et de ru en
Home

Friedrich Wilhelm Willmann (1746 – 1819)

Prose author; Estophile; clergyman

Contents

General data

Real name: Friedrich Wilhelm von Willmann
Place of birth: Dižgramzda (Courland)
Date of birth (N.S./O.S.): 13/06/1746 / 02/06/1746
Place of death: Karja (Livonia/Saaremaa)
Date of death (N.S./O.S.): 01/02/1819 / 20/01/1819
Sex: Male
Languages: Estonian, German
Different versions of name: Friedrich Wilhelm Willmann; Friedrich Wilhelm von Willmann; Reedik Willem Willmann; Friedrich Willhelm Willmann; Fr. Wilh. von Willmann; von Willmann

Articles

  • et ru

    Ülevaade

    Eluloolist

    Friedrich Wilhelm (von) Willmann sündis 6. (13.) juunil 1746 kroonuarhitekti pojana Kuramaal Dižgramzda`s (Gross-Gramsden), kuid juba aasta hiljem kolisid ta vanemad (isa sakslane, ema rootsi päritolu) Riiga (Rīga, Riga), kus Willmann üles kasvas. Ülikoolihariduse omandas Willmann Göttingenis (1766–68) ja Königsbergis (1768–69), kus ta õppis teoloogiat (kuulates muuhulgas ka Kanti loenguid). (Muide, Königsbergi aastal kuulus Willmanni õpingukaaslaste hulka ka vastne teoloogiatudeng Jacob Michael Reinhold Lenz Tartust (Dorpat), Kantist lummatud temagi.)

    Peale õpingute lõppu töötas F. W. Willmann mõnda aega koduõpetajana, kuni aastal 1772 sai temast Saaremaa Karja (Karris) kiriku abipastor ja hiljem pastor (aastani 1802, mil ta tingituna „hüpohondriast“ (spleenist) sarnaselt Johann Wilhelm Ludwig Luce`ga ameti maha pani).

    1790. aastal tõstis Austria keiser Joseph II F. W. Willmanni kirjanduslike teenete eest aadliseisusse. Aastatel 1805–10 elas Willmann Kuressaares (Arensburg), 1806. aastal võttis ta ette pikema välisreisi. F. W. Willmann suri Karjas 20. jaanuaril (2. veebruaril) 1819 ja on maetud sealsele surnuaiale.

    Kirjanduslik tegevus, „Juttud ja Teggud“

    F. W. Willmanni saksakeelsest loomingust on teada mõningad tema jutlused, säilinud on neid vähe. Körber annab ülevaate kõnest, mille Willmann pidas Luce esimesel laulatusel. Tema ilmselt kõige tuntum saksakeelne kirjutis on aga mesilaste pidamise õpetus „Anleitung zur Bienenzucht für Lief-, Ehst- und Curland“ (Mitau, 1787). Ka üritas ta hinge sisse puhuda kvartaliajakirjale „Nordischer Mischmasch“, kuid ebaõnnestunult. On selge, et nendest kirjutistest ja katsetustest üksi ei oleks piisanud, et saada aadlikuks.

    Aadlitiitli tõi F. W. Willmannile tõenäoliselt hoopis „Juttud ja Teggud“ – vanim säilinud eestikeelne ilmalik juturaamat aastast 1782 (ilmus veidi enne, kui Friedrich Gustav Arveliuse „Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse Ramat“; veel varasem Martin Hehn`i lõunaeestikeelne „Jutto nink Moisukönne” 1778. aastast ei ole teadaolevalt säilinud). Kaua aega tunti vaid raamatu kolmandat ja neljandat trükki, mille pealkirjaks oli „Juttud ja Moistatussed“ (2. trükist ei ole siiani eksemplari leitud) ning seda peeti Willmanni originaalteoseks. Kuid 1925. aastal tegi Walter Anderson kindlaks, et tegu on tõlkega läti ilmaliku kirjanduse rajaja Gotthard Friedrich Stender`i teosest „Jaukas Pasakkas un Stahsti“ („Kenad valmid ja jutud“, 1766), kusjuures Anderson avaldab arvamust, et Willmann tõlgib üsna orjalikult (Eesti Kirjandus 1925/9, lk 392). Ka selgub Johann Heinrich Rosenplänter`i „Beiträge`s“ (H. III, 1814) avaldatud Willmanni kirjast Lucele, et „Juttudes ja Moistatusstes“ on toimetamisel tehtud parandusi, millega ta nõustuda ei saa. Eriti rahulolematu on ta sellega, et toimetaja oli Willmanni enda arvates läbinisti saaremurdelise teksti muutnud tallinnamurdeliseks. Küsimusele, kes oli teksti toimetaja ja milliseid muudatusi ta originaaltekstis oli teinud, sai vastuseid otsima hakata aga alles peale seda, kui Otto Alexander Webermann 1959. aastal Göttingeni ülikooli raamatukogust „Juttude ja Teggude“ esimese trüki üles leidis. Võrdlus näitas, et raamatu algvariandis oli hilisemate trükkide 90 asemel jutte 89 – toimetaja oli kolm Willmanni juttu ära jätnud („Rebbane“, „Warblasse poiad“, „Kas, mis lesseks sanud“) ja neli lisanud („Inno pulmad“, „Waene Ado“, „Kerjaja“ ja „Wanna Hobbose-raud“). Lisatud jutud ja mõningad muudatused valmidele ja juttudele järgnenud õpetustes muutsid uuemate trükkide tooni pietistlikumaks ja sentimentaalsemaks. Stilistilistest sarnasustest lähtudes on Aarne Vinkel pidanud toimetajaks Otto Reinhold von Holtz`i.

    Žanriliselt ja süžeede poolest oli „Juttud ja Teggud“ enneolematult mitmekesine. Süžeede allikatena on uurijad maininud saksa autoreid C. F. Gellert`it, M. G. Lichtwer`i ja M. Luther`it, rooma autorit Petroniust (noore lesknaise loo algversiooniks peetakse tema „Ephesose emandat“), prantslasi Voltaire`i („Teekäibia ja Ingel“), Bernard de Trevier` rüütliromaani ilusast Magelonest („Jürri ja Els“), „Inkle ja Jariko“ lugu ilmunud 1711. aastal inglase Richard Steele`i ajakirjas „Spectator“. Seoseid on nähtud ka „Decameroni“ ja „1001 ööga“. Loetletuga asi kindlasti ei piirdu. Kolmandik raamatu süžeedest leidis tee eesti rahvaluulesse. See fakt ja korduvad trükid näitavad, et Willmanni juturaamat osutus teiste kaasaegsete eesti keeles kirjutanud saksa autorite (Arvelius, Luce, Holtz) juturaamatutest rahva seas kõige populaarsemaks – seda vaatamata sellele, et keeleliselt oli ta neist kõige nõrgem.

    Juttudele ja valmidele lisatud õpetused on kohati üsna meelevaldsed, propageerimist leiavad muuhulgas allumine tugevama jõule ja kavaldamine nahapäästmise eesmärgil. Tänapäeva lugejale võivad nad mõjuda võõrastavana, kuid just nemad annavad sellele raamatule erilise ajastuhõngu.

    Raamatu lõppu on Willmann lisanud mesilaste pidamise õpetuse, nõuandeid majapidamise tarvis ja mõistatusi (viimased pärinevad Anton Thor Helle grammatikast).

    Eestikeelset vaimulikku kirjandust täiendas Willmann teosega „Ellamisse-Juhhataja“ (1793), mis kujutab endast kristlikku komblusõpetust.

    Kairit Kaur

Texts

Secondary literature

  • 1. Anderson, W. Läti mõjust eesti vanemas ilukirjanduses. Fr. W. Willmann’i „Juttud ja Moistatussed“. – Eesti Kirjandus 1925, nr 9, lk 385-396; nr 10, lk 408-413. [Estonian]
  • 2. Behrskaln, A. G. F. Stenders lettische Fabeln und Erzählungen. – Zeitschrift des Vereins für Volkskunde 1923/24, H. 2, S. 95-103. [German]
  • 3. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 867. [German]
  • 4. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln-Wien: Böhlau Verlag, S. 478-479. [German]
  • 5. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 613. [Estonian]
  • 6. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 31, 253-256, 258, 259, 266, 267-274, 275, 276, 278, 283, 284, 286, 290, 299, 323, 373, 340, 375, 437. [Estonian]
  • 7. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn : Koolibri, 2001, lk 44-45, 50, 57. [Estonian]
  • 8. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 3: N-Z. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 1411. [German]
  • 9. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 153-156, 158, 165 f., 584. [German]
  • 10. Hermann, Karl August. Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani. Kirjutanud ja kokku seadnud K. A. Hermann. Jurjewis-Tartus, 1898, lk 216-224. [Estonian]
  • 11. Hupel, August Wilhelm (Hrsg.) Hrn. J. B. Fischers Beyträge und Berichtigungen zu Hrn. F. K. Gadebusch livländischer Bibliothek. – Der nordischen Miscellaneen viertes Stück. Riga, 1782, S. 150. [German]
  • 12. Järv, Ants. Friedrich Wilhelm Willmann. – Eesti kirjanduse ajalugu. Tallinn: Koolibri, 2001, lk. 44-45. [Estonian]
  • 13. Kampmann, Mihkel. Eesti wanem ilukirjandus. Üleminek waimuliku kirjanduse walitsusest Eesti algupärasele rahwuslikule ilukirjandusele. Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused; nr. 2. Tartu: K. Sööt, 1908, lk 18-21. [Estonian]
  • 14. Kampmann, Mihkel. Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu . Näidete varal seletanud M. Kampmann. Tallinn: A. Busch, 1912, lk 237-241. [Estonian]
  • 15. Käosaar, J. Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses. – Riikliku kirjandusmuuseumi aastaraamat I. Tartu: RK „Teaduslik kirjandus“, 1949, lk 32-132. [Estonian]
  • 16. Körber, Martin. Oesel einst und jetzt I, 1887, S. 165-167. [German]
  • 17. Laugaste, E. Sirp ja Vasar, 22.06.1966. [Estonian]
  • 18. Lepik, Mart. Willmann, Friedrich Wilhelm. – Eesti biograafiline leksikon. II M - Z. Tartu: Loodus, 1926-1929, lk 585. [Estonian]
  • 19. Lepik, Mart [= M.L; T.]. Willmann, Friedrich Wilhelm. - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 560. [Estonian]
  • 20. Lepik, M. Veel kord Fr. W. v. Willmann'i „Juttud ja Moistatussed“. – Eesti Kirjandus 1928, nr 9, lk 482-489. [Estonian]
  • 21. Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 276. [German]
  • 22. Oinas, Felix: Noor lesknaine. – Tulimuld 1987, nr 1, lk 37-38. [Estonian]
  • 23. Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard [Bearb.]). Willmann (Friedrich Wilhelm). – Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. Vierter Band. S - Z. Mitau: Steffenhagen u. Sohn, 1832, S. 522-524. [German]
  • 24. Ridala, Villem: Eesti kirjanduse ajalugu koolidele. I jagu, II vihik. Tartu: Noor-Eesti, 1925, lk 158-162. [Estonian]
  • 25. Rosenberg, W. Baltische Hefte. Vierteljahresschrift für Gegenwartsfragen, Kultur und Wissenschaft des Baltikums 1963, H. 10, S. 138. [German]
  • 26. Salupere, Malle. Täiendusi teadmistele Fr. W. Willmanni kohta. – Keel ja Kirjandus 1982, nr 3, lk 152-153. [Estonian]
  • 27. Schmidt, Arwed von. Die Pastoren Oesels nach der Reformation. Tartu, 1939. [German]
  • 28. Stenders, Piers. Die Rolle des deutschen Pastors Gotthard Friedrich Stender und seiner Nachfahren bei der Entwicklung der lettischen Sprache und Literatur. – 300 Jahre lettische Bibelübersetzung durch Ernst Glück und ihr Einfluss auf die lettische Kulturgeschichte. Neun Beiträge zum Baltischen Seminar. Hrsg. v. Claus von Andreas. Lüneburg: Nordostdeutsches Kulturwerk ; Carl-Schirren-Gesellschaft, 2001, S. 49-83. [German]
  • 29. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu I. Algusest kuni ärkamisaja lõpuni. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953, lk 68-71. [Estonian]
  • 30. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 79, 82-85, 92, 113. [Estonian]
  • 31. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 245, 252, 257, 264-268, 273, 275. [Estonian]
  • 32. Webermann, Otto Alexander: Ural-Altaische Jahrbücher XXXI. lk. 491-501. [German]
  • 33. Vinkel, Aarne. Friedrich Wilhelm Willmann. – Eesti kirjanduse ajalugu I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 267-274. [Estonian]
  • 34. Vinkel, Aarne. Uudisteos 179 aasta tagant. – Looming 1969, nr 1, lk 142-143. [Estonian]
  • 35. Vinkel, Aarne. Mõningaid mõistatusi seoses Fr. W. Willmanni juttude ja tegudega. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 6, lk 326-333. [Estonian]
  • 36. Vinkel, Aarne. Reinuvader Rebase esimene tulemine. – Keel ja Kirjandus 1962, nr 10, lk 628-631. [Estonian]
  • 37. Vinkel, Aarne: Eesti rahvaraamat : ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 33-45. [Estonian]
  • 38. Vinkel, Aarne. Fr. W. Willmann ja eesti didaktiline jutukirjandus. – Kirjandus, aeg, inimene. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 50-77. [Estonian]
  • 39. Vinkel, Aarne. „Juttudest ja Teggust“ „Juttude ja Moistatusteni“. F. W. Willmanni 225 sünniaastapäeva puhul. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 6, lk 358-362. [Estonian]
  • 40. Vinkel, Aarne. Willmann, Friedrich Wilhelm von. – Eesti kirjanike leksikon. Koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toim. Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 676-677. [Estonian]
  • 41. Väljataga, Märt. Luule- ja pärislugude eristus teoorias ja praktikas. - Keel ja Kirjandus 2009, nr 6, lk 401-410; nr 7, lk 505-525. [Estonian]