et de ru en
Avaleht

Friedrich Maximilian Klinger (1752 – 1831)

Draama- ja proosakirjanik, saksa 1770. aastate kirjanduse väljapaistvamaid autoreid; riigiametnik ja sõjaväelane

Sisuloend

Üldandmed

Kodanikunimi: Friedrich Maximilian von Klinger
Sünnikoht: Frankfurt Maini ääres
Sünniaeg (ukj/vkj): 17.02.1752 / 06.02.1752
Surmakoht: Peterburi
Surmaaeg (ukj/vkj): 25.02.1831 / 13.02.1831
Sugu: Mees
Keel: Saksa
Nimekujud: Friedrich Maximilian Klinger; Friedrich Maximilian von Klinger

Artiklid

  • et ru

    Ülevaade

    Eluloolist

    Friedrich Maximilian Klinger sündis 17. veebruaril 1752 Maini-äärses Frankfurdis Saksamaal. Tema isa Johannes Klinger oli talupoegliku päritoluga linnasuurtükiväe konstaabel ning ema Cornelia Margaretha Dorothea (snd Fuchs) seersandi tütar. Isa varase surma järel 1760 teenis ema kahe tütre ja poja toitmiseks elatist müütaja ning pesunaisena. Vaesusest hoolimata õnnestus F. M. Klingeril õppida aastani 1772 Frankfurdi gümnaasiumis ning alustada 1774 jõuka eakaaslasest kaaslinlase J. W. Goethe rahalisel toel juuraõpinguid Giesseni ülikoolis. F. M. Klinger ei võtnud stuudiumi tõsiselt, tegeldes selle asemel peamiselt antiik- ja kaasaaja kirjandusega, vaimustudes ennekõike prantsuse valgustuskirjanikust J.-J. Rousseaust ning iseäranis tolle pedagoogilisest teosest „Émile“ (1762).

    Kirjanduslik debüüt, esimesed teosed

    1775 debüteeris F. M. Klinger Goethe vahendusel, kelle kaudu oli tutvunud ka Göttingeni „hiieringi“ liikmetega, Leipzigis anonüümselt rüütlidraamaga „Otto“ (saanud innustust Goethe näitmängust „Götz von Berlichingen“) ja tragöödiaga „Das leidende Weib“ (saanud innustust Jacob Michael Reinhold Lenz`i komöödiast „Der Hofmeister“). Viimane neist tõi kaasa etableerunud kriitikute süüdistusi autori amoraalsuses. Sama aasta suvel võitis F. M. Klingeri vennavaenu tematiseeriv tragöödia „Die Zwillinge“ F. L. Schröder`i ja S. C. Ackermann`i korraldatud näidendivõistluse ning ilmus aastal 1777. Varem, 1776. aastal oli trükist ilmunud F. M. Klingeri draama „Die neue Arria“ (saanud innustust G. E. Lessing`i tragöödiast „Emilia Galotti“). Sama aasta suvel otsustas F. M. Klinger, saksa uuema kirjanduse silmapaistvamaid autoreid, ülikooliõpingud katkestada. Umbes kolmekuuse viibimise Weimaris (juulist oktoobri alguseni 1776) sooviga saada kas ohvitseriks või näitlejaks, linnas, kuhu mõni kuu varem oli saabunud ka Lenz, lõpetas konflikt sealse hiljuti ametisse nimetatud legatsiooninõuniku Goethega.

    Dramaturgitöö, sõja-aastad, näidendid

    F. M. Klinger suundus oma värske draama „Sturm und Drang“ (1776) käsikirjaga A. Seyler`i rändteatri juurde Leipzigi ning töötas 1778. aasta alguseni trupi dramaturgina mitmeis paigus, omandades niiviisi „tormi ja tungi“ ainsa autorina kogemuse draamatekstide lavalises mängitavuses. Dramaturgitöös pettunud ning ajendatud luhtunud armusuhtest sõitis F. M. Klinger Šveitsi, Zürichisse, „tormi ja tungi“ seltskonda kuulunud muusiku P. C. Kayser`i juurde, kellega oli sõbrunenud juba Giessenis. Peatunud sinnateel Emmendingenis, vahendas Goethe õemees J. G. Schlosser, kes parajasti hooldas aasta algul psühoosi läbi teinud ning endiselt rahutut Lenzi (sündmus, mis põhjustas F. M. Klingeris sügava kriisi), ta leitnandiks keiserlikus vabatahtlike korpuses Ulmi lähedal. 1778–79 osales F. M. Klinger Baieri pärilussõjas Böömimaal ning lahkus pärast Tĕšini rahu 13. mail 1779 teenistusest.

    F. M. Klinger kirjutas seejärel noorusloomingust distantseerunud eneseiroonilised komöödiad „Prinz Seiden-Wurm“ (1780) ja „Der Derwisch“ (1780) ning lõpetas romaani „Orpheus“ ja selle paariku. Koos šveitsi kirjanike J. C. Lavater`i ja J. Sarasin`iga kirjutas ta 1780 Šveitsis Prattelnis satiiri „Plimplamplasko“ nn „jõuapostli“ C. Kaufmann`i, „tormi ja tungi“ ideid ellu rakendada püüdva apteekri pihta. Muide, just Kaufmann oli see, kes soovitas 1776 F. M. Klingeril eelistada pealkirja „Sturm und Drang“ algselt plaanitud tiitlile „Wirrwarr“, osutudes niiviisi tagantjärele kogu kirjandusperioodi ristiisaks. Pealkirjale vaatamata ei ole „Sturm und Drang`i“ näol teose suhtelise konventsionaalsuse tõttu siiski tegemist epohhi draamakirjanduse näidistekstiga.

    Venemaa-aastad

    J. G. Schlosseri vahendusel sai F. M. Klinger 1780. aasta sügisel töökoha Peterburi, kus töötas ettelugejana, hiljem ordonantsohvitseri ja leitnandina mereväepataljonis suurvürst Pauli juures, keda saatis 1781. aasta septembrist 1782. aasta detsembrini tolle Euroopa-reisil, mille jooksul peatuti Kiievis, Lembergis (Lviv), Krakaus (Kraków), Viinis, Triestes, Veneetsias, Roomas ja Firenzes. Reisi ajal jätkas F. M. Klinger kirjutamist ja avaldamist. Viinis oli F. M. Klinger tundmatu naisterahvaga kihlunud ning tagasiteel põiganud läbi Frankfurdist. 1783. aasta kevadel viibis F. M. Klinger Ukrainas välilaagris – venelased valmistusid sõjakäiguks Türgi vastu. Välilaagris kirjutas F. M. Klinger kristluskriitilise romaani „Die Geschichte vom goldnen Hahn“ (1785).

    Jõudnud 1784 Peterburi tagasi, tegi F. M. Klinger alates 1785. aastast kiiret sõjaväelist karjääri. Omandanud Vene riigiametnikuna teenistusaadli seisuse, abiellus ta 1788 polkovniku Aleksandr Aleksejevi tütre Jelizavetaga, kellega sündis kolm last. Kaks neist surid varakult, kolmas sai 1812 M. Barclay de Tolly adjutandina Borodino lahingus surmavalt haavata. 1785 määrati F. M. Klinger Peterburi kadetikorpuse kasvatajaks, 1801 kindralmajoriks ja kadetikorpuse juhatajaks. Ühtlasi töötas rahvahariduse ministeeriumis. 1803 määrati F. M. Klinger taasavatud Tartu (Dorpat) ülikooli kuraatoriks. 1811 kindralleitnandiks tõusnud F. M. Klinger vallandati kuraatori ametist alanud restauratsiooni tõttu 1816. aastal. Sestpeale tõmbus F. M. Klinger avalikust elust tagasi ning lõpetas kirjutamise, mida ta oli Venemaal veedetud ajal harrastanud anonüümselt ja Vene riigi teadmata.

    F. M. Klingeri Venemaa-perioodi kirjanduslikuks tippsaavutuseks terve rea vähem õnnestunud draamade taustal kujunes 1791–1810 ilmunud üheksast (plaanitud kümnes jäi kirjutamata) ajakajalisest romaanist (Zeitromane) koosnev, ühtainsat põhiotstarvet teeniv tsükkel, mille avaosa kannab pealkirja „Fausts Leben, Thaten und Höllenfahrt“. Tsükli võtmeteoseks on autor ise pidanud romaani „Geschichte eines Teutschen der neusten Zeit“ (1798), mida Karl Morgenstern on käsitlenud Tartu ülikoolis peetud kirjandusloengutes arenguromaani musternäitena. Aastatel 1809–16 andis F. M. Klinger välja ka 12-köitelised kogutud teosed.

    F. M. Klinger suri 25. veerbuaril (9. märtsil) 1831 Peterburis, jõudmata teostada oma Venemaa-aastate soovi veel kord Saksamaad külastada. Kirjaniku ulatusliku raamatukogu annetas tema abikaasa Tartu ülikooli raamatukogule.

    Kokkuvõtteks

    Friedrich Maximilian Klinger kui „etableerunud autsaider“ (T. Salumets) on kahtlemata J. W. Goethe ja J. M. R. Lenzi järel saksa 1770. aastate kirjandusepohhi „torm ja tung“ kesksemaid näitekirjanikke ning ühtlasi oma ajastu väljapaistvamaid kirjamehi üldse, kuulumata siiski vaieldamatult saksa kirjanduskaanonisse. Samuti ennekõike näitekirjanike J. M. R. Lenzi ja August von Kotzebue kõrval on F. M. Klinger ühtlasi neid väheseid Baltimaadega seotud kirjanikke, kelle loomingu kvaliteet on lubanud neil rääkida kaasa maailmakirjanduseski. Klingeri hilisloomingu, eeskätt omas ajas tavatult laiahaardelise filosoofilise romaanitsükli vastu on kirjandusteaduse huvi kuni viimase ajani olnud siiski üsna tagasihoidlik.

    Vahur Aabrams

Tekstid

Pildid

  • Friedrich Maximilian Klinger
    Friedrich Maximilian Klinger
    Dateering: 1810
    Allikas: TÜR
    [image/jpeg] [335x400px]
  • Friedrich Maximilian Klinger. Rindportree ovaalis
    Friedrich Maximilian Klinger. Rindportree ovaalis
    Dateering: 1806
    Allikas: Engelhardt, Roderich von. Die deutsche Universität Dorpat in ihrer geistesgeschichtlichen Bedeutung. Reval : Franz Kluge, 1933, lk. 58.
    [image/jpeg] [330x400px]
  • Friedrich Maximilian Klingeri haud Peterburis (Leningradis) Smolenski kalmistul
    Friedrich Maximilian Klingeri haud Peterburis (Leningradis) Smolenski kalmistul
    Dateering: 1977
    Allikas: TÜ muuseum
    Kohaviit: ÜAMF 28:12
    [image/jpeg] [271x400px]

Lingid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Dalmann, Hans-Joachim. Friedrich Maximilian Klingers „Aristodymos“ : eine quellenkrit. Betrachtung. Hildesheim ; Zürich ; New York : Olms, 1982 (Germanistische Texte und Studien ; Bd. 15). [Saksa]
  • 2. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 169. [Eesti]
  • 3. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 248, 319. [Eesti]
  • 4. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn : Koolibri, 2001, lk 47. [Eesti]
  • 5. F. M. Klingeri kogutud teoste puhul. - Keel ja Kirjandus 1980, nr 3, lk 192. [Eesti]
  • 6. Falck, Paul Th. Das Drama im Baltenlande. Eine literarhistorische Anregung. - Baltische Monatsschrift, Jg. 54, Bd. 73. Riga: Jonck & Poliewsky, 1912, S. 199-222. [Saksa]
  • 7. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 2: H-M. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 682-697. [Saksa]
  • 8. Hill, David. Klinger’s novels: the structure of the cycle. Stuttgart : Akademischer Verlag Heinz, 1982 (Stuttgarter Arbeiten zur Germanistik ; Nr. 76). [Inglise]
  • 9. Kenkel, Konrad. Medea-Dramen : Entmythisierung und Remythisierung ; Euripides, Klinger, Grillparzer, Jahnn, Anouilh. Bonn : Bouvier, 1979 (Studien zur Germanistik, Anglistik und Komparatistik ; Bd. 63). [Saksa]
  • 10. Kolb, Luise. Klingers „Simsone Grisaldo“. Unveränd. reprograph. Nachdr. d. 1. Aufl. Halle an d. Saale 1929. Walluf, Nendeln : Sändig, 1975 (Bausteine zur Geschichte der deutschen Literatur ; 26). [Saksa]
  • 11. Kurz, Werner. F. M. Klingers Sturm und Drang. Unveränd. reprograph. Nachdr. d. 1. Aufl. Halle an d. Saale 1913. Walluf (bei Wiesbaden) : Sändig, 1973 (Bausteine zur Geschichte der neueren deutschen Literatur ; 11). [Saksa]
  • 12. Mattenklott, Gert. Melancholie in der Dramatik des Sturm und Drang. Erw. u. durchges. Aufl. Königstein/Ts. : Athenäum, 1985 (varem: Metzler-Verl., Stuttgart). [Saksa]
  • 13. Motschmann, Uta. Literatur- und Gesellschaftskritik in Friedrich Maximilian Klingers Feendichtung. 1983 (Leipzig, Univ., Senat, Diss. A, 1983). [Saksa]
  • 14. Müller, Michael. Philosophie und Anthropologie der Spätaufklärung : der Romanzyklus Friedrich Maximilian Klingers. 1. Aufl. Passau : Wiss.-Verl. Rothe, 1992 (Passauer Schriften zu Sprache und Literatur ; Bd. 4) (München, Univ., Diss., 1988). [Saksa]
  • 15. Osterwalder, Fritz. Die Überwindung des Sturm und Drang im Werk Friedrich Maximilian Klingers : die Entwicklung der republikan. Dichtung in der Zeit der Franz. Revolution. Berlin : E. Schmidt, 1979 (Philologische Studien und Quellen ; H. 96) (Zürich, Univ., Philos. Fak., Diss., 1979). [Saksa]
  • 16. Otto, Gunter. Begriffs- und Namensregister zu Friedrich Maximilian von Klingers „Betrachtungen und Gedanken über verschiedene Gegenstände der Welt und der Literatur“. Hildesheim ; New York : Olms, 1981 (Germanistische Texte und Studien ; Bd. 13). [Saksa]
  • 17. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 173-175. [Saksa]
  • 18. Schenk-Diesko, Saskia. Faust-Gestalt und Faust-Motive : dargest. am Beispiel von Friedrich Maximilian Klingers Romanen „Fausts Leben, Taten u. Höllenfahrt“ u. „Der Faust d. Morgenländer“ ; e. Studie zur Geschichte d. Faust-Tradition. 1989 (Jena, Univ., Gesellschaftswiss. Fak., Diss. A, 1989) [masinakiri]. [Saksa]
  • 19. Segeberg, Harro. Friedrich Maximilian Klingers Romandichtung : Untersuchungen zum Roman der Spätaufklärung. Heidelberg : Winter, 1974 (Probleme der Dichtung ; Bd. 14) (Hamburg, Univ., Fachbereich Sprachwiss., Diss. 1971). [Saksa]
  • 20. Sivers, Jegór von. Friedrich Maximilian von Klinger. (1753–1831). – Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 68-78. [Saksa]
  • 21. Steinberg, Heinz. Studien zu Schicksal und Ethos bei F. M. Klinger. Nachdr. [d. Ausg.] Berlin 1941. Nendeln/Liechtenstein : Kraus, 1969 (Germanische Studien ; H. 234). [Saksa]
  • 22. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 88, 129. [Eesti]
  • 23. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 238. [Eesti]
  • 24. Zempel, Heinrich. Erlebnisgehalt und ideelle Zeitverbundenheit in Fr. M. Klingers Medeadramen. Unveränd. reprograf. Nachdr. d. 1. Aufl., Halle an der Saale 1929. Walluf (bei Wiesbaden) : Sändig, 1973 (Hermaea ; 22). [Saksa]
  • 25. Wenzel, Stefanie. Das Motiv der feindlichen Brüder im Drama des Sturm und Drang. Frankfurt am Main ; Berlin ; Bern ; New York ; Paris ; Wien : Lang, 1993 (Marburger germanistische Studien ; Bd. 14) (Marburg, Univ., Diss., 1992). [Saksa]
  • 26. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 117, 130, 160 f., 167. [Saksa]
  • 27. Volhard, Ewald. F. M. Klingers philosophische Romane : der Einzelne und die Gesellschaft. Unveränd. reprograf. Nachdr. d. 1. Aufl., Halle an d. Saale 1930. Walluf (bei Wiesbaden) : Sändig, 1973 (Hermaea ; 27). [Saksa]
  • 28. Worbs, Hildegard. Fr. M. Klingers Weltanschauung und künstlerische Gestaltungsweise zur Zeit des Orpheus. Unveränd. reprograf. Nachdr. d. 1. Aufl., Halle an der Saale 1928. Walluf (bei Wiesbaden) : Sändig, 1973 (Hermaea ; 21). [Saksa]

Seotud autorid