et de ru en
Startseite

Jakob Heinrich von Lilienfeld (1716 – 1785)

Dramatiker, Essayist und Gelegenheitsdichter

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Geburtsort: Addinal (Estland)
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 01.12.1716 / 20.11.1716
Sterbeort: Riga (Livland)
Sterbedatum (n.St./a.St.): 12.07.1785 / 01.07.1785
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Jakob Heinrich von Lilienfeld; Jacob Heinrich von Lilienfeld; L***; Яков Генрих фон Лилиенфельд

Aufsätze

  • et ru

    Ülevaade

    Eluloolist, sõjaväeline karjäär

    Jakob Heinrich von Lilienfeld ristiti 20. novembril (1. detsembril) 1716 Andja (Addinal) mõisas Sõmeru (Sommerhusen) vallas Rootsi armee kapteni Carl Gustav von Lilienfeldi ja tallinlanna Gertrud`i (snd von Rosencron) perekonnas.

    Aastal 1733 asus J. F. von Lilienfeld koos endast viis aastat vanema venna Carl Gustaviga teenistusse aadlike kadetikorpuses Peterburis. Noorusele vaatamata täitis ta mitmeid sõjaväelisi ja diplomaatilisi kohustusi. Aastatel 1741–43 töötas Lilienfeld Pariisis Vene diplomaadi vürst Kantemir`i saatkonnas. Ta kutsuti teenistusest tagasi, sest tema vennanaine, Anna Leopoldovna õuedaam Sofia (snd Odojevskaja) oli sattunud kahtlustatuna riigipöörde plaanides osalemises keisrinna Jelizaveta Petrovna juures ebasoosingusse. Riigipöörde plaanidega peeti seotuks ka Carl Gustavit ja Jakob Heinrichit, kes olid sunnitud juurdluse ajast kuni täieliku vabastamiseni umbes kuu vanglas veetma. Sofial pidi tribunali otsusega keisrinna laimamise eest pea otsast raiutama, kuid viimasel minutil asendati karistus piitsutamise ja Siberisse asumisele saatmisega. Õuedaamile järgnes Siberisse ka Carl Gustav.

    Naasmine Liivimaale, edu isiklikus elus, õukonnakarjäär

    J. H. von Lilienfeldile pakuti tegevteenistust armees, kuid ta otsustas ratsakaardiväest majori aukraadis erru minna. Naasnud Liivimaale, lunastas ta pandist isa Mõisamaa (Moisama) mõisa Läänemaal, müüs selle ja ostis asemele Vaida (Wait) mõisa Tallinna lähedal. 13. märtsil 1746 abiellus Lilienfeld Christina von Fick`iga (1722–88). Abielu kaudu sai temast Uue-Põltsamaa (Neu-Oberpahlen) ja Kaagvere (Kawershof) mõisate peremees. Nende perekonda sündis kuus last. Lilienfeldidest kujunes aja jooksul uus mõjukas aadlisuguvõsa ning alates 1650. aastast Rootsi aadli hulka kuulunud nimi kanti juba 1747. aastal Eestimaa aadlimatriklisse ja 1797. aastal ka Liivimaa aadlimatriklisse. Katariina II troonile asumisega aastal 1762. aastal naasis Lilienfeld õukonda. Ta nimetati esmalt Holsteini asevalitseja riiginõunikuks ja hiljem salanõunikuks (mis vastas Venemaal kindralleitnandi aukraadile).

    Loomingust

    Aastal 1758 ilmus (Riias?) trükist Lilienfeldi kahest kirjastatud näitemängust esimene, viiepildiline komöödia „Der Neujahrs-Wunsch“ („Uusaastasoov“). 1766. aastal valmis järgmine komöödia, kolmevaatuseline „Uranie oder die Verwandschaft der Liebe und Freundschaft“ („Urania ehk armastuse ja sõpruse sugulus“), mis olevat trükitud juba aastal 1767, kuid ilmus teadaolevalt esmakordselt trükist siiski alles G. Schlegel`i toimetatud teoses „Vermischte Aufsätze und Urtheile über gelehrte Werke“ 1778. aastal Riias (Rīga, Riga). Aastal 1767 ilmus Leipzigis trükist poliitiline traktaat „Neues Staats-Gebäude in drey Büchern“ („Uus riigihoone kolmes raamatus“). 1778. aastal avaldas Lilienfeld Riias oma viimase ühiskonnakriitilise teose „Versuch einer neuen Teodicee“ („Uue teodiike katse“). Teadaolevalt kuulus tema loomingusse ka käsikirjaline teos „Die Stärke der Weltweisheit, ein Nachstück“ („Filosoofia tarkus: ööpala“), mis ei ole aga tõenäoliselt säilinud. Samuti kirjutas Lilienfeld juhuluulet.

    Suuresti tänu J. H. von Lilienfeldile kujunes Põltsamaast (Oberpahlen) 18. sajandi teisel poolel üks olulisemaid Baltimaade valgustuskeskusi. Reformi- ja edumeelne oli olnud juba Lilienfeldi äi Heinrich Claus von Fick. Christina von Lilienfeldi õemehele Woldemar von Lauw`le kuulus Põltsamaa mõis. Kui Lauw juhatas Põltsamaal peeglimanufaktuuri, siis Lilienfeld asutas 1770. aastal samasse puudrivabriku, kus töötasid talupojad. Puudrivabrikus toodeti valget juukse- ja värvilist näopuudrit, mida müüdi veel mitukümmend aastat pärast Lilienfeldi surma 1. (12.) juulil 1785 Riias Peterburisse.

    J. H. von Lilienfeld toetas ka eesti talupoegade pärisorjusest vabastamist. Aastal 1780 esitas ta sellesisulise kava pealkirjaga „Aufsatz mit einem Plan, Livlands Glück zu beförden“ („Arutlus koos kavaga edendada Liivimaa õnne“) Liivimaa rüütelkonnale ja Peterburi keiserlikule majandusteaduste ühingule. Ta lävis ka August Wilhelm Hupel`iga, kes elas aastatel 1763–1804 Põltsamaal. Lilienfeldi poeg Carl Magnus (1754–1835) oli Hupeli trükiste sponsor ning joonistas ka tolle teostes ilmunud esimesed pildid rahvarõivastes Eestimaa talupoegadest.

    J. H. von Lilienfeldi sotsiaalkriitilised näitemängud, poleemika draamareeglite ja absolutistliku maailmakorra üle on ilmselt mõjutanud järgmise põlvkonna baltisaksa kirjanikku Jacob Michael Reinhold Lenz`i. Muide, oma komöödias „Der Hofmeister“ („Koduõpetaja“, 1774) on valgustusmeelse salanõuniku (Geheimer Rat) tegelaskujus jäädvustanud Lenz oletatavasti just Lilienfeldi isiku.

    Kokkuvõtteks

    Jakob Heinrich von Lilienfeld on ühiskonnakriitiline ning sotsiaalseid reforme toetav ja propageeriv kirjanik. Tema näitemängus „Der Neujahrs-Wunsch“, esimeses Liivimaal kirjutatud komöödias, kritiseeritakse julges sõnastuses ja vahedas pilketoonis Liivimaa jäika seisuslikku korda eesotsas allakäinud, türanliku ja matsistunud pärusaadliga. Komöödias „Uranie“ polemiseeritakse klassitsistliku draamapoeetika kehtestatud kolme ühtsuse nõudega. Traktaadis „Neues Staats-Gebäude“ arvustakse ägedalt ka absolutistlikku poliitikat ning esitatakse utoopia ühtsest ja patsifistlikust Euroopast. Muuhulgas tehakse selles 18. sajandi detailseimas saksakeelses rahuprojektis ettepanek luua Euroopa riikide liit. Lilienfeldi uue ühise Euroopa idee saavutas keskpärase rahvusvahelise tunnustuse, Saksamaal ilmus „Neues Staats-Gebäude“ kohta kümmekond lühemat ja paar pikemat arvustust. 18. sajandi lõpuks vajus Põltsamaa valgustaja töö siiski unustusse.

    Aija Sakova

Texte

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 3. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1831, S. 69-70. [Deutsch]
  • 2. Deutschbaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 459-460. [Deutsch]
  • 3. Falck, Paul Th. Das Drama im Baltenlande. Eine literarhistorische Anregung. - Baltische Monatsschrift. Jg. 54, Bd. 73. Riga: Jonck & Poliewsky, 1912, S. 199-222. [Deutsch]
  • 4. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 2: H-M. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 838-839. [Deutsch]
  • 5. Jürjo, Indrek. Baltimaade mõttelugu Kanti ajastul. Tlk Maris Saagpakk. - Jürjo, Indrek. Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koost. Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2011, lk 62–68. [Estnisch]
  • 6. Palk, Paavo. Jakob Heinrich von Lilienfeld – Euroopa ühendaja Põltsamaalt. - Akadeemia 2003, nr 9, lk 1795–1805. [Estnisch]
  • 7. Preuss, Werner H. Gesellschaftskritik und Humanismus des Geheimen Rats Jakob Heinrich von Lilienfeld und ihre Rezeption durch Lenz. - Triangulum. Germanistisches Jahrbuch für Estland, Lettland und Litauen. Sonderheft: Literatur in baltischen Bezügen, Jakob Michael Reinhold Lenz und Kristian Jaak Petersen [!]. Hrsg. von Liina Lukas, Thomas Taterka und Jaan Undusk. Zwölfte Folge (2006). Riga-Bonn, 2007, S. 57-73. [Deutsch]
  • 8. Preuss, Werner H. Jakob Heinrich von Lilienfelds grosser Entwurf eines friedlichen, freien und vereinten Europa. - Triangulum. Germanistisches Jahrbuch für Estland, Lettland und Litauen 10. Riga und Bonn, 2005, S. 25-36. [Deutsch]
  • 9. Preuss, Werner (Hg.) Jakob Heinrich von Lilienfeld (1716-1785), der baltische Dichter und politische Schriftsteller : eine Auswahl aus seinen Werken mit einem Kommentar. St. Ingbert: Röhrig Universitätsverlag, 1997. [Deutsch]
  • 10. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck : Köln, 1989, S. 212. [Deutsch]
  • 11. Sivers, Jegór von. Jacob Heinrich von Lilienfeld (1716–1785). – Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 17-23. [Deutsch]
  • 12. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 274, 359. [Estnisch]
  • 13. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 93. [Deutsch]