Eluloolist
Ferdinand von Wrangell (Wrangel) sündis 9. jaanuaril 1797. aastal (vana kalendri järgi märgitakse tema sünnipäevaks 29. detsember 1796) Pihkvas (Псков, Pleskau). Isa oli suurtükiväekapten Peter Ludwig von Wrangell, ema Dorothea oli sündinud von Freymann. F. von Wrangell kasvas üles perekonna mõisates Joosus (Waimel-Neuhof), Võrumõisas (Werrohof) ja Vana-Nursil (Alt-Nursie). Esmase hariduse sai ta Võrus (Werro) tädi Barbara von Wrangelli tütarlaste II astme erainstituudis, kus ta õppis koos tädipoegade George ning Wilhelmiga. F. von Wrangelli edasine haridustee jätkus koduõpetajate käe all. Pärast vanemate surma 1807. aastal otsustasid sugulased, et noor F. von Wrangell asub õppima mainekas mereväe kadetikorpuses Peterburis, ainult aadlikele mõeldud õppeasutuses. Küllap avaldas F. von Wrangelli elukutsevalikule suur mõju tema tutvus esimesel Vene ümbermaailmareisil (1803–06) osalenud kaptenleitnant Friedrich von Rombergiga. F. von Rombergist, kelle protektsiooni alla F. von Wrangell ja tema tädipoeg W. von Wrangell anti, oli 1807. aastal saanud F. von Wrangelli täditütre Julia abikaasa.
Aatatel 1810–15 (imm. 7. 02. 1810) õppis F. von Wrangell merekadetikorpuses Peterburis. Lõpetanud kooli mitšmani auastmes, määrati ta koos õpingukaaslaste, tädipoja W. von Wrangelli ning sõbra Peter Anjouga Balti laevastiku ekipaaži koosseisu Tallinnas (Reval). 1816. aastal alustas F. von Wrangell koos P. Anjouga teenistust Soome lahel kurseerival laeval „Avtroil“. Aastatel 1817–19 osales F. von Wrangell Vassili Golovnini juhtimisel toimunud ümbermaailmareisil. Otsustanud nähtavasti iga hinna eest reisist osa võtta, ei hoolinud ta äraütlevast vastusest oma taotlusele ekspeditsiooniga liitumiseks ja lahkus pisut enne „Avtroil`i“ väljasõitu laevalt, tuues ettekäändeks vajaduse sugulaste juurest läbi käia. Asjassepühendatud P. Anjou kaudu esitas ta raporti oma haigestumise kohta ja siirdus Tallinnast Peterburi. Abi oli seejuures ka F. von Wrangelli ülemusest Tallinnas, admiral Lohmannist (oli muide abielus ühe von Wrangelliga), kes taotles F. von Wrangellile erakorralise puhkuse.
Pärast vestlust ekspeditsiooni juhi Vassili Golovniniga võeti F. von Wrangelli siiski ekspeditsiooni koosseisu. Oma osa mängis seejuures tõenäoliselt ka Wrangelli õpetaja kadetikorpuse päevilt, Adam Johann von Krusensterni eestkoste (F. von Wrangell oli temaga kirjavahetuses 22 aastat). Ekspeditsioonil sõlmis ta eluaegseks osutunud sõpruse toonase mitšmani, hilisema maadeuurija ning admirali Friedrich Benjamin Lütkega.
Aastatel 1820–24 osales leitnant F. von Wrangell ekspeditsioonil, mille eesmärgiks oli maade avastamine Ida-Siberi ranniku lähistel, sealsete alade kaardistamine ning selgusele jõudmine Aasia ja Ameerika maailmajagude ühendatuses. F. von Wrangelli juhtida oli Kolõmale lähetatud uurimisrühm. Enne ekspeditsioonile asumist oli F. von Wrangell täiendanud oma teadmisi Tartu (Dorpat) ülikooli teadlaste Otto Moritz Ludwig von Engelhardti, Georg Friedrich Parroti ning Friedrich Georg Wilhelm Struve juures.
Ekspeditsiooni tulemusena jõudis F. von Wrangell veendumusele, et Kirde-Siberi ranniku lähedal Põhja-Jäämeres asub suur maa ning määras ära selle ligikaudsed koordinaadid. Tšuktšimaa põhjarannikul 1867. aastal Thomas Longi poolt avastatud saar nimetatigi hiljem Wrangeli saareks (Umkilir). Peale saare on F. von Wrangelli järgi saanud nime ka Alaska kagurannikul asuv laht, Alaska mäemassiiv ja neem. F. von Wrangell hankis andmeid ka Põhja-Jäämere jäärežiimi kohta ning tegi ekspeditsiooni vaatlustulemustele toetudes kindlaks ulatusliku aastaaegadest sõltumatu lahvanduse („polõnja“) olemasolu. 1824. aastal ülendati F. von Wrangell kaptenleitnandiks ning ta sai Vladimiri IV klassi ordeni. Osa tema poolt Kolõma ekspeditsioonilt kogutud materjalidest ning vaatlustulemustest on 1827. aastal avaldanud G. F. Parrot, kes oli neid F. von Wrangelli palvel analüüsinud ning süstematiseerinud. Teos kandis pealkirja „Physikalische Beobachtungen des Capitain-Lieutnant Baron v. Wrangel während seiner Reisen auf dem Eismeere in den Jahren 1821, 1822 und 1823“ („Kaptenleitnant parun Wrangeli füüsikalisi tähelepanekuid tema reiside ajal Jäämerel aastatel 1821, 1822 ja 1823“, Berlin, 1827).
Aastatel 1825–27 juhtis F. von Wrangell ümbermaailmareisi prikil „Krotki“, millest ta kirjutas teoses „Дневные записки о плавании военного транспорта „Кроткого“ в 1825, 1826 и 1827 годах под командою капитан-лейтинанта Врангелья І-го“ („Märkmed sõjaväe transpordialuse „Krotki“ teekonnast 1825., 1826. ja 1827. aastal kaptenleitnant Wrangel I juhtimise all“). Katkend reisikirjast on avaldatud ajakirjas „Северныи архив“ („Põhja arhiiv“) 1828. aastal. Samalt ekspeditsioonilt kogutud vaatlusandmed avaldati postuumselt väljaandes „Метеорологические наблюдения, производившиеся во время кругносветного плавания транспорта „Кроткоий““ („Transpordialuse „Krotki“ ümbermaailmareisil teostatud meteoroloogilised vaatlused“, Peterburi, 1882). Reisilt naasnud F. von Wrangelli ootas ees Anna II klassi orden ning auastmekõrgendus – ta ülendati II järgu kapteniks ning määrati komandöriks fregatile „Jelizaveta“. F. von Wrangellist sai ühtlasi mereministeeriumi juures asuva Õpetatud Komitee liige.
1828. aasta sügisel saabus „Jelizaveta“ F. von Wrangelli juhtimise all Kroonlinna (Кронштадт). F. von Wrangell esitas taotluse asuda Vene-Ameerika Kompanii ülemvalitseja ametikohale, mis ka rahuldati. Ühtlasi sai temast viieks aastaks Ameerikas asuvate Vene alade kindralkuberner ja Vene-Ameerika Kompanii direktor.
Lahkunud viieks aastaks tegevteenistusest, siirdus F. von Wrangell 1829. aastal I järgu kapteni auastmes Alaska ranniku lähedal Sitka (Ситха, Ситка) saarel asuvasse Uus-Arhangelskisse (Новоархангелск) ametikohuseid täitma, võttes kaasa ka abikaasa, paruness Elizabeth von Rossilloni (1810–54) ja teekonnal sündinud tütre Marie, kes Sitkal kahe ja poole aastasena suri. Kokku sündis Wrangellite perekonda üheksa last: Marie (1830 –32); Wilhelm (1831–94); Nikolai (1836), Peter (1840–99); Elisabeth (1842–?); Ferdinand (1844–1919); Natalie (1845–49); Dorothea (1847–49); Ebba (1850–?). Vene-Ameerika kolooniate kindralkuberneri ametipostil töötas F. von Wrangell aastatel 1830–35, uurides sel ajal ka kohalikku kliimat ning rahvastikku. Kohalike rahvaste keeli, kombeid ja tavasid kirjeldavad märkmed said aluseks 1839. aastal ajakirjas „Сын отечества“ („Isamaa poeg“) avaldatud artiklile „Обитатели северо-западных берегов Америки“ („Ameerika looderanniku asukad“). Hiljem ilmusid materjalid „Statistische und etnographische Nachrichten über die Russischen Besitzungen an der Nordwestküste von Amerika“ („Statistilisi ja etnograafilisi teateid Vene valdustest Ameerika looderannikul“, Peterburi, 1839) ka Karl Ernst von Baeri ning Gregor von Helmerseni toimetatud raamatu „Beiträge zur Kenntnis des Russischen Reiches und der angegrenzenden Länder Asiens“ („Lisandusi Vene riigi ja tema Aasia piiririikide tundmaõppimiseks“, Peterburi, 1839) esmaköites.
Oma naasmisest Venemaale Kalifornia ja Mehhiko kaudu kirjutas F. von Wrangell raamatus „Очерк пути из Ситхи в Санкт-Петербург“ („Ülevaade reisist Sitkast Peterburi“, Peterburi, 1836), kus ta annab sõbraliku läkituse vormis edasi ameerika looduse koloriiti ning kirjeldab indiaanlaste elu kontrastis euroopaliku tsivilisatsiooniga.
Naasnud Peterburisse, määrati F. von Wrangell 1836. aastal Laevaehituse departemangu üldsessiooni liikmeks ja direktori asetäitjaks. F. von Wrangell loobus teenistusest pealinnas 1849. aastal ning siirdus Eestimaale, kus ta asus elama abikaasa kaudu 1840. aastal päritud Roela (Ruil) mõisa Virumaal. Pärast abikaasa surma 1854. aastal tehti talle ettepanek teenistusse tagasi pöörduda. F. von Wrangell võttis ettepaneku vastu. Järgnes kolmeaastane mereväeteenistus erinevatel ametikohtadel (Hüdrograafia departemangu direktor, mereminister, mere kriminaalkoodeksi läbivaatamise komitee president, mereministeeriumi Õpetatud Komitee president, Balti laevastiku tüürimeeste korpuse inspektor). Mereministri ametis omistati F. von Wrangellile kindral-adjutandi ning admirali auastmed (1856). 1857. aastast alates oli F. von Wrangell Vene Riiginõukogu ja Ministrite Komitee liige. Mereministriks saamise aastal (1855) omandas F. von Wrangell ühtlasi parunitiitli.
Aastatel 1857–59 parandas F. von Wrangell tervist Berliinis ja Wiesbadenis. Lõplikult erru läks ta 1864. aastal ning siirdus seejärel koos tütarde Elisabethi ja Ebbaga elama Rooma, oma venna Georg Otto Antoni von Wrangelli juurde. Oma viimased eluaastad (alates 1866. aastast) veetis ta kodumaal Roelas, külastades nooruspaiku Võrumaal Joosus ja Nursil.
Ferdinand von Wrangell suri Tartus 25. mail (6. juunil)1870. aastal ning on maetud perekonna rahulasse Viru-Jaagupi (St. Jakobi) kalmistul.
Teadlase ja kirjanikuna
F. von Wrangell osales aastatel 1844–45 Vene Geograafia Seltsi asutamisel koos K. E. von Baeri ja F. B. Lütkega. 1855. aastal sai temast Peterburi Teaduste Akadeemia auliige. Sama akadeemia kirjavahetajaliige oli ta juba alates 1827. aastast. 1856. aastal võeti F. von Wrangell vastu ka Prantsuse Akadeemiasse. Lisaks oli F. von Wrangell liikmeks ka järgmistes organisatsioonides: Keiserlik Vene Loodusuurijate Selts (1833), Keiserlik Metsamajanduse Edendamise Selts (1836), Londoni Kuningliku Geograafia Selts (1837, korrespondentliige), Prantsusmaa Teaduste Akadeemia (1856, korrespondentliige) Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842), Preisi Teaduste Akadeemia ? (1856), Keiserlik Peterburi Ülikool (1848, auliige) ning Keiserlik Harkovi Ülikool (1843, auliige).
Kirjanikuna on F. von Wrangell saanud tuntuks mitmete reisikirjade ning uurimuste autorina. Tema peateoseks loetakse Siberi ekspeditsiooni kirjeldavat „Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю, совершенное, в 1820, 1821, 1822, 1823 и 1824 г., экспедицию, состоявшею под начальством флота лейтенанта Фердинанда Фон-Врангеля“ („Reisid Siberi põhjarannikul ja Jäämerel 1820–24“), mis avaldati osaliselt 1838. aastal ajakirjas „Журнал для чтения воспитанником военный-учебный заведений“ („Ajakiri sõjaväeliste õppeasutuste kasvandikele“) 15. köites. Venekeelse raamatuna avaldati reisikirjeldus täielikult 1841. aastal Peterburis. Samal aastal avaldati ka teose lisa, pealkirjaga „Прибавления к Путешествию по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю, совершенное в 1820, 1821, 1822, 1823 и 1824 г. экспедициею, состоявшею под начальством флота лейтенанта Фердинанда фон Врангеля“ („Lisandused „Reisidele Siberi põhjarannikul ja Jäämerel 1820–24“). Georg Reinhold Engelhardti tehtud saksakeelne tõlge pealkirjaga „ Reise des kaiserlich-russischen Flottenlieutnants Ferdinand v. Wrangel längs der Nordküste von Sibirien und auf dem Eismeer, in den Jahren 1820 bis 1824“ oli ilmunud juba kaks aastat varem Berliinis. Teos tõlgiti 1843. aastal vürst Golitsõni poolt ka prantsuse keelde („Le Nord de la Siberie. Voyage parmi les peuplades de la Russie asiatique et dans la mer Glaciale. Traduit du russe par le Prince E. Galitzin. 2 vols. Paris.”), samuti inglise keelde („Narrative of an expedition to the polar sea in the years 1820, 1821, 1822 & 1823“). Osaline ülevaade ekspeditsioonist avaldati ka ajakirjas „Сын отечества“ („Isamaa poeg“) pealkirja all „Историческое бозрение путешествий по Ледовитому океану, между Карским морем и Беринговым проливом, до 1820 года“ („Ülevaade reisist Põhja-Jäämerele Kara mere ja Beringi väina vahel kuni 1820. aastani“).
F. von Wrangelli elukäik on hea näide selle kohta, milliseks võis kujuneda ühe Baltimaade aadlimehe tõeliselt edukas karjäär omaaegses Vene riigis – suhteliselt vaesest suguvõsast pärit F. von Wrangelli teenistuskäik tipnes mereministri ametikohaga. Maadeuurijana on F. von Wrangell andnud suure panuse Siberi ning Põhja-Ameerika maade ning rahvaste tundmaõppimisse. Tema poolt läbi viidud virmaliste vaatlused, mis sooritati G. F. Parroti koostatud programmi järgi, said aluseks uuele teooriale.
Andres Lundalin
![Путешествіе по сђвернымъ берегамъ Сибири и по Ледовитому морю [2]](./files/tekst/485/detail/thumb/21140-21190.jpg "Путешествіе по сђвернымъ берегамъ Сибири и по Ледовитому морю [2]")
