Eluloolist
Johanna (teistel andmetel Sophia) Regina von Graf sündis vkj 20. septembril 1742 Riias. Nagu sajand varem tegutsenud Riia juhuluuletaja Gertrud Cahleni puhul (vt Gertrud Paffrath) oli tema isa Riia linnaarst, Alam-Sileesiast Gross-Glogaust (tänapäeval Głogów Poolas) pärit Benjamin Theophil (von) Graf (1700–1767), kelle tsaarinna Jelizaveta Petrovna 1759. aastal nobiliteeris, omistades talle õenõuniku tiitli. Õppinud ja doktorikraadi omandanud Halles, sai temast 1734. aastal Riia garnisoni arst, 1735. aastal teine ja arvatavasti 1751. aastal esimene linnafüüsikus. Benjamin Theophil von Graf oli laialdaste teadushuvidega mees. Kuramaa hertsogi Ernst Johanni soovil viis ta esimesena läbi keemilisi katseid Bārbele (Barberni) raviallika veega ja publitseeris tulemused 1761. aastal Riia kuulutustelehe õpetatud lisades, mida andis välja tema vanema tütre Catharina Elisabethi esimene abikaasa, Riia raehärra ja jurist Abraham Winkler. Doktor Graf oli ka tütarlastehariduse toetaja – 1756 annetas ta raha Tartu tütarlastekoolile.
Regina von Grafi ema oli Catharina (snd. (von) Fischer) (1716–1746), kes oli Riia linnaarsti, tsaarinna Anna Ivanovna ihuarsti ja vene meditsiinivaldkonna juhina tegutsenud tuntud balti põllumajanduskirjaniku ja luuletaja Johann Bernhard von Fischeri (1685–1772) tütar.
1788. aastal abiellus Regina von Graf Johann Andreas Kessleriga ning kolis nüüd kui Regina Kessler elama Põltsamaa lähistele Kaaverre (Kawershof). Pärast abikaasa surma 1798. aastal elas ta siin veel mõnda aega lesknaisena. Ta suri vkj 11. juunil 1806. aastal Kaaveres.
Loomingust
1781. aastal avaldas August Wilhelm Hupel (1737–1819) oma jätkväljaande Nordische Miscellaneen (Põhjamaa Mistsellid) 3. numbris pealkirja „Vermischte Gedichte und Lieder einer Liefländerin von Stande“ („Mitmesuguseid luuletusi ja laule kõrgemast soost liivimaalannalt“) all kakskümmend Regina von Grafi luuletust. Need ilmusid daami palvel anonüümselt, mistõttu nende autor jäi kauaks kirjandusloole tundmatuks (Jürjo 2004 identifitseeris perekonnanime, Kaur 2013 isiku (ka ek Kaur 2013)).
Luuletused vahendas Hupelile Jakob Benjamin Fischer (1731–1793), kes oli Põhjamaa Mistsellide kaastööline, Riia apteeker ja orbudekohtu raamatupidaja, loodusuurija ja kirjanik, ühtlasi Regina von Grafi emapoolse vanaisa vennapoeg.
Luulevalimiku pealkiri oli programmiline – see oli mitmekesine nii sisult kui vormilt. Siit võib leida nii panegüürilist kui sõpradele pühendatud juhuluulet, epigramme, sentimentaalsest kalmuluulest inspireeritud ööluuletusi, saksa anakreontilisest luuletraditsioonist tõukuvat loodusvaatlust, samuti on esindatud kõiki 18. sajandi lõpu balti naiste luulekogusid läbiv varavalgustusliku religioosse luule motiiv „jumala tõestus resp. au loodusest“, mis sai alguse saksa loodusluuletaja Barthold Heinrich Brockese (1680–1747) loomingust, kes oli luuletaja vanaisa Johann Bernhard von Fischeri suur eeskuju.
Regina von Graf ise mainib luuletustes oma eeskujudena tuntud saksa vaimuliku luuletaja ja valmikirjaniku Christian Fürchtegott Gellerti sõprusringi kuulunud melanhoolset luuletajat, vabahärra Johann Friedrich von Cronegkit (1731–1758), kes oli ka noore Elisa von der Recke (1754–1833) paleus, ja saksa juhuluuletajat Anna Louisa Karschi (1722–1791) – ainuke saksa naisautor, kelle nimi 18. sajandi lõpul avaldatud balti naiste luulekogudest esile tuleb.
Kuid veel mitmekesisem kui temaatiliselt oli „Mitmesuguseid luuletusi“ stroofivormide valikult – erinevalt Elisa von der Reckest, kelle esimese, 1780. aastal anonüümselt avaldatud luulekogu 17 luuletusest 8 moodustasid nn Lutheri stroofis (ababccx, 8/78/7/8/8/7, jambiline) kirjutatud luuletused, Regina von Grafi puhul lemmikstroofivormidest rääkida ei saa – kõik tema luuletused on kirjutatud erinevates stroofivormides, kusjuures ta on nii mõnigi kord ise stroofivorme kokku seadnud.
Seejuures torkab silma veel üks eripära: erinevalt enam-vähem samal ajal luulekogusid avaldanud aadlisoost kuramaalannadest (Kuramaa herstoginna Benigna Gottlieb (1703–1782) ja Elisa von der Recke), kes eelistasid mõõdukalt pikki stroofivorme – sekstette, septette, oktette –, kirjutas liivimaalanna Regina von Graf sarnaselt kaasaegsetele Riia juhuluuletajatele kõige meelsamini katrääne. Temalt leiab ka kvinte ja sekstette, ainult ilmselt James Thomsoni „Aastaaegade“ („The Seasons“, 1726–1730, B. H. Brockese tõlge saksa keelde 1744) ettelugemisest inspireeritud luuletus „Mõtteid kuulates härra Thomase kaunist oodi: Aeg“ („Gedanken bey der Lesung der schönen Ode des Herrn Thomas: die Zeit“) on vormistatud dekastihhonina ja ülistus „Vabahärra von Cronegkile“ („An den Freyherrn von Cronegk“) oktetina.
Rohkem kui aadlisoost kuramaalannadega võib Regina von Grafi luule puhul leida paralleele Eestit väisanud kodanlikku päritolu saksa luuletaja Sophie Albrechti (1757–1840) luuletustega „Eestimaa poeetilises antoloogias“ („E(h)stländische poetische Blumenlese“, 1779, 1780). Leidub nii ühiseid stroofivorme, kui ka sarnasust pealkirjastamisel. Võimalik, et Regina von Graf oli Sophie Albrechti luuletustega tuttav ja tema luulevalimik sündis mingil määral isegi teatavast konkurentsiteadvusest.
Ühes kirjas Jakob Benjamin Fischerile ütleb Hupel seoses luuletuste retseptsiooniga, et Põltsamaa kandi lugejad on uhked selle üle, et üks liivimaalanna oli oma luuletuste avaldamisega kaitsnud põhjamaalaste au, üks eestimaalane lasknud neile koguni viisid komponeerida.
Aupäästmise retoorika võis olla tingitud veel enne „Mitmesuguste luuletuste ja laulude“ ilmumist „Eestimaa poeetilises antoloogias“ 1780. aasta kevadel Sembardi varjunime all avaldatud Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) luuletusest „Pääsuke Lapimaal“ („Die Schwalbe in Lappland“), milles too võrdles Sophie Albrechti haruldase lõunamaise linnukesega, kes on sattunud kohalike alatute ja kolklike „vareste“ ja „harakate“ kriitika alla, kuna ta ei laula nii nagu nemad. Sarnasusi võib leida ka ligi kümnend hiljem luulekogu mahus luuletuste avaldamiseni jõudnud kodanlasesoost kuramaalanna Sophie Schwarziga (1754–1789), seda nii kasutatud vormide kui ka kalmuluule motiivide näol. Varase Elisa von der Recke luulega seob riialannat „tähekleidis öö“ motiiv.
Lisaks „Mitmesugustele luuletustele ja lauludele“ oli Regina von Graf ka 1782. aastal Riias anonüümselt ringelnud juhuluuletuse autor, mis oli pühendatud näitlejanna Charlotte Esther Brandesele Ariadne Naxoselt kehastajana. Arvatavasti pärines tema sulest ka luuletus „Laul hommikul“ („Lied am Morgen“), mis ilmus, võimalik et Gellerti romaani „Rootsi krahvinna von G***“ („Leben der schwedischen Gräfin von G***“) elu kangelannadest inspiratsiooni saanuna, pseudonüümi Caroline von G*** all Põltsamaal Friedrich Gottfried Findeiseni (1742–1796) poolt välja antud lektüüriajakirja „Lugemik Eesti- ja Liivimaale“ („Lesebuch für Ehst- und Livland“) 1787. aasta 5. numbris. Selle Chevy Chase’i stroofis pastoraalse idülli eeskujuks oli ilmselt šveitsi luuletaja Salomon Gessneri luuletus „Hommikulaul“ („Morgenlied“).
Kas Regina von Graf võis olla too „Liivimaa naisterahvas“, kes avaldas 1776. aastal Riias Gottlieb Schlegeli (1739–1810) retsensiooniajakirjas „Mitmesuguseid artikleid ja hinnanguid õpetatud teostele“ („Vermischte Aufsätze und Urtheile über gelehrte Werke“) ilmunud esimese balti naise sulest pärit retsensiooni (J. G. Jacobi ja J. J. W. Heinse poolt välja antud saksa esimesele naisteajakirja Iris (1774–1776) esimesele numbrile: „An die Iris des Herrn Jacobi“) või peituda mõne teise 1780. aastatel anonüümselt Baltikumi ajakirjanduses ilmunud naisautori kaastöö taga, vajab veel selgitamist. Riia toomkooli rektor Karl Michael Philipp Snell (1753–1806) mainib teda igatahes oma 1786. aastal ilmunud programmis „Kirjanduslikke ja biograafilisi teateid õpetatud naistest“ („Litterarische und biographische Nachrichten von gelehrten Frauenzimmern“) 41. kirjes perekonnanime von Graf all kui „õpetatud Liivimaa preilit“.
Kokkuvõtteks
Oma elu teises pooles Eestis elanud Regina von Graf oli teadaolevalt esimene Liivimaalt pärit naisautor, kes jõudis luulekogu mahus luuletuste avaldamiseni (Tartust pärit Regina Gertrud Schwartzil (1690–u. 1739?) oli see küll kavas juba 1704. aastal, kuid puuduvad tõendid tema luulekogu ilmumisest). Ühtlasi oli ta esimene luulekogu avaldanud balti naisautor, kes väljus religioosse luule raamidest.
Kairit Kaur
![Surmakanne Põltsamaa koguduse meetrikas 1800-1814 (EAA.1168.2.11), lk 479 (kaader 218), № 4 (Begrabene Deutsche, 1806) [Deutsch]](http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=40&iid=200220012279&img=eaa1168_002_0000011_00220_m.png&tbn=1&pgn=11&prc=100&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=49e728eb55e13e1a983ddebc560d46ed){kind=link}