Eluloolist
Benigna Gottlieb, hilisem Kuramaa hertsoginna, sündis 15./26. oktoobril 1703. Ta pärines vanast Kuramaa aadlist, isa Levin von Trotta gen. Treyden oli perekonnast, kellel oli siin valdusi juba enne 1500. aastat ja kes kuulus immatrikuleeritud Kuramaa aadli hulka juba algusest peale, st 1620. aastast alates. Tema ema oli Anna Elisabeth (snd. Wildemann).
1723. aastal abiellus Benigna esialgu veel mitte Kuramaa eliidi hulka kuulunud, tagasihoidlikku poola aadlitiitlit omava Ernst Johann von Bühreni resp. Bironiga (1690–1772), kes alustas oma tähelendu Kuramaa hertsoginna Anna sekretärina ja kujunes kiiresti vahetult pärast abiellumist Kuramaa viimase Kettlerite soost hertsogi Friedrich Wilhelmi (1692–1711) varast surma lesestunud hertsoginna favoriidiks. Benigna oli hertsoginna õuedaam.
Kui Kuramaa Annast sai 1730. aastal Venemaa tsaarinna Anna Ivanovna järgnesid Bironid talle Peterburgi. Ernst Johannist sai vene krahv, seejärel riigikrahv ja 1737. aastal Kuramaa hertsog. 1740. aastal sai temast pärast Anna surma isegi lühikeseks ajaks Venemaa regent, kuid pärast paleerevolutsiooni, mis tõi võimule Braunschweigi Anna, mõisteti ta alguses surma, ent siis saadeti asumisele Siberisse. Kui mõned nädalad hiljem kukutas Braunschweigi Anna omakorda Jelizaveta Petrovna, karistust leevendati – asumisele saatmine jäi küll jõusse, kuid perekond võis Obi-äärsest Berjozovost tagasi pöörduda ja asuda elama Jaroslavli, mis asus mõnesaja kilomeetri kaugusel Moskvast. Siin möödusid järgnevad aastakümned, kuni Katariina II taastas pärast võimuletulekut Ernst Johanni positsiooni Kuramaa hertsogina.
1763. aastal pöördus paar oma valdustesse tagasi, kuid neid ei oodanud just sõbralik vastuvõtt. Maa oli Ernst Johanni ja Karli pooldajate vahel lõhenenud. Karl oli Poola-Saksi kuninga August III noorim poeg, kelle isa oli Bironite äraolekul määranud hertsogiks, kuivõrd Kuramaa oli Poola lään. Karl sunniti küll peagi taanduma, kuid vastuolud hertsogi ja aadli vahel jäid püsima, kujundasid veel 1769. aastal isalt valitsemise üle võtnud hertsog Peteri (1724–1800) valitsemisaegagi ja päädisid Kuramaa sunnitud müügiga Venemaale 1795. aasta märtsis.
Viimast sündmust Benigna küll enam ei näinud. Ta suri Miitavis (Jelgavas) 5./16. novembril 1782.
Kaasaegsed on Benigna Gottliebi iseloomustanud üsna erinevalt. Talle kui vene õuedaamile heideti ette külmust ja kõrkust, samuti liigset huvi kleitide ja luksuse vastu. Teisalt on kujutatud teda perekeskse, oma lastele palju tähelepanu pööranud emana. Samuti on esile toodud tema kõhklematust mehele asumisele järgnemises.
Loomingust
Benigna Gottlieb oli teadaolevalt esimene balti naine, kes jõudis luulekogu avaldamiseni. 1777. aastal ilmus Kuramaa superintendendi Christian Huhni (1716–1784) toimetamisel ja õuetrükkali Johann Friedrich Steffenhageni (1744–1812) kirjastamisel anonüümselt tema vaimulike luuletuste kogu „Eine große Kreuzträgerin“ („Suur ristikandja“). See 70-leheküljeline oktaavformaadis raamatuke sisaldab neli palvet ja 26 luuletust.
Benigna luuletegevuse algus paigutatakse asumisaega, st 1740.–1760. aastatesse, mil saatuselöögid olevat kujundanud perekonnas eriliselt religioosse atmosfääri. Benigna astub oma luuletustes üles paljunäinud ja -kannatanud „jumala teenijannana“ (Gottes Magd). Elu võimuintriigide keskel on muutnud luuletaja inimeste suhtes umbusklikuks, kuid süvendanud samas tema usku Jumalasse, keda nähakse kindla kaljuna, millele toetuda kesk ümbritseva maailma pahatahtlikkust, truudusetust või lihtsalt muutlikkust.
Sõnastuslikus plaanis on Benigna luule üheks olulisemaks mõjutajaks pietistlik, täpsemalt hernhuutlik luule, mille kõrgaeg jäi 1730.–1740. aastatesse. Sellele oli omane elu kui ristikandmise ja inimese loomuomase patususe, Jumalatalle vere ja haavade rõhutamine. Kasutatakse lihtsaid, eredaid, kergelt visualiseeritavaid kujundeid, mis mõjuvad arhailiselt, karmilt ja samas lapsemeelselt. Benigna võib oma Jumala poole pöörduda kord usalduslikult sõnadega „minu Jeesus“, kord alandlikkust ja kaugust signaliseerivalt „Issand Jeesus Kristus“. See Jumal on kujutatud hooliva isana, kelle atribuudiks on samas „vits“, arm ja hirm on temas lahutamatult seotud. Veel võib aimata eeskujuna Christian Fürchtegott Gellerti vaimulikku luulet, mis oli inspiratsiooniallikaks ka Benignast pool sajandit nooremale Kuramaa luuletajale Elisa von der Reckele (1754–1833), kellelt ilmus järgmine balti naise luulekogu (1780).
Stroofivormid ja osutused viisidele viitavad hernhuutlikust veelgi vanemale luuletraditsioonile. Benigna poolt enim kasutatud stroofivorm on oktett, millesse oli valatud juba teoloogiakandidaat Johann Schultzi 1688. aastal avaldatud leinaluuletus, mis oli kirjutatud Anna Catharina Karlick von Netzetitzi (snd. von Klingspor) nimel tolle abikaasa, Poola oberleitnandi, Biršai (Birši, Birseni) kindluse komandandi ja Ida-Preisimaa ja Kuramaa mõisniku Karl Karlick von Netzetitzi surma puhul, lähtudes ilmselt Melchior Teschneri poolt Valerius Herbergeri sõnadele loodud viisist „Ma tahan jätta maha“ (vt EELK lauluraamat nr 377 ja Horst Franki (1993: 573-576) saksa stroofivormide käsiraamatu kirje (edaspidi F) 8.7; ababcdcd, 7/6, jambiline).
Ka teist Benigna meelisstroofi olid naised kasutanud varemgi – teadaolevalt esimene Kuramaaga seotud naisjuhuluuletaja Judith von Alkens, kelle eluloost pole kahjuks midagi konkreetsemat teada, kirjutas selles Kuramaa hertsoginna Luise Charlotte surmale pühendatud leinaluuletuse „Südamevalu kõigi seisuste seas“ (1677, Frank 1993: 618; F 8.25; ababccdd, 8/7/8/7/7/7/7/8/8, trohheiline). Võimalik, et seda luuletust tundis Benigna ka vahetust kogemusest, kuivõrd tema kogu lõpuluuletused kasutavad väga sarnast motiivistikku.
Võib spekuleerida, et Kettlerite perekonna representatsioonide tundmaõppimine võis kuuluda Kuramaa õuedaamide väljaõppe hulka. Leidub vaga valitsejanna positsioonilt kirjutatud luuletusi, milles luuletaja palub teha tühjaks oma vastaste sepitsused ja anda endale halastav süda. Stroofivormidest järgneb eelnevatele sekstett, millele vaimulikus traditsioonis pani 17. sajandil aluse saksa rahvalikust laulutavast inspireeritud Georg Neumark oma lauluga „Kes jumalat nii laseb teha“ (EELK nr 350, vrd Frank 1993: 496-497, F 6.38; ababcc, 9/8/9/8/8/8/8, jambiline).
Neile barokkstroofidele järgnevad sageduselt kaks stroofivormi, mis viitavad luterliku laulutraditsiooni reformatsiooniajastu kihistusele – Lutheri stroofi kõrval leiab kasutamist ka hommikulaulustroof, millele pani aluse Georg Nigidius resp. Niege lauluga „Ma südamest ja meelest“ (1585/87 – EELK 397, vrd Frank 1993: 570-571, F 8.6; ababcddc, 7/6/7/6/6/7/7/6, jambiline). Selles vormis kirjutatud „Hommiku laul“ („Morgen Lied“) on kogu ainuke pealkirjastatud luuletus.
Reformatsiooniajast on pärit ka üks põneva vormiga dekastihhon (vrd Frank 1993: 695-697, F 10.2; ababccdeed, 8/7/8/7/4/4/7/4/4/7, jambiline) – luuletus “Kreuzvolles Herz, was sagest du?“ („Oh ristist koormat süda, mida ütled sa?“). See on inspireeritud Lazarus Spengleri kirikulaulust „Durch Adams Fall ist ganz verderbt“ (1524). Erinevalt enamikust Benignale eeskujuks olnud kirikulauludest seda EELK kaasaegsest lauluraamatust ei leia, küll aga pakub selle tõlget juba Heinrichi Stahli (u. 1600–1657) „Kodu- ja käsiraamatu“ 2. osa (1637) – „Lebbi Adami langmisse on koggones erra rickutud“ (vt nr 66 resp. lk 76). Veel 1908. aastal laulis vaimulikku rahvalaulu „Oh Aadam, sinu eksitus“ Otepääl Mari Paulus (Kreek 1996, III, nr 131).
Tähtsus
Benigna Gottlieb pani oma luulekoguga aluse balti naiste luulekogude avaldamise traditsioonile, millega ligi sajand hiljem ühinesid oma esimeste luulekogudega ka siinsete põlisrahvaste keeles kirjutanud naised – Lydia Koidula 1866. aastal eestikeelse koguga „Waino Lilled“, 1875. aastal lätikeelse koguga Katarina Reinovsky („Latvijas Jūrmalas puķītes jeb dziesmiņas“, ek „Läti Jūrmala lillekesed ehk laulud“) ja Petrovna („Rīgas pieminēšanas ziņģes“, ek „Riia-laulud“).
Kairit Kaur
