Elulugu
Nikolai Bestužev sündis 13. (24.) aprillil 1791. aastal Peterburis sõjaväelasest valgustuskirjaniku Aleksandr Bestuževi ja lihtsa narvalanna perekonnas. Tema nooremaks vennaks oli Aleksandr Bestužev, kes oli lugejaskonnale tuntud ka Marlinski nime all.
1802. aastal astus Bestužev Peterburis kadetikorpuse merekooli, mille ta lõpetas 1809. aastal ja kus ta veetis mitu aastat ka kasvataja ametis. 1813. aastal viidi ta üle mereväkke, kus ta teenis mitšmanina. Ta osales merereisidel Hollandisse (1815), Prantsusmaale ja Gibraltarile (1817, 1824). 1820. aastal sai Bestužev Läänemere tuletornide ülevaatajaks Kroonlinnas. 1822. aastal määras Venemaa mereväeministeerium ta Vene laevastiku historiograafi kohale. Nüüd hakkas Bestužev korjama materjale oma „Vene laevastiku ajaloo katse“ jaoks. 1825. aasta juunis tõusis ta mereväeministeeriumi muuseumi direktoriks.
Mereväelase karjääri kõrvalt ja mereajalooalastele uuringutele lisaks kirjutas Bestužev kaastöid ka mitmesugustele perioodilistele väljaannetele, nagu „Полярная звезда“, „ Сын отечества“, „Благонамеренный“ jne, oli alates 1821. aastast Vene Kirjanduse Armastajate Vaba Seltsi (Вольное общество любителей российской словесности) ja alates 1825. aastast Vaba Majanduse Seltsi (Вольное экономическое общество) liige. Sel ajal võttis ta osa ka Kunstnike Ergutamise Seltsi (Общество поощрения художников) tegevusest. On teada, et vabakuulajana osales Bestužev ka Peterburi kunstiakadeemia (Императорская Академия художеств) loengutel.
1824. aastal võttis Kondrati Rõlejev Bestuževi Põhjaühingu liikmeks. Bestužev oli ka „Manifesti vene rahvale“ („Манифест к русскому народу“) projekti autoriks. 14. detsembril 1825. aastal oli Bestužev üks aktiivsemaid osalejaid dekabristide ülestõusus: tema oli see, kes viis Senati väljakule merekaardiväe ekipaaži. Kaks päeva hiljem, 16. detsembril, Bestužev arreteeriti ja viidi Petropavlovski kindlusse. Ülekuulamistel paistis ta silma oma julguse poolest ja püüdis teiste mässuliste nimesid mitte avalikustada. Nikolai I nimetas teda „kõige targemaks inimeseks“. Ometi määrati talle karistuseks kakskümmend aastat sunnitööd ja ta mõisteti eluaegsele asumisele Siberis. Koos venna Mihhailiga saadeti ta Tšitinski vanglasse, kuhu ta saabus 1827. aastal. Pärast vahepeatusi mitmetes vanglates jõudsid vennad 1839. aastal Selenginskisse Irkutski kubermangus. 1844. aastal kolis sinna ka nende ema koos kolme tütrega. Bestuževi elukaaslaseks Selenginskis oli kohaliku kaupmehe Sabilajevi tütar, neil sündis kaks last.
Bestuževi loominguline tegevus pagenduses oli üllatavalt mitmekülgne ja tihe. Ta maalis oma kaasasujatest, nende naistest ja kohalikest inimestest umbes 115 õliportreed ning tegi ka mitmeid maastikumaale. Ta tegeles Siberis astronoomia ja meteoroloogiaga, pidas kitsi ning kasvatas tubakat ja maisi. Eriti väärib mainimist tema tegevus leiutajana – „bestuževi ahi“ ja „bestuževi kaarik“ on tema pagendusaegne looming, samuti tegeles ta kronomeetri konstrueerimisega. Peale selle tundis ta huvi kingsepa-, treiali-, juveliiri- ja kellassepatöö vastu, korjas kohalikke (burjaadi) rahvalaule ja muinasjutte ning huvitus budismist. Tema tütar Jekaterina läks mehele kohalike budistide juhi vennale.
Nikolai Bestužev suri 15. (27.) mail 1855. aastal Selenginskis.
Looming
Kirjanikuna jäi Nikolai Bestužev küll suuresti oma populaarse venna varju, kuid tema loominguline tegevus oli siiski mitmekülgne ja viljakas. Bestužev suutis end realiseerida kõige erinevamates žanrides – valmidest ja luuletustest etnograafiliste tööde ja füüsika- ning matemaatikaalaste artikliteni. Temas sulest on pärit on ka esimene Vene riikliku laevastiku ajalugu, mis jäi küll lõpetamata ja ilmus trükist alles 1961. aastal.
Bestužev on kirjutanud reisikirjad „Записки о Голландии 1815 года“ („Reisikiri Hollandist 1815. aastal“) ja „Гибралтар“ („Gibraltar“, 1825). Võrreldes reisikirjanduse vanema, sentimentaalse traditsiooniga on need tekstid vaoshoitumad ja konkreetsemad.
Üheks Bestuževi lemmikteemaks on meri. Talle meeldib kujutada seda tormi ajal. Tema pöördumistele karmi merestiihia poole on iseloomulik žanriline mitmekesisus: valitud žanride seas leidub nii romantiline jutustus „Путешествие на катере“ („Reis kaatril“, 1831), õnnetuse kirjeldus „Известие о разбившемся российском бриге Фальке в Финском заливе у Толубухина маяка, 1818 года октября 20 дня“ („Teadaanne vene laeva Falk hukkumisest Soome lahel Tolubuhhini majaka juures 20. oktoobril 1818. aastal“, 1818) kui ka essee „Об удовольствиях на море“ („Merelõbudest“, 1824). Kriitikud, teiste hulgas Pjotr Vjazemski, vastandasid viimase teose selget ja lihtsat proosat tema venna, Aleksandr Bestuževi teoste ornamentaalsele üleküllusele.
Pagenduse ajal pöördus Bestužev mälestuste žanri juurde. Tema memuaarid dekabristide ülestõusust „14 декабря 1825 года“ („14. detsember 1825“) avaldas Aleksandr Herzen esmakordselt 1861. aastal. Bestužev kirjutas ka teose „Воспоминания о Рылееве“ („Mälestusi Rõlejevist“). Uurijad näevad tema memuaaride ajaloolisuse ja fiktsionaalsuse haakumises eeskuju, millest lähtus Herzen oma mitmeosalise teose „Былое и думы“ („Minevik ja mõtted“) kirjutamisel.
Bestuževi jutustused „Трактирная лестница“ („Trahteritrepp“, 1826), „Похороны“ („Matused“, 1829) и „Шлиссельбергская станция“ („Schlüsselburgi jaam“, 1860) on kirjutatud psühholoogilises võtmes. Autor kasutab analüütilist jutustamisstiili, mis lubab tal vabaneda liigsest lopsakusest ja keskenduda tegelaste siseelule. „Trahteritrepi“ peategelast peetakse esimeseks reflekteerivaks isiksuseks vene kirjanduses. Bestuževi teoste teemadeks on idealistlik ustavus armastusele ja isiklikest hüvedest loobumine, nagu ka ühiskonnaelu tühisuse kriitika. Kõige silmapaistvamaks autori proosateoseks peetakse tema suurt jutustust „Русский в Париже 1814 года“ („Venelane 1814. aasta Pariisis“, 1860), milles ilukirjanduslikud mõtisklused rahvuskarakteri ja patriotismi üle segunevad haarava armastusintriigiga (Vene ohvitseri ja Prantsuse koloneli lese suhted). Uurijad rõhutavad jutustuse temaatilist lähedust Mihhail Zagoskini romaaniga „Рославлев, или Русские в 1812 году“ („Roslavlev, ehk Venelased 1812. aastal“), kuid nii nagu Puškini lõpetamata fragmenti samal teemal võib ka Bestuževi teost käsitleda Zagoskini romaani suhtes poleemilisena.
Bestuževi etnograafiliste tööde hulka kuulub artikkel „Гусиное озеро“ („Gusinoje järv“), mille ta kirjutas koos Pjotr Kelbergiga. Seda teost peetakse esimeseks teaduslikuks Burjaatia kirjelduseks.
Ainus kogumik autori ülevaadetest ja jutustustest ilmus alles 1860. aastal ja kandis pealkirja „Рассказы и повести старого моряка“ („Vana meremehe jutud ja jutustused“).
„Hugo von Bracht“
Jutustus „Hugo von Bracht“ („Гуго фон Брахт“) ilmus esmakordselt 1823. aastal ajakirjas „Соревнователь просвещения и благотворения“. Kirjandusteadlased, eriti Vadim Vazuro, on rõhutanud teose sarnasust autori venna Aleksandr Bestuževi jutustusega „Vastseliina loss“ (1824), kuigi on teada, et „Hugo von Bracht“ valmis enne ja oli leidnud Vene Kirjanduse Armastajate Vaba Seltsi protokollides mainimist juba 1822. aastal alapealkirja „Eesti legend“ all. Seega on laenamise asemel pigem mõtet rääkida teoste tüübimotiivide ühtsusest. Viimased kuuluvad gooti romaani ja röövlijutu traditsioonide sünteesi: mõlemad žanrid olid Venemaal tollal enneolematult populaarsed.
Vendade Bestuževite jutustusi ühendab omavahel tähelepanuväärne tüpoloogiline sarnasus: sissejuhatav lossi kirjeldus, mis on seotud röövlijõugu tegevusega (nagu Aleksandr Bestuževi „Eiseni lossis“), parima sõbra reetmise motiiv (Keller „Hugo von Brachtis“ ja Mey „Vastseliina lossis“), elusana matmine (ka „Eiseni lossis“) ja salakohtu mainimine. Need motiivid olid piisavalt levinud ka tolleaegses kirjanduses, näiteks osutab Vazuro salakavala sõbra ja naise võrgutaja süžeelise mudeli sarnasusele – seda oli kasutatud ka juba raamatus „Очарованное зеркало“ („Nõiutud peegel“), mida omistati saksa 18. sajandi populaarsele autorile Christian Heinrich Spiessile, kuid mis oli tõenäoliselt kohalik müstifikatsioon (1821). Salakohtu temaatika, tõsi küll, ilma müstilisuseta, oli realiseeritud Walter Scotti tragöödias „The House of Aspen“ (1807) ja Heinrich Zschokke romaanis „Kuno von Kyburg“ (kd 1: 1795, kd 2: 1797). Eriti tähelepanuväärsed on viimase teksti haakumispunktid „Hugo von Brachtiga“: salakohtu tegemistest ajendatuna õilsad peategelased kalestuvad ja hakkavad inimkonnale kätte maksma, mis Bestuževi tekstis viib pojatapmise ja verepilastuseni. Võib rääkida kahest intsesti realiseerimisest tekstis. Õigupoolest on see vaid arvatav intsest, mis seondub ühelt poolt Hugo poja Heinrichi looga: too on oma tundeid õe vastu varjanud, ent saanud õnneks teada, et neiu polegi tema õde. Teiselt poolt võtab Hugo endale armukeseks poja abikaasa. Röövlist kangelane rikub kõiki inimeste reegleid ja loodusseadusi ning lõpetab oma elu arvatavasti enesetapuga.
Bestužev kasutab kohalikke toponüüme, et rõhutada oma loo lokaalset ja folkloorset iseloomu. Näiteks demoniseeritakse jutustuses Saaremaad kui vabameelsete röövlite kantsi. Nagu paljudes sarnastes narratiivides on ka siin lossivaremed vaadeldavad vahelülina sünge ajaloolise mineviku ja tänapäeva reaalsuse vahel. Kui enne eksitasid lossituled ohvreid karidele, siis nüüd asub varemete juures võõrastemaja ja tuled annavad märku külaliste saabumisest.
Nikolai Bestuževi „Hugo von Bracht“ on huvitav gooti ja röövliromaani traditsioonide ümbermõtestamise näide vene kirjanduse kontekstis. Žanri edasine areng on seotud juba Aleksandr Bestuževi ja tema jäljendajate loominguga. Nikolai Bestužev oli üks esimesi, kes seostas seda traditsiooni eesti temaatikaga.
Boris Veizenen