Eluloolist
Teadaolevalt esimese trükis luuletusi avaldanud balti naise biograafia kohta on andmeid napilt. Esimest korda mainitakse tema nime 1699. aastal Jonas Johannes Phragmeniuse koostatud Riia õpetlaste ülevaates „Riga literata“. Vaimulikku harduskirjandust kirjutanud Catharina von Gyldensterni käsitleva artikli juurde lisatud märkuses qq vahendab Phragmenius oma Riia õpetaja David Hörnicki (1665–1697) sõnu, kes olevat talle erakollokviumi raames öelnud järgmist: „Meie kandis oli meil esinduslik poeet õndsa preili Paffrathi näol ja oleks soovitav, et tema luuletused kokku kogutaks ja teatavaks tehtaks.“
Sellest võib välja lugeda, et ilmselt millalgi 17. sajandil tegutses Riias vallaline naisluuletaja (preili), kellest oli esialgu teada ainult perekonnanimi (Paffrath) ja kes sõnumi edastamise hetkeks oli juba surnud (õnnis) ning kelle luuletused olid selleks hetkeks kokku koondamata ja laiemale avalikkusele tundmata. Friedrich Konrad Gadebusch (1719–1788) vaid taasesitas Phragmeniuse teate oma „Liivimaa raamatukogus“ („Livländische Bibliothek“) (1777, II: 324), mingeid uusi eluloolisi andmeid lisamata.
Alles Johann Friedrich von Recke ja Carl Eduard Napiersky „Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kirjameeste ja õpetlaste leksikon“ („Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon“) (1831, III: 357) lisab olulisi infokilde, täiendades isikuandmeid eesnimega (Gertrud), täpsustades tegutsemisaega (17. sajandi keskpaik) ja lisades juurde märkuse „pidi olema hästi tuttav vanade klassikutega“. Oma hinnangutes tuginesid nad esimesele teatavaks saanud Gertrud Paffrathi luuletusele, 1655. aastal ilmunud ladina- ja saksakeelseid värsse sisaldanud leinaluuletuste trükisele, mis oli pühendatud Liivimaa kindralkuberneri Gustav Horni poegade surmale.
19. sajandi jooksul suudeti tuvastada veel kaks Gertrud Paffrathi juhuluuletrükist (vt Goedeke 1887: 143): Riia raesekretäri Hermann Meinersi ja Sophia von Dunteni pulmadele pühendatud trükis 1654. aasta veebruarist (seni teadaolevalt vanimad luuletused balti naise sulest), mis sisaldas kahte ladina ja üht saksakeelset luuletust ning 1657. aasta jaanuaris avaldatud saksakeelne pulmaluuletus Miitavi (Jelgava) kooli konrektori Wolfgang Adam Arnoldi ja Anna Dorothea Bemol(l)i pulmadele pühendatud juhuluuletuste kogumikus.
Tänapäeval säilitatakse kõiki kolme Gertrud Paffrathi luuletust Göttingeni ülikooli raamatukogu konvoluudis „Lateinische und deutsche Gelegenheits-Gedichte des 17. Jahrhunderts aus Königsberg und Riga“ („Ladina- ja saksakeelseid juhuluuletusi 17. sajandist Königsbergist ja Riiast“ (kohaviit: 8 P COLL 168 RARA); nr 34 (1654), 42 (1655) ja 54 (1657)) ja need on raamatukogu elektroonilisest kataloogist digiteeritud kujul kättesaadavad (vt ka luuletuste editsiooni Kaur ja Viiding 2012: 434–442). Hilisemast ajast uusi luuletusi teada ei ole.
Säilinud tekstide rea katkemine 1657. aastal võib anda märku, et luuletaja võis langeda aastatel 1656–1657 Vene vägede piiramise järel Riiat laastanud katku ohvriks, kindlad andmed tema surmaaja kohta siiski puuduvad. Paraku ei leia nime Paffrath ka baltisaksa biograafilistest leksikonidest, 17. sajandi Riia säilinud kirikuraamatutest, kodanikeraamatust ega gildide ja tsunftide liikmete nimekirjadest. Seetõttu on üsna võimatu öelda, millisest perekonnast Baltikumi vanim teadaolev naisluuletaja pärines. Nimi Paffrath ise võib viidata pärinemisele samanimelisest külast Kölni lähistelt (tänapäeval osa Bergisch Gladbachist) pärit külavanemate ja patriitside suguvõsast, mille harusid jagus Saksamaa kõrval nii Itaaliasse kui ka Madalmaadesse. Teada on ka selle perekonna side humanistliku traditsiooniga, Kölnist Deventeri suundunud raamatutrükkal Richard Paffraet trükkis sadu humanistlikke kirjutisi ja ladina klassikuid kooli tarbeks.
Loomingust
Gertrud Paffrath astus üles „õpetatud naisena“. Nõnda nimetati humanismi ja varavalgustuse naiseideaali ja -tüüpi, mis sai alguse renessansiajastu Itaaliast (nt Isotta Nogarola, 1418–1466; Margaret Roper, 1505–1544; Olimpia Fulvia Morata, 1526–1555; Anna Maria van Schurman, 1607–1678; Sophia Elisabeth Brenner, 1659–1730; Luise Adelgunde Victorie Gottsched, 1713–1762). Nad võisid osata ladina keelt ja muid võõrkeeli, kasutada oma teostes allusioone, tsitaate, motosid, marginaale, viiteid antiikmütoloogiale, kirikuisadele, humanistlikele autoriteetidele, lisaks kanoonilistele piiblilugudele ka apokrüüfidele.
Esimeseks teadaolevaks siitkandi „õpetatud naiseks“ on Riia humanisti ja luuletaja Daniel Hermanni (u. 1543–1601) lesk Ursula (snd. Kröger), kes avaldas pärast mehe surma tolle teosed, mille igale kolmele köitele kirjutas ladinakeelse proosaeessõna-dedikatsiooni (1614–1615) (Kaur ja Viiding 2012: 417). Naiste ladina keele oskus oli äärmiselt erandlik, sest koolis naistele ladina keelt ei õpetatud, kuna see oli eeldus ülikooliõpinguteks ja varauusajal naisi ei immatrikuleeritud. See oli kultuuriline kapital, mida said oma tütardele võimaldada vaid haritud või väga heal järjel isad (palgates selleks eraõpetaja).
Haritud isa kõrval, kellest me paraku midagi ei tea, tuleb Gertrud Paffrathi puhul õpetajana kõne alla Phragmeniusele Paffrathist rääkinud David Hörnicki isa Johann Hörnick (1621–1686), kes töötas 1648. aastast Riia toomkooli kolleegina, 1655. aastast konrektorina ja oli aastatel 1658–1668 selle kooli rektor, kes võis jagada eraõpet nagu tema poegki. Lisaks on ta tuntud retoorikaõpiku autorina (1667) – seda kasutati õppevahendina nii Riia toomkoolis kui ka linnagümnaasiumis veel pärast tema surmagi. Vähemasti võis ta olla Gertrud Paffrathi eeskujuks, sest samas Göttingeni ülikooli raamatukogu konvoluudis, kus säilitatakse Paffrathi luuletusi, leidub ka Johann Hörnicki omi, millest üks, 1649. aastal ilmunud luuletus (nr 9) sarnaneb Kristi Viidingu hinnangul väga Paffrathi Gustav Hornile pühendatud luuletusega (siin kasutatakse sarnaselt komplekselt kommenteerivat aparaati, mis oli Riia tollase juhuluule kontekstis väga erandlik). Kindlasti oli Gertrud Paffrath läbinud ajastutüüpilise ladina keele õppe, kuid saanud koolitust ka poeetikas; tema ladina keel on täiesti klassikaline, mõnede uusaegsete joontega (vt Kaur ja Viiding 2012, 423–424).
Gertrud Paffrathi luuletustele on iseloomulik leitmotiivi kasutamine ja argumentatiivne ülesehitus, mida toestavad otsesed viited tollal autoriteetideks peetud „tarkadele“ (nt Meinersile ja von Duntenile pühendatud luuletuses Cicerole, Aristotelesele, Moosesele, stoa filosoofile Gaius Musonius Rufusele, sküütide kuningale Skilurusele; luuletuses Hornile teiste hulgas Senecale, Cicerole, kirikuisa Clairvaux’ Bernard’ile, antiikajaloolasele Sallustiusele, humanist Rotterdami Erasmusele, siin on kasutatud lausa ladinakeelsete lühenditena vormistatud marginaale) ja luuletuses Arnoldile ja Bemollile nt Metuusalale ja Horatiusele), kusjuures filosoofiliste eeskujude seas torkab silma stoa eelistamine. Lisaks ajaloolistele ja piiblitegelastele mainitakse ka antiikmütoloogia kangelasi ja jumalaid – neist on eriti rikas 1657. aasta pulmaluuletus (mainitud on nt Perseust, tülijumalannat Erist, rahujumalannat Irenet ja abielujumalannat Junot).
Saksakeelsete stroofivormide valikul lähtus Paffrath nii sisulistest (argumentatsiooni toetamine, nt saksakeelses luuletuses Meinersile ja von Duntenile on kasutatud stroofivormi, mille epigrammilik või refräänilik lõpp sobib eriti hästi sententsilaadsete mõtete edasiandmiseks), kui ka žanrispetsiifilistest kriteeriumidest, nagu puhukohasus, nt arvestamine adressaatide staatuse ja sündmusele sobiliku meeleoluga, mis nt kindralkuberner Gustav Hornile pühendatud leinaluuletuse puhul väljendub eriti panegüürikas kasutatud pidulike heroiliste aleksandriinide valimises stroofivormina ja näidete toomises eelkõige mõjukate meeste (Caesar, Abraham, Xerxes, sofist Quirinus ja kuningas Taavet) ümberkäimisest leinaga.
Paffrathi ladinakeelsed värsid on kirja pandud tollal enimkasutatud ladina värsivormis eleegilises distihhonis. Ladina keele kasutamine sõltus adressaatide ühiskondlikust positsioonist ja tutvusastmest luuletajaga – kõrgetele aukandjatele ja aadli või linnapatritsiaadi hulka kuuluvatele adressaatidele avaldas ta austust selle vähestele ligipääsetava, eksklusiivse keele kasutamisega, samas kui sõbrasuhete puhul (nagu võib aimata Arnoldi ja Bemolli pulmaluuletuse puhul) eelistas Paffrath kasutada saksa keelt.
Tema sõnakasutuses on tunda Lutheri piiblitõlke (sh apokrüüfide, eelkõige Jeesus Siiraki raamatu) mõju, kuid ta näib olevat saanud mõjutusi ka suurepärastelt kaasaegsetelt saksa poeetidelt, nagu näiteks Andreas Gryphiuselt. Autori imago on sobitatud tollaste konventsioonidega, mis nõudsid autoritelt ja veel eriti naistelt tagasihoidikkuse (modestia) demonstreerimist. Peente, mitteõpetatud lugejatele tabamatute allusioonide abil Paffrath ka õõnestas neid konventsioone, muutes alandlikkuse žesti oma esimese trükise ladinakeelse lõpuluuletusega karmile antiikkriitikule Zoilusele oma õpetatuse demonstratsiooniks (vt Kaur ja Viiding 2012: 422–423), varjatud vihjeks õpetatusele on ka Horatiuse tsiteerimine, ilma tema nime nimetamata, luuletuses Arnoldile ja Bemollile (vt samas, lk 426 ja Kaur 2013: 53). Nii tuleb esile oluliselt enesekindlam loojaisiksus, kui esmapilgul paistab.
Paffrathi ladinakeelsete eeskujude probleem osutus mõnevõrra keerukamaks. Tema ladinakeelsetes luuletustes kasutatud kinnisvormelid ja junktuurid reedavad, et ta pidi teadma vähemalt mõningaid värsse Ovidiuselt, Vergiliuselt, Lucanuselt, Martialiselt ja Horatiuselt (Kaur ja Viiding 2012: 424). See rooma kirjanike, kuid ka ülalnimetatud „tarkade“ seas mainitud kreeka ja rooma klassikute nimekiri tekitab küsimuse, kuidas luuletajanna oma eeskujudega kokku puutus. Esmapilgul võib tunduda, et selleks oli vajalik üsna suure raamatukogu olemasolu, kuid raamatud olid varauusajal väga kallid, nii et isegi väga jõukate inimeste raamatukogud olid üsna väikesed.
Küsimuse allikatest tõstatas eriti üks kummalisevõitu Aristotelese tsitaat 1654. aasta luuletuses, mida Aristotelese enda teostest leida ei õnnestunudki, kuid tänu sellele õnnestus lõpuks tuvastada teos, millele Gertrud Paffrath kõigis oma kolmes luuletuses suuresti toetus. Selleks oli Josephus Langiuse resp. Joseph Lange florileegium, st mõttekohtade (loci communes) järgi korrastatud tsitaadikogu „Polyanthea nova“, millest pidi Paffrathi käsutuses olema mõni mahukas foolio-formaadis väljaanne, nagu tuvastas Kristi Viiding (vt lähemalt Kaur ja Viiding 2012: 427–430, eriti lk 428). See oli varauusaja populaarseim florileegium, mida tuntud humanist ja ladina keele didaktik Jan Ámos Komenský (Comenius) pidas samas ainsaks, millega võiks asendada selle põhjalikkuse tõttu klassikute originaalteoste lugemist. Naislugeja raamatukogu võiks tema arvates selle raamatuga ka piirduda. Paffrathi luuletuste aluseks olid selle florileegiumi mõttekohad „üksmeel“ (Concordia) (Meinersile ja von Duntenile), „surm“ (mors), „lein“ (luctus) ja „kaastunne“ (misericordia) (perekond Hornile) ning „sõprus“ (amicitia) ja „abielu“ (matrimonium) (Arnoldile ja Bemollile).
Riia naiste juhuluulest pärast Gertrud Paffrathi
Gertrud Paffrath ei olnud siiski ainus naine, kes 17. sajandil Riias juhuluuletusi kirjutas. Pärast 1656.–1657. aasta piiramisele ja katkule järgnenud pikemat pausi on aastast 1683 säilinud luuletus Rootsi sõjakonsistooriumi assessori Heinrich Michelseni ja tema kuningliku kõrguse ihuarsti ja Riia garnisoni arsti Johannes Cahleni tütre Hedwigi pulmade puhul. See ei ole aga allkirjastatud nimega, nagu oli oma luuletusi signeeriunud Gertrud Paffrath, vaid initsiaalidega G. C., mistõttu autor oleks võinud tundmatuks jäädagi, kui tundmatu käsi ei oleks osanud avada nende taga peituvat nime Gertrud Cahlen (luuletus algusreaga „Dem [sic!] güldnen Strahlen-Glantz hat Phoebus ganz verloren“ („On kuldse kiirtesära Phoibos kaotand ära“) asub Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, kohaviit R 35064).
Niiviisi, initsiaalide all või koguni anonüümselt, avaldasid vähesed teadaolevad Riia juhuluuletajad oma luuletusi nüüd peaaegu terve järgnenud sajandi. 11. märtsil 1664 (vkj) Riia Peetri kirikus nimega Gerdrud Kahl ristitud luuletaja oli adressaat Hedwig Cahleni noorem õde ja luuletamise kirjutamise ajal kõigest 19-aastane.
Nende arstiametit pidanud isa oli pärit mõjukast Riia perekonnast – tema isa Schotto Cahlen oli oma kirikliku karjääri lõpuks tõusnud Peetri kiriku (s.o linna ühe peakiriku) ülemõpetajaks ning vend David teenis pastorina Jaani kogudust. Mõlemalt mehelt on säilinud saksa- ja ladinakeelseid kirjutisi, David Cahlenilt ka juhuluuletusi. Ka isa Johann(es) näib olevat olnud sõnakas mees, kuid tema sõnakus väljendus pigem korduvates tülides Riia rae ja Liivimaa kindralkuberneriga. Gertrud Cahleni ema oli arvatavasti Anna (neiupõlvenimega Köhler, esimeses abielus Pitovin, teises Dreiling), kes tõi kolmandat korda abielludes perekonda mitu mõisat (Seltinghof/Zeltiņa, Selsau/Dzelzava ja Kronenhof), mille pidamisest ja võõrandamisest saadi lisatulu.
Nõnda oli peres olemas nii kultuuriline kui ka majanduslik kapital, mis võimaldas hariduse andmist ka tüdrukutele. Kuigi ka Gertrud Cahlen astus üles „õpetatud naisena“, ei ole teada, kas temagi oskas ladina keelt. Tema luuletus tunnistab küll võimalikust Horatiuse oodide mõjust, kuid need võisid temani jõuda Martin Opitzi luulekeele reformi läbinud saksa keele vahendusel, eeskujuks võis olla koguni Opitz ise.
Järgmine säilinud Riia juhuluuletus, mille autoriks võib olla naine, pärineb juba 18. sajandist. 1701. aastal, juba Põhjasõja ajal, õnnitles üks „solidaarne paar“ (ein verbundnes Paar) pulmade puhul oma sõpru kahe luuletusega Johannes Petschilt, kes oli Frölichi rügemendi pastor, ja Anna Bolmeringilt. Esimene neist, ladinakeelne „Sistas vane tuos ausus, telluris alumne“ („Lõpeta oma jultumus, maa kasvandik“), mis on allkirjastatud initsiaalidega M. R. D., meenutab pruutpaarile, et neid ei pane paari mitte Venus ja Cupido, vaid Jumal; teise, saksakeelse luuletuse „Krieg! Krieg! wie schickt sich Krieg und Liebe wohl zusammen?“ („Sõda! Sõda! Kuis küll sobivad sõda ja armastus kokku?“) all on initsiaalid P. C. (mõlemad luuletused on leitavad Läti Rahvusraamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna konvoluudist R W3s/ 276: 64 (lk 553j.)). Kui oletada, et paar tähistab siin abielupaari või kihlatuid, tekib küsimus, kumma luuletuse on kirjutanud naine, kumma mees. Paraku ei paku kumbki luuletus ei grammatilisi ega semantilisi pidepunkte autori soo kindlaks määramiseks. Kirjutajatele tundub olevat olnud tähtsam rõhutada oma ühisosa, kui olla isiklikult äratuntav.
Üldiselt sundis aga sõda muusad vaikima. Uute naiste allkirjastatud juhuluuletuste ilmumiseni kulus Riias hämmastavalt kaua aega. Selliseid luuletusi hakkas ilmuma jälle alles 1770. aasta paiku. 1769. aastal tõi keegi „kõige alandlikum teenijanna, W. S.“ (ergebenste Dienerin, W. S.) perekondade Damisch ja Thyrink esindajate abiellumise puhul humoorikaid tõendeid, et „abielu ei ole ike“ (asub Läti Akadeemilises raamatukogus, Brotze Misc. 4, R 4005: 20). Aasta hiljem jutustas aga keegi perekondade Vegesack ja Barber „lähedane sõbratar“ (eine nahe Freundin) „Amori kättemaksust“ (Rache Amors) (asub Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus, Brotze Misc. 3. R 5004: 94) – Venuse vöö ja oma nooltega varustatud Amor otsustab tagasi vallutada Läänemere kallastel asuva põhjamaise linna, kus Venuse altarid on jäetud hooletusse ja kõik ohverdavad veel vaid kaubandusjumalale Mercuriusele. Nool tabab jutustaja onu, ja tema päästmiseks peab nüüd kohale tõttama abielujumal Hymenaios, kes viib ta kokku kaunitariga, kelle jah-sõna on ainus, mis võib ta haava parandada. Mõlemad luuletused reedavad saksa anakreontilise luule mõjusid.
1770. aastatest pärineb veel üks naiste allkirju kandev luuletus Riiast. 1776. aastal on „nõbud ja sõtsed“ (pastor Balthasar Bergmanni (1703–1768) ja tema naise Anna Elisabethi (snd. Depkin) lapsed ja nende abikaasad) õnnitlenud jurist Friedrich Wilhelm Stauwet ja Anna Concordia Mederit pulmade puhul (asub Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, f. 4011, apr. 1, l. 5478: 66–67). 1786. aastal astus sama seltskond veel kord ühe luuletusega (asub Läti Rahvusraamatukogus, RGRN, R Bs/ 1100) üles, kuid seekord on see trükitud Ruhjas (Rūjienas), mis osutab sellele, et linnakombed olid hakanud levima ka Liivimaa Läti osa maapiirkondadesse.
Nii paljude allkirjastajate puhul on küll keeruline selgeks teha, kes neist võis olla luuletuse autor, veelgi küsitavam on, kas selleks oli mõni naine. Kõige tõenäolisemalt oli autoriks pastor, luuletaja ja raamatutrükkal Gustav Bergmann (1749–1814), kes oli abielus esimese luuletuse adressaadi õe Beatha Elisabethiga (snd. Meder). Kui see nii oli, leidus Riias veidi enne 1780. aastat küll reaalseid juhuluuletajaid, nagu W. S. või „lähedane sõbratar“, kes jäid seejuures aga rohkem või vähem anonüümseks (anonüümseks jäi ka 1781. aastal esimesena luulekogu mahus luuletusi avaldanud riialanna-liivimaalanna Regina von Graf (1742–1806)), samas kui niisuguste naiste autorlus, kes oma luuletusi nimega allkirjastasid, jäi fiktiivseks.
Kuid 1780.–1790. aastatel leidis Riias aset omamoodi naiste allkirju kandvate juhuluuletuste plahvatus, mida võib seostada asehalduskorra ajal paranenud majanduslike olude ja suurema sotsiaalse mobiilsusega, mis tõi endaga omakorda kaasa suurema representatsioonivajaduse. Tegelikke naisautoreid sellest ajast on teada siiski vähe, kuna samal ajal kinnistus Baltimaade ülakihtides kodanlik-rousseau’lik „loomuliku“ naise ideaal, mis nägi ette naise jäämise koduseinte vahele ja täieliku pühendumise perele ning mis pidas naiste kirjanduslikku tegevust kui pereelust eemalekiskuvat tegurit ajaraiskamiseks. Juhuluuletused pereliikmetele küll ääripidi sobisid selle ideaaliga, kuid väga sageli lasid naised enda nimel luuletusi kirjutada hoopis meesautoritel, kes olid sageli alles karjääri alustavad kodu-, kooli- või väiksemate koguduste kirikuõpetajad, kelle jaoks see oli väike lisateenimise või karjääriarendamise võimalus.
Produktiivsemateks naiste nimel juhuluuletusi kirjutanud meesteks 18. sajandi lõpu Riias olid koduõpetaja ja Jakobi koguduse abivaimulikuna töötanud Johann Daniel Horeb (1762–1811) ja reformeeritud koguduse pastor Georg(e) Ludwig Collins (1763–1814). Oma naiskolleegide nimel kirjutas luuletusi Riia linnateatri näitleja Karl Ferdinand Daniel Grohmann (1758–1794). Just näitlejate ringkonnast on teada ka üks kindlasti juhuluuletusi kirjutanud riialanna – näitleja, kontsertlaulja ja pianist Caroline Auguste Pauser (u. 1777–1846), kes oli ühtlasi usin juhuluuletuste koguja, temalt on säilinud ulatuslik Pauseri kollektsioon (Sammlung Pauser) Läti Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Mscr. 388).
Tähtsus
Gertrud Paffrath oli esimene teadaolev naisluuletaja Baltikumis. Ta pani aluse balti naiste juhuluule traditsioonile, mis kestis 19. sajandi esimese pooleni.
Kairit Kaur