et de ru en
Startseite

Johann Christoph Kaffka (1754 ? – 1815)

Drama-, Prosa- und Reiseschriftsteller, Herausgeber, Publizist

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Bürgerlicher Name: Johann Christoph Engelmann
Geburtsort: Regensburg
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 1754 ?
Sterbeort: Riga (Livland)
Sterbedatum (n.St./a.St.): 29.01.1815 / 17.01.1815
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Johann Christoph Kaffka; Johann Christoph Engelmann; Joha Kristof Kawka

Anmerkungen

Jegór von Siversi andmetel („Deutsche Dichter in Russland”, 1855) leidub Kaffka siluett tema helindatud ooperis „Der Apfeldieb oder der Schatzgräber“. „J. C. Kaffka”. Kopf, im Profil nach rechts, im Oval. Kupferstich-Silhouette ([in:] Operetten von C. F. Bretzner. Leipzig: C. F. Schneider, 1779, Bd. 1). 5,6 x 6, Blattgröße 16 x 9,8. Allikas: Goethe-Museum Düsseldorf, Anton-und-Katharina-Kippenberg-Stiftung.

Aufsätze

  • et ru

    Ülevaade

    Õpinguaastad, teatrihuvi tekkimine

    Johann Christoph Kaffka (kodanikunimega Engelmann) sündis 1754. aastal Baierimaal Regensburgi linnas, kus tema isa pidas kontsertmeistri ametit. Innukatest katoliiklastest vanemad nägid poisi tulevikku vaimuliku seisuses ja seetõttu tuli tal juba lapsena osaleda erinevates rollides mitmesugustes protsessioonides, mis ta enda sõnul andnud tõuke tema hilisemale teatrihuvile. 12-aastaselt asus Kaffka õppima Regensburgi jesuiitide gümnaasiumis, kus tal oli taas võimalus esineda vaimulikes näitemängudes, ka tuli osaleda avalikes dispuutides. Ta oli just astumas ordu liikmeks, kui see 1773. aastal likvideeriti. Pärast lahkumist jesuiitide juurest õppis ta veel mõnda aega augustiinlaste juures, kuid ei jäänud sinna, nii et oma noviitsiks pühitsesid ta hoopis Kaisersheimi tsistertslased. Kuid teatripisik oli ta juba lõplikult nakatanud – isegi oma noviitsina peetud jutlustesse põimis ta pikki tsitaate erinevatest näidenditest (nt G. E. Lessingi „Emilia Galottist”) ja veidi enne katseaja lõppu astus ta tagasi. Isa erilise pahameele pälvis Kaffka aga novitsiaadi järel vürst Turn und Taxise kantseleis praktikandina töötades, mil ta töö kõrvalt mängis lisaks teatris.

    Teatri-aastad

    1775. aastal siirdus Kaffka muusikaala juhataks Praha saksa teatrisse, millele järgnesid osalemised erinevates teatrikompaniides erinevais paigus: Nürnbergis (1776), Berliinis (1779), Brünnis (Brno) (1781), Breslaus (Wrocław) (1782), Riias (1789), Dresdenis (1795), Dessaus (1797) ja Peterburis (1800). 1801 tuli Kaffka tagasi Riiga ning jäi väikese vahepausiga siia kuni elu lõpuni. Lisaks näitlemisele püüdis Kaffka Riias rajada oma raamatuäri, asutas laenuraamatukogu ja tegeles kirjutamise ning toimetamisega. Kui Meyreri teatrikompanii, mille palgal Kaffka oli, aastal 1812 pankrotistus, suundus ta üle Stockholmi ja Kopenhaageni lavastajaks Grazi Steiermarkis (Austria), kuid tuli sealt peagi Riiga tagasi. Näitleja surma kohta 1815 on väidetud järgnevat: kandnud laval Porthali rollis parajasti ette aaria „Der Tod packt mich schon an” („Juba haarab surm mu järele”) M. Stegmayeri „Rochus Pumpernickelist”, said laulusõnad hetk hiljem teatri garderoobis tõeks ka osatäitja kohta.

    Looming

    Kaffka oli tegev heliloojana ning kirjutas hulgaliselt näidendeid ja laulumänge, lisaks rüütli- ja salaühinguromaane („Ruinen der Vorzeit“ 1790; „Die Weisen von Scheschian“ 1797), erootilis-satiirilisi novelle („Hogarthsche Studien für Unerfahrene, Lüsterne und Kenner“ 1805), teatriteoreetilisi ja -ajaloolisi käsitlusi („Über den Werth der theatralischen Rührung“ 1792; „Die Würde der Bühne und ihre Nützlichkeit“ 1801), reisikirja „Schilderungen von Teutschland“ (1798) ning püüdis sakslastele tutvustada Vene impeeriumi („Statistische Schilderungen vom gegenwärtigen Russland unter Alexander dem Ersten“ 1809). Viimast peetakse, tõsi küll, plagiaadiks C. H. Benckeni Vene riigi geograafilis-statistilisest kirjeldusest. Aastatel 1803–09 andis ta välja kirjandusajakirja „Nordisches Archiv“, milles eriti algusaastatel pöörati lisaks kohalike autorite loomingu avaldamisele suuremat tähelepanu teatrielu kajastamisele nii Saksa-, Vene- kui Liivimaal, ning aastatel 1807–11 poliitilisema suunitlusega ajakirja „Miscellaneen zum nordischen Archiv“. Tunnetatav on Kaffka teatav rivaalsus August von Kotzebue suhtes, mis väljendub näiteks tema eessõnas oma näidendikogule „Polyhymnia“ (1805), eriti teravalt aga kirjutises „Nöthige Erläuterungen zu der Schrift des Herrn von Kotzebue: das merkwürdigste Jahr meines Lebens“ (1802) ja selle järjes „Interessante Beyträge zu den nöthigen Erläuterungen [...]“ (1803), milles ta noriva täpsusega võtab vaatluse alla Kotzebue Siberi-pagendusest kirjutatud teose valed ja liialdused.

    Kairit Kaur

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 1: A-G. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S.401-403. [Deutsch]
  • 2. Griep, Wolfgang 1990. Kaffka, Johann Christoph. In: Literaturlexikon. Autoren und Werke deutscher Sprache. Hrsg. von Walther Killy. Bd. 6. Gütersloh / München : Bertelsmann, S. 178–179. [Deutsch]
  • 3. Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 1. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 298. [Deutsch]
  • 4. Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard (Bearb.) 1829. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. 2. Bd. G–K. Mitau : Steffenhagen u. Sohn, S. 408–412. [Deutsch]
  • 5. Redlich, May 1989. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Köln : Verlag Wissenschaft und Politik Berend von Nottbeck, S. 162–164. [Deutsch]
  • 6. Rigisches Theaterblatt. Nr. 20 Sonnabend, den 17ten Julius. S. 89. [Deutsch]
  • 7. Sivers, Jegór von. Johann Christoph Engelmann, genannt Kafka, (1754–1815). – Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 82–84. [Deutsch]
  • 8. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 255. [Estnisch]
  • 9. Werner, Richard Maria (Hg.) 1910. Gallerie von Teutschen Schauspielern und Schauspielerinnen. Berlin, S. 74–76. [Deutsch]
  • 10. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München, C. H. Beck, 2005, S. 163. [Deutsch]