et de ru en
Startseite

Arthur Usthal (1874 – 1946 ?)

Dichter und Prosaist, Essayist, Übersetzer; Journalist

Inhaltsverzeichnis

Angaben

Bürgerlicher Name: Arthur Andreas Usthal
Geburtsort: Reval (Estland)
Geburtsdatum (n.St./a.St.): 05.10.1874 / 23.09.1874
Sterbeort: Berlin
Sterbedatum (n.St./a.St.): 1946 ?
Geschlecht: Mann
Sprache: Deutsch
Namensformen: Arthur Usthal; Arthur Andreas Usthal; Arthur Ustal; Артур Петрович Усталь; Артур Андреас Усталь; N. Abrikossowitsch

Anmerkungen

Surmakoht ja -aeg oletuslikud.

Aufsätze

  • et

    Ülevaade

    Arthur Usthal (ristinimi: Arthur Andreas Usthal) sündis 5. oktoobril (vkj. 23. septembril) 1874. aastal Tallinnas Jaani koguduse kirikuteenri Peeter Uustali ja tema abikaasa Marie Auguste teise lapse ja ühtlasi teise pojana.

    Linnamees ei olnud isa Peeter Uustal (1841–1924) alati olnud, ta pärines Läänemaalt Lääne-Nigula kihelkonnast Tagavere külast Nikermaa talust. Peeter oli Jaan Uustali (1807–1882) ja tema abikaasa Anne (neiuna Truuman) (1809–1880) vanim poeg, kes oli läinud mõni aasta pärast Lääne-Nigula kirikus 1860. aastal leeriskäiku elama kodukubermangu keskusse Tallinna.

    Seal võttis Peeter Uustal 1871. aastal naise – Tallinna tollitöölise (Zollbesucher) Jakob (Jacob) Hanso(h)ni tütre Marie Auguste. Selleks ajaks töötas Peeter juba Jaani koguduse kirikuteenrina (Jaani kirik oli uus, pühitsetud sisse alles 1867. aastal – kogudus oli tekkinud Pühavaimu kiriku jaoks liiga suureks paisunud kogudusest), hiljem ka Tallinna linnakassa teenrina, ja kirjutas oma nime nüüd, Tallinnas elades, kujul Peter Usthal. Tallinna kolis Tagaverest järele ka Peetri noorem vend Villem Uustal – Arthuri ristiisa, kes teenis elatist rätsepatööga ja eelistas nimekuju Wilhelm Usthal.

    Arthur Usthal sai esimest põlve linlase kohta väga hea hariduse. Ta õppis aastatel 1886–1896 Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis (Tallinna kubermangugümnaasiumis) ja astus pärast selle lõpetamist Tartu Veterinaariainstituuti. Seal õppis ta vaheaegadega 1896. aastast kuni 1900. aastani. 1901. aastal palus Arthur Usthal end eksmatrikuleerida, kuna kavatses suunduda Berliini ja õppida seal kõrgemas õppeasutuses ajakirjandust. Tõenäoliselt ta 1901. aastal Berliini ka sõitis. Kuid naasis sealt juba peagi.

    1902. aasta sügisel abiellus Arthur Usthal Preisimaalt Brombergist (tänapäeval Bydgoszcz Kesk-Poolas) pärit Lydia Henriette Emma Jaeckeliga – kaupmehetütrega. Arthur ja Emma laulatati Tallinnas Oleviste kirikus (⚭ vkj. 20. X 1902). Peigmehe ametinimetuseks on Oleviste koguduse abielumeetrikas märgitud aktsiisiametnik (Aczisenbeamter) elukohaga Kaunases (Kowno). Tallinnas sündis 1903. aasta suvel Usthalite esimene laps, tütar Renate Marie Therese, seejärel kolis pere Tartusse, kus Arthur Usthal töötas aastatel 1904–1914 ajalehe Nordlivländische Zeitung, aastatel 1918–1920 ajalehe Dörptsche Zeitung juures – kuid mitte toimetuses, vaid trükikojas.

    Kodumaa kirjanduselus

    20. sajandi esimesel kümnendil üritas Arthur Usthal osaleda Baltikumi kirjanduselus, avaldades Tartu kirjastustes oma nime all neli raamatut. Nendeks olid kolm saksa-eesti segakeeles, nn poolsaksa keeles (Halbdeutsch), kirjutatud humoristlikku teost: „Karluscha Tattelbaum“ (1902, 2. tr. 1903), „Goethe, Bürger, Uhland und andere’“ (1903) ja „Benjamin Paul Püttisepp“ (1909) ning saksakeelne, n-ö tõsist luulet koondav kogu „Aus innerstem Erleben“ (1907). Viimane teos jäi küll, Liina Lukase hinnangul, „tugevasti alla „baltisaksa keskmise““, ega pälvinud ka kriitika soodsat tähelepanu, kuid oma kolme poolsaksakeelse raamatuga on Usthal jäänud kirjandusloos nähtavaks tänaseni. Kogus „Goethe, Bürger, Uhland und andere’“ esitab Usthal madaldavaid versioone saksa kõrgpoeesiast, värssjutustustes „Karluscha Tattelbaum“ ja „Benjamin Paul Püttisepp“ pakub aga jämekoomilisi portreesid eesti kadaklikest agulitüüpidest.

    See üdini baltilik, baltisaksa kõnekeelele lähedast idioomi kasutav poolsaksakeelse luule žanr, millele oli aluse pannud tallinlane Jacob Johann Malm (1796–1862) ja mida oli harrastanud ning propageerinud ka estofiilist folklorist ja humorist Georg Julius Schultz ehk Dr. Bertram (1808–1875) oma 1868. aastal Tartus ilmunud tekstidega („Erzählungen im Halbdeutschen und gebundener Rede“), oli 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil Usthal Tartu õppis, Baltikumis õige populaarne – ja seda eriti tänu Usthalist põlvkond vanemate Riia kirjanike Rudolf Seuberlichi (1841–1913) ja Nikolai Seemann von Jesersky (1852–1921) raamatutele. Žanri vahest viljakaimaks harrastajaks tuleb pidada Usthalist pisut nooremat riialast Bernhard Semenowit (1880–1924), kelle loomingu kaudu tuleb ilmsiks ka poolsaksakeelse kirjanduse tihe seotus kabaree- ja kõrtsikultuuriga, elava esituse osatähtsus. Selle baltisaksa traditsiooni omasugust, väga isepäist edasiarendust eesti kirjanduses võib näha Räpina/Tartu kirjamehe Hermann Julius Schmalzi (1870–1945) loomingus, tema sajandivahetuse „seturaamatutes“ („Töganitsa Höödo“ (Tartu 1899) jt).

    Poolsaksakeelne luule jäi Usthali loomingus episoodiks. 1904. aastal avaldas ta ühes Berliini kirjastuses essee Maksim Gorki elust ja loomingust ning tutvustas kahes artiklis, mis ilmusid Berliini ajakirjas Das literarische Echo aastatel 1909 ja 1911 saksa lugejatele eesti kirjandust. Võib arvata, et nood kaks eesti kirjanduse käsitlust, mis mõlemad kannavad pealkirja „Estnischer Brief“ [Eesti kiri], otsustasid ka nende autori saatuse eesti kirjandusväljal – Noor-Eesti ringkondadest reageeriti Usthali esimesele artiklile 1910. aastal protestiga.

    Usthal oli oma käsitlustes eesti kirjanduse vastu väga kriitiline, ja järsk. Tema hinnangul kujutas tolleaegne eesti kirjandus endast rohkem või vähem jäljenduslikku, lausa tõlkelist nähtust, kõige väärtuslikumaks teoseks eesti kirjakultuurist pidas ta Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) eepost „Kalevipoeg“, laiemalt arvas eesti sõnakunstist oluliseks ainult rahvaluulet. Noor-Eesti autoritele heitis Usthal, kes oli neist pisut vanem, ette samuti jäljenduslikkust: nende tekstid olevat vaid „pinnasevõõrad kirjud räbalad võõrsilt laenatud kultuurist“, „paberist literatuurkunst, millel ei ole rahvale midagi öelda“. Samuti oli Usthali jaoks mõistetamatu „baltisaksluse kui kultuurifenomeni jäägitu eitamine“ nooreestlaste poolt.

    Usthal eesti kirjanduse teemal hiljem sõna ei võtnud, olgu siis Noor-Eesti reaktsiooni tõttu või mitte. Eesti kirjanikku temast ei saanud. Arthur Usthali rahvuslik identiteet ei ole seejuures teada, kuid oletatavasti pidas ta ennast sakslaseks. 1920. aastal kolis ta koos perega Saksamaale Berliini, kus töötas 1922. aastast alates ajalehe Osteuropäische Wirtschaftszeitung toimetuses. Näib, et hiljem elatus Usthal Berliinis viiulite valmistamisest või parandamisest, võis olla viiulimeister – seda lubavad oletada tema viiuliehitust puudutavad artiklid Saksamaa muusikaajakirjanduses.

    Tallinnasse jäi aga elama tema noorem vend Pe(e)ter Benjamin Usthal, kes abiellus Peterburi kubermangust pärit venelannaga ja eestistas 1935. aastal oma perekonnanime Uustaluks. 1941. aastal lahkus vend järelümberasujana siiski Saksamaale, abikaasa ja poeg langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Et Arthur Usthali värssjutustuse „Benjamin Paul Püttisepp“ koomilise peategelase (antikangelase) nimel on autori venna nimega silmatorkav ühisosa, on seda teost raske mitte lugeda muu hulgas isikliku rünnakuna, sellegipoolest (kahe venna vahekord ei ole ju teada) võib selles tõusikukujus kas või tema mitmeosalise saksa-eesti seganime tõttu leida eelkõige paraja annuse autori (baltilikku) eneseirooniat.

    Elu ja tegevus Saksamaal

    1920. aastatel avaldas Arthur Usthal Saksamaal kolm saksakeelset originaalteost. Romaanis „Weh dir, dass du ein Deutscher bist!“ [Häda sulle, et sakslane oled!] (Leipzig 1920) kujutas Usthal saksavastast hoiakut Esimese maailmasõja aegsel Venemaal. Raamatus „Rätselhafte Erlebnisse und Begebnisse“ [Mõistatuslikke elamusi ja juhtumusi] (Berliin 1929), mida märkas ka Eesti ajakirjandus, pakkus aga „faktiaruandeid üleloomuliku vallast“.

    Paranormaalsetest nähtustest oli Usthal huvitunud juba tudengipõlves sajandivahetuse Tartus. 1898. aasta sügisel oli ta pidanud korporatsioonis Fraternitas Dorpatensis, kuhu oli 1897. aastal astunud, loengu ebausu ja loodusteaduse vahekorrast („Der Aberglaube und sein Verhältnis zur Naturwissenschaft“). Usthali kaastöödest Saksamaa parapsühholoogia- ja okultismiteemalistele ajakirjadele nähtub, et huvi üleloomulike fenomenide vastu oli perekonnas üldine.

    Arthur Usthali kirjandusloomingus on omapärane koht romaanil „Nadja“, mille ta avaldas 1929. aastal Berliinis pseudonüümi N. Abrikossowitsch all. Teosest, mille tegevus toimub Venemaal ja mille minajutustaja on prostituudist naine (siingi on loosse segatud seejuures üleloomulikkus), ilmus samal aastal veel teinegi trükk. See ühiskonnakriitiline teos on eriline eelkõige oma saatuse tõttu: Usthali romaan „Nadja“ pandi 1938. aastal natsionaalsotsialistliku režiimi poolt keelatud raamatute nimekirja.

    Märkimisväärne ja võib-olla kõige olulisem osa Arthur Usthali kirjameheelust moodustab tõlketegevus. Nagu mitmed teised tollased Saksamaal tegutsenud balti(saksa) kirjanikud, kes olid vene keele omandanud kui mitte kodus, siis vähemalt koolis, vahendas Arthur Usthal saksa keelde vene kirjandusklassikat. 1920. aastatel saksandas Usthal terve rea Fjodor Dostojevski teoseid, tema tõlkes ilmusid Berliinis „Die Erniedrigten und Beleidigten“ [Alandatud ja solvatud], „Der Spieler“ [Mängur], „Arme Leute“ [Vaesed inimesed], „Weisse Nächte“ [Valged ööd] ja „Aus einem Totenhaus“ [Märkmed surnu majast].

    1946. aastal, mõni aeg pärast Teise maailmasõja lõppu, ilmus kirjastuses Aufbau Usthali tõlkes Ivan Turgenjevi „Isad ja pojad“ („Väter und Söhne“), mis näib olevat ka viimane elumärk sellest omapärasest eesti-baltisaksa kirjanikust, kelle surmaaeg ja -koht ei ole teada.

    Kuivõrd keelatud raamatu autoriks olemise fakt mõjutas Arthur Usthali elu Natsi-Saksamaal, ei ole teada. Kergemaks see elu vaevalt teha sai. Ja võib-olla seletab see asjaolu ka, miks Usthali tõlge „Isadest ja poegadest“ ilmus 1946. aastal just kirjastuses Aufbau, mis asus teatavasti Berliini Nõukogude-sektoris. Teiselt poolt oli Usthali huvi vene kirjanduse vastu ammune, ja see sobis lihtsalt hästi kirjastuse Aufbau eesmärkidega sõjajärgsetel aastatel – anda muu hulgas välja vene (nõukogude) kirjandusklassikat.

    Vahur Aabrams

Texte

Bilder

  • Arthur Usthal
    Arthur Usthal
    Datierung: 1896 ?
    Quelle: Eesti Ajalooarhiiv (EAA.404.1.3611)
    [image/jpeg] [310x420px]

Links

Sekundärliteratur

  • 1. Tallinna Sõber 16. I 1887, nr 2, lk 4. ("Kiriku teadused. Laulatud: Wilhelm Uustal, rätsepasell ja Alwiine Grasmus.") [Estnisch]
  • 2. Kiriku teatused. - Tallinna Sõber 21. IV 1889, lk 4, nr 17. (Maetud: "Alwine Uustal, Wilhelmi n. 35 a.") [Estnisch]
  • 3. Postimees 25. V 1893, lk 4, nr 111. (Maetud: "Willem Usthal, rätsepasell, 40 a. 23 p.") [Estnisch]
  • 4. Päewaleht 2. II 1907, nr 27, lk 4. ("Kiriku teated. Jaani kirikus: [...] Maetud: Peeter Uusthal, linna kassateenija, 65 a. 5 k. 14 p.") [Estnisch]
  • 5. Allerlei vom Büchertisch. - Rigasche Zeitung 13. XII 1907, nr 289, lk 2. ("[...] Zuerst mag ein Landsmann sich vorstellen: Arthur Usthal: "Aus innerlichem Erleben." [...] Sehr "glatt" ist dieser Vers nun zwar nicht – diese beiden Anführungen genügen jedoch, um zu beweisen, wieviel Melancholie und Selbsterkenntnis hier zutage tritt und wie unberechtigt die sonst doch als sehr sparsam geltenden Verleger sind, wenn sie anspruchslosen Gästen des baltischen Parnass anspruchsvolle Titel verleihen.") [Deutsch]
  • 6. Kirjandusest. - Postimees, 14. I 1909, nr. 10, lk 2. [Estnisch]
  • 7. Saksa otsus Eesti kirjandusliste woolude kohta. - Postimees, 13. XII 1911, nr. 284, lk 1. [Estnisch]
  • 8. Totenliste. - Rigasche Zeitung 6. II 1913, nr 31, lk 7. ("[…] Johannes Usthal, stud. rer. Nat., 24 Jahre alt, am 30. Januar in Takaharju (Finnland).") [Deutsch]
  • 9. Kus teadus weel ei aita. - Päevaleht 28. IX 1929, nr. 262, lk 2. (Arthur Usthali raamatust Rätselhafte Erlebnisse und Begebnisse. Berlin: Guido Hackebeil, 1929.) [Estnisch]
  • 10. Schüler-Verzeichnis des Revalschen Gouvernements-Gymnasiums 1805-1890. Bearb. von Heinrich Hradetzky. Reval: Kluge & Ströhm, 1931, lk 286. [Deutsch]
  • 11. Schrödter, Willy. A Rosicrucian Notebook: The Secret Sciences Used by Memders of the Order. 1992, lk 28. [Englisch]
  • 12. Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988 (§58). 1. kd. Koost. ja toim. Leo Õispuu. Tallinn, 1996, lk 582. [Estnisch]
  • 13. Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis. 3. kd. Koost. Leo Õispuu. Tallinn, 2005, lk 784. [Estnisch]
  • 14. Lukas, Liina. Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918. Tartu/Tallinn: UTKK, 2006, lk 99-100, 372, 455-456, 463. [Estnisch]
  • 15. Hasselblatt, Cornelius. Estnische Literatur in deutscher Übersetzung. Eine Rezeptionsgeschichte vom 19. bis zum 21. Jahrhundert. Wiesbaden: Otto Harrassowitz, 2011, lk 111-113, 115. [Deutsch]
  • 16. EAA.404.1.3611 [Russisch]
  • 17. EAA.1842.1.111 [Deutsch]
  • 18. TLA.1376.1.298 [Estnisch]
  • 19. ERAF.1SM.2.8105 [Estnisch]
  • 20. Usthal, Arthur. Goethe, Bürger, Uhland und ander' in halbdeutsche lustije Zunge gesungen. Jurjew (Dorpat): C. Mattiesen, 1903. [Deutsch]
  • 21. Usthal, Arthur. Karluscha Tattelbaum: deutsch-estnische Dichtung. Jurjew: C. Mattiesen, 1903. [Deutsch]
  • 22. Usthal, Arthur. Maxim Gorki. Berlin, Gose & Tetzlaff, 1904 (Moderne Essays, 36). [Deutsch]
  • 23. Usthal, Arthur. Aus innerstem Erleben: Gedichte. Dorpat: C. Glück, 1907. [Deutsch]
  • 24. Usthal, Arthur. Benjamin Paul Püttisepp: humoristische Dichtung. Dorpat: Komm-Verlag F. Bergmann, 1909. [Deutsch]
  • 25. Usthal, Arthur. Estnischer Brief. – Das literarische Echo. Halbmonatsschrift für Literaturfreunde 15.I 1909, H. 8, S. 590–593. [Deutsch]
  • 26. Usthal, Arthur. Estnischer Brief. – Das literarische Echo. Halbmonatsschrift für Literaturfreunde 1.I 1911, H. 5, S. 200–204. [Deutsch]
  • 27. Usthal, Artur. Weh dir, daß du ein Deutscher bist! Ein Roman aus deutschen Drangsalstagen. Leipzig: Weicher, 1920. [Deutsch]
  • 28. Dostojewskij, F. M. Die Erniedrigten und Beleidigten: Roman Aus dem Russ. übertr. v. Arthur Usthal. Berlin: Weichert, [1926]. [Deutsch]
  • 29. Dostojewskij, F. M. Der Spieler. Arme Leute. Weiße Nächte. Vollst. Ausgabe. Deutsch von A. Usthal. Berlin: Weichert, 1927. [Deutsch]
  • 30. Usthal, A. Vom schönen Geigenton. Winke zu seiner Beurteilung. - Neue Zeitschrift für Musik 1928 (Jg. 95), H. 3, lk 137-140. (Allkiri: "Von A. Usthal, Berlin.") [Deutsch]
  • 31. Dostojewskij, F. M. Aus einem Totenhaus: Roman. Übertr. von Arthur Usthal. Berlin: Weichert, [1928]. [Deutsch]
  • 32. Usthal, Arthut. Rätselhafte Erlebnisse und Begebnisse: Tatsachenberichte aus dem Gebiet des Uebernormalen. Berlin: Hackebeil, [1929]. [Deutsch]
  • 33. Abrikossowitsch, N. Nadja: Ein russisches Sittenbild. Berlin-Schönberg: Delta-Verlag Kurt Ehrlich, 1929 (199 lk). [Deutsch]
  • 34. Usthal, Arthur. Der Geigenton und seine Verbesserung. - Die Musik. Monatsschrift. Hrsg. v. Bernhard Schuster. XXI. Jg. 2. Halbjahrbd. Berlin: Max Hesses Verlag, 1929, S. 736-743. (Allkiri: "Von Arthur Usthal-Berlin.") [Deutsch]
  • 35. Usthal, Arthur. Jenseits unserer fünf Sinne. Ein Beitrag zum Thema: "Uebersinnliches Erleben." – Zeitschrift für Parapsychologie. Hrsg. von Dr. med. Paul Sünner. Berlin, 1932, H. 11, lk 517-519. (Allkiri: "Von Arthur Usthal-Berlin.") [Deutsch]
  • 36. Usthal, Arthur. Übersinnliches und Geigenbaukunst. – Die Musik, Bd. 25 (1932), H. 5, S. 340–342. [Deutsch]
  • 37. Usthal, Arthur. Die Geige und wir. - Zeitschrift für Musik. Monatsschrift für geistige Erneuerung der deutschen Musik. Hrsg. von Gustav Bosse. 105. Jg. 1938. 2. Halbjahr (Juli mit Dezember). Gustav Bosse Verlag, Regensburg, H. 11, lk 1212-1217. [Deutsch]
  • 38. Dostojewski, F. M. Der Spieler: Roman. [Aus dem Russ. übertr. von Arthur Usthal]. Berlin: Weichert, 1939. [Deutsch]
  • 39. Turgenjew, Iwan. Väter und Söhne: Roman. Übertr. von Arthur Usthal. Berlin: Aufbau, 1946. [Deutsch]

Verwandte Autoren