Lina Goebel (1816 – 1877)ÜlevaadePärit Kuramaalt Aizpute kreisist Salienast, mõisavalitseja Christoph Waldhaueri ja tema abikaasa Dorothea Eleonore (snd. Moeller) tütar. Abiellus Theodor Goebeliga (1815–1892). Abikaasa oli sündinud Kuldīgas abipastori pojana, kaotanud varakult isa, 1834–1841 õppinud Tartu ülikoolis arstiteadust. Theodor Goebel oli töötanud Aizpute lähedal Cīravas maa-arstina (vahepeal mõnda aega ka Durbe alevis), seejärel oli 1871. a-st kuni oma surmani Aizpute linnaarst – laialdaselt tuntud ja populaarne isiksus juba oma Cīrava-aastatel. Lina Goebelil, kes suri Aizputes kopsupõletiku tagajärjel 61-aastaselt, oli kolm last, kes kõik sündisid Cīravas. Vanem poeg Hermann Goebel (1844–1910) oli Põhja-Jäämere uurija, metsateadlane ja ornitoloog, kes suri Peterburis. Noorem poeg Alphons Goebel (1847–1914) oli hariduselt jurist ja ametilt üksvahe Kuldīga linnapea, kes kirjutas Mark Twaini loomingust inspireeritud mälestusraamatu. Tütar Ulrike Lieven (snd. Goebel) (1845–1913) oli abielus Hugo Lieveniga (1838–1882), Baltimail tuntud pedagoogiga, kes oli Riia kubermangugümnaasiumi vanemõpetaja ja hiljem Pärnu gümnaasiumi direktor. Lina Goebeli luuleharrastusest, mis oli seotud ilmselt eeskätt perekondlike sündmustega, tunnistab luuletus („Lieber Knabe, überschritten hättest Du die traute Schwelle/ Deines Elternhauses; kehrest als ein Gast jetzt nur zurück …“), mille ta andis pojale Alphons Goebelile, kui too, noorim laps, vanematekodust lahkus, omamoodi elluastumisluuletus, mille poeg pähe õppis. 1896 ilmus neli Lina Goebeli sulest pärinevat luuletust Lucie von Staël-Holsteini (1857–1929) koostatud antoloogias „Baltische Dichtungen“. Neist võib-olla kõnekaim on „Meine Blumen und Kinder“, mis kajastab tõenäoliselt päris hästi balti koduperenaise omaaegset eluringi ja -vaadet. Vahur Aabrams |