et de ru en
Avaleht

Elisar von Kupffer (1872 – 1942)

Luuletaja, prosaist ja näitekirjanik, esseist ja tõlkija; maalikunstnik; filosoof

Sisuloend

Üldandmed

Kodanikunimi: Elisar August Emanuel Kupffer
Sünnikoht: Sophienthal (Eestimaa/Ambla)
Sünniaeg (ukj/vkj): 19.02.1872 / 07.02.1872
Surmakoht: Minusio (Šveits/Locarno)
Surmaaeg (ukj/vkj): 31.10.1942 / 18.10.1942
Sugu: Mees
Keel: Saksa
Nimekujud: Elisar von Kupffer; Elisar August Emanuel Kupffer; Elisar August Immanuel Kupffer; Elisar August Emanuel von Kupffer; Elisàr August Emanuel von Kupffer; Elisarion von Kupffer; Elisàr von Kupffer; Élisàr von Kupffer; Elisarion; Elisar v. Kupffer-Ertzdorff; Елеазар фон Купффер

Märkused

Ekslik, kuid levinud nimekuju: Elisar Franz Emanuel von Kupffer.

Artiklid

  • et

    Ülevaade

    Sophienthal, Jootme, Peterburi

    Elisar (ristinimi: Elisar August Emanuel) von Kupffer sündis Järvamaal Ambla kihelkonnas Ambla doktoraadis, niinimetatud Sophienthali tohtrimajas, kuhu isa Adolph Ferdinand (von) Kupffer (1833–1896), Tallinnast pärit mees, oli 1864. aastal koos abikaasaga elama ja kihelkonnaarsti ametisse asunud.

    1864. aastal oli Räsna mõisa maadest kingitud Ambla Kihelkonna Mõisaomanike Ühingule Sophienthali-nimeline maatükk, et kihelkonnaarstile sinna maja ehitataks. Sophienthali tohtrimaja asunud „2 versta Amblast“ ja on nüüdseks tõenäoliselt hävinud. Tänapäeval Ambla doktoraadina tuntud hoone asub Ambla alevikus (Jõgisoo tee 2) kuid tegu on ilmselt, nagu arvatakse, mõnevõrra hilisema, 19. ja 20. sajandi vahetusest pärineva ehitisega.

    Adolph Kupffer oli õppinud Tartu ülikoolis 1857–1861 arstiteadust, ta oli sünnilt küll aadlik, kuid ei olnud kantud Baltimaade aadlimatriklitesse ega kasutanud, nagu näikse, vähemalt nooremas põlves ka nimekuju „von Kupffer”. Kupfferite isapoolsed juured on Saksimaal, kust 17. sajandi lõpus jõuti Kuramaale, sealt 19. sajandi algupoolel ka Eestimaale. Adolph Kupfferi isaisa oli Tallinna gümnaasiumi (ülem)õpetaja Carl Heinrich Kupffer – päritolult Jelgava kaupmehe poeg.

    1863. aastal määrati Adolph Kupffer Amblasse kihelkonnaarstiks. Enne Amblasse kolimist oli ta praktiseerinud samal aastal põgusalt Võrumaa kaguservas Räpinas – otse Pihkvamaa piiril. 1864. aastal laulatati noor arst Adolph Kupffer Tallinnas Niguliste kirikus Tallinna preili Elisabeth Marie Christine Thomsoniga (1839–1893) (⚭ 19. VI 1864).

    Elisabethi isa, titulaarnõunik Johann Andreas Thomson (1812–1866) oli Eestimaa Aadli Krediitkassa (Estländische adelige Credit-Kasse) raamatupidaja, kuid töötanud varemalt postiametnikuna (Expeditor ning Postcontrolleur). Johann Andreas Thomson, kelle perekonnanime kirjutati hiljem ka kujul Thomsen, võis olla eesti päritolu.

    Elisar von Kupfferi emapoolsed sugulased olid väga musikaalsed. Sest oli ju Johann Andreas Thomson peale kõige muu kauaaegne Niguliste kiriku organist. Niguliste kirikuraamatus on tema kohta märgitud: „Ein gottesfürchtiger Mann, der es mit seinem Dienst gewissenhaft nahm und ohne gerade ein Künstler zu sein, doch auf der Orgel etwas Tüchtiges leistete.” [Vaga mees, kes suhtus oma töösse kohusetundlikult ja, olemata just kunstnik, mängis ometi tublisti orelit.] (Denkelbuch der St. Nicolai-Kirche)

    Tema abikaasa Mathilde Cornelia Thomson (snd. Bringentoff), kes oli niisiis Elisar von Kupfferi emaema, oli sündinud Rootsis Upplandis. Mathilde Thomsoni isa Magnus Bringentoff oli Skuttunge köster-koolmeister-organist, vend Magnus Bringentoff (1824–1893), kellel oli isaga sama nimi, oli aga Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse organist ja köster. Orelimängutraditsiooni jätkas perekonnas Elisabethi vend – Elisar von Kupfferi onu – Woldemar Thomson (1837–1896), Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud mees, kes töötas organistina Narvas ja Ukrainas Harkivi (Harkovi) kubermangus Sumõs ning kirjutas ka luuletusi.

    Pedagoogipoja Adolphi ja organistitütre Elisabethi abielust sündis Sophienthali tohtrimajas ühtekokku tütar ja kolm poega. Elisar oli vanuselt kolmas laps, poegadest keskmine. 1883. aastal kihelkonnaarstipere kolis, uus elupaik saadi läheduses asuvasse Jootme mõisa (praegu Lääne-Virumaal Tapa vallas), mis kuulus 1880. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal von Maydellide valdusse. Jootmele jäid Elisar von Kupfferi vanemad kuni oma surmani.

    Elisar von Kupffer pidi oma lapsepõlve veetma Järvamaal Amblas ja sealses ümbruses, vajadus kooliharidust saada viis aga vanemate sünnilinna Tallinna, kus elas hulgaliselt sugulasi. Ta õppis Tallinna kubermangugümnaasiumis 1883–1891, see oli venestuse algusajal; seejärel 1891–1893 kodust veelgi kaugemal Peterburis saksakeelses Annakoolis (St. Annen-Schule). Pärast gümnaasiumihariduse omandamist õppis Elisar von Kupffer ühe aasta Peterburi ülikoolis 1893–1894 – kõigepealt põgusalt ida keeli, siis õigusteadust.

    Välismaal

    Sügisel 1894 nägi Elisar von Kupffer esimest korda Saksamaad (Berliin, München). Suvel 1895 oli ta tagasi kodus, sama aasta sügisel suundus Berliini, kus asus õppima Kunstide Akadeemias (Akademie der Künste). Kunstiande olemasolust Ambla kihelkonnaarsti peres kõneleb seegi tõik, et Elisari vanem vend Johannes Franz Emanuel Kupffer, kellest sai insener, õppis Peterburis Alexander von Stieglitzi rajatud Tehnilise Joonistamise Keskõppeasutuses, nn Stieglitzi kunstikoolis.

    1897. aastal jättis Elisar von Kupffer akadeemilised kunstiõpingud katki ja tegeles kunstiga edaspidi autodidaktina. Ja elas üksnes väljaspool sünnimaad. Ema oli surnud Jootmel 1893, isa 1896. Homoseksuaalne Elisar von Kupffer elas kuni oma surmani nüüd koos Eduard von Mayeriga (1873–1960), kes oli äsja Halles filosoofiaõpingud doktorikraadiga lõpetanud.

    Tutvunud olid mehed hilissuvel 1891 Peterburi lähistel Levašovos (Levassovas), kus asus Eduard von Mayeri vanemate villa. Ka Eduardi von Mayeri isa oli arst: Peterburis sündinud Carl (Karl Karlovitš) von Mayer (1830–1883) oli Tartu ülikoolis 1849–1853 õppinud mees, kes oli 1859. aastal asutanud Peterburis Evangeelse Hospidali ja töötas selle haigla peaarstina.

    Maa-arsti poeg Elisar von Kupffer ja metropoliarsti poeg Eduard von Mayer elasid Berliinis 1898–1902, tehes ikka jälle haridus- ja kunstireise Itaaliasse. 1902. aastal seadsid elukaaslased end sisse Firenzes, kust lahkusid aga 1915. aastal saksavastaste meeleolude tõttu – hiljuti oli puhkenud Esimene maailmasõda. Nad kolisid Lõuna-Šveitsi Ticino kantonisse, 1922. aastal omandasid ka Šveitsi kodakondsuse. 1925. aastal soetasid krundi Locarno lähistele Minusiosse, kuhu jäid elama kuni oma surmani.

    Kirjandus

    Elisar von Kupfferi ilukirjandusliku loomingu põhiosa valmis välismaal, kirjutanud oli ta aga juba Järvamaal isakodus. Jootmel elades valmis näitemäng „Die toten Götter” [Surnud jumalad], mis on jäänud küll käsikirja. Esimeseks trükist ilmunud teoseks oli luulekogu „Leben und Lieben” [Elu ja armastus] (Dresden 1895), järgnesid novellikogu „Ehrlos!” [Autu!] (Berlin/Leipzig 1898), tragöödia „Der Herr der Welt” [Maailma isand] (Berliin 1899) ja draama „Irrlichter” [Virvatuled] (Berliin 1900). Nende teostega olid Elisar von Kupfferi žanrilised jõujooned maha märgitud: luule, lühiproosa ja draama. Lisandus esseistika, mis ajapikku muutus valdavaks. Ka Eduard von Mayer kirjutas. Ta debüteeris luulekoguga „Die Bücher Kains vom ewigen Leben“ [Kaini raamatud igavesest elust] (Zürich/Leipzig 1899). Tähelepanuväärne on Eduard von Mayeri kaheköiteline romaan „Falsche Feuer“ [Võltstuled] (Berliin 1902), mis käsitleb kriitiliselt Peterburi saksakeelset kogukonda.

    Nii Eduard von Mayeri kui ka Elisar von Kupfferi looming on tänaseks samahästi kui unustatud, ühe raamatu erandiga: Elisar von Kupffer on läinud (maailma)kirjanduslukku oma 1900. aastal Berliinis ilmunud homoseksuaalse luule antoloogiagaga „Lieblingminne und Freundesliebe in der Weltlitteratur” (Berliin 1900). Teos oli esimene niisugune maailmas ja on, nagu väidavad asjatundjad, inspireerinud hilisemaid antoloogiaid, mille formaalne ülesehitus on jäänud tavaliselt samaks. Antoloogia koostamist oli Elisar von Kupffer alustanud 1898. aastal Berliinis.

    Elisar von Kupfferi antoloogia, mille pealkiri on raskesti tõlgitav (autor on püüdnud sõnadega Lieblingminne ja Freundesliebe leida värskeid mõisteid, millega tähistada meestevahelist armastust), algab tuntud katkendiga Joonatani leinava kuningas Taaveti laulust (2Sm 1), sisaldab vanakreeka ja -rooma, pärsia, araabia ja uuemate rahvuskirjanduste autorite tekste, eelkõige luulet, näiteks Shakespeare’i, Byroni, Hölderlini, August von Plateni, Mihhail Lermontovi, Paul Verlaine’i jt, aga ka Elisar von Kupfferi enese ja Eduard von Mayeri sulest. Võõrkeelsete autorite tekstid on koostaja sageli ise saksa keelde tõlkinud (antoloogia on saksakeelne). Teosest ilmus põhjaliku eessõnaga kordustrükk 1995. aastal.

    Koostaja nimeks oli antoloogia kaanele märgitud Elisarion von Kupffer – nimekuju, mida kirjanik kasutas siin esmakordselt. 1911. aastal sai sellest veel üksnes Elisarion. See oli ka aeg, mil Elisar von Kupffer oli hakanud ilukirjandusest kaugenema ja pühendus järjest enam oma filosoofilis-religioossetele harrastustele – klarismile.

    Klarism

    Klarismi nime kandva ideoloogia arendas Elisar von Kupffer koos Eduard von Mayeriga välja juba Itaalias elades. Taotleti keskendumist „omaolule“ (Eigenwesenheit), mingile hävimatule individuaaljõule. Klarismi motoks sai: „Selgelt vaadata – selgelt mõelda – selgelt tegutseda!“ (sks klar – 'selge'). Tähtis roll klarismis oli teesil soolisuse ületamise vajalikkusest. Erose-elamus oli Liina Lukase hinnangul siin „üleminekuvorm sugudeüleseks transtsendentaalseks armastuseks“, kunst tähendas siin, nagu on sõnastanud Fabio Ricci, „Jumala emanatsiooni erootilise väena“.

    Klarismi põhimõtteid tutvustasid Elisar von Kupfferi kirjutised „Ein neuer Pflug und eine heilige Burg” [Uus ader ja püha kindlus] (München/Leipzig 1911) ja „Was soll uns der Klarismus? – eine menschliche und soziale Neugeburt” [Mis asja on meil klarismiga? – inimese ja ühiskonna ümbersünd] (Leipzig 1912). Baltikumi publikule selgitas klarismi ideid kokkuvõtlikult Eduard von Mayeri artikkel „Der Klarismus – das Geisteswerk eines Balten” [Klarism – ühe baltlase vaimulooming] ajakirjas Deutsche Monatsschrift für Russland (Tallinn 1912). Klarismi kuulutas ka Elisar von Kupfferi järjekorras neljas luulekogu „Hymnen der heiligen Burg” [Püha kindluse hümnid] (Leipzig 1913).

    Kupfferi ja Mayeri jaoks kujutas klarism endast uut religiooni. Mõneti see ka institutsionaliseerus – Weimarisse rajati kogudus (Klaristengemeinschaft) 1911. aastal ja Zürichisse kaks aastat hiljem. Klaristlik pühakoda Sanctuarium Artis Elisarion rajati Minusiosse 1926. aastal, hoone valmis Elisar von Kupfferi kavandite järgi. 1939. aastal laiendati pühakoda rotundiga, kuhu pandi välja Elisar von Kupfferi ringmaal „Die Klarwelt der Seligen” [Õndsate selge ilm] – 33 motiivist koosnev paradiisivisand, millel kujutatud 84 alasti androgüünset meesfiguuri on kõik autorinäolised. Tööd hiigelsuure maali (4 x 26 m) kallal oli Elisar von Kupffer alustanud 1923. aastal. Sanctuarium tegutseb tänapäeval kultuurikeskusena. Niiskuskahjustustega ringmaal on viidud lähedal asuvasse Asconassse – endisse kunstnikekolooniasse Monte Verità (nüüd konverentsi- ja kultuurikeskus), kus see on välja puitpaviljonis.

    Baltikumi seosed

    Asjaolu, et Elisar von Kupffer välismaal elades oma aadlipäritolu pigem rõhutas (tema noorem vend, kes jäi Eestisse, oli näiteks lihtsalt Adolf Kupffer), oli küllap mõneti ka vastutulek tollal Saksamaal ja võib-olla laiemaltki levinud stereotüüpsetele kujutlustele Baltikumist, tollele, „üsna hämarale poolkujutlusele, et seal elab käputäis päris andekaid ja väga eksklusiivseid sakslasi”, nagu on baltisaksa kirjanik Helene Hoerschelmann (1869–1934) sõnastanud 20. sajandi alguse „riigisakslaste” umbkaudsed Baltikumi-teadmised.

    Elisar von Kupfferi kaudu tuli baltisaksa proosasse homoseksuaalsuse teema – esmakordselt leidub see tema 1898. aastal novellikogus „Ehrlos!“. Tõsi, homoseksuaalsust käsitles baltisaksa proosas enam-vähem samal ajal ka Elisar von Kupfferi eakaaslane, Pärnust pärit Riia kirjanik Guido Eckardt (1873–1951), kelle esimene sellesse teemasse süüviv teos, romaan „Ercole Tomei“, ilmus trükist 1900. aastal Leipzigis (teosest on ilmunud uustrükk 2010).

    Kitsamalt Baltikumi või lausa eesti ainest on käsitlenud Elisar von Kupffer oma novellikogus „Doppelliebe. Novellen von E(e)stland” [Kahekordne armastus, novelle Eestimaalt] (Zürich 1901), mille keskmes on ühtaegu androgüünsuse teema; samuti näitemängudes „Aino und Tio. Fabulistisches Spiel mit und ohne tiefere Bedeutung” [Aino ja Tiiu, fabulistlik mäng ilma sügavama tähenduseta] (Dresden 1907), mida autor nimetas ise „idealismi ülemlauluks”, ning „Feuer im Osten” [Tulelõõm idas] (Leipzig 1908). Viimane teos, kus leidub tõenäoliselt autobiograafilisi sugemeid (ühtlasi on ilmne, et autorile ei olnud ka eesti keel sugugi võõras), keskendub keerulistele poliitilistele sündmustele kodumaal – 1905. aastal Baltikumi raputanud revolutsioonile. Neid näidendeid pani tähele ka eestikeelne ajakirjandus.

    Vahur Aabrams

Tekstid

Pildid

  • Elisar von Kupffer
    Elisar von Kupffer
    Allikas: http://www.elisarion.ch/
    [image/jpeg] [406x500px]

Lingid

Sekundaarkirjandus

  • 1. Kirchen-Nachrichten. Vom 12. bis zum 19. Juni 1864. - Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja 22. VI 1864, nr 50, lk 504. ("St. Nicolai-Kirche. [...] Getraut: [...] Der Kirchspielarzt in Ampel, Herr Dr. Adolph Ferdinand von Kupffer mit Fräulein Elisabeth Marie Christine Thomsen.") [Saksa]
  • 2. St. Nicolai-Kirche. [...] Begraben: [...] Herr Titulairrath und Ritter Johann Andreas Thomsen, alt 54 J. 9 Mon. 18 Tage. - Kirchen-Nachrichten. Vom 25. Novbr. bis zum 2. Decbr. 1866. - Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja 5. XII 1866, nr 97, lk 916. [Saksa]
  • 3. Literärisches. - Düna-Zeitung 24. VIII 1895, nr 191, lk 1-2. („[...] Wir wollen gern zugestehen, dass dem Verfasser manches Gedicht nicht übel gelungen ist, so die „Kaiserversöhnung”, worin die gemeinsame Bestattung der Kaiser Adolf (von Nassau) und Albrecht (von Oesterreich) im Dom zu Speyer nicht ohne Stimmung erzählt wird. Der weitaus grösste Theil aber der Gedichte ist lyrischen Inhaltes und wo hier dem Dichter ein Wurf gelingt, was nicht immer der Fall ist, sind es eben nicht selten alte Mittel, mit denen er operirt. […] Man wird im Allgemeinen doch das Gefühl nicht los, dass der Verfasser noch etliche Jahre hätte warten und dann eine strengere Auswahl treffen sollen. [...]”) [Autor: „-h-”; arvustus teosele: Leben und Lieben. Dresden, Leipzig, Wien: E. Pierson's Verlag.] [Saksa]
  • 4. Düna-Zeitung 21. V 1898, nr 112, lk 8° (Allgemeiner Litteratur-Anzeiger). ("Kupfer, Elisar von. Ehrlos. Novellen und Skizzen. Illustrirt von F. Stahl. 8. (127 S.) Berlin. Geh.") [Saksa]
  • 5. Näitemängud Eesti elust Saksa keeles. - Vabadus, 5. X 1907, nr. 76, lk 3. [Eesti]
  • 6. Vom Büchertisch. - Rigasche Rundschau 14. XII 1907, nr 290, lk 1. ("Lebenswerte, illustrierte Essays, herausgegeben von Elisar von Kupffer und Eduard von Mayer. Herm. Costenable, Jena.") [Saksa]
  • 7. Der Klarismus - das Geisteswerk eines Balten. Von Dr. Eduard von Mayer. (Florenz.). - Deutsche Monatsschrift für Russland 1912, lk 554-558. [Saksa]
  • 8. Hoerschelmann, Helene. Vier Jahre in russischen Ketten. Eigene Erlebnisse von Helene Hoerschelmann. München: J. F. Lehmann, 1921, lk 17. [Saksa]
  • 9. Schüler-Verzeichnis des Revaler Gouvernements-Gymnasiums 1805-1890. Bearb. von Heinrich Hradetzky. Reval: Kluge & Ströhm, 1931, lk 270. [Rootsi]
  • 10. Kupffer, Friedrich Karl. Die baltische Familie Kupffer: Stammliste. Riga: [s.n.], Riga, 1933. [Saksa]
  • 11. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Verlag Wissenschaft und Politik, Berend von Nottbeck: Köln, 1989, lk 202-203. [Saksa]
  • 12. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, lk 430-431. [Saksa]
  • 13. Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918. Tartu/Tallinn: Under ja Tuglase Kirjanduskeskus/Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006, (eriti) lk 156-162, 272-275, 348-353. [Eesti]
  • 14. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 2: H-M. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, lk 800-802. [Saksa]
  • 15. Ricci, Fabio. Ritter, Tod & Eros. Die Kunst Elisàr von Kupffers (1872-1942). Köln: Böhlau, 2007. [Saksa]
  • 16. Vinnal, Hannes. Elisàr von Kupfferi elu ja looming Balti mõisakultuuri loojangu valguses. - Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Koost. Uku Lember ja Rebeka Põldsam. Tallinn: Eesti LGBT Ühing, 2022, lk 25-48. [Eesti]
  • 17. Vinnal, Hannes. Elisàr von Kupfferi elu ja looming Balti mõisakultuuri loojangu valguses. - Kalevi alt välja: LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Koost. Uku Lember ja Rebeka Põldsam. 2., parand. tr. Tallinn: Rahva Raamatu kirjastus/Eesti LGBT Ühing, 2023, lk 25-48. [Eesti]
  • 18. Elisarion. Elisàr von Kupffer. Koost. Andreas Kalkun, Kadi Polli, Hannes Vinnal. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu, 2024. (Tekst rööpselt inglise keeles, tõlkinud Kaja Kährik. Translation into English: Kaja Kährik. Raamat kaasneb näitusega „Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma” Kumu kunstimuuseumis (22.03.–08.09.2024). The book accompanies the exhibition Elisarion: Elisàr von Kupffer and Jaanus Samma at the Kumu Art Museum (22.03.–08.09.2024).) [Eesti]
  • 19. Kupffer, Elisàr von. Tema armastuse mõistatus. Saksa keelest tõlkinud Hannes Vinnal. - Elisarion. Elisàr von Kupffer. Koost. Andreas Kalkun, Kadi Polli, Hannes Vinnal. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu, 2024, lk 97–120. (Originaal: Kupfer, von Elisàr. Sein Rätsel der Liebe. Rmt-s: Kupffer, Elisar von. Doppelliebe. Novellen aus Estland. Zürich: C. Schmidt, 1901.) [Eesti]
  • 20. Kupffer, Élisàr von. Kihlatud. Saksa keelest tõlkinud Vahur Aabrams. - Vikerkaar 2024, nr 3, lk 47–58. (Originaal: Kupffer, von Elisar. Verlobt. Rmt-s: Kupffer, E. von. Ehrlos! Novellen und Skizzen. Berlin: Richard Eckstein Nachf., 1898, lk 69–98.) [Eesti]
  • 21. Lukas, Liina. Élisàr von Kupfferi kirjanduslikust loomingust. - Vikerkaar 2024, nr 3, lk 59–65. [Eesti]
  • 22. Delille, Damien. Kväärmüstitsism: Élisàr von Kupffer ja androgüünne kunstireform. Inglise keelest tõlkinud M.V. - Vikerkaar 2024, nr 3, lk 66–77. (Originaal: Delille, Damien. Queer Mysticism. Elisàr von Kupffer and the Androgynous Reform of Art. Between Light and Darkness. - New Perspectives in Symbolism Research. Studies in the Long Nineteeth Century, 2014, kd 1, lk 45–57.) [Eesti]

Seotud autorid