Elulugu
Wilhelm Küchelbecker sündis 21. (10.) juunil 1797. aastal Peterburis. Tema isa Karl Heinrich Küchelbecker, kes oli sündinud Bautzenis Ülem-Lausitzis ning saabunud 1770. aastail Venemaale, oli mitmekülgselt haritud inimene: tal olid sügavad teadmised juuras, majanduses ja agronoomias. On arvatud, et ta kuulas Lepizigi ülikoolis loenguid samal ajal, kui seal õppisid ka Johann Wolfgang Goethe ja Aleksandr Radištšev. Mõjukate sugulaste eeskostel ta sai endale koha Vene suurvürsti (pärastise keisri) Pauli sekretärina, hiljem sai temast ka Pavlovski palee direktor. Wilhelm Küchelbeckeri ema Justine Elisabeth Lohmann (sündinud Siguldas (Segewold), tema vanaisa oli pärit Lüneburgist) oli keisri noorema poja Mihhaili hooldajaks. 1798. aastal loovutas Paul I Karl Heinrich Küchelbeckerile eluaegseks kasutamiseks Avinurme (Awwinorm) mõisa Tartu kreisis Liivimaal (praegu Ida-Virumaal). Avinurmes mööduski Wilhelmi lapsepõlv. Karl Heinrich Küchelbecker osutus väga usinaks mõisnikuks, kes püüdis ka oma talupoegade heaolu eest hoolitseda. 1808. aasta näljahäda ajal oli Avinurme tänu temale üks väheseid Liivimaa paiku, kus näljaohvreid ei olnudki. Siiski ei saa Küchelbeckerite perekonda nimetada rikkaks. Materjale Küchelbeckerite elust Avinurmes ja suhetest talupojadega on esitatud Malle Salupere artiklis „Wilhelm Küchelbeckeri eluloo eesti leheküljed“ (Tartu, 1998).
1807. aastal haigestus Küchelbecker raskelt ja jäi haiguse tagajärjel vasakust kõrvast kurdiks.
Küchelbeckeri isa suri 1809. aastal tiisikusse. Enne seda oli ta pöördunud uue keisri Aleksander I poole palvega jätta Avinurme tema abikaasale eluaegseks kasutamiseks. Palvet ei rahuldatud ettekäändel, et mõis olevat lubatud juba Tartu ülikoolile. Pärast isa surma hakkas perekonna eest hoolitsema Wilhelmi vanem õde Justine (1784–1871), kes oli abielus Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse professori Grigori Glinkaga. Viimasest sai hiljem suurvürstide Nikolai (tulevase Venemaa keisri) ja Konstantini õpetaja.
Juba 1808. aastal saadeti Wilhelm Johann Friedrich Brinckmanni erapansioni Võrus (Werro). Kooli õppekava oli väga mahukas, sinna kuulusid nii keeled kui ka reaalteadused. Põhjalik haridus aitas Küchelbeckeril sooritada 1811. aastal hiilgavalt sisseastumiseksamid Tsarskoje Selo lütseumisse, kuhu ta oma kauge sugulase Michael Andreas Barclay de Tolly eeskostel vastu võeti.
Lütseumi esimese kursuse elu on põhjalikult käsitletud. Palju on kirjutatud ka Küchelbeckeri usinusest ja annetest, mida lütseumi juhtkond tähele pani. Samal ajal oli tal väga labiilne ja plahvatuslik iseloom, mida süvendasid pidevad pilked tema aadressil veelgi. Naerdi välja tema kehva kõrvakuulmist, vene keele ebaühtlast tundmist, aga ka tema kirjanduslikku orientatsiooni saksakeelsetele autoritele eesotsas Salomon Gessneri ja Friedrich Gottlieb Klopstockiga. Isegi tema luhtunud katse end uputada kutsus esile mõnituste ja epigrammide uue laine. Kuid Küchelbeckerile oli omane suur heasüdamlikkus, ja oma teadmiste ning visadusega suutis ta pälvida oma kaasõpilaste lugupidamise. Sellesse perioodi, mil ta pidas aktiivset kirjavahetust kodustega, mahuvad ka tema esimesed luulekatsetused nii saksa kui ka vene keeles.
Küchelbecker lõpetas lütseumi hõbemedaliga ja asus koos oma koolivenna Aleksandr Puškiniga 1817. aasta suvel tööle välisasjade kolleegiumis, mis tegeles Vene riigi välissuhetega. Samal ajal hakkas ta õpetama vene kirjandust pedagoogikainstituudi aadlipansionaadis. Tema õpilaste hulka kuulusid Puškini noorem vend Lev ja hilisem helilooja Mihhail Glinka.
On teada, et Vassili Žukovski soovitusel proovis Küchelbecker saada tulutult vene keele professuuri Tartu ülikoolis. 8. septembril 1820. aastal sõitis ta ülemkammerhärra A. Narõškini sekretäri ametis reisile Lääne-Euroopasse. Sõidu tulemusena valmis tema reisiraamat „Путешествие“ („Reis“), mis ilmus suuremalt jaolt aastatel 1824–1825 eri ajakirjade veergudel.
Järgides traditsiooni alustab Küchelbecker oma rännakut Balti provintsidest, kuid tema kirjades on pööratud neile suhteliselt vähe tähelepanu ja tema kirjeldused jäljendavad kaasaegseid romantilisi konventsioone. Näiteks on iseloomustatud Narvat muistse linnana, seejuures fantaseerib autor selle linna elust, saades innustust Peetri kirikus leiduvatest hauatahvlitest. Looduskirjeldustes domineerib sombusus ja udusus, rõhutatakse maastiku põhjamaist iseloomu. Kõrvutades omavahel väga põgusalt Baltimaadel elavaid rahvaid, arvab Küchelbecker neist kõige etemateks kuramaalased, kuid tema võrdlus lähtub üksnes välismuljest, mida ta hindab antiikkunsti füüsilise ilu ideaali taustal. Üldse võib kunsti pidada üheks peamistest „Reisi“ teemadest. Eriti tähelepanelikult vahendab autor oma muljeid kuulsatest maaliteostest, mida ta reisil vaatab (näiteks Dresdeni galeriis).
Kirjades on mainitud ka kohtumisi kuulsate inimestega. Näiteks kirjeldab Küchelbecker oma Berliini muljete reas põhjalikult elamust, mille talle valmistas 15-aastase Felix Mendessohn Bartholdy muusika. Dresdenis kohtus Küchelbecker Elisa von der Reckega, kes on sel ajal kuuskümmend viis aastat vana. Vaimustatult kirjutab Küchelbecker temast kui „auväärsest, hiilgavast, malbest muusade lemmikust“. Ta tutvus ka Elisa von der Recke elukaaslase Christian August Tiedgega, kellega ta vestles kaasaegsest vene kirjandusest ja andis talle tõlkimiseks Puškini luuletuse „Роза“ („Roos“). Küchelbecker suhtles ka Ludwig Tieckiga, kes oli tema hinnangul „äärmiselt huvipakkuv, omapärase mõttemaailmaga inimene“. Temaga räägiti Klopstocki, Christoph Martin Wielandi ja Novalise teostest.
Weimaris kohtus Küchelbecker juba eaka Goethega ja andis talle edasi kirja Friedrich Maximilian Klingerilt. Goethe kinkis algajale luuletajale oma autograafiga raamatu „Maskenzug“ („Rongkäik-maskeraad“).
Pariisis äratas Küchelbecker võimude tähelepanu oma loengutega „Свойства нашей поэзии и языка“ („Meie luule ja keele omadused“), mida ta pidas liberaalse hoiaku poolest tuntud seltsis „Athenée“. Selle tagajärjel oli ta sunnitud viivitamatult Venemaale tagasi pöörduma. Ei ole teada, kui palju loenguid Küchelbecker pidas. Tänaseni on neist säilinud ainult üks, milles autor lubab endale ka pärisorjusvastast kriitikat.
Saabunud Venemaale tagasi, ei suutnud Küchelbecker mõnda aega endale rakendust leida. 1821. aasta septembris sõitis ta Kaukaasiasse, et teenida kindral Aleksei Jermolovi alluvuses. Kaukaasias uuendas ta oma tutvust Aleksandr Gribojedoviga. Aga ka siin puhkes võimudega konflikt: pärast tüli ja duelli Jermolovi sugulasega loobus Küchelbecker sõjaväeteenistusest. 1822. aasta mais läks ta erru ja elas umbes aasta oma õe Justine mõisas Zakupis Smolenski kubermangus. Just sellest ajast pärineb tema „eesti jutustus“ „Адо“ („Ado“).
1823. aasta juulis sõitis Küchelbecker Moskvasse, kus ta hakkas pidama loenguid ülikooli pansionis ja andma ühtlasi eratunde. Koos Vladimir Odojevskiga alustas ta nüüd ka almanahhi „Мнемозина“ („Mnemosyne“) väljaandmist. Ent seegi projekt ei andnud soovitud tulemusi. Realiseerimata jäi suur hulk muidki plaane – töö rahandusministeeriumis, professuur Edinburghi ülikoolis või Krimmis. Sel perioodil suhtles Küchelbecker tihedalt Kondrati Rõlejevi ja Akesandr Bestuževiga. Dekabristide mässu eelõhtul võttis Rõlejev Küchelbeckeri Põhjaühingu liikmeks.
Dekabristide mässu ajal 14. detsembri 1825. aastal oli Küchelbecker üks aktiivsemaid inimesi Senati väljakul. Ta üritas tulistada suurvürst Mihhaili (oma n-ö piimavenda). Tema katse Varssavi kaudu välismaale põgeneda luhtus: Faddei Bulgarini koostatud kirjelduse järgi Küchelbecker 19. jaanuaril 1826. aastal tuvastati ja arreteeriti. Algne surmanuhtlus asendati kahekümneks aastaks sunnitööle saatmisega (hiljem lühendati karistusaega viieteistkümne aastani). Tänu sugulaste heale läbisaamisele keisriperekonnaga kergendati ka seda kohtuostust: Küchelbecker mõisteti üksikvangistusse Daugavpilsi (Dünaburg) kindlusse (Latgales, Vitebski kubermangus Venemaal). Teel sinna toimus Küchelbeckeri kohtumine Puškiniga, mis jäi mõlema jaoks viimaseks. Puškin saatis oma sõbrale uuemat kirjandust ja sai 1835. aastal isegi loa trükkida anonüümselt osa Küchelbeckeri müsteeriumist „Ижорский“ („Ižorski“).
Vangistatud Küchelbecker elas Daugavpilsis suhteliselt leebel režiimil: tal oli õigus kirju niihästi saata kui ka saada, ta võis lugeda raamatuid ja suhelda ka vaimulikuga. 1831. aasta aprillis viidi ta üle Toompea kindlusse Tallinnas, kus ta viibis 7. oktoobrini, mil ta viidi juba Suomenlinna (Sveaborg) saarestiku kindlusse Helsingi lähedal. Küchelbecker vabastati 14. detsembril 1835 ja saadeti seejärel asumisele Barguzinisse Siberis (Burjaatias). Esimeseks tööks, mille Küchelbecker vabaduses kirjutas, oli Johann Gottfried Herderi mõistujutu „Taevane kroon“ tõlge vene keelde. Barguzinis anti Küchelbeckerile maatükk, kuhu ta ehitas endale maja. Asumisel abiellus ta postiülema tütre Drosida Artenjevaga. Kultuurikeskustest eemalolekut ja viletsaid loometingimusi elas kirjanik väga rängalt üle. Järgnes rida elukohavahetusi: Akša, Kurgan, Irkutsk ja viimase elukohana Tobolsk. Küchelbeckeri tervis halvenes, ta kaotas nägemise ja suri 23. (11.) augustil 1846. aastal.
Looming
Küchelbeckeri kirjanduslikku positsiooni võib nimetada teatud möödustega romantiliseks: ta nõudis kirjanduselt originaalsust ja ainulaadsust ning sidus need kriteeriumid tihedalt rahvusliku algega. Selline romantiline nõue seondus ka uute rahvalike vormide leidmisega poeetilise sõnumi väljendamiseks, ja siin oli Küchelbecker koos oma juba lütseumiaegsete „keeruliste“ teostega kirjandusseltsi „Беседа любителей русского слова“ vaadetele väga lähedal. Lütseumis valitsenud peamine kirjanduslik suund oli siiski seotud hoopis prantsuse eeskujude jäljendamisega. Selles kontekstis võib mõista Küchelbeckeri kiindumust M. Lomonossovi, G. Deržavini, A. Radištševi ja S. Širinski-Šihmatovi loomingusse. Tema lütseumis kirjutatud luuletused paistavad silma stiilikasutuse ja uute võimaluste otsimise poolest („Сократизм“, „Гимн Бахусу“, „Бессмертие есть цель жизни человеческой“), olles omamoodi alternatiiviks Karamzini ja Žukovski suunale. „Ülespuhutud“ keelest saab üks peamisi kriitikanoolte sihmärke ka tema jutustuses „Ado“ (1824), mis oli nimme kirjutatud kõrgstiilis, kuigi just see asjaolu andis autorile hiljem ajendi teose ümberkirjutamiseks. Küchelbecker põhjendab oma vaateid teoreetiliselt artiklis „О направлении нашей поэзии, особенно лирической, в последнее десятилетие“ („Meie peamiselt lüürilise poeesia suunast viimasel kümnendil“, 1824), milles ta väärtustab kirjandusteoste ainulaadusest ja originaalsust. Neid vaateid arendas ta hiljem edasi tekstis „Разговор с Ф.В. Булгариным“ („Vestlus F. V. Bulgariniga“, 1824).
1830. aastatel tekib Küchelbeckeril suurejooneline idee luua „Vene Dekameron“ („Русский Декамерон“ ) – tema kujutluses mitmeosaline teos, mis sisaldaks proosamõtisklusi, luulekatkeid ja poeeme. Mõned algselt selle kavatsuse jaoks loodud tekstidest saavutasid hiljem omaette väärtuse, näiteks poeem „Агасвер“ („Ahasveerus“) (1846). Oma Kaukaasia perioodil tundis Küchelbecker elavat huvi idamaade rahvaste kirjanduse vastu, luges pärsia autoreid Abu'l-Kasim Firdausit ja Muslihhudin Saadit.
Küchelbecker on kirjutanud ka tragöödiad „Аргивяне“ („Argoslased“, 1823), „Прокофий Ляпунов“ („Prokofi Ljapunov“, 1834), „Иван, купецкий сын» („Kaupmehe poeg Ivan“, 1842), ooperilibreto Pedro Calderón de la Barca draama „Amar después de la muerte o El tuzaní de la Alpujarra“ järgi, poeemid „Давид“ („Taavet“, 1829), „Юрий и Ксения“ („Juri ja Ksenija“, 1836) jne. Tema tähtsaimaks teoseks peetakse kiriromaani „Последний Колонна“ („Viimane Colonna“, 1843), mis olid loodud prantsuse kirjaniku François-Thomas-Marie de Baculard d’Arnaud’ sentimentaalse romaani „Les Épreuves du sentiment“ motiividel. Uurijad on täheldanud Küchelbeckeri romaanis ka Washington Irvingi, Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni ja Honoré de Balzaci mõjusid.
Mainimist väärib ka Küchelbeckeri päevik, mille pidamist alustas ta Tallinnas. Päevik illustreerib autori tihedat vaimset elu: muljeid tutvumistest klassikaliste teoste ja uute tekstidega, mõtisklusi nii kaasaja kirjanduse kui ka piibli üle.
„Ado“
Küchelbeckeri tekstide hulgas, milles tegeldakse eesti temaatikaga, on mitmete lapsepõlvest rääkivate nostalgiliste luuletuste kõrval eriline väärtus jutustusel „Ado“, mis ilmus esmakordselt 1824. aastal almanahhi „Мнемозина“ lehekülgedel.
Jutustuses leidub palju Eestiga seotud geograafilisi ja lingvistilisi reaale – Avinurme küngas, Ulvi (Ulwi), Torma on reaalsed geograafilised punktid. Võib kohata ka tõelisi eesti nimesid: Ado, Tio (Tiiu), Madli. Kasutatud lingvistilise materjali hulgas võib rääkida ka spetsiifilistest tegelaste nimedest ja paganlikust vaimude panteonist (Сур – Suur, Нор – Noor, paganlik jumal Юмала, paha vaim „курат“). Kasutatakse ka mingit tegevust või rahvuslikku kuuluvust iseloomustavaid sõnu: „кубьяс“ – kubjas, „маймес“ – maamees, „саксонец, сакс“ – saks(lane) . Kuid Küchelbeckeril juhtub ka apsakaid. Näiteks nimetab ta Adot „emandaks“, ajades segamini sõnad „emand“ ja „isand“. Vanaaegsete toponüümide kõrval leidub ka autori kaasajast võetuid: Tartut nimetab ta näiteks ka Derptiks, mis ei olnud omane aastatele 1217–1234, mil Valmar Adamsi järgi loo tegevus toimus. Iseloomulik on seegi, et Küchelbecker kasutab eri traditsioonidesse kuuluvaid nimetusi läbisegi. Näiteks kannab Emajõgi „Ados“ nii saksapärast nimekuju Embach kui ka venepärast tähistust Amoživa. Teksti multikultuurne tihedus on paljuski seletatav autori orienteerumisega romantismi ideoloogiale.
„Ado“ kuulub romantilisse traditsiooni. Küchelbeckeri jutustuses kujutatud maailmale on omane „kaksikusk“: aja jooksul läbi proovitud usk vanadesse paganlikke jumalatesse (näiteks, läti Pērkonsisse) on ühendatud kristlusega. Looduskirjeldused on alati temaatiliselt seotud tegevuse emotsionaalse tasandiga. Tegevuse edasiandmisel on efektselt kasutatud kontraste: nii lõpeb peen rüütlite ja kaunitaride pidu verevalamisega, mida on südames osanud ette näha ainult peol laule esitav luuletaja. Autorile meeldib rikastada oma teksti lauludega, seejuures on rahvalauludena esitatud Ado tütre Maia laulud Adamsi hinnangul siiski kirjaniku enda looming.
Teoses leidub ka ilmseid laene kuulsatest kristlikest lugudest: Maia päästmine vangistusest Mihhaili poolt meenutab rooma pühaku Theodora lugu, Ado haigus ja hilisem paranemine sümboliseerivad tema loobumist paganlusest ja pöördumist ristiusku.
Küchelbeckeri jutustusel on selged poliitilis-ideoloogilised konnotatsioonid: kohalik enamus peab tegema valiku julmade ristirüütlite ja sõbralike vene naabrite vahel. Autor toonitab, et muistsed eestlased olevat tunnistanud oma sõltuvust Novgorodist, mille „vabariiklikke“ ideaale ta dekabristliku traditsiooni vaimus ülistab. Episood eesti maamehe Noore rännakust Novgorodi ja lugu tema suhetest venelastega areneb kui teatav Bildungsroman miniatuuris: „lihtne looduslaps“ imetleb oma uut vaimset isa, „eesrindlikku kodanikku“ Deržikraid, õpib selgeks tema keele ja ristib end tema usku, võttes endale nimeks Juri. Ajaloolise arengutee valiku probleem on kujutatud konkreetsete tegelaste elu taustal: kahevahel Noor (Juri) valib oma uue vaimse isa poole ja pöörab selja Adole, kes lõpuks laseb end ka ise ristida. Enamgi veel, „näis, et Deržkrais oli ärganud mälestus oma sõbrast Suurest“. Võib tähele panna, et paljude tegelaste suhted on rajatud parallelismi põhimõttele: näiteks seob isaduse ja juhtimise teema kokku Suure (kelle ristisid ja hiljem ka tapsid sakslased), Ado ja Deržikrai. Samal ajal ei varja jutustus ka teatud probleeme eestlaste ja venelaste suhetes: Novgorodi rahvakoosolek ütleb eestlaste abistamisest ära ja järgnev vürst Jaroslavi sõjaretk osutub edutuks. Peamise takistusena, miks vene vürstiriigid eesti rahvast abistada ei saanud, näeb autor tatarlaste tulekut Venemaale.
Küchelbecker kannab oma tegelased väga peenelt erinevatesse ajaloolistesse ja mütoloogiliste registritesse: näiteks sureb Juri Tartu (Jurjevi) piiramisel – ja isegi katoliku vaimulik tunnistab tema pühadust. Oma jutustusega laiendab Küchelbecker kujutatava ruumi mütoloogiat. Eriti põnevaks näiteks on Mihhaili nime kasutamine: seda kannab nii sakslaste teenistuses olev lätlane, kes eestlasi surmast päästab, kui ka Juri ja Maia poeg, kes kaotab vanemad ja kasvab seejärel vana Deržikrai juures (teiste sõnadega: assimileerub vene ühiskonda). Ühelt poolt kõneleb see motiiv ilmekalt vene poolt eelistava „ajaloolise valiku“ paremusest, kuid teisalt paneb mõtlema multikultuursete suhete keerukuse üle laiemalt. Unustada ei tohi sedagi, et eestlastest „looduslaste“ lülitumist vene kultuuri raamidesse ei saa vaadelda üksnes kui venestumisprotsessi, vaid ka kui vabariiklike ideaalide vastuvõtmist, mis oli Küchelbeckeri, hilisem dekabristi jaoks ülimalt oluline.
Küchelbeckeri teos ei mineta oma tähtsust ka eesti kirjanduse kontekstis. Adamsi sõnul „Küchelbeckeri eesti jutustus, see vene kirjaniku varajane katsetus, ilukirjanduslikult taaslõi eesti muinasaja kaua aega enne ajaloolise žanri tekkimist eesti kirjanduses (Bornhöhe, Järve, Saali, G. Luiga ja teiste loomingus)“ (Адамс 1956: 259). Võib oletada, et „Ado“ realiseeris hilisema eesti ajaloonarratiivi üldise romantilise mudeli: „õigest“ kristlusest kaugete saksa sissetungijate traditsiooniliselt negatiivne kujutamine, „vanade eestlaste“ idealiseerimine, vabadusvõitluse paatos ja stereotüüpsed looduskirjeldused. Küchelbeckeri jutustust võib eriti ilmekalt seostada Eduard Bornhöhe loominguga – jutustustega „Tasuja“ (1880) (mis sisaldab kõige muu kõrval ka võitlust karuga), „Villu võitlused“ (1890) (kus arendatakse edasi vangistuse motiivi) ja „Vürst Gabriel“ (1893) (kus peamiseks teemaks on sõbralikud suhted eestlaste ja venelaste vahel).
Boris Veizenen