Elukäigu piirjooni
Rangelt võttes sai naiste juhuluule Liivimaal alguse Gertrud Paffrathiga Riias, kuid et Riia kujutas endast omamoodi „riiki riigis“, siis on põhjendatud rääkida Riiast väljapoole jäänud Liivimaa juhuluulest eraldi ja sellisel juhul võiks esimeseks Liivimaa naisjuhuluuletajaks pidada Regina Gertrud Schwartzi.
Regina Gertrud Schwartz (abielus König, 1690 – pärast 1739. aastat) oli oma kaasaegsete seas tuntud kui imelaps, seda tema võõrkeelte- ja komponeerimisoskuse tõttu. Ta oli küll sündinud Riias, kuid oma lapsepõlve veetis Tartus. Tema isa oli Friedrich Schwartz, Militiae Auditeur (sõjaväe audiitor) ja prokurör Tartus ja ema Dorothea (neiupõlvenimega Ladou). Esmase muusikalise hariduse sai ta oma kasuisalt, muusikult ja heliloojalt David Kellnerilt, keeleõpetajaks oli aga Peter Gerger. Hiljem sai temast tuntud ooperilaulja Saksamaal, kus ta abiellus Dresdeni õukonnapoeedi ja tseremooniameistri Johann Ulrich von Königiga, kellest lahutas 1739. aastal. Seejärel tema jäljed kaovad.
Kuigi nagu Gertrud Paffrathi on ka Regina Gertrud Schwartzi peetud „õpetatud naise“ tüübi esindajaks (vrd Weber 1960: 57), ei ole ladinakeelseid luuletusi temalt siiski teada. Tuntust on ta kogunud eelkõige 1707. aastal Põhja-Saksamaal Stralsundis ettekandele tulnud festa teatrale’ga „Angestellte Freude über den längst gewünschten Frieden“ [Rõõmupidu ammu oodatud rahu auks], mis oli pühendatud Rootsi kuningale Karl XII-le (1682–1718, valitsusaeg 1697–1718) ja Altranstädti rahule (1706).
Regina Gertrud Schwartz oli ühtlasi esimene naisjuhuluuletaja tänaselt Eesti alalt. Oma juhunäidendi tiitellehel tõi ta oma päritolu ka selgelt esile, märkides selleks: „Liivimaalt Tartust“ („von Dörpt aus Livland“, vt Woods 1985: 107). Esimene Põhja-Eestist pärit juhutekstiga ülesastunud naine oli teadaolevalt tallinlanna Anna Sidonia Morian, kes pühendas 1715. aastal Stockholmis kõne Karl XII nimepäevale.
„Rõõmupidu ammu oodatud rahu auks“ (1707)
Regina Gertrud Schwartzi festa teatrale koosneb seitsmest aariast, mis vahelduvad tantsunumbritega. Aariaid esitab allegooriline tegelane Rahu, keda olevat kehastanud „selle muusika autor“ (vt Woods 1985: 140) ise. Juhunäidend algab hõiskava rahuteate ja palmiokste kui rahusümboli demonstratsiooniga. Järgneb kiidukõne rahutoojale Karl XII-le, kellele selle näidendiga soovitakse püstitada „ausammas“.
Õigustamaks enda ülesastumist naisautorina, mis oli tollal väga haruldane ja tagasihoidlikkuse (modestia) nõudega raskesti ühendatav (vt Gertrud Paffrath), paigutab Regina Gertrud Schwartz ennast ühte traditsiooni kuningas Taavetit ülistanud naistega (1 Sam 18:7). Samuti kutsub ta teisi Rootsi patrioote oma eeskujule järgnema ja looma rahu auks „luuletusi, kantaate, uvertüüre ja sonaate“ ning „uusi tantse“ (samas). Luuletaja toob esile rahu ootamatuse, tema silmis on tegemist vaid relvarahuga ja ta loodab Rootsi vägede lõplikku võitu.
Juhunäidendist leidab mitmeid osundusi tollal laialt levinud uskumusele, et Jumal ei ole selles sõjas rootslaste poolel. Nii väidab autor, et (kurjakuulutav) komeet ei paista enam (mõeldud on ilmselt Halley komeeti, mida Karl XII sünniaastal nähti ja halvaks endeks peeti) ja Rootsi alamad võivad kergendatult hingata, muretult võitu tähistada. Kuninga erilise teenena tuuakse esile, et too riskinud rahu saavutamiseks omaenese eluga, mille eest peaks ta pälvima alamate erilise lojaalsuse. „Rõõmupidu“ kulmineerub juubeldavate vivat-hõigetega ja eestpalvega vapra kuninga eest.
Rootsi heerose Karl XII kujutamisega tõi Regina Gertrud Schwartz Balti naiste juhuluulesse leinavate aukandjate/valitsejate (vt Gertrud Paffrath, Judith von Alkens) kõrvale uue mehetüübi – vapra sõjakangelase/rahukuninga. Seeläbi profileeris luuletaja end ühemõttelisemalt kui talle eelnenud Balti naisjuhuluuletajad patrioodina.
Oma õpetatuse demonstreerimisel oli ta siiski tagasihoidlikum kui Gertrud Paffrath või Gertrud Cahlen (vt Gertrud Paffrath), kuna puuduvad nii ladinakeelsed tekstiosad kui ka humanistlikud tsitaadid, kasutatud on viiteid Piiblile ja kristlikule allegooriale. Sellegipoolest ei ole see näidendi nii rõhutatult kristlik, kui olid seda kuramaalanna Judith von Alkensi luuletused.
Põhjasõda tõi ka pika katkestuse Liivimaalt säilinud juhuluulesse, mille on kirjutanud naised. Järgmised siinsete naiste juhuluuletused kerkivad esile alles 18. sajandi teises pooles (vt Eleonore Elisabeth Dorothea von Münnich).
Kairit Kaur