Aleksandr Filjuškini, vürst Andrei Kurbski viimase põhjaliku eluloo autori hinnangul oli õigupoolest tervelt kolm Kurbskit: reaalselt eksisteerinud bojaar ja vojevood, kirjanik ja Vene tsaarile (Moskva suurvürstile) Ivan Julmale (Ivan IV-le) adresseeritud kirjade autor ning lõpuks ka üldine müütiline kujutelm Kurbskist kui esimesest vene pagulasest.
Vürst
Andrei Kurbski sündis 1528. aasta oktoobris või novembris Mihhail Kurbski ja Maria (sündinud Tutškova) perekonnas. Ta oli pärit Jaroslavli vürstide suguvõsast, mille esindajad pidid sel ajal teenima Moskva suurvürsti. On teada, et Andrei Kurbskil oli vend Ivan, kes hukkus Kaasani piiramisel 1552. aastal.
Arvatakse, et Kurbski alustas tsaari (suurvürsti) teenimist 1543. aastal, kui ta oli viisteist aastat vana. Esimene ametlik teade tema kohta teenistusinimeste nimekirjades pärineb aastast 1547. Kaks aastat hiljem toimunud Kaasani sõjaretkel nimeti teda tsaari saatjaskonna stolnikuks (laudnikuks). 1550. aastal määrati Kurbski Pronski linna vojevoodiks ja aasta hiljem teiseks vojevoodiks Rjazanis. 1552. aasta juunis ja juulis sõdis ta Krimmi tatarlastega Tuula all ning sai sama aasta augustis ja oktoobris Kaasani piiramisel lähivõitluses raskelt haavata. Ivan Julm hindas vürsti teeneid: Kurbski pääses tsaari lähikonda, osales tsaaripere sõitudel kloostritesse. 1553. aastast peale osales Kurbski Krimmi tatarlaste mahasurumisel ja 1556. aastal mainitakse teda allikates esmakordselt kui bojaari.
Kurbski võttis osa ka Liivi sõjast, juhtides Vene valvepolku 1558. aasta jaanuari rüüsteretkel, mille kohta kirjutas ise hiljem, et „terve kuu kõndisime seal [Liivimaal – B. V.] ringi ja kusagil ei andnud nad [liivimaalased – B. V.] meile lahingut. Ainult ühest kindlusest astuti meie möödasõitmistel vastu ja nad löödi koheselt puruks. Liikusime nende maal, laastades seda, rohkem kui nelikümmend miili. Sisenesime Liivimaale suurest Pihkva linnast ja teinud õnnestunud ringi, jõudsime välja Jaanilinna juures. Vedasime välja hulgaliselt mitmesugust saaki, sest maa oli seal väga rikas, aga selle elanikud olid langenud säärasesse uhkusse, et taganesid ristiusust, oma esivanemate kommetest ja heategudest, taganesid kõigest ning sööstsid kõik laiale ja avarale teele ehk suurde joomarlusse ja ohjeldamatusse, pikka unne ja laiskusse, ülekohtusse ja vastastikusse verevalamisse“.
Kurbski osales sõjategevuses ka sama aasta kevadel ja suvel. 1560. aastal jõudis tema sõjaväelasekarjäär haripunkti: ta määrati Tartust (Dorpat) väljas paikneva polgu esimeseks vojevoodiks, Kurbski juhtis sõjategevust Paides (Weissenstein) ja Viljandis (Fellin) ning kirjutas koguni, et tapnud oma käega ühe ordu väejuhtidest. 21. augustil 1560 sattus Kurbski kätte vangi endine Liivimaa ordumeister, vaimulik luuletaja Wilhelm von Fürstenberg.
1562. aasta augustis leidis aset Kurbski jaoks edutu Neveli lahing. Arvatakse, et üheks Kurbski hilisema põgenemise põhjustest olnud hirm selle lahingu kaotamise pärast. Ent Neveli all vastu võetud kaotus ei toonud vürstile siiski kaasa pahandusi. 1562. aasta lõpul võttis Kurbski osa Ivan Julma sõjaretkest Polotski linna alla. 1563. aastal sai Kurbskist Liivimaa asehaldur ja Tartu esimene vojevood. Uurijad on hinnanud seda erinevalt: ühelt poolt oli see kindel usalduse märk, teiselt poolt pidi Kurbski oma uues ametis vastutama igasuguse korrarikkumise eest allutatud maadel.
Kurbski vojevoodi-aastatest on säilinud väga vähe informatsiooni. Arvatakse, et just sel ajal hakkas vürst huvituma vaimsetest otsingutest: tellis endale Pihkva-Petseri kloostist vaimulikku kirjandust ja alustas kirjavahetust kloostrimunga Vassian Muromtseviga. Kurbski kogus Tartus endale sisuka raamatukogu, milles leidus Maksim Kreeklase tõlkeid, traktaat Flavius Josephuselt, Augustinuse teoseid ja mitmesugust hagiograafiat. Pärast Tartust põgenemist tundis Kurbski mahajäänud raamatukogu pärast suurt kahetsust ja võttis kasutusele abinõusid selle tagasisaamiseks.
Kurbski administratiivne tegevus Tartu vojevoodina ei olnud eriti edukas: katse saavutada kaubandusprivileegide lepingu allkirjastamist kohaliku aadli poolt 1563. aasta talvel luhtus. Ühes kirjas kloostrisse (munk Vassianile) varsti pärast Tartusse saabumist kaebas Kurbski varjatud vormis võimaliku ebasoosingu üle. Kurbski Saksa biograaf Inga Auerbach leiab, et Kurbski ja tsaari konflikt oli seotud Liivimaa liidendamise poliitika meetoditega: tsaar nõudis kiiret ja vägivaldset alistamist, Kurbski seevastu pooldas pehmemat taktikat. Uurijad on märganud ka tõika, et Kurbski teostes ei demoniseerita liivimaalasi kunagi sel määral kui näiteks tatarlasi, mõnes kohas mainib ta neid isegi ilmse austusega. Kurbski Tartu-eluperioodi juurde kuulus ka vürsti salajane suhtlus Radziwiłłi suguvõsa esindajatega, kes paljude teadlaste arvates tõukasidki vürsti 30. aprillil 1564. aastal põgenemise teele.
Kurbski jättis Tartusse oma raseda naise ja poja (muide, kõik temast maha jäänud lähisugulased surevad vanglas). On teada, et vürsti saatis põgenemisel rühm talle lähedasi isikuid. Kurbski võttis Tartust endaga kaasa kolm leedu hobust ja kaksteist kotti varandust, mille kohalikud aadlikud temalt aga konfiskeerisid. Ent Kurbski põgenemise aktsioon ei olnud siiski äkiline idee, vaid läbimõeldud otsus. On teada Poola kuninga Zygmunt II Augusti kirjad Mikołaj Radziwiłłile, kus mainitakse ka viimase pingutusi seoses Kurbskiga.
Pagulasena pidi Kurbski tõestama Rzeczpospolitale oma ustavust sõjategevusega Venemaa vastu. Nii võitleski ta 1564. aastal Polotski ja Velikije Luki all ning samast ajast pärineb ka apokrüüf selle kohta, et vürst püüdnud kuningale oma ustavusega väga silma paista ja palunud koguni lasta end ustavuse tõestuseks lahingu ajaks vankri külge aheldada. 1567. aastaga dateeritakse teavet selle kohta, et Kurbski hankis sõjaväele sada hobust. 1579. aastal käskis Poola kuningas Stefan Báthory peatada Venemaa-vastase sõjaretke ajaks kõik vürsti vastu parajasti käigus olevad kohtuasjad. 1581. aasta sõjaretkel Kurbski haigestus ega suutnud (või ei tahtnud) retkest Pihkvasse võtta osa. 4. juulil 1565. aastal määras seim ta Koveli (Kowel, praegu Ukrainas) staarostiks. On teada, et Kurbski osales Leedu aadlike seimidel. Kahtlemata kasutati Kurbskit nõuandja ja asjatundja rollis Vene küsimuste vaagimisel, kuid tema mõju Poola kuningale ja Poola välispoliitikale on hiljem ületähtsustatud.
Kurbski valdusse kuulus Leedus mitu lossi ja kakskümmend kaheksa talu kolmes volostis (vallas). Tal tuli väga tihti sõdida oma naabritega, kes käisid tema ääremaid rüüstamas. Pärast mitut kohtuprotsessi määras kuningas, et Kurbski mõis kuulub kroonule ja Kurbski valitseb seda kuninga nimel. Määrus kaitses Kurbskit sõjakate naabrite eest, kuid jättis ta samas ilma stabiilsest varanduslikust baasist. Ometi suurenesid tema valdused 1568. aastal märgatavalt: Kurbski sai endale nüüd ka Smedinski volosti. Suhted naabrite ja kohalike elanikega püsisid aga väga keerulistena: 1569. aastal paistis Kurbski silma kohalike juutide tagakiusajana, järgmistel aastatel viisid tema ja teiste aadlike teenrite omavahelised kokkupõrked isegi mõrvadeni, mida arutati ülemkohtus.
Väga ebaõnnestunuks osutus Kurbski 1570. aastal sõlmitud abielu vürstinna Maria Holszańskaga (Golšanskaja): viimase jaoks oli see juba kolmas meheleminek, mis tunduvalt raskendas olukorda, kui naine kirjutas oma testamendis kogu oma vara mehe nimele. See oli abielu, mis teenis majanduslikke kasusid, kuid iseloomudelt abikaasad ei sobinud. Naine süüdistas meest peksmises, mees naist aga varastamises ja petmises. 1579. aastal abiellus Kurbski Aleksandra Semaškaga, kuid teine naine kaebas teda kohtusse edasi. Sagedased kohtusekeldused jätkusid Kurbski surmani 1583. aasta mais. Pärast tema surma püüdsid mõned petised Venemaal esineda Kurbski sugulastena, mis võimaldas neil saada tuntavat ainelist kasu.
Kirjanik ja tõlkija
Peale sõjaretkedel käimise ja arvukate kohtuprotsesside pidamise pühendus Kurbski Leedus jõuliselt ka valgustustegevusele. Läinud katoliikliku valitseja teenistusse, jäi ta siiski õigeusklikuks ja püüdis luua oma mõisa juurde valgustuslikku ringi, kus tegeldaks vaimulike raamatute tõlkimisega. Tõlkimise otstarbel õppis Kurbski ära ladina keele ja soetas endale palju raamatuid, muu hulgas teoseid ka sellistelt autoritelt nagu Basileos (Basilius) Suur, Johannes Kuldsuu (Chrysostomos), Gregorios Nazianzos ja Johannes Damaskusest. Tõlkimisega tegeles Kurbski ka ise – teda on nimetatud „valgustuslikuks ortodoksiks“ (V. Kalugin). Vürst püüdis ühendada usku iidse jumalakartlikkuse vankumatusse tegevusega, mis laiendaks kultuurikontakte. Kurbski ringile omistatud tõlgete loetelu on võrdlemisi pikk: peale mainitud autorite teoste kuulus sinna ka fragmente Cicerolt ja mitmetest sõnaraamatutest (Ambrogio Calepino ladina keele sõnaraamat ja Conrad Gesneri „Onomasticon“). Muist tõlkeid oli tõlkija ühendanud kogumikku „Новый Маргарит“ („Uued pärlid“).
Keskendumine vaimulikele tekstidele soodustas Kurbski poliitilise maailmavaate arenemist, eriti suurt mõju avaldasid talle Damaskuse Johannese teosed („Dialektika“, „Süllogismist“), mille tõlkis vürst ise. Kurbski loob kahe draakoni kontseptsiooni: neist esimeseks – väliseks – on avalik kristlaste hävitaja Nero, teiseks aga – sisemeks – niisugune, kes ainult mängib kristlikku valitsejat, juurutades tegelikult riiki vargsi hoopis satanismi. Sellise valitseja elavaks kehastuseks saab Kurbski silmis Ivan Julm, kelle valitsemine kätkeb endas eshatoloogilisi jooni.
Kurbski kuulsaimateks teosteks on tema kirjad Ivan Julmale. Vürst süüdistab neis tsaari türannias, korralike inimeste valitsusest kõrvaldamises ja mõrvamises, liiderlikkuses ja lausa harimatuses. Tsaar vastas Kurbskile – ja nii sai algusekirjavahetus. Teada on kaks kirja tsaarilt ja kolm Kurbskilt. Kirjavahetus on säilinud ainult hilisemate ümberkirjutustena, mis pärinevad 17. sajandi esimesest kolmandikust. Kurbski kirjad on peamiseks allikaks tema eluloo rekonstrueerimisel, ühtaegu sisaldavad need ohtralt intertekstuaalseid viiteid Piiblile ja kirikuisadele ning retoorilisi kujundeid. Kurbski poolt pakutud ajaloosündmuste tõlgendamise mudelit on keeruline pidada täielikult usaldusväärseks, kuid ajaloolises perspektiivis osutus see võitjaks. Filjuškini väite kohaselt tugineb Ivan Julma valitsemise tänapäevane retseptsioon (hea valitsemise algus ja selle halb teine pool) enamasti Kurbski pakutud stereotüüpidele. Kirjadest tsaarile saab alguse ka populaarne müüt vürst Kurbskist kui esimesest Vene poliitilisest pagulasest.
Müüt
Kurbski kuju kultuurilisel retseptsioonil on pikk ajalugu. Selle lätteks on tema enese teosed, mis pakuvad ühe nägemuse Ivan Julma valitsusajast. Esimesed mässumeelse vürsti ja „suure inimese“ mütologiseerimise katsed pärinevad aastast 1641, mil Poola-Leedu ajaloolane Szymon Okolski paigutas Kurbski vapi koos põgusa kommentaariga „Poola maailma“ („Orbis Poloni“). Kurbskit ja tema teenrit Vassili Šibanovit mainitakse 1652. aastal Vene kroonikas. Populaarsed olid niinimetatud „Kurbski kogumikud“, mis koosnesid tema teoste valimikust, millele hiljem lisandusid teiste autorite kirjeldused Ivan Julma aegsest Venemaast. Vürsti kirjadesse ei suhtuta mitte ainult kui ajaloolisse allikasse, vaid ka kui monarhismivastastesse tekstidesse. Positiivse tegelase ja Kaasani vallutajana kujutatakse Kurbskit Mihhail Heraskovi eepilises poeemis „Россиадa“ („Rossiaad“, 1778). Kurbskit tsiteerib oma teoses „История государства Российского“ („Vene riigi ajalugu“) palju ka Nikolai Karamzin, kes nägi K. Jerusalimski hinnangul vürstis traagilist tegelaskuju – türanniavastast võitlejat ja reeturit ühel ajal.
Olulise arengu tegi Kurbski kuju läbi dekabristide loomingus: Kondrati Rõlejev kirjutab temast duuma „Курбский“ („Kurbski“, 1821), kus vürsti on kujutatud kodumaalt välja kihutatud tulihingelise patrioodina. Kaudselt võib kohata Kurbskit ka Puškini „Boriss Godunovis“ (1825), kus tegelaste hulgas leidub vürsti väljamõeldud poeg, kes naaseb Vale-Dmitri vägedega kodumaale. 1843. aastal ilmus trükist Boris Fjodorovi romaan „Андрей Курбский“ („Andrei Kurbski“), mille Vissarion Belinski kriitka maha tegi ja mis oli saanud mõjutusi gootilikult narratiivilt. Muu hulgas kirjeldadakse seal, kuidas eestlased röövivad Kurbski esimese naise Glikerja ja hoiavad teda oma lossis. 1857. aastal ilmus trükist Georg Roseni tragöödia „Князья Курбские“ („Vürstid Kurbskid“), kus autor laseb isal ja pojal kohtuda sõjatandril Pihkva all. Kriitilisi noote Kurbski suhtes võib leida Aleksei Tolstoi poeemist „Василий Шибанов“ („Vassili Šibanov“, 1840), kus tõeliseks sangariks ei osutu mitte vürst, vaid tema teener Šibanov, kes viib oma peremehe kirja tsaarile ja sureb ise piinarikast surma. Sergei Gorski teoses „Жизнь и историческое значение князя Андрея Михайловича Курбского“ („Andrei Mihhailovitš Kurbski elu ja ajalooline tähendus“, 1858) käsitatakse vürsti kui Venemaa vaenlast, keda on võimalik üksnes hukka mõista. See oli tähenduslik muutus. Kui eelnenud Kurbski-tõlgendustes ootas teda viimaks andestus (seda soodustasid mitmed tegurid, näiteks koduigatsus, loobumine sõjategevusest Venemaa vastu, kohtumine pojaga ja lõpuks ka Venemaa vallutused), siis Nõukogude ajal mõisteti Kurbskit ühemõtteliselt`kui vaenlast, tema vastalist Ivan Julma aga kui ideaalset valitsejat.
Nii saabki rääkida Kurbski kui Venemaa ajaloo ühe tähtkuju äärmisest ideologiseeritusest: tegemist on kas ausa patrioodi ja ülekohtuse võimu süüdistajaga või hoopis kodumaa reeturiga, kes läheb üle vaenlaste leeri. Üleminekud nende äärmuslike hinnangute vahel iseloomustavadki Kurbski retseptsiooni ajalugu.
Tartu poleemika
Vürst Kurbski kirjanduslik tegevus on suuremas osas seotud tänase Eesti alaga ja saanud Sergei Issakovi hinnangul alguse Tartus. Peale kirjade Pihkva-Petseri kloostrisse kirjutab Kurbski Tartus ka teksti pealkirjaga „Ивану многоученому ответ о правой вере“ („Kõrgesti haritud Ivanile vastus õigest usust“). Uurijate arvates on see loodud samal ajal kui kirjad Vassianile ehk siis 1563. aastal. Kirja adressaadiks on pakutud Tartu luterlikku pastorit Johann Wettermanni – teoloogiamagistrit, kes sai hariduse Witterbergi ülikoolis ja teenis aastatel 1553–1565 Tartu Maarja kiriku saksakeelset kogudust kaplani, hiljem pastori ametis. Kurbski jätab oma kirjas oponendi nime küll nimetamata.
Kurbski kiri on pühendatud usutunnistuse küsimustele: autor annab edasi õigeuskliku tõlgenduse Pühast Vaimust ja pöördub sellele toe leidmiseks mitmete teoloogiliste tekstide poole. Luterlusse, nagu ka katoliiklusse, suhtub Kurbski vaenulikult: luterlasi kritiseeritakse ikoonide mitteaustamise, isegi habemeajamise kombe pärast. Süüdistades luterlasi kõlvatuses, käsitab Kurbski Liivi sõda ja Liivimaa vallutamist Vene vägede poolt kui luterlastele osaks saanud karistust nende pattude eest.
1565. aastal saadeti Wettermann nagu ka teised Tartu elanikud sunniviisiliselt asumisele Venemaale. Wettermann pälvis siiski tsaari usalduse – too võtnud ta oma raamatukokku tööle. Wettermann jõudis Tartusse tagasi 1570. aastal ja suri aasta hiljem.
Liivi sõja sündmusi kirjeldab Kurbski ka oma teoses „История о великом князе Московском“ („Lugu Moskva suurvürstist“; 1570. aastad).
Boris Veizenen
![Сказанiя князя Курбскaго [2]](./files/tekst/1080/detail/thumb/31848-31904.jpg "Сказанiя князя Курбскaго [2]")
