Eluloolist
Lapsepõlvest
Krahv Peter August Friedrich Manteuffel sündis 19. (30.) jaanuaril 1768. aastal Tallinnas (Reval), põlvnedes balti põlisaadlike Zoege von Manteuffelite perekonna Eestimaa harust. Tema isale, Vene ooberstleitnandile krahv Karl Reinhold Manteuffelile (1726?–79), kuulus Eestimaal terve rida mõisaid: Palvere (Pallfer), Kiltsi (Schloss Ass) ja Aavere (Afer). P. von Manteuffeli ema Helene (snd von Uexküll) (abiellus 1762, srn 1772) kaudu, kellele kuulus Vana-Vigala rüütlimõis (Schloss Fickel) Eestimaal, oli siirdunud Manteuffelite valdusse ka Kose (Kosch) kihelkonnas Harjumaal asuv Ravila (Mecks) mõis. Suurema osa oma elust just Ravilas veetnud P. von Manteuffel võis täismehe-eas pidada enda omaks kümmekonda Eestimaa mõisa ja karjamõisa.
Pere ainus poeg P. von Manteuffel, kellel oli noorem ja vanem õde, kaotas ema 4-ndal ja isa 11-ndal eluaastal. Aasta hiljem (1780) suri ka isapoolne vanaema Margaretha Elisabeth (snd von Güntersberg). On selgusetu, kus noor krahv pärast orvuks jäämist kasvas. Isapoolne vanaisa Gotthard Johann Zoege von Manteuffel, omaaegne Eestimaa maanõunik ja ajuti koguni asekuberner, oli surnud juba viis aastat enne Peteri sündi (1763). Emapoolne vanaisa Bernd Johann von Uexküll (Vana-Vigalast) oli surnud 1761. aastal, emapoolne vanaema Renata Helene (snd von Budberg) veelgi varem (1758). Kui eeldada, et orvuks jäänud noor krahv sirgus vanavanemate käe all, sai tema kasvatajaks olla ainult Anna Louise von Uexküll (snd von Gruenewaldt) (srn 1790), naine, kellega vanaisa Bernd Johann von Uexküll oli jõudnud veel enne oma surma abielluda.
P. von Manteuffeli lapsepõlve on kirjeldatud tormakana, mängu- ja tantsuküllasena, tema noorusiga on peetud rikkaks seikluste ja armastuse poolest. Nähtavasti sai poiss kasvatuse ajastule ja Baltimaade aadlimajadele tüüpilisel moel koduõpetajate käe all. Midagi täpsemat selle kohta siiski teada ei ole.
Grand Tour Lääne- ja Lõuna-Euroopas
Elamusterohke punkti noore krahvi haridusele pani 1787. aasta. Nimelt võttis 19-aastane Ravila pärishärra 1787. aasta suvel ette nn Grand Tour`i Lääne- ja Lõuna-Euroopasse. Tema saatjaks ja koduõpetajaks sel kavalerireisil, mida tuleb pidada 17.–18. sajandi aadlikasvatuse levinud osaks, oli temast viis aastat vanem Lohusuu (Lohusu) köstri poeg Otto Wilhelm Masing, kes oli aasta varem lõpetanud Halles teoloogiastuudiumi ja töötanud vahepeal Tallinnas koduõpetaja ametis.
P. von Manteuffel viibis mõnda aega Saksamaal, kuulates loenguid Leipzigi ülikoolis (immatrikuleeriti. 27. 11. 1787). Midagi lähemat krahvi õpingute kohta siiski teada ei ole. Seejärel peatus P. von Manteuffel juba Roomas, kust tema saatja O. W. Masing pöördus tagasi kodumaale ning asus juba 1788. aasta suvel pastoriametisse Lüganusel (Luggenhusen). P. von Manteuffeli täpne kojutulekuaeg ei ole teada, kuid esialgsete kavade kohaselt pidi välismaareis kestma paar aastat. Niipalju on siiski kindel, et Ravilasse naasis krahv koos verinoore naisega, kellega oli tutvunud Viinis. Tüüringis Grossbreitenbach`i linnakeses sündinud Johanna Dressler (Dresselt) (snd 1776), väidetavasti „piltilus“ neiu, oli saksa rahvusest lamburi tütar ja Austrias eluneva vabrikandi õde.
Johanna leidis Ravilas rakendust mõisa majapidajannana ning sünnitas mõisnikule aastatel 1794–98 kolm tütart (Karoline Sophie, Henriette Friederike, Amalie). Ravilasse kolisid ka tema vanemad, kes pidasid seal kõrtsi. Mõisniku ja virtina vabaabielust sündinud lapsed kandsid perekonnanime Zweig ja said hea kasvatuse. Olgugi et isa olevat neile kui mesalliansist sündinud vallaslastele näinud võimalike abikaasadena ette üksnes „tublisid käsitöölisi“, abiellusid tüdrukud nimekate aadlisuguvõsade esindajatega. Nõnda nais noorima tütre Amalie ümbermaailmareisija Otto von Kotzebue, maailmakuulsa näitekirjaniku ja Tallinna harrastusteatri rajaja August von Kotzebue poeg.
Muide, enne 1795. aastat, s.o laias laastus enne tütarde sündi, oli P. von Manteuffel, nagu ka Friedrich Gustav Arvelius, osalenud Tallinna harrastusteatri tegevuses. Suurmaaomanikuna tegeles P. von Manteuffel siiski ka „tõsiste asjadega“, töötades 18. sajandi lõpuni mh Juuru (Jörden) haagikohtuniku ametis, kus ta paistis silma suhtelise talupojasõbralikkusega.
Vanaduspõlv Ravilas
Pärast vallastütarde mehelepanekut ja laulatamata kaaslanna Johanna surma (enne 1816. aastat) abiellus P. von Manteuffel 48 aasta vanuselt 1816. aasta oktoobris Tallinnas seisusekohaselt Leetse (Leetz) mõisast Harju-Madise kihelkonnas pärit paruness Helene Louise Elisabeth von Uexküll-Güldenband`iga (1788–1849), endast 20 aastat noorema naisega. Nelja aasta jooksul sündisid kaks poega ja kaks tütart, kellest elasid täisealiseks saamiseni Elisabeth Wilhelmine (Elise) ja Karl Wilhelm Ludwig. Krahvinna Elise von Manteuffel abiellus 1837. aastal Ravilas A. von Kotzebue poja kindraladjutant (aastast 1874 krahv) Paul Demetrius Kotzebue`ga.
Pärast P. von Manteuffeli pärija Karl Wilhelm Ludwig von Manteuffeli surma Kaukasuses või 1848. aastal Nancy`s Prantsusmaal (räägitud on ka röövmõrvast ühes või teises Pariisi hotellis, aga ka surmast 1849. aastal Šveitsi reisil) kandusid mõisad tütrele ning läksid üle Kotzebue`de valdusse. Ravila mõis jäi Kotzebue`dele kuni 1919. aasta võõrandamiseni (alates 1950. aastatest tegutseb mõisas vaimuhaigla). Manteuffelid ja Kotzebue`d on seotud omavahel niisiis lausa kahekordsete sugulussidemetega.
Peter von Manteuffel suri 26. aprillil (8. mail) 1842. aastal 74-aastase mehena Ravilas, kus ta oli veetnud suurema osa oma elust. Ta on maetud Kose kalmistule.
Loomingust
„Aiawite peergo walgussel“
Mitmekülgsete harrastustega P. von Manteuffel astus kirjanikuna avalikkuse ette alles oma elu lõpul. Tema rahvavalgustuslikud juturaamatud „Aiawite peergo walgussel“ (1838, 2 tr. 1839, 3 tr. 1939) ja „Willem Nawi ello-päwad“ (1839, 2. tr. 1922) ilmusid Tallinnas Lindfors`i pärijate juures trükist lausa üksteise järel.
„Aiawite peergo walgussel“, mis tekstisisulistel põhjustel ei saa olla valminud enne 1836. aastat, pakub üldnimetuse all „Walmid“ allegoorilist lühiproosat (allkirjastatud initsiaalidega P. M.) ja ühe pikema pealkirjata külajutu, mis algab sõnadega „Jürri Tarwel olli sullaseks ühhe wanna targa perremehhe jures“.
P. von Manteuffeli enamasti napid valmid on oletatavasti kõik kirjanduslikku algupära ning leiduvad ositi juba Friedrich Wilhelm Willmann`i jutu- ja valmikogus „Juttud ja Teggud“ (Tallinn, 1782) või kalendrikirjanike juures („Rebbane ja kaarn“, „Sirts ja sippelkas“, „Koer ja lihhatük“). Õpetusjuttu „Walle ja ta palk“ kohtab juba O. W. Masing`i aabitsas „ABD ehk Luggemise-Ramat“ (Tartu, 1795). Kõige õnnestunumaks valmiks on peetud enamasti pikimat dialoogilist pala „Pöld hiir“.
P. von Manteuffeli proosadebüüdi peajutu algupoolel kujutatakse mõisavargust, joomist jm pahesid, teose lõpuosas talunoorte armastuse ja abiellumise lugu. Jutustuse peaintriigiks on vaenelaps Vaino Anne ja perepoja Mart Akkeri armastuse sihilejõudmine raskuste kiuste. Külajutt sisaldab luuletusi, millest muist ammutab rahvaluulest ja muist on omakorda kandunud rahvaloomingusse. Valdavalt dialoogilistest piltidest koosnevat teost, mida iseloomustab kaunis lõtv struktuur, mõnesugune konspektiivsus, kuid laiahaardeline süžee, on võrreldud visandiga suuremale romaanile (Suits 1953).
Teost iseloomustab külaühiskonna ja selle tegelaste ilmekas ja elav, puhuti humoristlik kujutamine. Ehkki sõnaselge sotsiaalkriitika puudub, ei väldi köitvad miljööpildistused ka talurahva elu viletsaid külgi. Varasemast valgustuslikust jutukirjandusest (F. W. Willmann, Johann Wilhelm Ludwig Luce, Otto Reinhold von Holtz jt) erineb „Aiawite peergo walgussel“ mh selle poolest, et praktilis-moralistlik tendents on tagaplaanil: autor ei tiku oma seisukohtadega peale ja väldib tegelaste mustvalget kujutamist. Niisugune kirjutusviis eeldas senisest hoopis nõudlikumat ja aktiivsemat lugejat. Selles võib näha kirjanduse arengut suurema autonoomsuse poole. Ravila krahvi proosadebüüti on peetud „estofiilse kirjanduse hiliseks tippsaavutiseks“ (Suits 1953).
Omaette huvi pakub P. von Manteuffeli rahvalik keel, millele on omane seniolematu vanasõnade ja kõnekäändude rohkus ning mis ei hoidu ka madalate stiiliregistrite kasutamisest. Tähelepanuväärsel moel ei hooli autor kaasaegse kirjakeele normide rangest järgimisest ning eelistab kirjakeelele sageli murdelisi (tänase Põhja-Eesti keskosa murre) või arhailisi vorme. Nõnda saab teost „Aiawite peergo walgussel“ pidada ka eesti esimeseks murdejutuks (Tedre 1968). Juba kaasaegsete hinnangul kasutas P. von Manteuffel vigast keelt, kuid valdas head stiili (Johann Heinrich Rosenplänter, Dietrich Heinrich Jürgenson). Oletatavasti oli tema käsikirja keeleliselt korrigeerinud folkloori- ja keelehuviline Kadrina (St. Katharinen) pastor Arnold Friedrich Johann Knüpffer, kellega krahvil oli hea vahekord (Kampmaa 1912).
„Willem Nawi ello-päwad“
P. von Manteuffeli teine juturaamat „Willem Nawi ello-päwad“ (Tallinn, 1839), mis ilmus juba aasta pärast proosadebüüti osutus vähem menukaks ning on leidnud ka vähem käsitlust. Teos propageerib karskusideed, mida oli riivatud juba raamatus „Aiawite peergo walgussel“, ja sellest valgustuslikust tendentsist ei tee autor eeskõnes saladust: „Ma ollen teie aiawite eest murret kannud; nüüd ma teie kasso püan.“ Joomise laostavast mõjust pääsemiseks kutsutakse üles viinast loobuma. Raamatu lõpul soovitavad Sandiku küla endised topsivennad kõrtsmikul oma „winapoddelid“ vastu seina puruks visata.
„Willem Nawi ello-päwad“ toetub aasta varem šveitsi valgustuskirjaniku Heinrich Zschokke sulest ilmunud populaarsele rahvaraamatule „Die Brannteweinpest“ (Aarau, 1837), mis on kohandatud eesti oludele ja mida võib iseseisva panuse ulatuse tõttu lugeda algupärandiks. Originaaliga ühendavad raamatut vaid mõned peamised jooned faabulas ja karskustendents. Teose valmistab ette ja juhatab sisse valmitaoline humoristlik lühipala, mida on peetud ka raamatu kõige õnnestunumaks osaks (Vinkel 1966).
Ravila krahvi teine raamat keskendus ühiskondlikult aktuaalsele teemale. Oli ju alkoholismi probleem 1830. aastatel päevakorral nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas, kust kümnendi keskpaiku oli jõudnud Euroopasse ja pärast 1836. aastat Lätimaa kaudu juba Baltimaade eestikeelsetelegi aladele ka karskusliikumine.
P. von Manteuffel ei olnud esimene eesti keeles karskust propageerinud kirjanik. Juba 1836. aastal oli Tartu (Dorpat) vennastekoguduse hooldaja Marcus Heinrich Windekilde käsitlenud teemat oma lõunaeestikeelses raamatus „Palwe Jummala kallid andid targaste nink paraussi pruki“. Aastal 1838 avaldas Järva-Peetri (St. Petri) koguduse pastor Carl Matthias Henning Tallinnas uuspietistliku vihiku „Armastusse sanna liajomisse wasto, mis on ihho ja hinge rikminne“ (3. tr 1839). Ja vaid aasta pärast „Willem Nawi ello-päwade“ trükist ilmumist nägi Õpetatud Eesti Seltsi toel Tartus trükivalgust ka Friedrich Reinhold Kreutzwald`i esimene rahvaraamat „Wina-katk“, mis toetus samuti H. Zschokke algupärandile, kuid lisaks suuresti ka saksakeelsele tõlkele Ādāži (Neuermühlen) ja Vesterotsi (Westerotten) pastori ja karskustegelase Christian August Carl Döbner`i lätikeelsest teosest „Ziņas par sātības biedrībām“ (Riia, 1837). (C. A. C. Döbneri kirjutis pani aluse läti karskuskirjandusele.) Muide, pealkirja all „Ta Brandwihna-sehrga“ ilmus „Die Brannteweinpest“ Wilhelm Girgensohn`i lätikeelses tõlkes 1838. aastal Riias (Rīga, Riga).
Lühistseenidest koosnev ülesehitus, valdav dialoogilisus (teost võib lugeda näidendina) ning rahvalik stiil teevad „Willem Nawi ello-päwad“ laadilt lähedaseks P. von Manteuffeli proosadebüüdiga.
Rahvaraamatute menu
P. von Manteuffeli „Aiawite peergo walgussel“ oli väga menukas, esmatrükk müüdi läbi aastaga ning ostjaid leidus teosele ka lõunaeesti murdealal. Teiste hulgas avaldas Ravila krahvile tunnustust Võru (Werro) arst F. R. Kreutzwald, kes nimetas teost „vaieldamatult parimaks eest rahvaraamatute hulgas“ ja kiitis seda ka oma kaks aastat hiljem ilmunud debüüdis „Wina-katk“ (1840). Kirjas Friedrich Robert Faehlmann`ile (3. 5. 1839) tegi F. R. Kreutzwald ettepaneku valida P. von Manteuffel tänutäheks koguni ÕES-i (au)liikmeks.
ÕES-i liikmete hulka P. von Manteuffelit siiski ei võetud, kuid oma uudse kujutuslaadiga vallandasid tema rahvaraamatud kirjandusliku poleemika, milles ühe poole eesotsas seisis Ravila krahvi teoseid 1839. aastal ajalehes „Das Inland“ uuspietistlikele juturaamatutele teravalt vastandanud A. F. J. Knüpffer. Vastasleeri esindas teiste hulgas Mustjala pastor Carl Johannes Masing, kes tõrjus A. F. J. Knüpffer`i süüdistusi oma brošüüris „Ueber das ehstnische Tractatwesen unserer Tage“ (1839). Vastamisi olid rahvalikul kõnekeelel (n-ö „kõrtsikeelel“) põhinev keelevariant ja kirikukeelest lähtuv kirjakeel, valgustusoptimism ja valgustuskriitika, laiemalt ilmalik ja vaimulik kirjandus, s.o lisaks keelelistele eelistustele ka maailmavaatelised hoiakud.
P. von Manteuffel on üldse enim tõlgitud autoreid vanemast eesti kirjandusest. Tema raamatust „Aiawite peergo walgussel“ avaldas 1854. aastal oma väljaandes „Archiv für wissenschaftliche Kunde von Russland“ saksakeelseid katkendeid Berliini ülikooli professor Wilhelm Christian Schott, tunnustatud idakeelte uurija. 1856. aastal tutvustas teost soome keeles August Ahlqvist, nimetades autorit andekaks jutustajaks ja kiites tema keele originaalsust. 1856. aastal avaldas „Willem Nawi ello-päwadest“ soomekeelse töötluse „Wilhelmi Linterin historia“ (2. tr 1887, samal aastal ka rootsi keeles) Elias Lönnrot, soome rahvuseepose „Kalevala“ koostaja, kes oli tutvunud P. von Manteuffeli raamatuga oma Eesti- ja Liivimaa reisil 1844. aastal. Nõnda esindas see lopsakas Zschokke-töötlus, mida E. Lönnrot oli eelistanud F. R. Kreutzwald`i kuivemale versioonile, eesti kirjandust mõnda aega kogu Põhja-Euroopas.
„Aiawite peergo walgussel“ ilmus 1964. aastal Isidor Levini tõlkes ka vene keeles pealkirja all „Досуг при свете лучины“ NSV Liidu TA seerias „Литратурные памятники“. Autori 200. juubeliks ilmus A. Annisti koostatud ja järelsõnaga varustatud ülevaade kogu P. von Manteuffeli loomingust pealkirja all „Teosed“ (Tallinn, 1967), mis oli mõeldnud avaköitena vanemat eestikeelset kirjandust koondavas sarjas „Eesti vanem kirjavara“. Paraku jäi P. von Manteuffeli suure tiraažiga raamat viimaseks.
Luule
Olgugi et P. von Manteuffelit tuntakse ennekõike hilises eas debüteerinud proosaautorina, oli ta enne oma rahvaraamatute trükki andmist harrastanud eestikeelset sõnaseadmist luulevormis tõenäoliselt juba vähemalt nelikümmend aastat. Valdav osa neist varajastest luuletustest on 20. sajandi esimese poole ajaloosündmuste keerises (mõisate rüüstamised 1905. aastal, kaks maailmasõda) kahjuks ilmselt hävinud, ent oletatavasti on vähemalt mõned Ravila krahvi noorema põlve värssidest jõudnud trükki külajutus „Aiawite peergo walgussel“, mis sisaldab kokku kuut luuletust. Üks neist („Jani öhto, tulle jures“) oli ilmunud pisut mahukamal kujul trükist ka juba 1829. aastal Tallinnas pealkirja all „Tio“ nädalakirjas „Esthona“ koos Eestimaa kirjamehe Gustav Jakob Friedrich von Ungern-Sternberg`i saksakeelse rööptõlkega.
P. von Manteuffeli luule hävinud osa on kiputud iseloomustama meeleliste, äärmisel juhul lausa roppude lobalauludena. Tasub siiski tähele panna, et selline hinnang on langetatud enamasti tekste lugemata napisõnalise arvamuse alusel, mida on avaldanud „Willem Nawi ello-päwade“ teise trüki eessõnas (1922) valitud luuletustega tutvunud Aino Paltser. A. Paltseri sõnul leidunud P. von Manteuffeli luulepärandis „laulud taluelust, tööst, lõbust ja armastuslaulud, mis väga elurõõmsad, pidutsevad, himurad, keel vaid mage, labane ja toores rõveduseni“. Trükki on pääsenud neist vaid mõned katkendid Mihkel Kampmaa „Eesti kirjanduseloo peajoonte“ 1. köites (1912).
P. von Manteuffeli noorusvärsside lahterdamisel on kasutatud sageli anakreontika mõistet ning oletatud ühtaegu mõne Liisule või Tiiule pühendatud teksti taga juhuluulet. Vaevalt on siiski mõtet otsida krahvi luuletuste naisenimede taga konkreetseid talutüdrukuid ja tema värssidest võltsimatut tundeehtsust. Pigemini tunnistavad Ravila mõisavanema luuletused rokokoolikust rollimängulustist, sentimentalistlikust õhkamisest, aga ka (eel)romantilisest rahvalauluhuvist laiemalt. Kas või pealkirja kaudu lülituvad need luuletused Baltimaade Tiiu-, Roosi- ja Liisu-laulude traditsiooni, mis oli alanud juba 1784. aastal anonüümse autori luuletustega „Tio“ ja „Liesole“.
Mõned teoses „Aiawite peergo walgussel“ laulud levisid omakorda rahvalauludena, millele võis olla autor ka ise kaasa aidanud, õpetades neid oma toatüdrukutest moodustatud laulukoorile. Siin tuleb esile tõsta regilaulul põhinevat lõikuslaulu „Sirrise, sirrise, sirbikenne“, mis on levinud peaaegu üle kogu Eesti ja tõrjunud kõrvale rahvaehtsa variandi. Cyrillus Kreegi 1919. aasta kooriseades kuulub teos eesti laulupidude raudvarasse.
Üsna kindlalt võib P. von Manteuffeli loominguks pidada anonüümset värssdialoogi „Orrina moisa Kubjas Hans ja Leppa Trino. Üks körtso jut“, mida on dateeritud 1798. aastaga (Vinkel 1959). Tekst on kirjutatud toetuseks P. von Manteuffeli heale sõbrale ja Ravila naabermõisa Orina (Orgena) omanikule Fabian Wilhelm von Schilling`ile, samuti luulehuvilisele mehele, kelle saksakeelne juhuluuletus Eestimaa tsiviilkuberneri Andreas von Langell`i kiituseks 1798. aasta sügisel oli kutsunud esile paroodiaid.
P. von Manteuffelile on omistatud 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul neljas trükis anonüümselt ilmunud populaarset värssdialoogi „Üks Ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle“, milles võetakse jutuks maaelu varjuküljed, mh alkoholism (Annist 1966). Kirjaniku autorsus ei ole selle 8-leheküljelise teksti puhul, mis levis rahva seas ka suusõnal, siiski dokumentaalselt tõestatud, kuid on sisulistel ja stiililistel põhjustel „võrdlemisi tõenäoline“ (Annist 1967). Kuna teose viimane trükk ilmus aastal 1815 koos anonüümse autori juhuluuletusega „Pulma Laul mis Selle ausa Issanda Hellere Hinrike, ning Selle ausa Neitsi Wröliko Tio Elso, Pulma Päewal, Selle 1717 aastal, selle 17 Neäri kuu Päewal, Maal lauldi neist Ölletaiaist“, peeti pikka aega värssdialoogi valmimisajaks 18. sajandi algusveerandit.
Oletatavasti on P. von Manteuffeli isik ka 1790. aastatel Tallinnas ilmunud 4-leheküljelise luuletuse „Wina kiitleminne“ anonüümse autori taga.
P. von Manteuffelit on peetud ka eesti rahvalauluna tuntud luuletuse, juba 1781. aastal noorte sakste pulma tantsulauluna fikseeritud „Hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi“ autoriks, kuna tekst on esinenud tema käsikirjades.
Oma populaarses mälestusteoses „Baltische Skizzen“ (1857) on Georg Julius Schultz-Bertram omistanud P. von Manteuffelile ekslikult ka Jacob Johann Malm`i poolsaksakeelse luuletuse „Die Oberpahlsche Freundschaft“ (1818).
P. von Manteuffeli publikuks ei olnud alati maarahvas. Nõnda ei olnud värssdialoog „Üks körtso jut“ arvatavasti mõeldud levitamiseks eestlaste hulgas, kellele oleks luuletuses leiduvad vihjed päevakajalistele sündmustele jäänud ilmselt ebaselgeks. Ravila krahv on avaldanud teadaolevalt ka kolm saksakeelset luuletust. Need ilmusid tema proosadebüüdi „Aiawite peergo walgussel“ kahe esimese trüki lõpulehekülgedel ega ole hiljemini enam trükivalgust näinud. Nii leidub „Aiawite“ 1. trüki lõpus luuletuse „Nääd sa, ku, se kulla rattas …“ (valmist „Sirts ja sippelkas“, lk 5) riimimata autoritõlge „Sieh den Mond, die goldne Scheibe…“, millele on lisatud kaheksarealine ilmselt algupärane, rabedavõitu luuletus „Es weckt in mir die feierliche Stille …“. Neile lisandub „Aiawite“ 2. trüki eelviimasel leheküljel raamatu peajutu lõpuitku „Ei sa kule minno heäle…“ autoritõlge „Entzogen bist du meinem Blicke“.
„Hull krahv“
Harrastuste tõttu, mida kaasaegsed on pidanud imelikeks, on P. von Manteuffelile jäänud külge „hullu krahvi“ maine. „Vilka ja rahutu vaimuga“ krahv olnuvat mõneti naerualune juba eluajal (Suits 1953). Teda on mäletatud kirgliku aiandushuvilisena, ent peamiselt on kõneldud tema lennukast leiduritööst tehnika valdkonnas – purjevanker ja eriti lennumasin on kujunenud lausa Ravila mõisavanema püsiatribuudiks. Lennumasinast ja selle leiutaja „veidrusest“ on kirjutatud esmakordselt 1909. aastal (Hausmann 1909). Hiljem on selle oma luuletuses „Krahv Peter Mannteuffel“ (1969) põlistanud ka Jaan Kross.
Tuleb siiski nentida, et piirjooned ajaloolise isiku ning anekdootliku (rahva)pärimuse tegelase vahel on hägusad. P. von Manteuffeli kohta leidub kaunis vähe dokumentaalselt tõestatud eluloolist materjali. On raske hinnata, mil määral vastas tegelikkusele kujutlus hiiglasliku keha ja suure jõuga mõisahärrast, kes olevat liikunud Ravila mail oma lahutamatu kaaslase, toapoiss Jakobi seltsis ja kelle päevi täitnud kõige tavatumad ajaviited. Kirjanduslugudes maalitud pilt meenutab segu mingisugusest hidalgo Don Quijotest ja parun Münchhausenist (muide, viimati mainitud sõnavägeva fabuleerija ning kahurikuuli seljas ratsutaja vitaalsuses leidub mõndagi ajastule omastest „tormi ja tungi“ jõugeniaalsetest sangaritüüpidest).
Silmatorkavalt sageli tõstavad kirjanduslugude kirjeldused esile P. von Manteuffeli kehalisust. Kirjutava mõisniku füüsiline kohalolek on neis visandites lausa tajutav: ta kühveldab ähkides mulda, künnab põldu, põrutab lennukiga vastu majaseina, laseb endale vitsu anda, maadleb toapoisiga, lööb külapiigadele külge jne. P. von Manteuffeli iseloomus ja eluviisis ennekõike madalaid, rahvalähedasi, groteskseid jooni eelistavad kirjeldused kujutavad endast teravat kontrasti kõrgkultuurile, mille esindaja põlisaadlikust krahv kahtlemata oli. Ja nõnda ei üllata võib-olla ka nimekuju „Mannteuffel“ („meeskurat“) eelistamine eesti kirjanduslugudes selle balti suguvõsa enda poolt üldiselt kasutatud „Manteuffelile“. Näib olevat mõistlik kirjutada vähemalt osa P. von Manteuffeli tegudest ja iseloomu tahkudest kunstipäraste liialduste ja ideoloogilise tendentsi arvele.
Nii või teisiti tuleb rahvaluulet loonud ja rahvaluule osaks saanud P. von Manteuffelit, kelle maailmavaateliste ja kirjanduslike tõekspidamiste kohta andmeid napib, pidada haruldaseks nähtuseks Baltimaadel. Balti põlise kõrgaadli esindajana kujutab see mõisnikust kirjamees endast eesti kirjandusloos erandliku ilmingut ja see asjaolu võiks mõneti seletada ka tema biograafilise kirjelduse keerukust (ta on ühtaegu „võõras“ ja „oma“).
Lõpetuseks
Peter von Manteuffelit võib pidada esimeseks väljapaistvaks eesti ilmalikuks jutukirjanikuks, kelle valdavalt realistlikku kujutusviisi kasutav proosa, mis hõlmab kokku kõigest pisut üle saja raamatulehekülje, ennetas ja küllap mõneti ka mõjutas eeskätt F. R. Kreutzwald`i hoopis mahukamat loomingut, rajades traditsiooni, millesse võib paigutada hilisematest autoritest ka Johann Voldemar Jannseni. Sealjuures tohiks P. von Manteuffeli loomingu põhiosa olla kaunikesti nauditav tänaselegi lugejale. P. von Manteuffeli debüüti „Aiawite peergo walgussel“ on peetud „eesti kirjanduse esimeseks kunstiväärtuslikuks proosateoseks“ (Annist 1967). Eeskätt Gustav Adolph Oldekop`i kõrval on P. von Manteuffel esimesi eesti autoreid, kelle puhul võib tunnustada vaieldamatu koomilise ande olemasolu.
Kirjutava mõisnikuna on P. von Manteuffelil küllap eriline roll eesti kultuuriteadvuses. Mehena, keda olevat iseloomustanud „narrused, hullused, kometid“ (Kross 1969), esindab Ravila mõisavanem laiemalt n-ö ekstsentrilist balti iseäraku tüüpi, seistes ühes rivis Jacob Michael Reinhold Lenz`i, Juliane von Krüdener`i jt-ga. Sarnaselt Kristian Jaak Peterson`iga ei liikunud P. von Manteuffel ei keeleliselt ega stiililiselt kaasa eestikeelses kirjanduses valitseva vooluga.
Vahur Aabrams
![Esthona [2]](./files/tekst/420/detail/thumb/28423-28479.jpg "Esthona [2]")
