Lapsepõlv, õpiaastad Võrus
Afanassi Fet sündis 23. novembril (ukj 5. detsembril) 1820. aastal Novosjolki mõisas Mtsenski kreisis Orjoli kubermangus Venemaal. Tema ema Charlotte Becker oli rahvuselt sakslane, tema isaks peeti mõisnikku Afanassi Šenšinit, kes oli viibinud 1820. aastal Saksamaal ravil, kus ta oli tutvunud ka Charlotte Beckeriga. Vanemas eas tuli Fet lapsepõlve juurde tagasi oma memuaarides „Ранние годы моей жизни“ („Minu elu varased aastad“, 1893), kus ta märkis, et esialgu olnud ta kirjaoskus saksa keeles kaugel ees tema kirjaoskusest vene keeles – ema andnud talle lugeda saksa noorsookirjaniku Joachim Heinrich Campe teoseid, ja neist meeldinud Fetile, hoolimata nende keerulisusest, kõige rohkem luuletused. Feti esimesed venekeelsed luulekatsetused olidki tõlked saksa keelest. Kohalik maakonnaarst Weinreich – muide, Tartu (Dorpat) ülikooli kasvandik – tutvustas noorele Fetile Vassili Žukovski luuletusi. Samas ei andnud isamõisas saadud kodune haridus siiski suuremaid tulemusi: Feti õpetajateks olid juhuslikud inimesed, kelle meetodid (peamiselt tuupimine) ei olnud kuigi efektiivsed.
1834. aastal saatis Šenšin oma lapsed õppima Peterburisse. Žukovski soovitusel otsustas ta viia poja Tartusse, kus ta külastas ka kirurgiaprofessor Johann Christian Moierit. Too andis nõu poega Tartus mitte koolitada, linna „lärmaka tudengielu tõttu“, ja tegi ettepaneku lasta tal õppida Caspar Heinrich Krümmeri erapansionis. See Võrus (Werro) asunud õppeasutus oli tuntud ka venelaste seas. Krümmeri pansionit mainib oma reisikirjas ka Faddei Bulgarin, öeldes, et „see pansion on Võrule sama, mis ülikool Tartule“ ja et „H. Krümmeri pansionist olen kuulnud kõikjal ainult head. Seal õpib 65 poissi, paljud neist ka kaugetest Vene kubermangudest. Härra Krümmer peab palgal eraõpetajaid, guvernööre ja juhatab ise õppetöösse, kõlblusse ja majandusse puutuvat“.
Võrus õppis Fet kolm aastat. Krümmeri sõnade kohaselt, nii nagu Fet neid oma memuaarides vahendab, oli õppetöö peamiseks eesmärgiks selles koolis õpilaste mõtlemisharjumuse soodustamine – „treenida end asjade loogilises mõistmises“, mitte tuupida pähe erinevaid fakte. Õppimine Krümmeri pansionis tuli Fetile kasuks (tema saksakeelseid töid toodi kaasõpilastele eeskujuks), kuid ei puudunud ka raskused. Esialgu langes Fet pilkealuseks oma päritolu tõttu, teda nimetati „tantsukaruks“ („tanzbaer“), kuid ta pidi taluma ka peksmist: üks kaklus oleks lõppenud äärepealt halvasti ja Fetile jäi kogu eluks pähe arm. Tõenäoliselt osutas talle esmaabi pansioniarst, kelleks tollal oli Friedrich Reinhold Kreutzwald, kuid Fet teda oma mälestustes ei maini. Hea sõnaga meenutab Fet matemaatikaõpetajat Hultschi, kelle „auväärne isiksus“ jättis talle sügava mulje.
Feti mälestused on heaks allikaks Võru pansioni eluolu kohta, sisaldades hulganisti poeetiliselt kujutatud argidetaile. Autor käsitleb põhjalikult elu Krümmeri juures , meenutab oma ebaõnnestunud muusikatunde, kirjeldab luterlaste kombeid ja märgib, et elamine Võrus on tema jaoks siiski viibimine võõrsil: nii näiteks suudelnud noor Fet, jõudnud Vastseliina (Neuhausen) lossi varemete juurde, oma kodumaa pinda. Võru elu kirjeldustes mainitakse ka eestlasi. Tavaliselt on nendeks teenrid, näiteks kohmakas „tšuhnaa“ Märt (Mert), kes puhastab poiste riideid ja saapaid, või noored naised, kes toovad õpilastele piima, või linalakk saianaine oma saiakorvidega. Eraldi kirjeldatakse Tartu ülikooli vene keele professori Aleksandr Vojeikovi ja tema poja saabumist pansioni. Autor märgib, et kerekale Vojeikovile meeldinud kuulata, kui ta luges peast lõike tema satiirilisest poeemist „Дом сумасшедших“ („Hullumaja“).
Võruga on seotud ka sündmus, mis muutis Feti elu kardinaalselt. Just Võrus sai ta kodustelt kirja, milles öeldi, et tal tuleb Šenšini nimest loobuda ja nimetada end edaspidi Fetiks. Aadlipojast sai segaseisuslane – autsaider. Fet nõudles kogu järgnenud elu oma perekondlike õiguste taastamist ja saavutas selles ka edu, olemata sellegipoolest mõisnik Šenšini poeg. Feti biograafid on tõestanud, et tema isaks oli Darmstadti ametnik Johann Foeth, kes oli olnud abielus Charlotte Beckeriga – hiljem Vene kaardiväelase Šenšiniga põgenenud naisega. Pärast abikaasa lahkumist teist korda abiellunud Foeth ei tunnistanud Feti oma pojaks ja nii märgiti tolle isaks Šenšin. Saates poja õppima kodust kaugemale, püüdsid tema ema ja kasuisa hoida teda kohalike võimude eest, kes olid hakanud tema sünniloo vastu huvi tundma. Fetil õnnestus küll sohilapse häbimärgist pääseda, kuid tema sotsiaalse staatuse hilisem muutumine mõjutas siiski tuntaval määral nii tema loomingut kui ka tema sisemisi otsinguid ja maailmavaadet.
Tudeng, kaardiväelane, luuletaja
1838. aastal astus Fet Moskva ülikooli filosoofiateaduskonda. Sel ajal tutvus ta luuletaja ja kriitiku Apollon Grigorjeviga, kelle majas ta hakkas elama. Grigorjevist sai Feti luuleloomingu suur austaja. Feti suhtlusringi kuulusid teiste hulgas ajaloolased Mihhail Pogodin ja Sergei Solovjov, kirjanik Aleksandr Herzen ja luuletaja Karolina Pavlova, ka oli ta külaliseks Fjodor Glinka majas. Feti memuaaride järgi tutvus tema luulega Nikolai Gogol ja leidis sealt vaieldamatut annet.
Fet jäi suuresti saksa luuletajate mõju alla, ennekõike tuleb teda mõjutanud saksakeelsetest autoritest nimetada Goethet ja Heinet, venelastest Lermontovi. Kirjavahetuse kaudu hoidis ta sidet Krümmeriga, kelle pansionis asus õppima ka Feti noorim vend. 1840. aastal ilmus trükist Feti esimene luulekogu „Лирический пантеон“ („Lüüriline panteon“). Raha raamatu väljaandmiseks oli annetanud Feti õdede guvernant, kes oli noorde luuletajasse armunud. Luulekogule reageeris soosivalt mõjukas kriitik Belinski. Fet hakkas nüüd avaldama oma tekste ajakirjades „Москвитянин“ („Moskvalane“) ja „Отечественные записки“ („Isamaalised ülestähendused“).
1845. aastal astus Fet ootamatu sammu ja siirdus sõjaväeteenistusse. Tema arusaamade järgi oli see kindel tee, mida mööda käies teenida välja aadlitiitel. Ent see tee osutus ka rängaks. Sõjaväeline keskkond ei soodustanud loomingulist inspiratsiooni, suhtlus kirjanduslike ringkondadega muutus keerulisemaks. Feti uute tuttavate hulka kuulusid nüüd Ivan Turgenev, kellest sai tema luuletuste toimetaja, Lev Tolstoi, Ivan Gontšarov, Nikolai Nekrassov ja paljud teised. 1846. aastal sai Fetist ohvitser. Seoses Inglise mereväe rünnaku ohuga Krimmi sõja ajal sattus Fet 1855. aastal taas Eesti alale. Ta elas Paldiski (Baltischport) lähistel, aga viibis ka Tallinnas (Reval), Valgas (Walk) ja Tartus. Oma mälestustes rõhutab Fet baltisaksa eluviisi positiivseid jooni ja võrdleb kohalikku aadlit taimega, „mille õitsemine ei takista tal lasta oma juurtel sügavale mulda tungida, ammutades sealt uut jõudu“. Austusega mainib ta mõisnikku von Rammi, kelle juures ta peatus. Baltikumi-perioodil kirjutas Fet rea loodusluuletusi: „Meri“ („Море“), „Merelaht“ („Морской залив“), „Torm“ („Буря“), „Õhtu rannal“ („Вечер у взморья“) jne. 1850. aastal ilmus Feti sulest teine luulekogu. Samal aastal hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel luuletaja armastatu Maria Lažitš. 1857. aastal abiellus Fet, viibides parajasti Lääne-Euroopa reisil (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia), kuulsa vene arsti õe Maria Botkinaga.
Feti luule muutus Venemaal väga populaarseks – nii asetas näiteks Nekrassov ta vene luuletajate hulgas Puškini järel teisele kohale. Polonski rõhutas Feti luuletuste ülevust ja idealismi. Fetile on omane armastus- ja looduslüürika, tähelepanu peenemate tundenüansside kujutamise vastu. Autori luulefilosoofilises kontseptsioonis on kesksel kohal ilu, mida ta tõlgendab kui kunsti igavest objekti. Juri Lotman on rõhutanud, et Feti järgi seisneb kunsti saladus ilu ja elu dünaamika edasiandmises, selle juhuslikult tekkinud vormi igavikuks jäädvustamises. Feti lüürika filosoofilisusele on avaldanud teiste hulgas mõju Schelling, Hegel ja Schopenhauer. Samas heitsid kaasaegsed vene kriitikud Feti loomingule ette, et sellest puuduvat sotsiaalne idee, mis avalduvat eriti mahukalt aga näiteks Nekrassovi loomingus. Nende kahe luuletaja vastandamine on muutunud vene luule ajaloos tavakäsituseks.
Mõisnik, tõlkija, memuarist
1858. aastal läks Fet erru ja kaugenes aasta hiljem ka oma kirjanduslikest tutvustest. Ta ostis endale mõisa, pühendus täielikult sellega seotud töödele ja avaldas konservatiivses ajakirjas „Русский вестник“ („Vene Teataja“) artikleid põllumajanduse teemal. Sel eluetapil otsis ta eriti innukalt avalikku tunnustust kui Šenšin ja saavutas nüüd ka teatavat edu: 1867. aastal valiti ta maakohtunikuks (мировой судья) ja 1873. aastal võttis ta lõpuks ametlikult tagasi kasuisa perekonnanime ning aadlitiitli. Ent Fet (nii allkirjastas ta oma belletristikat) ei loobunud ka luulest: aastatel 1883–1891 ilmusid trükist tema luulekogu „Вечерние огни“ („Õhtused tuled“) neli köidet.
Fet ei saanud kuulsaks mitte ainult luuletajana, vaid ka saksa ja antiikkirjanduse viljaka tõlkijana. Ta tõlkis vene keelde Goethe „Fausti“ mõlemad osad (1883) ja vanarooma autorite teoseid (Vergilius, Ovidius, Horatius, Catullus, Juvenalis jt). Lisaks sellele on Fet ka Arthur Schopenhaueri filosoofiliste teoste „Die Welt als Wille und Vorstellung“ (1880) ja „Über die vierfache Wurzel des Satzes vom zureichenden Grunde“ (1886) venekeelsete tõlgete autoriks.
Erinevalt Feti luulest ei ole tema mälestuslik proosa nii laialt tuntud, olgugi et sellesse kuuluvad äärmiselt mahukad memuaarid, mille esimene osa „Мои воспоминания“ („Minu mäletused“, 1890) käsitleb peamiselt autori sõjaväeteenistuse aastaid. Teine osa „Ранние годы моей жизни“ („Minu elu varased aastad“, 1893) ilmus trükist pärast Feti surma. Mõlemas osas on imekspandav detailide rohkus, eluvoolu mastaapne ülevaade. Feti mälestustesse tuleb suhtuda seejuures siiski mõningase ettevaatlikkusega: nii lubab ta endale näiteks kuulsate kirjanike kirjades, mida ta ohtralt tsiteerib, olulisi muudatusi jne.
Feti viimased eluaastad möödusid võitlustes haigustega (on teada, et ta konsulteeris Tartu arstidega). Olgugi et Fet kirjutas luuletusi elu lõpuni, pälvisid need kaasaegsete lugejate ükskõikse suhtumise. Afanassi Fet suri 21. novembril (ukj 3. detsembril) 1892. aastal Moskvas, olles püüdnud enne surma oletatavasti sooritada enesetappu.
Uus huvilaine Feti loomingu vastu seondus 20. sajandi modernistlike autoritega. Ilulaulikuna sai Fet õpetajaks ja eeskujuks vene sümbolistidele (Blok, Brjussov, Balmont jne).
„Uni“
Poeem „Uni“ („Сон“, 1856) väärib tähelepanu juba ainuüksi selle poolest, et teose tegevus toimub Tartus. Poeemi lüüriliseks peategelaseks, kellel on teatud autobiograafilisi jooni, on sõjaväelane, kes jääb magama ühe muistse Tartu maja saalis, „kus on keskaegse elu hõngu“, ja näeb unes karnevali, mida pidavad õudsed vaimud kohalikult kalmistult lubavad talle rikkust. Poeemi teine narratiivne pool on seotud armastusega. Peategelase ette astub tema armastatu vaim, kes käsib tal liikuda elus edasi ja loobuda igatsusest mineviku järele. Labasele ja peategelast jälestavale kohalike kummituste maailmale vastandatakse nüüd hingeline draama ja meenutused traagilisest armastustest. Fet kasutab poeemis tüüpiliselt romantilist kontrasti ebasiira, infernaalses ja gootilikus olekus karnevalimaailma ning oma surnud armastatu tõeliste tunnete vahel. Ent sellega kontrast ei piirdu. Kahesugused vaimud (armastatu ja kohalikud karnevalitegelased) ei ole vastandanud ainult üksteisele, vaid ka suhteliselt tavalisele ja tühisele reaalsusele: peategelane ärkab oma painajast hetkel, mil teda hakkab lakkuma koer. Peale selle eeldab kontrast ruumi jaotamist omaks ja võõraks: võõrsiloleku motiivi ei rõhuta üksnes kooljate jõle maskeraad ja võõra maja saalis nähtud uni, vaid ka viibimine võõras linnas. Tartu kirjelduses on rõhutatud just võõraid gooti elemente: keskaegne hoone, „raudrüüd, kiivrid, kulunud portreed ja igasugu ellu ärganud esemed“. Tartu kui võõra linna reaalsus on loodud „karmi, sünge maalina“, saali madalad laed tekitavad klaustrofoobiat. Nii nagu muistne maja, nõnda on ka Tartu tervikuna võimeline kutsuma esile veidraid nägemusi ja süngeid painajaid. Toimuva müstilist iseloomu rõhutavad ajalised viited ja konkreetsed Tartu reaalid: raekoja kell lööb üksteist, tänavatel ei ole kedagi, välja arvatud paar mööduvat tudengit, kes laulavad „Gaudeamus igitur’i“. Seaduspärane on ka, et isegi und nähes muretseb peategelane, et sakslased võiksid ta välja naerda. Kohalikud saksakeelsed linnaelanikud transformeeruvad unenäos kalmistukülalisteks, keda teose lõpus nimetatakse otsesõnu kuraditeks. Ühelt poolt aimub sellest kuratlikke kiusatusi (hinge müümise motiiv), teiselt poolt lisab see unes nähtud surnutele täpsemaid rahvuslikke jooni (sakslane on kuradi ilmumiskujuna laialt levinud ka vene folklooris). Tuleb rõhutada, et ka raha, mida surnud peategelasele näkku viskavad, muutub tuleks (põrgu motiiv). Erinevalt ebaloomulikest ja võltsidest maskeraadideemonitest (neid nimetatakse muu hulgas artistideks) viitab kunagise armastatu vaim enesemääratlusele, oma tõelise tee valikule. Rahvuslikuks kriteeriumiks saab siin Puškini mainimine, tema „Jevgeni Onegini“ („Евгений Онегин“) lugemine, mida kirjeldatakse kui meenutust millestki õnnelikust. Tegelane vaidleb Puškiniga, kuid viimase mõju näib olevat totaalne: episood surnutega ei ole ainult viide gooti traditsiooniline kui niisugusele, vaid ka Puškini jutustusele „Kirstutegija“ („Гробовщик“). Ent peale Puškini on poeemis oluline ka Dante: peategelase armastatu ilmutab end Beatricena pärast põrgus viibimist: teistel tontidel ei ole tema üle võimu ja just tema õpetab tegelasele „paturahast“ loobumist. Nii on Tartu surnute maskeraad üks kiusatusse saatmise katseid. Kiusatuse kõrgseltskondlikule iseloomule viitavad paljud unenäo detailid: seintele ilmuvad palmid, banaanid, viinamarjad ja purskkaevud. Ent see ei ole ainult hiilgava õukonnaballi atribuutika, vaid ühtaegu paradiisiaia imitatsioon. Feti poeemis „Uni“ jäljendab põrgu paradiisi, kus leidis aset pattulangemine; õukondlike suhete võlts iseloom väljendub pöördumises vana gooti temaatika juurde ja näib, et Tartu ei ole seejuures tegevusele pelgaks kulissiks, vaid pigem genereerib ise jõuliselt mängu reaalsusega.
Boris Veizenen
