Digital Text Repository for Older Estonian Literature

General data

Märkused

Articles

• et de ru

  Ülevaade

  Eluloolist

  Adrian Virginius sündis 20. oktoobril 1663 Kambja (Kamby) koguduse õpetaja Andreas Virginiuse pojana. Juba tema vanaisa, Pommerist pärit Adrian Virginius, oli tulnud Saksamaalt Liivimaale Nõo (Nüggen) kogudusse kirikuõpetajaks ning tema siinmail sündinud isa teenis Kambja koguduses 41 aastat. Pärast kolmeaastast eraõpetust astus Adrian Virginius 1676. aastal Tartu (Dorpat) linnakooli, sealt 1679 Riia (Rīga) lütseumi, kust ta aga peagi Tallinna (Reval) gümnaasiumi üle tuli. Aastatel 1681–83 õppis A. Virginius Kielis teoloogiat, ent õpingud jäid lõpetamata, sest duellil saadud käevigastuse tõttu kutsus isa ta tagasi koju. Siin lülitus Adrian Virginius kohe eestikeelse kirikukirjanduse tõlkimise ning väljaandmise töösse, mida juhtis Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer ning milles osales ka Adriani isa Andreas Virginius koos paari teise Lõuna-Eesti pastoriga. Juba 1684 ilmus Riias Adriani trükkitoimetatuna M. Lutheri suur katekismus („Önsa Lutri Laste Oppus“), mille olid tõlkinud Andreas Virginius, Marcus Schütz ja Laurentius Moller, 1685. aastal ilmus samade meeste ühistööna lauluraamat („Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“), milles osa laule olid Adrian Virginiuse tõlgitud.

  1685. aasta lõpus määrati Adrian Virginius Rõngu (Ringen) pastoriks, kuid ametkondlike segaduste tõttu ei saanud ta sellele kohale asuda. Järgmisel aastal sai temast Puhja (Kawelecht) pastor ning juba 1687. aastal nimetati ta Otepää (Odenpäh) pastoriks, aga kuna selle vastu protesteeriti, jätkas A. Virginius tööd Puhjas kuni 1694. aastani, mil ta teist korda Otepää pastoriks nimetati.

  1692. aastal abiellus Adrian Virginius Rootsist pärit Christine Elisabeth Krieg`iga ning sellest abielust sündis seitse last.

  Põhjasõda tabas Otepääd rängalt. 1702. aastal tuli Adrian Virginiusel saata perekond Tartusse, kus tal oli maja. Ise jäi ta Otepääle ning toetas ja julgustas talupoegi vene rüüstesalkade vastases võitluses. 1704. aastal, kui algas Vene vägede suur pealetung Tartule, oli ta siiski sunnitud koos perekonnaga Tallinnasse pagema. Kohe pärast Tartu vallutamist pöördus A. Virginius tagasi Otepääle oma koguduse juurde, ent juba 30. septembril 1704 ta arreteeriti süüdistatuna salakuulamises Rootsi heaks, ettekäändel, et ta ei olnud võimudele teatanud mõningate (era)kirjade saamisest. Koos temaga võeti kinni ja toodi Tartu vangimajja köster Jacob Erdmann. Adrian Virginiuse vangistamine tekitas palju vastuseisu ning tema kaitseks püüdsid välja astuda nii Tartu linnavõimud ja linnakodanikud kui Otepää kihelkonna talupojad-vöörmündrid, mõisarentnikud ja valitsejad. Sellele vaatamata mõisteti Adrian Virginius surma pea maharaiumise läbi ning 27. juulil (või 27. juunil) 1706 viidi otsus täide Tartu Saksa värava ees ravelliini ääres, hilisema turuplatsi kohal. Koos temaga hukati ka vangistatud köster.

  Piiblitõlkija ning eesti kirjakeele arendaja

  Adrian Virginius oli 17. sajandi lõpukümnendite olulisim eesti kirjakeele arendaja ning kirikukirjanduse tõlkija ja trükkitoimetaja. Kolmanda põlve eestimaalasena tundis ta hästi kohalikke olusid ning valdas nii põhja- kui lõunaeesti keelt. Kuigi tema isa täpset panust eestikeelsetes trükistes ei ole võimalik kindlaks teha, on Andreas Virginiust peetud üheks parimaks eesti keele tundjaks tollaste pastorite hulgas, mis andis Adrianile head eeldused isa töö jätkamiseks ja edasiviimiseks. Isa ja poja ühistöö olulisimaks saavutuseks eesti kultuuriloos on 1686. aastal ilmunud esimene (lõuna)eestikeelne Uus Testament. „Wastse Testamendi“ peamiseks tõlkijaks oli tõenäoliselt Andreas Virginius, kuid tõlke toimetas lõplikult ning Johann Fischer`i kirjutatud eessõna tõlkis Adrian Virginius. Aastatel 1687–90 tõlkisid isa ja poeg Virginiused Vana Testamenti põhjaeesti keelde, paraku jõuti tõlkega ainult Iiobi raamatu lõpuni, misjärel teised tööd tõlkimise katkestasid. 1690–91 ilmus isa ja poja ühistööna neljas osas lõunaeestikeelne kirikukäsiraamat „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, millele Adrian Virginius kirjutas (saksakeelse) eessõna. Käsiraamatusse hõlmatud lauluraamat oli 1685. aasta lauluraamatu („Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“) teine trükk, mida Adrian Virginius nüüd veelgi parandas ja täiendas. Adrian Virginiusel oli oluline osa ka põhjaeestikeelse kirikukirjanduse arendamisel. 1690. aastal ilmus tema ja Bengt Gottfried Forselius`e koostatud põhjaeestikeelne lauluraamat koolidele. Olulisimaks panuseks põhjaeesti kirjakeele edendamisse kujunes aga Adrian Virginiuse, Reiner Brocmann noorema, Johann Daniel von Bertholdi, Magnus de Moulini ja Johann Hornung`i koostatud ja 1694–95 neljas osas ilmunud põhjaeestikeelne kirikukäsiraamat „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat“. Selle raamatu keel oli parem ja nõtkem Eestimaa konsistooriumi haldusalas kasutatud kirikukeelest, mistõttu liivimaalaste väljaanne sai ohtlikuks võistlejaks kaks aastat varem Tallinnas välja antud käsiraamatule („Ehstnisches Hand-Buch“, 1693). Liivimaalaste eessõnas, mis ei ole säilinud, ironiseeriti Tallinnas ilmunud raamatu kohmaka keele ja kirjaviisi üle. Eestimaalaste kaebekirja tulemusel keelati liivimaalaste raamatu kasutamine kuninga resolutsiooniga 16. juulist 1695. Redigeerituna ja Salomo Heinrich Vestring`i eessõnaga ilmus käsiraamat uuesti aastal 1700 („Ma Kele Koddo- nink Kirko-Ramat“).

  Koos B. G. Forselius`e ning J. Hornung`iga oli Adrian Virginius olulisim omaaegne keelereformija. Vana- ja uuemeelsete meeste vastuolud keeleküsimustes tulid kõige selgemini esile seoses põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlkimise ümber puhkenud vaidlustega. Eestimaa konsistooriumi esindajad kaitsesid vana, Heinrich Stahl`i poolt pool sajandit varem kehtestatud keelenormi, Johann Fischeri juhitud Liivimaa konsistooriumi esindajad aga pooldasid noorte keeleuuendajate reformipüüdeid, mille eesmärgiks oli lähendada kirikukeelt rahvakeelele ning muuta ortograafia keele häälikulisele süsteemile sobivamaks. Adrian Virginius võttis liivimaalaste esindajana osa mõlemast piiblitõlke konverentsist (1686 Liepas / Lindenhof) ja 1687 Pilistveres / Pillistfer) ning on ka kirjavahetuses selgitanud oma tõlkealaseid seisukohti.

  Kristiina Ross

Secondary literature

• 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 4. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1832, S. 436-439 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 260. [German]
• 2. Andresen, Lembit. Episoode eesti kooliraamatu varasemast ajaloost. - Keel ja Kirjandus 1983, nr 9, lk 489-502. [Estonian]
• 3. Curriculum vitae Adriani Verginii Pastoris in Odenpee descriptum Dörpati ao. 1706. 9. Apr. (Aus Gadebusch (handschr.) Beweisen zur livl. Adelsgeschichte Th. 3. S. 755.) – Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland’s. Neunter Band. Riga: 1860, 118–125. [German]
• 4. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln-Wien: Böhlau Verlag, S. 463-464. [German]
• 5. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 616. [Estonian]
• 6. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 132, 145, 147-150, 152, 153. [Estonian]
• 7. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn : Koolibri, 2001, lk 31, 32, 33, 38. [Estonian]
• 8. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 3: N-Z. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 1375-1376. [German]
• 9. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 144-147. [German]
• 10. Peebo, Jaak. Eestikeelse Piibli ühe eelkäija sõnavarast. - Keel ja Kirjandus 1989, nr 12, lk 720-726. [Estonian]
• 11. Prants, H. Piibel Eesti keeles. - Eesti Kirjandus 1915, nr 9, lk 241-246; nr 10, lk 273-287; nr 11, lk 321-342. [Estonian]
• 12. Põldvee, Aivar. Eesti "tähesõja" taust ja retoorika. - Keel ja Kirjandus 2009, nr 8-9, lk 642-667. [Estonian]
• 13. Reiman, W[ilhelm]. Adrian Verginiuse surma mälestuseks. – Sirwilauad. Eesti Rahwa Tähtraamat 1907. Üksteistkümnes aastakäik. Eesti Üliõpilaste Seltsi kirjastus, 1–14. [Estonian]
• 14. Roosimaa, Peeter. Nimisõnade algustäht XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi alguse piiblitekstides. - Keel ja Kirjandus 2006, nr 6, lk 449-462. [Estonian]
• 15. Saareste, Andrus; Kõpp, Johan [= A.S-te; J.K.]. Virginius (Verginius, Vergin), Adrian. - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 566-567. [Estonian]
• 16. S., A. [= A.S., s.o Andrus Saareste] Kaks kirja: Adrian Verginiuselt ja tema naiselt. - Eesti Kirjandus 1928, nr 11, lk 617-620. [Estonian]
• 17. Siirak, E. Virginius (ka: Verginius, Vergin), Adrian. - Eesti kirjanike leksikon. Koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toim. Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 679-680. [Estonian]
• 18. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 40-41, 44-45, 47-50, 56. [Estonian]
• 19. Tafenau, Kai. Adrian Virginiuse eluloost. - Keel ja Kirjandus 2009, nr 11, lk 847-855. [Estonian]
• 20. Tóth, Szilárd. Wastse Testamendi 21. trükk paberil ja laserplaadil. - Keel ja Kirjandus 2002, nr 2, lk 141-143. (Arvustus teostele: Wastne Testament 1686. [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2001; Wastne Testamendi lugu. [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2001; Wastne Testament 1686. [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, 2001 [CD-plaat].) [Estonian]
• 21. Vahtre, Sulev. Adrian Verginius. Hingekarjane, eesti kirjakeele arendaja, Põhjasõja märter. – Wastne Testament 1686. B.G. Forseliuse Seltsi Toimetised nr 2. Tartu:1996, 108–113. [Estonian]
• 22. Virgin, Eric. Från Virginska släkten // Virginiuste sugupuust. [Originaaltekst ja H. Piirimäe tõlge.] – Wastne Testament 1686. B. G. Forseliuse Seltsi Toimetised nr 2. Tartu, 1996, 104–107. [Estonian]
• 23. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München: C. H. Beck: 2005, S. 86. [German]