Õpingud, kirjanduslik debüüt, esimesed teosed
Timotheus Polus sündis 1599. aastal Bad Lauchstädt`is Merseburg`i lähedal Saksamaal. Ta õppis esmalt Halles Sigismund Eveniuse käe all, 1610. aastal immatrikuleeriti ta Leipzigi ülikooli. Aastatel 1619–20 oli ta sealse ülikooli luuleväljaannetes aktiivne kaastööline. 1620. aastal ilmus Leipzigis T. Poluse esimene iseseisev trükis – 98 alkaiose stroofi pikkune vaimuliku sisuga luuletus „S. Spiritus effusus super duodecim viros“ („Kaheteistkümnele mehele valgunud Püha Vaim“). 1623. aastal immatrikuleeriti T. Polus Strasbourg`i ülikooli teoloogiateaduskonda, ning ta esines ka sealsetes trükistes nii leinajutluste kui juhuluuletuste autorina. Samal aastal ilmus Strasbourg`is tema luulekogu „Epigrammata, et Hyporchemata, et Anacreontica et Caetera“ („Epigrammid ja tantsulaulud ja anakreontika ja muu“, kordustrükk 1629), mille alusel Baseli comes palatinus Johann Jakob Grasser ta samal aastal pärjatud poeediks kroonis. 1624. aastal järgnes luulekogu „Timothei Poli, P. L. Secunda: Epigrammata, Miscellanea, Sacra Lyrica“ („Kroonitud poeedi Timotheus Poluse teine [kogu]: epigrammid, erinevat, vaimulik lüürika“), pühendatud oma esimesele õpetajale S. Eveniusele. Avakogude valdavalt ladinakeelsed luuletused joonduvad Wittenbergi poeetikaprofessori Friedrich Taubmanni ning Strasbourg`i professorite Caspar Brülow` ja Matthias Bernegger`i järgi. 1624. aastal Strasbourg`is ilmunud Martin Opitzi „Teutsche Poemata“ noort T. Polust saksakeelse luule viljelemisele ilmselt veel ei ajendanud.
Tallinna periood
Aastate 1624–28 kohta on andmed T. Poluse elukäigust napid – üksikuid juhuluuletusi ilmus temalt nii Maini-äärses Frankfurdis kui Strasbourg`is. Märtsis 1628 valiti ta Tallinna (Reval) linnakooli õpetajaks; alates gümnaasiumi rajamisest 1631. aastal kuni oma surmani 1642 töötas T. Polus Tallinna gümnaasiumi poeetikaprofessorina.
1631 abiellus T. Polus Tallinna kodaniku tütre Elsken von Wehreniga. Abielust sündinud tütar Christina suri noorelt, poeg Thomas tõusis vabahärra ja krahviseisusesse ning täitis Rootsi õukonnas mitmeid ameteid, poeg Johann oli Haapsalu (Hapsal) lossi jutlustaja ja kooliõpetaja, hiljem samas pastor.
Luulekunsti professori ja kroonitud poeedina oli T. Polusel suur mõju kirjanduselu arenemisele Tallinnas. Koos H. Vulpiuse, H. Arnincki ning Reiner Brockmann`iga moodustas T. Polus 1630. aastail Tallinna kirjanduses olulise kohaliku ringi, millele lisandusid 1635. aastal väljastpoolt Holstein-Gottorpi saatkonna liikmed Paul Fleming, Adam Olearius jt T. Polusel kujunesid saatkonna kirjameestest liikmetega head suhted, millest annavad tunnistust mitmed P. Fleming`ile pühendatud luuletused nagu ka P. Fleming`i luuletused T. Polusele.
Juhuluule
Poluse Tallinna-perioodist on seni teada umbes 100 juhuluuletust, neist pooled saksa, pooled ladina keeles, kusjuures saksakeelsed luuletused on märkimisväärselt pikemad. Kui Strasbourg`i perioodi kogumikes avaldatud luuletused on epigrammile omaselt lühikesed ja puänteeritud, siis Tallinnas eelistas T. Polus ladina keeles luuletades eleegiat, pikemat heksameetrilis-eepilist vormi, kronogramm- ja anagrammluuletusi. Saksakeelsetes luuletustes kasutas ta eelistatult jambilist lauluvormi ning aleksandriine, nagu ka tema eeskuju P. Fleming.
T. Polus kirjutas juhuluulet mitmeteks eri puhkudeks. 1634. aastal, pärast Rootsi kuningas Gustav Adolfi leinaaja lõppu, avaldas ta Tartus (Tallinna trükikoda polnud veel avatud) kaks pikemat panegüürikat kuninga mälestuseks: ladinakeelse 83-realise kronogrammluuletuse (1639. aasta Tallinna kordustrükis laiendatult 103-realine) ning 1888 aleksandriinist koosneva saksakeelse ülistusluuletuse „Gustavus Adolphus Victor Magnus. Oder die Erlösete Kirche vnd Teutsche Freyheit“ („Suur Võitja Gustav Adolf ehk Lunastatud kirik ja Saksa vabadus“). Mõlemad teosed käsitlevad Rootsi kuninga ja sõjaväe tegemisi Kolmekümneaastases sõjas kuni kuninga langemiseni 1632. aastal. Saksakeelse panegüürika eeskujudena nimetab T. Polus teose pealkirjas T. Tasso poeemi „Gerusalemme liberata“ ja M. Opitzi luuletust „Trostgedicht in Widerwertigkeit Deß Kriegs“ (1633). Neile lisandub antiiksetest eeskujudest Vergiliuse eepos „Aeneis“. Kui ladinakeelne ülistusluuletus on loetelu lahinguist ja võitudest, siis saksakeelne tekst sisaldab lisaks militaarsetele detailidele ka ajaloolis-etnograafilisi ekskursse kuulsatest linnadest. 1640. aastal järgnes kolmanda suure panegüürikana T. Poluse kronogrammluuletus kuninganna Kristiina auks „Chronosticha, quae nostrae Clementissimae ac Potentissimae Dominae et Reginae Christinae Vitam, Gubernationem, Victorias, et nonnulla alia breviter delineant“ („Kronostihhid, mis lühidalt visandavad Meie Ülihelde ja Võimsaima Valitsejanna ja Kuninganna Kristiina elu, valitsemise, võidud ja muu“).
Märkimisväärsete saavutuste hulka kuuluvad ka T. Poluse leinaluuletused, neist on iseseisva trükisena 1631. aastal Riias ilmunud bürgermeister Johann Derenthalile pühendatud ladinakeelne epikedion ja saksakeelne aleksandriinluuletus. Viimatimainitu on esimene teadaolev trükitud saksakeelne luuletus Tallinna kirjanduselus. 1632. aastal ilmus järgmisena epikedion ja epitaaf „Fama postvma Summi et pientissimi illius Theologi /…/ Iohannis Cnopii, Revaliae ad D. Nicolai Pastoris primarii /…/“ („Kõrgeima ja ülimalt jumalakartliku teoloogi, Tallinna Niguliste kiriku esimese pastori Johannes Knopiuse viimne saatus“) Tallinna pastori Johannes Knopiuse surma puhul, mille epitaafiosa on kasutatud J. Knopiuse hauakirjana Niguliste kirikus. 1635. aastal avaldas T. Polus iseseisva leinatrükisena 14-stroofilise saksakeelse oodi raehärra Peter von Spreckelsenile „Ode Auff des weiland Ehrenvesten, Vorachtbarn vnd Wolweisen Herrn Peter von Sprekelsen, der Kön. Seestadt Revall wolverdienten Raths=verwandten tödlichen Hintritt /…/“ („Ood auväärse, austatud ja ülimalt aruka härra Peter von Spreckelseni, kuningliku sadamalinna Tallinna teeneka rae liikme surma puhul“). Valdava osa leina- nagu ka pulma- ja teelesaatmisluuletusi avaldas T. Polus siiski Tallinna autorite koondkogumikes.
T. Poluse ladinakeelne juhuluule liigub traditsioonilistes humanistliku luule raamides, saksakeelne näitab M. Opitzi kirjandusreformi omaksvõttu. Tema luuletusi iseloomustab tunnete kujutamise intensiivsus ja huumor, teoreetiliste diskussioonide vältimine ja nn isiklikum toon. Ilmselt süvendas tema stiili veelgi P. Fleming`i tegutsemine Tallinnas.
Õpetaja ja leksikoni autor
T. Poluse tegevuse teine olulisem tahk on M. Opitzi luulereformi põhimõtete aktiivne vahendamine oma õpetajatöös Tallinna gümnaasiumis. Lisaks tuleb mainida temalt 1639. aastal Lübeckis (teistel andmetel Jenas) ilmunud leksikoni „Lustiger Schawplatz/ Da allerley Personen/ Aempter/ Stände/ Künste/ Händel/ Gewerbe vnd Handwercke /…/ bey einander sind: /…/ kurtz zusammen gezogen vnd nach dem ABC in eine richtige Ordnung gebracht durch Timotheum Polum, P. L.“ („Lühike vaatelava, kus on kõrvuti kõiksugu isikud, ametid, seisused, oskused, tegevused, elukutsed ja käsitööd /.../ lühidalt kokku pannud ja õigesse tähestikulisse järjekorda seadnud pärjatud poeet Timotheus Polus“). 316 artiklist koosnev tähestikulises järjekorras kompendium on ilmselt ühelt poolt mõjutatud sarnastest väljaannetest mujal Euroopas, eriti Tomaso Garzoni teosest „La Piazza Universale di tutti le professioni del mondo“ (Veneetsia, 1585), teisalt gümnaasiumi poeetikaprofessori igapäevasest vajadusest demonstreerida õpilastele toposekogumike kasutamisvõimalusi luuletamisel. Artiklite seas on esindatud elukutsed ja -viisid munkadest-nunnadest-jesuiitidest kuni kääbusteni. Ei puudu ka kõnemehe ega luuletaja iseloomustus. Teos oli 17. sajandil niivõrd populaarne, et ilmus kordustrükkidena aastatel 1651 ja 1664.
Timotheus Polus suri 2. novembril 1642 ja on maetud Tallinna Niguliste kirikusse.
Kristi Viiding