kahjutuld, üleujutust ja ka, küllap 1755. aasta Lissaboni katastroofi ajel, maavärinat). Ehkki J. M. R. Lenz oli Tartu Jaani kiriku pastori (Christian David Lenzi) poeg, võib selle üle, kas ta oli ehk tuttav ka J. H. Grotjani poolt mõnikümmend aastat varem tehtud ärakirjaga Käsu Hansu kaebelaulust oma kodukiriku meetrikaraamatus, ainult spekuleerida. Nii Lenzi kui ka Käsu Hansu teose puhul torkab silma olustikukirjelduste realistlikkus, „elulähedust“, mis võib olla osalt välja kasvanud vahetust isiklikust kogemusest ja mis pürgib sõltumatusele tekstides valdavast kristlik-moralistlikust tendentsist – nimetatud kolm teost tõlgendavad õitsva kultuuri hävingut Jumala karistusena.
Lõpetuseks
Poliitiline laetuse, s.o „venevastasuse“ tõttu ilmus Käsu Hansu kaebelaulust 20. sajandil uustrükke suhteliselt harva. Teine maailmasõda oma uute Tartut tabanud purustustega muutis teose küll aktuaalseks (just sõja ajal ja vahetult pärast seda tegelesid Käsu Hansu ja tema kaebelauluga ilukirjanduslikult ka Friedebert Tuglas ja Herbert Salu), kuid Nõukogude okupatsiooni ajal jõudis see esimene väljapaistev eestikeelne kunstluuletus kui „ideoloogiliselt kahtlane“ trükki parimal juhul üksnes tugevasti kärbitud kujul – esmakordselt 1955. aastal ilmunud „Eesti luule antoloogias“. Pärast Teist maailmasõda trükiti kaebelaulu täielik tekst esimest korda ära alles 1988. aastal – Laulva revolutsiooni ajal Eesti Muinsuskaitse Seltsi brošüüris. Laiema avalikkuse ette jõudis teos tervikuna aasta hiljem eesti luule antoloogias „Sõnarine“. Omakorda aasta hiljem ilmus trükist ka kaebelaulu venekeelne tõlge (Антология эстонской поэзии: 1637–1987 г.). Selle aluseks oli aga 1967. aasta eesti luule antoloogia redaktsioon, millest oli välja jäetud kolmteist stroofi.
Vahur Aabrams
