Digitale Textsammlung älterer Literatur Estlands

Eluloost

Suve Jaan, kodanikunimega Johann Friedrich Sommer sündis 12. (23.) detsembril 1777 Tallinnas (Reval) rätsepa perekonnas. Sommer õppis Tallinna saksa ja vene kreiskoolides. Oma vene keele oskuse täiendamiseks asus ta teenima sõjalaeval „Saraatov“. Pärast teenistuse lõppu ei leidnud ta kohe võimalust oma oskuste rakendamiseks, mistõttu asus õppima mõisamajandust Virumaal Saksi mõisas (Saximois), kus oli ametis valitsejana. Kui avanes võimalus asuda Tallinnas tööle vene keele tunniandjana, jättis Sommer põllumajandusega koheselt hüvasti. Ta sooritas õpetaja kutseeksami ja töötas aastatel 1808–14 Rakvere (Wesenberg), 1814–15 Viljandi (Fellin) ja 1815–37 Pärnu (Pernau) kreiskooli vene keele õpetajana. Rakveres kuulus Sommeri õpilaste hulka ka Friedrich Robert Faehlmann. Sommeri õpetajategevusest on lühidalt kirjutanud Johann Heinrich Rosenplänter oma raamatus „Ueber Kirchhöfe und Beerdigung der Todten, nebst einem Anhange den Pernauschen Kirchhof betreffend“ (1823:57). Pika teenistuse eest omistati Sommerile titulaarnõuniku tiitel. Pärast pensionileminekut 1837. aastal alustas ta ilukirjanduslikku tegevust. On arvatud, et Sommer, kel oli suur pere (2 tütart ja 6 poega, kellest üks suri noorelt) soovis kirjutades pensionile lisa teenida. J. F. Sommer suri 6. (18.) jaanuaril 1851 Pärnus ja on maetud Eliisabeti kalmistule.

Kirjanduslik tegevus

Esimene käsikiri on Sommerilt teada aastavahetusest 1839/1840. Ta saatis selle Õpetatud Eesti Seltsile hinnangu andmiseks, jutte ja luuletusi sisaldanud käsikiri kandis pealkirja „Suwwe Jaani ohta aia-wiide“. Dietrich Heinrich Jürgenson ja F. R. Faehlmann ei kiitnud heaks käsikirjas kasutatud keelt ja saatsid töö tagasi. Sommer tegi muudatusi ja saatis uue versiooni taas ÕESile, muutes ühtlasi pealkirja, milleks nüüd sai „Wälja-Õied. Suwwe Jani Jöulu-ande omma söbradele“, 1843). Käsikiri sisaldab 8 juttu ja 11 luuletust. Enamik luuletusi ilmus hiljem Berend Gildenmann`i antoloogias „Lillikessed“ I (1852).

Esimene kahest Sommeri trükki jõudnud teosest oli „Wenne Südda ja Wenne Hing. Suwwe Jaani mällestamissed surest Wenne ja Prantsuse sõast“ (1841, 2. tr 1844 redigeeris Rosenplänter), millega Sommer tõi eesti kirjandusse vene ajaloo temaatika. Raamat räägib 1812. aasta Napoleoni sõjaretkest Venemaale ja selle tagasilöömisest. Sõjateemalist suunda jätkab ka teine Sommerilt ilmunud raamat „Luige Laus. Suwwe Jaani sõbradele“ (1843). Ühe sündmusena on siin kujutatud Vene-Rootsi merelahingut Tallinna lahel aastal 1790, milles osaleb jutustuse peategelane Luige Laos, keda on peetud eesti kirjanduse esimeseks eestlasest meeskangelaseks (Vaas 1922:186). Siiski ei saa teost pidada otseselt rahvuslikust vaimust kantuks, selleks oli Sommer liiga truu tsaaririigi alam. Pigem püüab Suve Jaan rõhutada, et oluline pole inimese seisuslik päritolu, vaid „süda“ – tema teod. Sommer on oma kirjandustegevuses tuginenud ilmselt nii vene kui saksa allikatele, nt üheks „Luige Laose“ inspireerijaks peetakse Aleksandr Bestužev-Marlinski „Meresõitja Nikitinit“ („Мореход Никитин“, 1834). Sommerit on nähtud oma aja (Otto Wilhelm Masing`i ja Johann Voldemar Jannsen`i vahelise ajastu, eelkõige 1840. aastate) parima jutustaja ja stiilimeistrina, kes on suutnud luua kaasakiskuvaid lahingu- ja looduskirjeldusi.

Kairit Kaur