et de ru en
Avaleht

Johann Wilhelm Ludwig Luce (1756 ? – 1842)

Literaat; koduloouurija; estofiil; vaimulik

Sisuloend

Üldandmed

Kodanikunimi: Johann Wilhelm Ludwig von Luce
Sünnikoht: Hasselfelde
Sünniaeg (ukj/vkj): 25.08.1756 / 14.08.1756 ?
Surmakoht: Kaarma (Liivimaa/Saaremaa)
Surmaaeg (ukj/vkj): 05.06.1842 / 24.05.1842
Sugu: Mees
Keeled: Eesti, Saksa
Nimekujud: Johann Wilhelm Ludwig Luce; Johann Wilhelm Ludwig von Luce; Johan Willem Luddi Ludse; Johann Willem Luddi Ludse; D. v. L.; Dr. v. L.; Dr. v. Luce; D. J. W. L. v. Luce; Dr. J. W. L. v. Luce; Dr. J. W. L. von Luce; Dr. v. L ...

Artiklid

  • et de ru

    Ülevaade

    Eluloolist

    Johann Wilhelm Ludwig (von) Luce sündis 14. (25.) augustil 1750 (teistel andmetel 1756) Saksamaal Braunschweig`is Hasselfelde`s postmeistri perekonnas. Tulnud siia ilma veidi enne ettenähtud aega, piinasid teda kogu lapsepõlve mitmesugused terviseprobleemid, mis olid silmatorkavas vastuolus tema äärmiselt elava vaimuga. Andekat poissi märgati varakult, mistõttu tal õnnestus õppima asuda Halberstadt`i toomkooli (1769–74). Lõpetanud kooli, jätkas Luce vanemate õhutusel õpinguid teoloogia erialal Göttingen`i ja Helmstedt`i ülikoolis (1774–77).

    Stuudium seljataga, otsustas Luce veidi maailmas ringi vaadata. Seetõttu ütles ta ära mitmest heast tööpakkumisest Saksamaal ning tuli sügisel 1781 hoopis Saaremaale Rootsikülla (Rotziküll) kapten Otto Woldemar von Stackelberg`i lastele koduõpetajaks. Õigupoolest ei olnud tal kavatsust siia pikamaks jääda, ent läks teisiti. Talle tehti mitmeid ettepanekuid võtta vastu kirikuõpetajakoht. Kaheldes oma sobivuses jäi Luce suisa haigeks, kuid võttis teisel pakkumisel siiski enda peale Püha (Pyha) koguduse juhtimise (1783). Kahtlused Pühakirjas ja süvenev depressioon viisid aga lõpuks nii kaugele, et ta pani 1785 ameti maha ja omandas Lahetaguse (Lahhentagge) mõisa, kus ta oma raskemeelsusest üsna ruttu paranes. Mõni aasta hiljem suri Luce abikaasa. Kuna naise surm oli tingitud arstiabi vähesest kättesaadavusest Saaremaal, läks Luce uuesti Saksamaale ning õppis seal Göttingen`i ja Erfurdi ülikoolis meditsiini (1789–92). Peale õpingute lõppu tuli ta Saaremaale tagasi ja ostis endale lisaks Pilguse (Hoheneichen) mõisa. Arstina praktiseerida ta esialgu ei tohtinud. Selleks sai ta loa alles pärast arstieksami õiendamist Peterburis 1801. Ta müüs maha Pilguse, andis Lahetaguse rendile ja kolis elama Kuressaarde (Arensburg), kus algul oli tema hoole all linna apteek, hiljem sai temast aga koolide inspektor (1804–20). Aastatel 1799–1810 oli Luce Tori laiule ehitatava hospidali kuraatoriks ja arstiks. 1795. aastal tõsteti ta aadliseisusesse. Ka abiellus ta teist korda. Lisaks kuulus Luce komisjoni, mis määras kindlaks talupoegade koormised ja asutas Saaremaa majanduselu arendamiseks seltsi. Oma pika elu lõpu veetis ta Kaarmal (Karmel), kus ta 1842 suri. Luce on maetud Kuressaarde Kudjape (Kudjapae) kalmistule.

    Kirjanduslik ja estofiilne tegevus

    Nii mõnigi J. W. L. Luce elust kirjutanu on leidnud, et välismaalt tulnud mees oli suurem Saaremaa patrioot kui enamik kohalikke. Ta tundis elavat huvi Saaremaa topograafia, floora, etnograafia, ajaloo ja keeleliste eripärade vastu ning jagas nõuandeid tervishoiu ja majandusolude parandamiseks, tuues seejuures näiteks oma mõisates ettevõetud katsetusi. Need huvid kajastusid tema arvukates kirjutistes, mille hulk on muljetavaldav – üle viiekümne lühema või ulatuslikuma kirjatöö. Oma vastavates eestikeelsetes kirjutistes propageeris ta eelkõige erinevate kultuuride ja kohapeal kasvavate taimede kasvatamist ja kasutamist, mis pidi kaasa aitama toidulaua mitmekesistamisele ja hajutama monokultuuride kasvatamisega seotud majanduslikke riske ja tervisehädasid (vt nt „Nou ja abbi, kui waesus ja nälg käe on“ 1818).

    Algusest peale oli J. W. L. Luce Johann Heinrich Rosenplänter`i „Beiträge“ kaastööline. Ta avaldas Saaremaal kogutud sõnavara ja mõistatusi, võttis sõna ortograafia, morfoloogia ja semantika küsimustes ning arvustas ilmunud raamatuid. Tema kõige olulisemaks kaastööks sellele ajakirjale võib aga ilmselt pidada 1815. aastal neljandas vihikus ilmunud artiklit „Vorschlag zu einer ehstnischen Gesellschaft“, kus ta tegi ettepaneku luua eesti keele tundmaõppimiseks ja arendamiseks eesti selts. Kirjutis kujutab endast ülistust eesti keelele ja selle võimalustele ning üleskutset selle julgemaks kasutamiseks ja kultiveerimiseks, eestlasi endid kujutab aga teravmeelsete sõnakasutajatena, erinedes nende seisukoha poolest tublisti Friedrich Gustav Arvelius`est, kes oma kirjutises „Über die Kultur der ehstnischen Sprache“ heidab eestlasetele ette lohakat ja suvalist keelekasutust ning peab selle keele kõla metsikuks. Luce seevastu peab eesti keelt äärmiselt luulesobilikuks ja musikaalseks, ta leiab, et oma sonoorsuselt ei jää maarahva keel alla itaalia ja hispaania keelele, kui mitte neid koguni ei ületa. Selle väitega pani ta aluse tänini eestlaste seas laialt levinud toposele. Lõpuks tegi J. W. L. Luce oma ettepaneku ise teoks, asutades 1817. aastal Kuressaare Eesti Seltsi, mille olulisust on rõhutanud F. Tuglas, leides, et tegu on „meie esimese ametlikult kinnitatud kirjandusliku organisatsiooniga“ („Meie kirjanduse ühisharrastusest…“, lk 88).

    J. W. L. Luce kõige olulisemaks panuseks eesti kirjanduslukku on aga kahtlemata tema „Sarema Jutto ramat“ (I osa 1807, II osa 1812). Sarnaselt Arveliuse „Ramma Josepiga“ on selle raamatu puhul tegemist ratsionalistlikust maailmavaatest kantud didaktilise suunitlusega teosega. Sarnast on nii nende juttude ideestikus, pealkirjades kui ka süžeearendustes ja kasutatud motiivides (nt ilmanäinud alandlik teener kui oma kaasmaalaste valgustaja, mis esineb lisaks ka Friedrich Wilhelm Willmann`il). Erinevalt Arveliusest ei kasutanud Luce oma raamatut kirjutades eeskujuna mingit konkreetset teost, vaid kirjutas oma jutud Saaremaa olusid aluseks võttes ise, lähtudes „ratsionalistliku kirjanduse üldisest arsenalist“ (Vinkel, J. W. L. Luce kultuuriline …, lk 226), millest tulenevat ka sarnasused Arveliusega. J. W. L. Luce kutsub talupoegi oma juttudega üles ettevõtlikkusele, mõõdukusele alkoholi tarbimisel, moraalsusele, paneb pereelu edenemise suuresti naise õlgadele, manitseb olema jumalakartlik ja sõnakuulelik kõrgemate ees. Ta püüab luua usalduslikumat õhkkonda talupoegade ja mõisnike vahele, rõhutades, et mõisnik on huvitatud oma valla rahva heast käekäigust, kuna see toob rikkust ka talle endale ning püüab näidata, et truu teenimine ei jää väärilise tasu ja tunnustuseta. Kui aga heita pilk J. W. L. Luce saksakeelsele ilukirjanduslikule loomingule – epigrammikogudesse „Lappalien“ (1783–88) ja „Sinngedichte“ (1791) –, siis seal avaneb aadlikele hoopis kriitilisem vaade. Siin ilmneb balti valgustuskirjandusele nii omane joon: kriitikat ülemate seisuste aadressil tehti saksa keeles ülemate kihtide sees, enesekriitika kandumist üle seisuste ja keelepiiride püüti aga vältida.

    Kairit Kaur

Tekstid

Pildid

  • Johann Wilhelm Ludwig Luce
    Johann Wilhelm Ludwig Luce
    Allikas: Eesti kirjanduse ajalugu. I. Toim. A. Vinkel. Tallinn : Eesti Raamat, 1965, lk. 279
    [image/jpeg] [270x400px]

Lingid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Allik, A.. J. W. L. Luce 225. – Kommunismiehitaja 27. 09.1975. [Eesti]
  • 2. Anvelt, Leo. Täiendavat "Marahwa Näddala-Lehe" kaastöölistest. - Keel ja Kirjandus 1971, nr 7, lk 393-401. [Eesti]
  • 3. Anvelt, L. Täiendavat „Marahwa Näddala-Lehe“ kaastöölistest. – O.W. Masing ja kaasaegsed: lisandusi nende tundmiseks. Tln.: Eesti Raamat, 1979, lk 64. [Eesti]
  • 4. Deutschbaltisches biographisches Lexikon, 1710-1960. Im Auftrage der Baltischen Historischen Kommision begonnen von Olaf Weding und unter Mitarbeit von Erik Amburger und Georg von Krusenstjern herausgegeben von Wilhelm Lenz. Wedemark: Hirschheydt, 1998, lk. 476. [Saksa]
  • 5. Die evangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. von Martin Ottow und Wilhelm Lenz. Köln-Wien: Böhlau Verlag, S. 325. [Saksa]
  • 6. Eesti Entsüklopeedia, 14 : Eesti Elulood. Toim. Ülo Kaevats. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 257. [Eesti]
  • 7. Eesti kirjanduse ajalugu. I köide. Toim. A. Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 235, 251, 253, 266, 278-283, 312, 329, 330, 334, 366, 375, 512. [Eesti]
  • 8. Eesti kirjanduslugu. Koostanud Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv jt. Tallinn : Koolibri, 2001, lk 50. [Eesti]
  • 9. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 2: H-M. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 857-858. [Saksa]
  • 10. Hasselblatt, Cornelius. Geschichte der estnischen Literatur. Von den Anfängen bis zur Gegenwart. Berlin–New York: Walter de Gruyter, 2006, S. 94, 165-167, 170 f., 208 f., 215, 316. [Saksa]
  • 11. Hermann, Karl August. Johann Wilhelm Luddi Luce. – Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani. Kirjutanud ja kokku seadnud K. A. Hermann. Jurjewis-Tartus, 1898, lk 236-250. [Eesti]
  • 12. Imelik, Olaf. Sõida tasa üle silla. - Keel ja Kirjandus 1996, nr 7, lk 478-480. [Eesti]
  • 13. Jürjo, Indrek. Johann Wilhelm Ludwig von Luce. Saaremaa valgustaja. Tlk Inna Põltsam-Jürjo. - Jürjo, Indrek. Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koost. Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2011, lk 180–201. [Eesti]
  • 14. Jürjo, Indrek. Lisandusi J. W. L. v. Luce tundmiseks. – Keel ja Kirjandus 1984, nr 11, lk 690-691. [Eesti]
  • 15. Kampmann, Mihkel. Eesti kirjanduseloo peajooned. 1. jagu . Näidete varal seletanud M. Kampmann. Tallinn: A. Busch, 1912, lk 241-246. [Eesti]
  • 16. Koit, Enn. Eesti keel ja saarte murre J. W. Luce kajastuses. – Keel ja Kirjandus 1963, nr 5, lk 276-279. [Eesti]
  • 17. Kurgvel, Ksenia [= K.K-l.]. Luce, Johann Wilhelm Ludwig v. - Eesti biograafiline leksikon. Saku: Mart Tamberg, 2001 (Tartu: Loodus, 1926-1929), lk 273-274. [Eesti]
  • 18. Käosaar, J. Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses. – Riikliku kirjandusmuuseumi aastaraamat I. Tartu: RK „Teaduslik kirjandus“, 1949, lk 32-132. [Eesti]
  • 19. Körber, M. Oesel einst und jetzt. Erster Band: Arensburg. Arensburg [Kuressaare], 1887, lk 140-150. [Saksa]
  • 20. Laugaste, E. Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1750-1842). – Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu : valitud tekste ja pilte. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastu, 1963, lk 323. [Eesti]
  • 21. Laurentz, E. Johann Wilhelm Ludwig von Luce. – Tähtsad mehed . Wiies anne: J. W. L. v. Luce; J. H. Rosenplänter; Würst M. Barclay de Tolly. Toim. M. J. Eisen. Tartu: Schnakenburg, 1884, lk 5-24. [Eesti]
  • 22. Lepik, Mart. Õpetatud Eesti Selts 1838-1938 : lühike tegevus-ülevaade = A brief survey of the activities of the Learned Estonian Society. Tartu: [Õpetatud Eesti Selts], 1938. [Eesti]
  • 23. Lepik, M. Õpetatud Eesti Seltsi eelajaloost ja asutamisest. - Eesti Kirjandus 1938, nr 1, lk 47-57. [Eesti]
  • 24. Miller, V. Johann Willem Luddi Ludse. – Kommunismiehitaja 28.12.1957. [Eesti]
  • 25. Moorits, Hella. J. W. L. Luce kirjamehena. – Kommunismiehitaja 9. 06.1981. [Eesti]
  • 26. Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 25. [Saksa]
  • 27. Põldmäe, Rudolf. Varasem kodu-uurimine ja rahvaluule kogumine Saaremaal. - Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurmusi. VII. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, F. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 135-169. [Luce kohta lk 137-147.] [Eesti]
  • 28. Recke, Johann Friedrich von; Napiersky, Karl Eduard (Bearb.). v. Luce (Johann Wilhelm Ludwig). – Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. Dritter Band. Mitau: Steffenhagen u. Sohn, 1831, lk. 112-119. [Saksa]
  • 29. Redlich, May. Luce, Johann Wilhelm Ludwig von. - Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. May Redlich. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Köln: Verlag Wissenschaft und Politik Berend von Nottbeck, 1889, lk 219. [Saksa]
  • 30. Siimo, Epp. Õpetatud Eesti Seltsi eelloost. - Keel ja Kirjandus 1983, nr 7, lk 369-374; nr 8, lk 441-446. [Eesti]
  • 31. Suits, Gustav. Eesti kirjanduslugu. Tartu: Ilmamaa, 1999 (Eesti mõttelugu), lk 91-94, 109, 113. [Eesti]
  • 32. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 235, 241, 245, 253, 257-259, 264, 266-267, 271, 273, 275, 503, 517. [Eesti]
  • 33. Tiik, L. Mõni sõna Pöide Tornimäest. – Kommunismiehitaja 19., 21., 23.03.1963. [Eesti]
  • 34. Tuglas, Friedebert. Meie kirjanduse ühisharrastusest vanemal ajul. – Olion 3, 1933, lk. 146-155. Samuti: Valik kriitilisi töid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 82-93. [Luce kohta lk 86-87.] [Eesti]
  • 35. Undusk, Jaan. Mis oli "Ehstnische litterarische Gesellschaft"? - Keel ja Kirjandus 1989, nr 6, lk 365-368. [Eesti]
  • 36. Undusk, Jaan. Saksa-eesti kirjandussuhete tüpoloogia. - Keel ja Kirjandus 1992, nr 10, lk 583-594; nr 11, lk 645-656; nr 12, lk 709-725 (vt eriti nr 11, lk 650). [Eesti]
  • 37. Vinkel, Aarne. J. W. L. Luce kultuuriline ja kirjanduslik tegevus. – Keel ja Kirjandus 1958, nr 4/5, lk 216-230. [Eesti]
  • 38. Vinkel, Aarne. Eesti rahvaraamat : ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 74-83. [Eesti]
  • 39. Vinkel, Aarne. Luce, Johann Wilhelm Ludwig. – Eesti kirjanike leksikon. Koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toim. Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 305-306. [Eesti]
  • 40. Vinkel, Aarne. Mööda kirjanduslikku Saare- ja Muhumaad. - Keel ja Kirjandus 1963, nr 7, lk 415-426. [Eesti]