Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850)ÜlevaadeArst ja harrastusteadlane Friedrich Robert Faehlmann sündis 20. (31.) detsembril 1798. aastal Järvamaal Koeru (St. Marien-Magdalenen) kihelkonnas Ao (Hageweid) mõisas mõisavalitseja Heinrich Johann Faehlmanni perekonnas viienda lapsena. F. R. Faehlmann õppis Rakvere (Wesenberg) algkoolis ja kreiskoolis, Tartu gümnaasiumis ning lõpetas 1827. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna, olles esimene eesti soost doktorikraadiga meedik. F. R. Faehlmann töötas kogu elu praktiseeriva arstina Tartus ja selle ümbruses. Aastatel 1842–1850 töötas ta ühtlasi Tartu ülikoolis eesti keele lektorina ning luges aastatel 1843–1845 ülikooli arstiteaduskonnas õppeülesande täitjana farmakoloogia ja retseptuuri kursust. 1838. aastal asutas F. R. Faehlmann koos mõttekaaslastega Õpetatud Eesti Seltsi ning oli aastatel 1843–1850 selle esimees. F. R. Faehlmann suri 10. (22.) aprillil 1850. aastal Tartus, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule. F. R. Faehlmanni sulest on ilmunud kaks arstiteaduslikku uurimust: doktoriväitekiri südamepõletikest „Observationes inflammationum occultiorum“ („Tähelepanekuid varjatud põletikkudest“, 1827) ja käsitlus düsenteeriaepideemiast Tartus „Die Ruhrepidemie in Dorpat im Herbst 1846“ („Verise kõhutõve epideemia Tartus 1846. aasta sügisel“, 1848). ÕESi liikme ja ülikooli eesti keele lektorina tegeles F. R. Faehlmann eesti keele uurimisega, käsitles astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi ettepanekuid eesti keele ortograafia uuendamiseks. Oma keelealaste töödega pani F. R. Faehlmann aluse eesti keele hääliku- ja vormiõpetusele. ÕESi maarahvale mõeldud kalendri lisade täiteks kirjutas F. R. Faehlmann mõned valgustusliku iseloomuga ja humoristlikud jutud. Teatava ühiskonnakriitilisusega paistab silma „Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik“ (1841), mille järg jäi tsensuuritakistuste tõttu ilmumata. Populaarne oli „Kalendriteggija kimbus“ (1845). Eesti keele luulevõimelisust katsetades kirjutas F. R. Faehlmann kümmekond luuletust antiiksetes värsimõõtudes. Neist on tuntumad epigramm „Üks kui mõnnigi teine“ („Ükskord olli üks mees...“) ja dialoogiline luuletus „Piibo jut“ (1845). Eesti kultuurilukku on F. R. Faehlmann läinud peamiselt eepose „Kalevipoeg“ algatajana ja eesti rahvusmütoloogia loojana. 1839. aastal ÕESis peetud ettekandes Kalevipojast visandas ta tulevase eepose põhisündmustiku ja kujundas rahvamuistendite robustsest hiiust eestlaste muistsetest jumalatest pärineva rahvuskangelase. ÕESi toimetistes saksa keeles avaldatud kaheksa romantilise muistendiga („Emajõe sünd“, „Vanemuise laul“, „Keelte keetmine“, „Koit ja Hämarik“, „Loomine“, „Vanemuise kosjaskäik“, „Vanemuise lahkumine“, „Endla järv ja Juta“) tegi F. R. Faehlmann katse rekonstrueerida eesti mütoloogiat. Sellega pani ta aluse eesti rahvusmütoloogiale, mida arendati edasi rahvusliku liikumise perioodil ja mis püsib tänaseni Eesti teatrite, seltside ja tänavate nimedes jm. F. R. Faehlmanni ilukirjanduslikud tööd, samuti eesti keele ja rahvaluule alased artiklid ja olulisem osa ÕESis peetud ettekannetest on avaldatud tekstikriitilises väljaandes „Teosed“ I–II (Tartu, 1999–2002). Tema eri raamatutena ilmunud arstiteaduslikud tööd ja uurimus eesti keele pöördkondadest avaldatakse „Teoste“ III köites. Kristi Metste |