et de ru en
Avaleht

Ulrich von Schlippenbach (1774 – 1826)

Luuletaja ning jurist

Sisuloend

Üldandmed

Kodanikunimi: Hermann Heinrich Gustav Ulrich Freiherr von Schlippenbach
Sünnikoht: Vormsāti (Kuramaa)
Sünniaeg (ukj/vkj): 29.05.1774 / 18.05.1774
Surmakoht: Jelgava/Miitavi (Kuramaa)
Surmaaeg (ukj/vkj): 01.04.1826 / 20.03.1826
Sugu: Mees
Keel: Saksa
Nimekujud: Ulrich von Schlippenbach; Hermann Heinrich Gustav Ulrich Freiherr von Schlippenbach; Ulrich Heinrich Gustav Freiherr von Schlippenbach; Ulrich von Schlippenbach; Ulrich Freyherr von Schlippenbach; U. Freih. v. Schlippenbach; U. Freiherr v. Schlippenbach; U. v. Schlippenbach; U. F. v. Schlippenbach; U. Freiherr von Schlippenbach; Ulrich Freiherr von Schlippenbach; U. H. G. Freiherr von Schlippenbach; Ulrich Heinr. Gust. Freiherr v. Schlippenbach; Freyherr von Schlippenbach

Artiklid

  • et ru

    Ülevaade

    Eluloolist

    Ulrich Hermann Heinrich Gustav von Schlippenbach sündis 7. (18.) märtsil 1774. aastal Kuramaal Groß-Wormsahteni (Vormsāti, Varmsāta, Vormsāta) mõisas. Tema Preisi kapteni auastmega isa olevat olnud suuremate vaimsete huvideta mõisapidaja, ema aga äärmiselt empaatiline ja haritud naine, kes avaldas poja vaimsele arengule suurt mõju. Lapsena olevat Schlippenbach olnud ülemeelik ja taltsutamatu. Nõrga tervise tõttu kasvatati teda leebelt. Põhihariduse omandas Schlippenbach koduõpetaja käe all. Aastatel 1789–90 õppis ta Miitavi (Jelgava, Mitau) gümnaasiumis Academia Petrinas. Sealt heideti ta aga välja, kuna ta torkas aadli ja Kuramaa hertsogi Peter von Bironi (1724–1800) vaheliste tülide ajal ägedusehoos mõõgaga läbi kooli aulas rippunud hertsogi portree.

    Seejärel jätkas Schlippenbach õpinguid Königsbergi ülikoolis, tema erialadeks olid juura ja humanitaarteadused („schöne Wissenschaften“ ). Muuhulgas kuulas ta Immanuel Kant`i loenguid. Kuna alusteadmised osutusid üsna puudulikuks, olid Schlippenbachi ülikooliõpingud võrdlemisi plaanipäratud. Loengutes istumisest enam meeldis talle tegeleda poeetiliste katsetustega ja suhelda kirjandusest huvitatud ringkondadega. Hiljemgi meenutas Schlippenbach hea sõnaga läbikäimist saksa romantilise luuletaja ja näitekirjaniku Zacharias Werner`iga (1768–1823). Ajakirjades ilmusid tema esimesed luuletused.

    1791 vahetas Schlippenbach ülikooli ja suundus Leipzigi. Seal kuulas ta tuntud antropoloogi ja antikantiaani Ernst Platneri (1744–1818) ja kantiaan Karl Heinrich Heydenreichi (1764–1801) loenguid. Viimase esteetikakäsitlust pidas Schlippenbach enda jaoks oluliseks.

    1792. aastal ilmus Königsbergis Schlippenbachi esimese iseseisva trükisena poeem „Wunderquelle“ („Imeallikas“). Luuletaja hilisem biograaf Diederichs avaldab küll imetlust selle vormimeisterlikkuse üle, kuid sisulise iseseisva teose väärtust sellele ei omista (Diederichs 1890, S. 523). Ka Schlippenbach ise ei pidanud väljaannet tagantjärele kuigi tähtsaks. Siiski hinnati tööd nii palju, et autor võeti selle alusel vastu Königsbergi Saksa Ühingu liikmeks. Peagi võttis Schlippenbach jalge alla kodutee, reisides Dresdeni (kus ta lasi end tutvustada õukonnale), Sileesia ja Preisimaa kaudu Kuramaale tagasi.

    1794 astus Schlippenbach seoses sõjakäigu algusega Poola vastu Vene väkke. Pärast sõjakäigu lõppu jätkas ta mõnda aega teenistust Preobraženski polgus Peterburis, kuid lahkus sealt pärast Katariina II surma ja võttis isalt üle mõisate juhtimise.

    1795 abiellus Schlippenbach Amalie von Medem`iga. Abielu on kaasaegsed kirjeldanud kui äärmiselt harmoonilist ja õnnelikku. Oma pojale Albertile on luuletaja pühendanud terve hulga värsse.

    Sajandivahetusel hakkas hoogu koguma Schlippenbachi ametialane karjäär. Aastatel 1799–1801 oli ta Piltene (Pilten) piiskopkonna/kreisi (iseseisev aadlivabariik Poola krooni alluvuses Kuramaa naabruses, keskuseks Aizpute (Hasenpoth)) notar ja 1807–18 maanõunik. Kui Piltene kreis 1818 Kuramaa kubermanguga ühendati, asus Schlippenbach Miitavis tööle Kuramaa ülemõuekohtu nõunikuna. Schlippenbach oli seotud mitmete oluliste komisjonide ja seadusandlike algatustega. Aastal 1800 kuulus ta ülikooli asutamiskomisjoni, 1802 nõudis ta pärisorjuse piiramist Kuramaal, alates 1814. aastast kuulus komisjoni, mis tegi ettevalmistusi pärisorjuse kaotamiseks Kuramaal (1817) ja aastast 1822 oli ta Kuramaa provintsiaalseadustiku komisjoni eesistuja.

    Eelkõige pärisorjuse kaotajana sooviski Schlippenbach ajalukku jääda. Siinkohal on oluline märkida, et tema pärisorjuse vastasus tulenes valgustuslikust üldinimliku vabaduse ideaalist. Läti keele arengusse kultuurkeelena, milles luuakse väärtkirjandust ning mida kasutatakse valitsemises ja kohtumõistmises, tal usku ei olnud. Pigem uskus Schlippenbach lätlaste saksastumisse. Samas ei teinud üldinimliku vabaduseideaali pooldamine temast seisusteta ühiskonna pooldajat, Schlippenbach uskus endiselt aadelkonna vajalikkusse, ehkki pidas oluliseks selle vastavust kaasaja nõuetele.

    Ulrich von Schlippenbach suri 20. märtsil (1. aprillil) 1826 Miitavis.

    Kirjanduslik ja kirjanduspoliitiline tegevus

    Üliõpilasaastatel hoo sisse saanud kirjanduslik tegevus ei lõppenud hiljemgi. Eelkõige lüürikuna tuntud Schlippenbachi loomingust moodustab olulise osa juhuluule: ta lasi sulel lennata nii sünnipäevade kui matuste, kõrgete külaliste saabumise, kohaliku teatri avamise jms puhul. Tema luuletusi ilmus suurel hulgal arvukates välismaistes ja kohalikes ajakirjades ja almanahhides, nii et täielikku ülevaadet ajakirjanduses avaldatust ei olegi. Eluajal ilmus Schlippenbachilt kaks luulekogu: „Gedichte“ („Luuletused“) (Mitau, 1812) ja „Liederkranz“ („Laulupärg“) (Mitau, 1821); postuumselt „Nachgelassene Gedichte“ („Käsikirja jäänud luuletused“) (Mitau, 1828).

    Kui lugejana tundis Schlippenbach loomulikku tõmmet romantikute poole, siis tema enda luule kõige suuremateks mõjutajateks on peetud Friedrich Schiller`it ja Friedrich von Matthisson`i (1761–1831). Romantiliste ning tormi ja tungi motiivide, nagu varemete ja loodusromantika, lapsetapu, öö jms kõrval leidub hulgaliselt humoorikaid ja helgetoonilisi luuletusi, milles on kujutatud armastust ja pereidülli ning mida korduvalt läbib sõna „harmoonia“. Luuletava juristina on Schlippenbachi puhul tõmmatud paralleele liivimaalase R. J. L. Samson von Himmelstiern`iga, ehkki oma laadilt on need kaks luuletajat üsna erinevad.

    Schlippenbachi proosast on kõige silmapaistvamaks peetud lüürilist reisikirja „Malerische Wanderungen durch Kurland“ („Maalilised rännakud läbi Kuramaa“) (Riga–Leipzig, 1809), seevastu tema katsetust romaani vallas, kaheköitelist „Lebensblüthen aus Süden und Norden in Wahrheit und Traum“ („Eluõisi lõunast ja põhjast tegelikkuses ja unelmates“) (Hamburg, 1816–1817) loetakse ebaõnnestunuks. Vaatamata oma reservatsioonidele läti keele tuleviku suhtes on Schlippenbach saksa keelde tõlkinud „pimeda läti natuurluuletaja“ Indrikise laulu.

    Kodumaistele kirjanikele avaldamisvõimaluste loomiseks andis Schlippenbach välja almanahhe: 1806–08 kolm köidet kogumikku „Kuronia“, millele 1809 lisandus jätkuna „Wega“. Schlippenbach oli Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Ühingu (1815) asutaja ja innukas tegevliige. Tal oli kontakte paljude kodu- ja välismaiste kultuuriinimestega, nt Garlieb Merkel`i, August von Kotzebue, Karl Morgenstern`i, Elisa von der Recke, Johann Gottfried Seume (1763–1810) ja Friedrich Christoph Perthes`iga (1772–1843). Viimane oli Johann Friedrich Cotta ja Friedrich Arnold Brockhausi kõrval väljapaistvamaid Goethe ajastu saksa kirjastajaid ja Schlippenbachi teoste väljaandja Saksamaal.

    Kairit Kaur

Tekstid

Pildid

  • Ulrich von Schlippenbach
    Ulrich von Schlippenbach
    Dateering: 1895
    Allikas: Das Baltische Dichterbuch. Hrsg. von Jeannot Emil Freiherr von Grotthuss. 2. Aufl. Reval: Franz Kluge,1895, S. 122.
    Kohaviit: Est. A-1757
    [image/jpeg] [420x500px]
  • Ulrich von Schlippenbach
    Ulrich von Schlippenbach
    Dateering: 1812
    Allikas: Jelgavas Zinātniskā bibliotēka
    [image/jpeg] [200x277px]

Lingid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 4. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1832, S. 82-86. [Saksa]
  • 2. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 683. [Saksa]
  • 3. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 3: N-Z. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 1147-1150. [Saksa]
  • 4. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kristischen Studien. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1894, S. 397. [Saksa]
  • 5. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Rußlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. Aufl. Reval : Franz Kluge, 1895, S. 454. [Saksa]
  • 6. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 280-282. [Saksa]
  • 7. Sivers, Jegór von. Ulrich Heinrich Gustav Freiherr von Schlippenbach, (1774–1826). – Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 201-207. [Saksa]
  • 8. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München: C. H. Beck: 2005, S. 145. [Saksa]