Digitale Textsammlung älterer Literatur Estlands

LIIVIMAA KOGUMIK

Nimetust "Liivimaa kogumik" (saksa k "Livländische Sammlung") kannab 15. sajandist pärinev tekstikogu, mis sisaldub Berliini Staatsbibliothek’is säilitatavas käsikirjas signatuuriga ms germ oct 186. Käsikrija kirjutajaks ja tõenäoliselt ka sisuliseks koostajaks on keegi Johannes, keda erialakirjanduses on hakatud nimetama ka Johannes de Livonia.

Käsikiri

Signatuur: Berliin, Staatsbibliothek Preußischer Kulturbesitz, ms germ oct 186 Materjal: paber; maht: 105 lehte; leheformaat: 135x100 mm (oktaav); kiri: 15. sajandi bastarda; üks tekstiveerg Tekkeaeg: 1431; keel: vestfaali(?) (vrd Beckers 1980b, 139) või alamreini (vrd Mihm 1967, 119 ja 131); ladinakeelsed märkused. (Põhjalikum lingvistiline analüüs puudub. Samuti puudub tänapäevane katalogiseering.)

Kirjutaja nimetab ennast lehel 20v: Scriptum in livonia per manus Johannis 1431. Sellele märkusele toetub ka käsikirja dateering. Rohkem infot kirjutaja isiku kohta ei ole. Kuna tema keel viitab Reini-Vestfaali aladele ja kuna viibimine Liivimaal leiab käsikirjas kolmes kohas mainimist (vt all), oletab Niewöhner, et kirjutaja oli siin võõras (võib-olla Reinimaalt pärit kaupmees? Vrd Mihm 1967, 119)

Sisu

Käsikiri sisaldab 8 teksti ja 3 sulejoonist.

fol 1r–14v: "Armastuse kool" ("Schule der Minne")

fol 15r–20v: "Kahe naise vaidlus armastuse üle" ("Streitgespräch zweier Frauen über die Minne")

fol 20v: Scriptum in livonia per manus Johannis 1431; JOONIS: Alasti figuur kardina taga.

fol 21r–25v: "Naise truudus" ("Frauentreue")

fol 26v: "Kaks roosi" ("Die beiden Rosen")

fol 26v all: scriptum in liuonia per manus Johannis post creationem mundi 7231. In liuonia scriptum est.

fol 27r–42v: "Truu teenijatüdruk" ("Die treue Magd")

fol 43r–66r: "Armastaja süüdistus" ("Des Minners Anklagen")

fol 66r all: scriptum in liuonia; JOONIS: habeme ja paljaneva pealaega riides mees ajab kepphobusel ratsutades, käes mõlasarnane ese, taga samade rekvisiitidega varustatud alasti figuuri.

fol 67r–67v: Regenbogen, "Armastuslaul"

fol 67v: JOONIS: Kaks teineteise poole vaatavat nägu kunstipäraselt seotud peakatetega.

fol 68v–101v: "Flos ja Blankflos"

fol 102r: "Armastuse kool" (viimane leht valesti köidetud)

Tekstikogumik

Kuigi koodeks sisaldab seitset algselt iseseisvat teksti, on nad ühendatud uueks kirjanduslik-kodikoloogiliseks tervikuks. Kõiki seitset teksti ühendab omavahel esiteks armastuse teema ja selle käsitlemine "õukondlikus", idealiseeritud võtmes (amour courtois, höfische Liebe), teiseks vorm – neljarõhuline paarisriimiline värss (ainult nr 7 on stroofiline luuletus). Žanriliselt on valik mitmekesisem, ühendades omavahel pea kõiki tekstiliike, milles 14.–15. sajandil armastusest kirjutati: didaktiline dialoog ja allegooria, värssnovell, laul, värssromaan. Kogumiku esimene, teine ja kuues tekst ("Armastuse kool", "Kahe naise vaidlus armastuse üle" ja "Armastaja süüdistus") kuuluvad žanrisse, mida saksa keeles nimetatakse Minnerede, s.o didaktilis-teoreetline "kõnelus" armastusest. Tegemist on 14. ja 15. sajandil saksakeelses ruumis ülipopulaarse žanriga, milles käsitletakse armastuse erinevaid aspekte, õiget käitumist armastuses, argumenteeritakse armusuhete poolt ja vastu, ülistatakse südamedaami ja kurdetakse armuvalu. Levinumad vormid on mina-vormis (raam)jutustus, õpetlik dialoog ja vaidlus, allegooria ja personifikatsioon. Kogumiku tekstid nr 3 ja 5 on värssnovellid, seitsmendal kohal asub käsikirja ainus lüüriline luuletus ning kogumiku lõpetab värssromaan "Flos ja Blankflos".

"Armastuse kool" ("Schule der Minne") (Brandis nr 433). Minnerede, tekkinud 14. sajandi alguses Reinimaal, 10 käsikirja (Brandis 1968, 67–168), 580 värssi (v 1–40 tugevalt kahjustatud – värsside arv siin ja edaspidi mgo 186 järgi). Allegooriline jutustus, milles kuus eri värve kandvat daami (= personifikatsiooni) juhatavad mina-jutustaja läbi armastuse erinevate staadiumide, teda ühtlasi õpetades ja proovile pannes. Kataloog kuuest, seitsmest või ka kaheksast värvist, mis sümboliseerivad "õige" armastuse erinevaid staadiume või aspekte (saladuse pidamine, truudus, lootus vastuarmastusele jne) on 14.–15. sajandi saksakeelses armastusdidaktitkas levinud motiiv. "Armastuse kool" ise on omamoodi "bestseller", mida näitab ka suhteliselt suur säilinud käsikirjade arv. "Liivimaa kogumikus" esinev versioon on ainus alamsaksakeelne, kõik ülejäänud tekstid on pärit ülemsaksa keelepiirkonnast. (Trükiväljaanne antud käsikirja alusel: Seelmann (1882[83]), 73–85. Kirjandus: Brandis (1968), 167–8; Rheinheimer, Melitta (1992), "Schule der Minne I", 2VL 8, 865j [seal ka viited ülejäänud kirjandusele].)

"Kahe naise vaidlus armastuse üle" ("Streitgespräch zweier Frauen über die Minne") (Brandis nr 401). Tõenäoliselt 15. sajandist pärit Minnerede, 9 käsikirja; siin: 188 värssi. Kaks naist, kellest ühel on armastatu ja teisel mitte, argumenteerivad vastavalt oma positsioonile armastuse poolt ja vastu, esitades keskaegse armastusdiskursuse konventsionaalseid seisukohti (armurõõm ja rüütellikud väärtused vs lahkumisvalu ja oht suhte avalikuks tuleku korral). Siinne tekst on samuti ainus alamsaksakeelne versioon. (Trükiväljaanne antud käsikirja järgi: Eschenburg (1799), 257–264. Kirjandus: Brandis (1968), 152–154; Karnein, Alfred (1995), "Streitgespräch zweier Frauen über die Minne", 2VL 9, 408–410 [seal ka viited ülejäänud kirjandusele].)

"Naise truudus" ("Frauentreue") (Fischer nr 38). Umbkaudu a-st 1300 pärinev värssjutustus, 6 käsikirja, 335 v [lühendatud versioon]. Tõsise, traagilis-sentimentaalse alatooniga jutustus armastuse jõust. Rüütel püüab meeleheitlikult võita linnakodaniku naise armastust, kes on aga oma aabikaasale truu. Oma pühendumuse tõestamiseks võtab rüütel ette kahevõitluse ilma turviseta, seljas ainult siidist särk, ja saab surmavalt haavata. "Liivimaa kogumik" esitab loo lühendatud versiooni, mis lõpeb surnukeha ülesseadmisega kirikus. Teistes versioonides on säilinud ka lõpp, kus lahkunuga hüvasti jätma tulnud naine vastab rüütli ohvrile omapoolse ohvriga, loovutades surnukeha juures oma riided, ja langeb seejärel ka ise surnult maha. (Trükiväljaanne antud käsikirja järgi: Eschenburg (1799), 268–274. Kirjandus: Fischer (1968), 317; Ruh, Kurt (1980), "Frauentreue", 2VL 2, 880–882 [seal ka viited ülejäänud kirjandusele]).

"Kaks roosi" ("Die beiden Rosen"). See lühike (38 v) allegooria esineb ainult antud käsikirjas. Üks roos, mis sulgeb loojangul oma õie, jääb puutumata kastest, mis hävitab teise, kogu ööks lahti jäänud roosi. Paiknedes kahe novelli vahel, moodustab see võrdlus omamoodi nendevahelise silla, vastandades mõistukõne kaudu esimese loo vooruslikku abielunaist teise loo seksuaalselt aktiivsele kangelannale. (Trükiväljaanne: Eschenburg (1799), 234j.)

"Truu teenijajtüdruk" ("Die treue Magd") (Fischer nr 80). Arvatavasti 14. sajandist pärit värssnovell, 3 käsikirja; siin: 624 v. Rändav skolaar leiab ööamaja aadlidaami juures, kelle mees on kodust ära, ning äratab daamis nii tugeva kire, et see veedab temaga öö. Kui abielumees varahommikul ootamatult koos vendadega naaseb, päästab truu teenijatüdruk oma emanda, süüdates põlema küüni ja juhtides sellega isanda tähelepanu kõrvale, nii et üliõpilane pääseb põgenema. Lisaks "Liivmaa kogumikus" sisalduvale pikemale, alamsaksa versioonile on lugu säilinud veel kahes erinevas (lühemas) ülemsaksakeelses versioonis. Kõik kolm käsikirja pärinevad 15. sajandist, seega on loo (originaalversiooni) paigutamine 14. sajandisse ja ülemsaksa keeleareaali põhjapoolsemasse osassse ainult oletus. (Trükiväljaanne antud käsikirja järgi: Eschenburg (1799), 235–254; Schmidt, Karl (1901), Zu niederdeutschen Gedichten der Livländischen Sammlung. Programm Elberfled, 11–36 [kahe tekstiversiooni paralleeltrükk]; Wollenweber, K. W (1976), Zwei Mären des Spätmittelalters in Parallelausgaben mit Kommentar: I. Die treue Magd. II. Der Pfaffe in der Reuse, 2 kd. Diss. Indiana Univ. 2. kd, 1–42 [kõigi kolme versiooni paralleeltrükk + kommentaar]. Kirjandus: Fischer (1968), 338; Beckers, Hartmut (1995), "Die Treue Magd", 2VL 9, 1034–1036 [seal ka viited ülejäänud kirjandusele].)

"Armastaja süüdistus" ("Des Minners Anklagen") (Brandis nr 457). Minnerede, unikaat; 831 v [algus ja lõpp puudu]. See armastaja ja armastatu ning mitmete personifikatsioonide (Ilu, Armastus, Kindlameelsus) vahel peetud dispuute ühendav luuletus kuulub tüüpi "armastuskohus" (Brandis [ ], ). Antud tekst on ilmselt ülemsaksa versiooni alamsaksakeelne töötlus. (Trükiväljaanne: Seelmann (1882[83]), 42–63. Kirjandus: Brandis (1968), ; Karnein, Alfred (1987), "Des Minners Anklagen", – 2VL, 6, 583–584; Rasmussen (2006), 130.)

Regenbogen (?), Armastuslaul. Regenborgen, 1300. aasta paiku muuhulgas Lõuna-Tiroolis tegutsenud luuletaja on selle lühikese, konventsionaalse armastuslaulu arvatav autor. Siinses kogumikus on tegu ülemsaksa originaali alamsaksakeelse töötlusega. (Trükiväljaanne: von der Hagen, Friedrich Heinrich (1838), Minnesinger. Deutsche Liederdichter des zwölften, dreizehnten und vierzehnten Jahrhunderts. Leipzig, 3. kd, 452j. Kirjandus: Schanze, Frieder (1989), "Regenbogen", 2VL, 7, 1077–1087 [seal ka viited ülejäänud kirjandusele].)

"Flos ja Blankflos". Värssromaan 14. sajandist(?), 4 käsikirja + üks fragment (kõik 15. sajandist); ca 1500 v. Paganliku kuninga poeg Flos ja ja orjusesse sattunud kristlasest aadlidaami tütar Blankflos armastavad teineteist lapsest saadik. Nende vankumatu armastus võidab lahusoleku ja rohked ohud ning takistused, viies armastajad lõpuks õnnelikult kokku. Tegemist on algselt Prantsusmaalt pärit ("Flore et Blancheflor", 12. saj.), kuid hiliskeskajal kogu Euroopas "bestselleriks" saanud armastusloo alamsaksakeelse versiooniga. See versioon on töötlus arvatavasti 13. sajandist, Reinimaalt (Kölni–Aacheni piirkonnast) pärit ja omakorda tõenäoliselt mõnel (mitte säilinud) prantsusekeelsel versioonil põhinevast ripuaari murdes kirjutatud tekstist "Flors inde Blanzeflors", millest on säilinud kõigest üks fragment (Beckers 1980). Tõenäoliselt vestfaali keelepiirkonnas tekkinud alamsaksa tekst, mis on ripuaari teksti pisut lühendatud töötlus, on omakorda säilinud viies käsikirjas, mis kõik on ühel või teisel moel seotud Läänemere-äärsete hansalinnadega. (Trükiväljaanne antud käsikirja järgi: Waetzold, S. (1880), "Flos unde Blankflos" (Niederdeutsche Denkmäler 3). Kirjandus: Rasmussen (2006), 133–135; Beckers, Hartmut (1980a), "Flos vnde Blankeflos", 2VL, 2, 761–764 [seal ka viited ülejäänud kirjandusele]; H. Beckers, "Flors inde Blanzflors", ibd., 760–761.)

Seos Liivimaaga

Välja arvatud "F ja B" on kõik kogumiku tekstid ülemsaksa luuletuste alamsaksakeelsed (tõlke)versioonid, mis sel kujul esinevad ainult siinses käsikirjas. (Unikaatide "Kaks roosi" ja "Armastaja süüdistused" päritolu kohta on raske midagi öelda, kuid vähemalt viimase puhul viitavad riimid ülemsaksa algversiooni olemasolule). Ainult "F ja B" puhul võib rääkida uudsest alamsaksa loomingust, mis küll on loodud ripuaari teksti ümbertöötlusena, kuid millele autor/ redaktor on siiski andnud uudse vormi, nii et seda ei saa enam pidada üksnes ülemsaksa teksti tõlkeks. Kõigil viie seda romaani sisaldaval käsikirja puhul on märgata selgeid ühisjooni: neljas käsikirjas paikneb "F ja B" kõrvuti Minnerede-tüüpi tekstidega, kahel korral koos värssnovellidega, kolmel korral koos vaimulike jutustustega. Kõik käsikirjad peale ühe on väikeseformaadilised paberkäsikirjad. Ning mis peamine: neljast käsikirjast kolme seostatakse Läänemere-äärsete hansalinnadega (Danzig, Stettin, Elbing). Seega võib öelda, et "Liivimaa kogumik" kuulub teatavasse Läänemere piirkonnas levinud kirjanduslike käsikirjade traditsiooni.

Reproduktsioon

Rasmussen (2006), 125 (fol 20v), 131 (fol 66r), 132 (fol 67v).

Kataloogid online

Berliin, Staatsbibl., mgo 186. Ralf. G. Päsler/ Melitta Rheinheimer. – Handschriftencensus. Eine Bestandsaufnahme der handschriftlichen Überlieferung deutschsprachiger Texte des Mittelalters (http://www.handschriftencensus.de/4571).

Hermann Degering, Kurzes Verzeichnis der germanischen Handschriften der Preußischen Staatsbibliothek III. Die Handschriften in Oktavformat und Register zu Band I–III (Mitteilungen aus der Preußischen Staatsbibliothek IX), Leipzig: Hiersemann 1932, lk 60j (http://www.manuscripta-mediaevalia.de/hs/katalogseiten/HSK0603c_b060_jpg.htm).

Heinrich Niewöhner (1919) (http://dtm.bbaw.de/HSA/Berlin_700287160000.html)

Kirjandus

Beckers, Hartmut (1980a), "Flos vnde Blankeflos". – Die deutsche Literatur des Mittelalters. Verfasserlexikon. Zweite, völlig neu bearbeitete Auflage, hrsg. von Kurt Ruh u.a. Berlin, New York: de Gruyter. 2. kd (= 2VL, 2), 761–764.

Beckers, Hartmut (1980b), "Flos und Blankflos" und "Von den sechs Farben" in niederdeutsch-ostmitteldeutscher Mischsprache aus dem Weichselmündungsgebiet. – Zeitschrift für deutsches Altertum und deutsche Literatur 109, 129–146.

Brandis, Tilo (1968), Mittelhochdeutsche, mittelniederdeutsche und mittelniederländische Minnereden. Verzeichnis der Handschriften und Drucke (MTU 25), München: Beck [lk 219].

Decker, Otto (1913), Flos vnde Blankeflos. Kritische Ausgabe des mittelniederdeutschen Gedichtes, Rostock: Kaufungen-Verlag [lk 8–10].

Eschenburg, Johann Joachim (1799), Denkmäler altdeutscher Dichtkunst. Bremen: Friedrich Wilmans.

Fischer, Hanns (1968), Studien zur deutschen Märendichtung. Tübingen: Niemeyer.

Gottzmann, Carola L/ Petra Hörner (2007a): "Flos vnde Blankeflos, anonym". – Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs : vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Carola L. Gottzmann; Petra Hörner (koost). Berlin [et al.]:de Gruyter. 1.kd, 428j.

Gottzmann, Carola L/ Petra Hörner (2007b): "Johannes de Livonia". – Ibd., 2.kd, 635j.

Kurss, Helen (2006), "Was verbindet die Livländische Sammlung mit Livland?". – Deutsch am Rande Europas. Anne Arold, Dieter Cherubim, Dagmar Neuendorff, Henrik Nikula (koost). Tartu (= Humaniora: Germanistica 1), 340–352.

Mihm, Arend (1967), Überlieferung und Verbreitung der Märendichtung im Spätmittelalter. Heidelberg: Winter [lk 119, 131].

Rasmussen, Ann Marie (2006), "Masculinity and the 'Minnerede': Staatsbibliothek Preußischer Kulturbesitz, Ms. germ. oct. 186 (Livonia, 1431)". – Triviale Minne? Konventionalität und Trivialisierung in spätmittelalterlichen Minnereden. Ludger Lieb, Otto Neudeck (koost) (= Quellen und Forschungen zur Literatur- und Kulturgeschichte 40 [274]), Berlin/New York: de Gruyter, 119–138.

Rheinheimer, Melitta (1975), Rheinische Minnereden. Untersuchungen und Edition (= Göppinger Arbeiten zur Germanistik 144), Göppingen: Kümmerle. [eriti lk 29, 246].

Schmidt, Karl (1901), Zu niederdeutschen Gedichten der Livländischen Sammlung. (Beilage zum Bericht über das Schuljahr 1900–1901. Gymnasium Elberfeld). Elberfeld: Lucas.

Seelmann, Wilhelm (1882 [83]), "Farbendeutung" – Niederdeutsches Jahrbuch 8, 73–85.

Wegener, Hans (1928), Beschreibendes Verzeichnis der Miniaturen und des Initialschmuckes in den deutschen Handschriften bis 1500 (= Beschreibende Verzeichnisse der Miniaturen-Handschriften der Preußischen Staatsbibliothek zu Berlin 5). Leipzig: Weber [lk 140].

Westphal, Sarah (1993), Textual Poetics of German Manuscripts 1300–1500. Columbia, SC: Camden House [lk 120–125].

Helen Kurss