Elukäik
Nikolai Pirogov sündis 13. (25.) novembril 1808. aastal Moskvas varahoidja Ivan Pirogovi ja Jelizaveta (sündinud Novikova) perekonnas. Tema isa oli talupoeglikku päritolu. On teada, et lapsepõlves meeldis Pirogovile mängida arsti – jäljendades nõnda perekonnasõpra Jefrem Muhhinit, Moskva ülikooli professorit ja kirurgi. Esmase hariduse sai Pirogov kodus, kus ta õppis ka ladina keelt. 1822. aastal astus Pirogov Vassili Krjaževi pansioni, kuid pidi seal õpingud katkestama, sest alluva sooritatud raharöövi tõttu sattus Pirogovide perekond majanduslikult raskesse olukorda. Raha kadumise eest vastutav Pirogovi isa suri varakult, kuid jõudis siiski veel toetada poega, kes 1824. aastal asus õppima Moskva ülikooli arstiteaduskonnas. Nikolai Pirogov oli ülikooliõpinguid alustades kõigest neliteist aastat vana, kuid tänu isa tegevusele muudeti ta sünnitunnistuses kaks aastat vanemaks – 16-aastaselt võis kõrgharidust juba omandada.
Ülikooliõpingute ajal sai Pirogov koos perekonnaga ulualust sugulaste juures, tal tuli kanda kuulunud riideid ja toituda kehvalt. Oma mälestustes „Вопросы жизни. Дневник старого врача“ („Elu küsimused. Vana arsti päevik“) kirjeldab Pirogov Moskva ülikooli õpetusmeetodeid suhteliselt skeptiliselt: õppejõud (nende hulgas paistnud eriti silma Matvei Mudrov ja Justus Christian Loder) olevat tegelenud ainult teoreetiliste teadmiste vahendamisega, näidanud anatoomiat koguni rätikute peal ja seletanud meditsiiniprobleeme, viidates Jumalale. Sellegipoolest avaldas õppejõudude kiindumus teadusesse Pirogovile mõju.
1827. aastal rajas Tartu ülikooli füüsikaprofessor ja rektor Georg Friedrich Parrot Tartusse (Dorpat) professorite instituudi, mis oli mõeldud uute professorite koolitamiseks Venemaa ülikoolide tarvis. Õppijaid said võimaluse täiendada oma teadmisi ka välismaal. Üks põhjusi, miks Pirogov otsustas nüüd Tartu kasuks, nagu ta ise oma memuaarides selgitab, oli tema perekonna vilets majanduslik olukord. Algul tahtis Pirogov tegelda füsioloogiaga, kuid Muhhin soovitas tal keskenduda muule ja Pirogov valis kirurgia. Õiendanud 1828. aasta juunis Peterburi Teaduste Akadeemia juures eksami, sõitis Pirogov Tartu.
Vastavalt plaanile pidid Tartu instituudi kasvandikud pärast kaheaastast ettevalmistust praktiseerima veel kaks aastat Lääne-Euroopas. Tartus pidi vene tudengite järele vaatama siinne vene keele professor Vassili Perevoštšikov, kellega Pirogovil suhted ei laabunud: Perevoštšikov kirjutas tema peale koguni kaebuse. Külalislahke vastuvõtu leidis Pirogov aga kirurgiaprofessor Johann Christian Moieri kodus – Moierist sai üks tema õpetajaid. Oma mälestustes kirjeldab Pirogov Moierit kui „toredat ja ülimalt andekat isiksust“, nimetab teda „andekaks laiskvorstiks“ ja rõhutab tema muusikaandeid: eriti meeldinud Moierile mängida klaveril Beethovenit. Moierite peres tutvus Pirogov luuletaja Vassili Žukovskiga, kes etles neil külas olles Puškini „Boriss Godunovi“. Pirogov tutvus ka Nikolai Jazõkoviga. Faddei Bulgarinit, kes elas Karlovas, kirjeldab Pirogov oma mälestustes seevastu karikatuurselt: autori teada ässitas Bulgarin kohalikke baltisakslasi alati omavahel tülli ja ähvardas kaupmehi, et kui nood kaubale allahindlust ei tee, siis kirjutab ta neist oma „Põhjala Mesilases“. Pirogov ei saanud läbi ka oma kursusekaaslase Fjodor Inozemtseviga. Tema lähimate Tartu-sõprade seast väärib mainimist Vladimir Dal, hilisem keeleteadlane, kes tegeles tol ajal veel kirurgiaga, kuid sõitis Tartust 1828. aastal Vene–Türgi sõja alguses sõjatandrile. Tartus sõbrunes Pirogov ka kunstikoguja Karl Eduard von Liphartiga, keda ta meenutas hiljem kui imeliselt mitmekülgsete annetega inimest: Liphart tegeles nii matemaatika ja anatoomia kui ka teoloogia ja kunstiga. Lisaks tuleb esile tõsta doktor Joseph Gottfried Adolph Wachterit, Tartu ülikooli kasvandikku, kes tunnistas esimesena Pirogovi andeid kirurgias. Pirogoviga ühel ajal õppis Tartus arstiks muide ka Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Just Tartus avaldus täiel määral Pirogovi kirurgiline talent. Veendunud praktilise kogemuse esmatähtsuses, veetis ta eksperimentaallaboris tunde, loomade peal katseid tehes. 1829. aastal sai Pirogov kuldmedali artereid käsitleva töö eest. 31. augustil 1832 kaitses ta oma doktoriväitekirja „Num vinetura aortae abdominalis in aneurysmate inguinali adhibitu facile ac tutum sit remedium“ („Kas kõhuaordi ligeerimine kubemepiirkonna aneurüsmi korral on kergesti teostatav ja ohutu vahelesegamine?“), mida ta iseloomustas veel vanaduspõlveski kui „mitte halba“ noore doktorandi kohta.
Pirogov lõi laineid ka Euroopas läänepoolses osas: tema töid avaldati Saksa meditsiiniajakirjas „Journal der Chirurgie und der Augenheilkunde“. Pärast aastatel 1833–1835 tehtud õppereisi Saksmaale ja tööd Peterburi haiglates, kus ta luges ka kirurgilise anatoomia kursust, naasis Pirogov Tartusse, sest katse Moskva ülikoolis professorikohta saada ei osutunud edukaks (koht läks Inozemtsevile). 9. märtsil 1836 määrati Pirogov Tartus pensionile jäänud Moieri asemele teoreetilise, operatiivse ja kliinilise kirurgia professoriks. Pirogovi loengud, milles ta tutvustas kuulajatele ka anatoomilisi preparaate, olid populaarsed. Õppejõuna oli Pirogov, kelle päevakava oli ülimalt tihe, väga nõudlik ja tahtis, et kirurgiatudeng oskaks seletada iga oma toimingut. Laupäeviti kogunesid tema juurde tudengid ja peeti arutelusid teaduslike probleemide üle.
1837. aastal ilmus esimene köide Pirogovi tööst „Анналы хирургического отделения клиники императорского университета в Дерпте“ (ühtlasi saksa keeles: „Annalen der chirurgischen Abtheilung des Clinicums der Kaiserlichen Universität Dorpat“), („Tartu keiserliku ülikooli kirurgia osakonna kliiniku annaalid“). Teine köide ilmus 1839. aastal. See teos, mille moto on võetud Rousseault, kujutab endast süstematiseeritud haiguslugude kirjeldust, millele on lisatud üldisi arutlusi, mõlgutusi ja järeldusi. „Annaalid“ ei ole pelgalt teaduslik teos, vaid ka ajaloodokument, mille alusel võib hinnata omaaegset arstipraktikat ja seda, millised olid Tartu ülikooli kliiniku patsiendid. Rousseau jälgedes ei karda autor jutustada ka oma vigadest ja eksimustest. Pirogovi stiili iseloomustavad selgus ja täpsus, ent samaaegselt ka poeetilisus: teadusterminid ja operatsioonide kirjeldused on ühendatud omapäraste metafooride ja võrdlustega: näiteks voolab veri suminal, aga nuga tuleb hoida nagu viiulipoognat.
Pirogov ei sooritanud kirurgilisi operatsioone ainult Tartus, vaid ka Riias ja Tallinnas. Tema operatsioonireise nimetati naljatlevalt „Tšingis-khaani rünnakuteks“: Pirogovil oli alati hulgaliselt patsiente. Tallinnas tutvus ta vürst Pjotr Vjazemski, krahv Fjodor Tolstoi (nn „ameeriklase“) ja luuletaja Jevdokia Rostoptšinaga. Oma mälestustes meenutab Pirogov Winklerite perekonda – isa ja poeg olid arstid, kes ei erinenud teistest üksnes mõningate veidrate iseloomujoonte poolest, vaid ka oma suurelt aususelt.
Tartu-aastate kohta on Pirogov kirjutanud kokkuvõtvalt: „Oma viie professoriaasta vältel Tartus andsin ma välja 1) arteritüvede ja sidekirmete kirurgilise anatoomia, 2) kaks köidet kirurgilisi „Annaale“, 3) monograafia Achilleuse kõõluse läbilõikamisest ja tegin või lasin oma juhendamisel teha lisaks sellele terve rea katseid elavate loomade peal. Hankisin materjali mõne dissertatsiooni jaoks, mis minu õpetamise ajal ilmusid, nimelt 1) arterite väändumisest, 2) soolehaavadest, 3) loomade kudede siirdamisest seroosõõnde, 4) õhu sisenemisest veenisüsteemi, 5) pea vigastustest ja haavadest.“ Uurijad on lugenud siiski kokku, et Pirogovi professoriaastatel ei kaitstud mitte viis, vaid kolmteist väitekirja.
Kuid Tartu ülikooli kliiniku kahekümne kahest voodikohast jäi Pirogovile tema tegevuse laiendamiseks väheks. 1841. aastal Pirogov sai professorikoha Peterburi meditsiinilis-kirurgilisse akadeemias. Selles ametis tuli tal puutuda kokku väga paljude bürokraatlike raskustega, ka ei olnud tema suhted ülemustega parimate killast. Pirogovi tavatu keskendumine tööle ei pannud imestama mitte ainult tema vaenlasi, vaid ka sõpru. Kui 1840. aastal palus Pirogov Moieri tütre Jelizaveta kätt (talle vastati eitusega), siis Žukovski naljatas kirjas, et „Pirogov teeb katseid ka temaga“. Üks meditsiinilis-kirurgilise akadeemia arste levitas kuulujutte Pirogovi hullumeelsusest. Tema uuendustesse (kirurgiliste instrumentide tootmise korrastamine, võitlus hügieeni ja korra eest – kõik see, mis praegu tundub elementaarsena) suhtuti kui veidrustesse.
Pirogov kutsus Peterburi kaks tema poolt kõrgelt hinnatud prosektorit (lahanguspetsialisti). Üheks neist oli Böömimaal sündinud ning Praha ülikoolis õppinud Wenzel Gruber ja teiseks Georg Julius Schultz-Bertram, kes oli olnud ka üks Pirogovi Tartu-aastate sõpru. Pirogov mainis teda koguni oma doktoritöös: „Mul jääb avalikult avaldada tänu üliõpilasest meedikule Georg Schultzile (pärit Eestimaalt), kes aitas mind katsete läbiviimisel alati nii jõuga kui nõuga; ma ei leia piisavalt sõnu, et kiita teda tema neis asjus üles näidatud leidlikkuse eest.“
14. detsembril 1847 tegi Pirogov esimese eeternarkoosiga operatsiooni. Kaks aastat hiljem ilmus trükist ka tema töö „Отчет о путешествии по Кавказу“ („Aruanne reisist Kaukasusse“). 1848. aastal ilmus ajakirjanduses Pirogovi vastu suunatud sõnavõtte: üks professor püüdis Faddei Bulgarini abiga süüdistada teda plagiaadis. Pirogov nõudis asja kohtusse andmist ja esitas avalduse teenistusest lahkumiseks, kuid seda ei võetud vastu.
Pirogovi tegevus järgnevatel aastatel on tihedalt põimunud Krimmi sõja (1853–1856) ajalooga. Sõjas tal tuli opereerida rekordarv haavatuid, võidelda parimate haiglatingimuse eest ja võtta enda juhtimise alla Venemaa esimeste halastajaõdede tegevus. Kuigi tema saavutused olid muljetavaldavad, lahkus Pirogov 1856. aastal meditsiinilis-kirurgilisest akadeemiast.
Pirogovi uueks tööpõlluks sai pedagoogika: 1856. aasta septembris määrati ta Odessa õpperingkonna kuraatoriks. Ta valvas koolide heakorra järele ja võitles kehaliste karistuste kasutamise vastu (selles valdkonnas õnnestus tal saavutada küll vaid üksikuid piiranguid). Pirogovi sunnitud kompromislikku positsiooni kritiseeris tuntud Vene literaat Nikolai Dobroljubov. Pirogov astus üles ka publitsistina: tema sulest ilmus 1856. aastal artikkel „Вопросы жизни“ („Elu küsimused“), mis oli juba enne seda levinud käsikirjana. Pirogovi eluajal jäi avaldamata tema töö „Идеал женщины“ („Naisideaal“). Hiljem töötas Pirogov õppeasutuste kuraatorina ka Kiievis, kuid sealgi kutsus ta esile oma ülemuste meelepaha – ja ta vallandati (1861).
Pirogovi viimaseks elupaigaks kuni surmani 23. novembril (5. detsembril) 1881 jäi tema Višnja mõis Podoolia kubermangus (praegu osa Vinnõtsja (Vinnitsa) linnast Ukrainas), kus ta jätkas katsete tegemist ja patsientide vastuvõtmist ning mõtiskles edasi filosoofilistel ja religioossetel teemadel. Aeg-ajalt tundis tema teenete järele vajadust ka riik: aastatel 1862–1866 viibis Pirogov välismaal, juhendades noori Vene teadlasi. Selle reisi käigus ravis ta terveks oma kuulsaima patsiendi – Itaalia revolutsionääri Giuseppe Garibaldi (hoidis ära jala amputeerimise). 1870. aasta sügisel kutsuti Pirogov Prantsuse–Preisi sõjatandrile. 1877. aastal tuli ta Venemaa võimudele meelde seoses Vene–Türgi sõjaga ja ta saadeti Bulgaariasse.
Igast Pirogovi reisist sündis uus teadustöö: „Начала общей военно-полевой хирургии“ („Üldise sõjakirurgia alused“, 1865; saksa keeles juba 1864), „Отчет о посещении военно-санитарных учреждений в Германии, Лотарингии и Эльзасе в 1870“ („Aruanne sõjasanitaarsete asutuste külastamisest Saksamaal, Lotringis ja Elsassis 1870. aastal“, 1871), „Военно-врачебное дело и частная помощь на театре войны в Болгарии и в тылу действующей армии в 1877-1878 гг.“ („Sõjameditsiin ja arstiabi lahinguväljal Bulgaarias ja tegevväe tagalas“) (1879). Pirogov suri vähki: arstid püüdsid diagnoosi tema ees varjata, kuid tema arvas, et nad eksivad kui professionaalid.
Kirjanduslooming
„Elu küsimused“ (1879–1881)
olid Pirogovil plaanitud päevikuna, ent kujunesid žanriliselt heterogeenseks teoseks. Tegemist ongi küll päevikuga, milles kirjeldatakse vana Pirogovi kodust elu, ilmastikku ja põllumajanduslikke muresid, kuid ühtaegu on need ka mõtisklused poliitikast, ühiskonnast, religioonist ja filosoofiast. Arst ja materialist Pirogov juurdleb selle üle, kas eksisteerib mingi ülim kogemus, mis võiks praktilisi vaatlusi täiendada, niing mõtiskleb teispoolsusest. Uurijad on leidnud sarnaseid motiive järgmise põlvkonna filosoofide ja teadlaste töödest: Pirogovi poolt kirikule alternatiivina käsitletud spirituaalsus ennetab mõneti Konstantin Tsiolkovski, Vladimir Vernadski, Pavel Florenski ja Roerichite töid. Ent „Elu küsimused“ on ka mälestused, mis on küll lõpetamata, kuid puudutavad siiski mitmeid olulisi episoode Pirogovi elus. Üheks neist on tema Tartu periood.
Pirogov meenutab oma kursusekaaslasi, õppejõude, sõpru ja vaenlasi, öeldes näiteks Perevoštšikovi kohta: „Perevoštšikov oli kuiva, elutu, varjatud või siis mittemidagiütleva bürokraadi tüüp; isegi tema kõnnak, voolav, ühtlane ja nagu ette kavandatud, näitlikustas kõndija karakterit.“ Või Moieri kohta: „Moier võiks olla nägusa mehe musternäiteks. Nooruses pidi ta olema vist väga ilus linalakk. Tema kõne oli alati selge, täpne, ilmekas. Loengud erinesid lihtsuse, selguse ja plastilise kujutamisviisi ilmekuse poolest.“ Nagu ka: „Mida Dal ette võttis, kõik õnnestus ta käes.“ Anatoomiaprofessor Ludwig Emil Cichorius oli „originaal, parandamatu sakslane, teravmeelne ja andekas, enneolematu mäluga (ta teadis peast peaaegu tervet Wielandi „Oberoni“), aga viinanina“. Karl Eduard von Liphart, inimene, kellel „oli nii palju erinevaid teaduslikke ja seejärel põhjalikke teadmisi“, erines pedantsuse täieliku puudumise ja tavatu tagasihoidlikkuse poolest. Autor leiab, et tema Tartus viibimise ajal „nautis ülikool Venemaal suurt menu“ ja seal õpetasid „võrratud inimesed“, kirjeldab tudengite elulaadi, aga arvab, et mõne harva erandiga ei tulnud Tartus õppimine vene tudengitele kasuks: „Karamzinid ja Sollogub vaevalt said midagi Tartu teaduslikust elust, kui välja arvata tutvumine mitmesuguste tudengikommetega. Teistest, näiteks Jazõkovist, keisrinna Maria asutuste kasvandikest ja Moskvast ning Peterburist tulnud poolvenelastest ja poolsakslastest said lihtsalt viinavõtjad, kes sõitsid paar aastat hiljem tagasi koju üpris halvas seisus.“
Ent Pirogovi suhtumine tudengite elulaadi on kahetine: ühelt poolt ta taunib üliõpilaste kergemeelset ajaveetmist ja distantseerub sellest („ainult kaks korda sõitsin uudishimust kommersile“), teiselt poolt ta arvab, et isegi säärane pahe nagu duell soodustas tudengitevahelistes suhetes „sündsust“ ja „viisakust“: „Kaklustest, solvangutest, tänavasõimust ja vandumisest nende vahel ei või juttugi olla.“ Pirogov kirjeldab ka akadeemilist korda: näiteks pidi doktorant eksami ajal dekaani kostitama (ostma teed, suhkrut, veini, šokolaadi ja tordi), kuid Pirogov tuli dekaani juurde paljakäsi. Mõned leheküljed on pühendatud ka linnaelanike kommetele, skandaalsetele maskeraadidele, mitmesugustele lustakatele lugudele. Pirogov on mõneti kriitiline ja lausa irooniline, säästmata seejuures ka iseennast, nii heidab ta endale vanaduspõlves ette näiteks liigset katsetajakirge, mis maksnud paljude loomade elu. Mälestustes on ka ebatäpsusi, autori subjektiivsus on ilmne.
Suurt huvi pakuvad Pirogovi mõtisklused venelaste ja sakslaste suhete teemal. Autor tunnistab, et tema esialgne arvamus sakslastest ei olnud kõrge: „Minu Tartus veedetud aastatel jätsid sakslased ja kõik saksalik mulle kuidagi masendava mulje. Sakslased tundusid mulle upsakate ja puhevil pedantidena, kes suhtusid kõigesse venelikku, kaasa arvatud ka meisse, ülbelt, pahatahtlikult ja põlglikult. Igavate ja andetute õpetajatena, nagu mulle tundus, ei suutnud nad äratada meis oma teaduse vastu vähimatki sümpaatiat. Erinevalt neist tundusid prantslased valitud, andeka ja sümpaatse rahvana. Päevikus, mida ma tollal pidasin, leidus ikka ja jälle kord kirglikke, kord lüürilisi hüüatusi minu kursusekaaslase Inozemtsevi või saksa professorite aadressil. Selle eelarvamuse tõime meie, venelased, kaasa oma kodust ja oma ülikoolidest. [---] Kõik tundus meile esmapilgul uduse, segase ja ebaselgena. Teine asi oli prantslastega – kõik on selge, puhas, sile, näitlik.“
Teatud määrani oli see antipaatia Pirogovi sõnul ka vastastikune: „Oma üldise suhtumisega venelastesse toetasid baltisakslased antipaatiat – nad ei tahtnud millestki venelikust midagi teada; olles valitsuse poolt soositud ja tunnustatud, suhtusid nad valitsusse sümpaatiaga ainult siis, kui too neid ilmselgelt eelistas ja pidas kinni nende saksa huvidest.“ Ent üldine kokkuvõte, mille autor teeb, ületab rahvuslikud eelarvamused ja kutsub vastupidiselt öeldule üles tolerantsusele ning sõbralikkusele: „Mida kauemaks ma Tartusse jäin, seda rohkem tutvusin ma sakslaste ja saksa teaduse vaimuga ning seda rohkem õppisin ma neid austama ja hindama. Ma jäin hinges venelaseks, hoides alal oma rahvuse nii häid kui ka halbu jooni, kuid sakslaste ja saksa rahvuse kultuurivaimuga jäin ma alati seotuks lugupidamise ja tänulikkuse sidemete kaudu, vähimagi kiindumiseta sellesse, mis sakslases on venelase või üldse slaavlase jaoks tõepoolest talumatut. Sakslase vaenulik, tihtipeale üleolev, mõnikord kade vaade Venemaale ja venelastele ning iha kõige oma saksaliku järele ei muutunud minu jaoks küll meeldivamaks, aga ma õppisin vaatama sellele ükskõiksemalt ja seda täielikult õigustamata, suutsin võtta arvesse selle õiglast osa ilma viha ja vähimagi ärrituseta.“
Teisal küsib Pirogov otse, kuivõrd on subjektiivsest kogemusest lähtuvalt üldse võimalik teiste üle kohut mõista ja leiab, et „me ju ei saa tõesti süüdistada rahvust ja seejuures kahtlemata andekat ja kõrge kultuuriga rahvust selles, et ta eelistab ja püüab eelistada võõrale oma. Kui oma on tõesti ja tuntavalt hea, siis on küsimust, kui palju on võõras temast parem, keeruline lahendada. Me ei tohi iseenda järgi otsustada.“ Sõnaduellis upsaka Bulgarini ja aruka Moieri vahel võtab ta omaks viimase seisukohad. Ent isegi Moier, „kõndides minuga koos tänaval, nägi tšuhnaad, kes meeletult peksis oma küttepuude koormaga porri kinni jäänud suksut. Vaatan – minu alati rahulik ja mõistlik Moier kargab järsku mehikesele turja ja annab talle paar võmmi kuklasse, karjudes midagi tšuhnaade keeles ja astudes arvatavasti hobuse kaitseks välja“.
„Elu küsimuste“ lehekülgedel jäävad eestlased alati perifeeriasse. Parimal juhul on nad teenijad. Nii tuli Pirogovi juurde tööle üks läti naisest ja eesti mehest koosnev abielupaar. Järgides kirjutamata traditsiooni, võrdleb autor kahe rahva esindajaid: „Mees Johannes oli tšuhnaade tüüpi – kohmakas, uimane, taipamatu, samas väga aus ja töökas, sobiks kas või ainult raskuste kandmiseks, ta oli tugev, jässakas noormees. Äärmiselt naljakas oma puisuses ja kõigile eestlastele iseloomulikus võimetuses öelda „t“ ees „s-i“. [---] Hoopis teine olend oli Johannese naine, lätlanna Lena: nobe, alati millegagi hõivatud, puhas, korralik, alati puhas valge tanu peas ja põll ees; Lena jõudis alati igale poole ja seda oma mehest kaks korda kiiremeni. Hea saksa keele oskajana kõneles ta mehe eest, mõistis hästi arvutada ja kirjutada.“ Pirogov kirjutab palju oma kauaaegse teenijanna leidlikkusest, taktitundest ja kultuursusest. Tema kirjelduses domineerivad mõneti jooned, mille abil on paljud reisijad ja külalised kirjeldanud saksa koduperenaisi: hoolikus majapidamises, terav mõistus, oskus luua hubasust. Pirogovil ei jäänud märkamata ka kohalike põliselanike tõmme saksa kultuuri poole, mis ilmnes eriti „kadakasakslaste“ nähtuses. Ta kirjutab sellest, et „kui eestlane või lätlane saab linnakodanikuks, käsitööliseks, linnas asuva õppeasutuse õpilaseks, siis ta muutub või tahab end muuta puhastverd sakslaseks. Ja kui palju eestlastest ja lätlastest asjalikke ja andekaid saksa või mittesaksa nimega arste ja meistreid on läinud üle saksa intelligentsi hulka! Paljud vahetajad minu ajal unustasid ja katsusid unustada hoolega oma päritolu, varjates seda või suhtudes oma rahvasse üleolevalt. [---] Lena rääkis mulle, et talupojad ei armasta saksu (isandaid), aga iseenda kohta ta vaikis, pidades end juba teiseks, kultuursemaks kihiks.“
Baltisakslaste suhtumine eestlastesse, nii nagu Pirogov selle fikseerib, on põlglik, naeruvääristav. Talurahva viletsuse põhjuseks „peeti eesti talumehe nürimeelsust ja idiotismi“. Autor toob oma teoses ära mõningaid folkloorseid lugusid, mis peavad eestlase piiratust näitlikustama: eestlane uskuvat, et mulla sisse kaevatud raha läheb kasvama; turul mune ostes maksvat eestlane iga muna eest eraldi mündiga; enda ravimiseks neelavat eestlane korke jne. „Tšuhnaade teravmeelsuse kasuks ei räägi“ autori mainitud ja tõesti sündinud lugu sellest, kuidas talupoja tagumikust tõmmatud välja väike aisakell, mille abil haige püüdis vabaneda kõhukinnisusest. Ent kõiki neid lugusid pajatades ei tee memuarist karme järeldusi, vaid vastupidi: arvab, et „vaatamata oma arenematusele ei ole eestlane laisk, vaid on visa ja kannatlik“. Eks võlgne Pirogov oma virtuoosse tehnika ja diagnostika kunsti eest lõpuks mõneti tänu ka kohalikule elanikkonnale, kelle surnukehadel ta kirurgiat omandas.
Pirogovi „Elu küsimused“ on tõlgitud eesti keelde vaid osaliselt, kuid nad vääriksid ilmumist eraldi raamatuna. See hoogsalt ja värvikalt kirjutatud teos on oluline verstapost Tartus õppinud tudengite mälestuste ajaloos. Sellega haakub ka üks teine ja mitte vähem tähtis tekst, mille autoriks on samuti arst – Vikenti Veresajevi „Воспоминания“ („Mälestused“).
Tartus seisab Pirogovi ausammas (1952), mille juures haljasalal, mida kõnekeeles kutsutakse Piroks, armastavad puhata üliõpilased. Oma nooruspõlves alati hoolas ja üha uurimistööga hõivatud üliõpilane Pirogov vaatab stoilises rahus õlle ja suitsu abil lõõgastuvate tudengite peale.
Boris Veizenen
