Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803 – 1882)ÜlevaadeEluloolistPäritolu, vanemadRahvasuus püsinud legendi järgi toodud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, eesti rahvusliku ilukirjanduse rajaja vanavanaisa Mang Laiuselt (Lais) Jõeperre (Jömper) viinapõletajaks vahetuskaubana künnihärja vastu. Kreutzwald sündis Virumaal, Rakvere (Wesenberg) lähedal, Kadrina (St. Katharinen) kihelkonnas H. von Vietinghoff`ile kuuluvas Jõepere mõisas 14. (26.) detsembril 1803. Tema vanemateks olid pärisorjadest mõisakingsepp Juhan ja toatüdruk Ann. Järgmise, 1804. aasta alguses asustati kingsepp Juhani perekond Vietinghoffidele kuuluvasse teise, Kaarli mõisa (Alt-Sommerhusen) Kadrina kihelkonnas. Kaarli mõisas sai isa Juhan aidamehe koha, ema Ann jäi koduseks. Kaarlil möödus ka Kreutzwaldi lapsepõlv (1804–15), siin kuulis ta esimesi Kalevipoja-lugusid, õppis lugema, käis koos vanematega hernhuutlikes palvetundides, kuivõrd Kadrina kant oli 18. sajandi Eestimaal hernhuutliku usuliikumise keskusi. Ka Kreutzwaldi esivanemad olid võtnud liikumisest aktiivselt osa, nad olid kirjaoskajad ja kuulunud piirkonna ärksamate talupoegade hulka. Tänu sidemetele hernhuutlastega oli Kreutzwaldil võimalik hiljem jätkata haridusteed Tallinnas. 1815 andis mõisnik Kreutzwaldi isale, aidamees Juhanile hea teenistuse eest pärisorjusest vabastuskirja, sellega kaasnes liikumisvabadus ning perekonnanimi Reinholdsohn. Vaba mehena üritas isa mõnda aega (1815–18) pidada Rägavere (Raggafer) lähedal Aru kõrtsi, kuid loobus ettevõtmisest pärast seda, kui kõrtsikassast rööviti kopsakas rahasumma. Perekonna järgmiseks elukohaks (1818–24) sai Ohulepa mõis (Erlenfeld) Harjumaal, kus isa oli leidnud valitsejakoha. Ohulepa mõisas puutus noor Kreutzwald esmakordselt kokku ka elava rahvaloominguga. Mõjurikas figuur tema lapsepõlves oli Toa-Jaagup ehk Jakob Fischer, kes olla olnud suurepärane jutuvestja, pillimees ja ka kodutohter. Vanemate viimaseks elupaigaks, kuni isa Juhani surmani (1824–32) jäi Viisu mõis (Wieso) Järvamaal, Paide (Weissenstein) lähedal. Pärast isa surma tõi Kreutzwald ema Anni elama Võrru (Werro), oma perekonna juurde. Haridus, TartuKreutzwaldi haridustee kõikidel etappidel oli takistuseks puudulik saksa keele oskus, seda võis kompenseerida ainult visadus. Esmase kirjaoskuse sai Kreutzwald vanematelt, 11-aastaselt (1815) pandi poiss Rakvere elementaarkooli, edasi sealsesse kreiskooli (1817–18). Õpingud Rakveres katkesid majanduslike raskuste tõttu. Tänu sidemetele hernhuutlastega sai Kreutzwald haridust jätkata Tallinna saksa kreiskoolis (1819–20), vanemate tahtel valmistati teda ette astuma hernhuutlikku rahvakooliõpetajate seminari, mida Tallinnas tollal avada püüti. Kreutzwaldile anti lisaks eratunde saksa keeles ja teistel aladel, kuid sellega seotud range hernhuutlik-pietistlik moraal tekitas noores Kreutzwaldis sügava vastumeelsuse, mis andis hiljem terve elu tunda. Pärast kreiskooli lõpetamist töötas Kreutzwald Tallinna II poistekooli õpetajana, hiljem andis tunde ka tütarlastekoolis, valmistudes samal ajal edasiõppimiseks. Tallinnas veedetud perioodi jäävad Kreutzwaldi esimesed tõlke- ja luulekatsetused, samuti kokkupuuted teatriga. Kreutzwald olevat tõlkinud episoodi F. Schiller`i näitemängust „Röövlid“ („Die Räuber“, 1781), aga katsetanud ka Jenoveva kannatusloo tõlkimisega. Pärast õpetajadiplomi saamist (1823) ja õpetajate seminari asutamise idee luhtumist vabanes Kreutzwald õpetaja-ameti kohustustest ja siirdus Peterburi (1824), olles kindlalt otsustanud õppida edasi kõrgkoolis. Peterburis leidis Kreutzwald suurepärase teenistuse koduõpetajana, mis võimaldas tal koguda raha edasiõppimiseks sealses sõjaväemeditsiini akadeemias. Õppima pääsemine Peterburi akadeemiasse tollasel Venemaal siiski ebaõnnestus Kreutzwaldi talupojaseisuse tõttu. Tagasi Baltimaadele jõudis Kreutzwald 1825. aasta sügisel, dekabristide ülestõusu eelõhtul. Pärast pooleteist aastat kestnud elu Peterburis asus Kreutzwald elama Tartusse, kuhu jäi peatuma järgnevaks kaheksaks aastaks. 1826. aasta algul sooritas ta sisseastumiseksamid Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Koos praktiseerimisega erinevates epideemiakolletes kestsid Kreutzwaldi arstiõpingud kokku seitse aastat. Ülikooliaeg sai Kreutzwaldi elus otsustavaks nii vaadete kui elukestva sõpruskonna kujunemisel. Kohustuslike erialaainete kõrval kuulas Kreutzwald loenguid esteetikast ja kirjandusest, luges palju nii klassikalist kui kaasaegset Euroopa kirjandust. Tema omaaegsete laenutuste alusel nii ülikooli raamatukogust kui ka mujalt on alust arvata, et Kreutzwald oli oma kaasaegse saksa ja šveitsi, aga ka inglise ja prantsuse jm kirjandusega üsna hästi kursis. Suurt mõju avaldasid nii talle kui tema mõttekaaslastest sõpraderingile Johann Gottfried Herder`i valgustusfilosoofilised ideed ja Garlieb Merkel`i raamatud. Varsti pärast Tartusse jõudmist, sügisel 1825 tutvus Kreutzwald ka teise eesti arstitudengi, Friedrich Robert Faehlmann`iga, mõlemaid ühendas huvi vanade eesti rahvalaulude vastu. Esimesed eesti soost üliõpilased Tartus koondusid väikesesse sõprusringi (F. R. Kreutzwald, J. Nocks, Dietrich Heinrich Jürgenson, arvatavasti ka P. J. Karell ja J. Kirnbach). Kujunes veendumus, et haritud eestlase kohus on oma rahvale truuks jääda. Tartus liitus Kreutzwald ka korporatsiooniga „Estonia“ (asutatud 1821), mis ühendas Eestimaa kubermangust pärit üliõpilasi. Sinna kuulusid teiste kõrval ka D. H. Jürgenson, P. J. Karell, Eduard Ahrens, Georg Julius von Schultz-Bertram. Suvised ja talvised õpingute vaheajad veetis Kreutzwald vanematekodus Viisu mõisas, kus ta tegeles ka rahvaluule kogumisega. On kirjutatud, et Kreutzwaldi enda „tormi ja tungi“ aastad möödusidki just seal, Paide linnakese noorte seltskonnas. 1833. aasta alguses sai Kreutzwald pärast eksamite õiendamist III järgu arstidiplomi, võttis vastu linnaarsti koha Võrus ja abiellus. Võrru jäi Kreutzwald elama kuni aastani 1877, vanaduspõlve veetis ta taas Tartus. Võru, perekondVõru periood kestis kokku 33 aastat, kogu selle pika aja vältel, alates märtsist 1833 töötas Kreutzwald suure töökoormusega n-ö vabalt praktiseeriva arstina. Ta täitis Võru linnaarsti kohuseid, hiljem lisandusid H. Krümmeri erakooli arsti ülesanded; aeg-ajalt tuli asendada veel ka kreisiarsti ning töötada tervishoiuametnikuna. Kreutzwaldi perekonda kuulusid sakslasest abikaasa Marie Elisabeth Saedler (1805–88), tütar Annette Adelheid (1834–95) ja poeg Friedrich Alexis (1845–1910). Kreutzwaldile kõige lähedasem, noorem tütar Marie Ottilie (1836–51) suri ootamatult 15 aasta vanuselt. Teda leinates kirjutab Kreutzwald hingehella jutustuse „Paar sammokest rändamise-teed“ (1853). Kuigi selle eeskujuna on mainitud saksa kirjaniku Jean Pauli teost „Leben des vergnügten Schulmeisterlein Maria Wuz in Auenthal“ (1790), oli jutustuse lüüriline laad siiski omas ajas uudne ja erandlik. Vanem tütar Annette Adelheid abiellus 1866. aastal Tartu kooliõpetaja Gustav Blumberg`iga (1834–1892), kellest sai hiljem Kreutzwaldi lähim mõttekaaslane perekonnaringis. 1867 sündis Blumbergide perre tütar Alice, kes jäi ka Kreutzwaldi ainsaks pärijaks (1939 lahkus Saksamaale). Välimuselt vägagi oma isa sarnane poeg Friedrich Alexis töötas telegraafiametnikuna, 1870 sai temast esimese raudteejaama ülem isa sünnikohas Kadrinas. 1871 abiellus poeg Amalie Sophie von Husen`iga (1853–1931), perekond jäi lastetuks. Kreutzwaldi laiahaardeline loominguline tegevus on seotud Võruga, siin sündisid kõik tema olulisemad teosed. Samal ajal sai Kreutzwaldist ka mõjukas ühiskonnategelane, kellega otsustavates küsimustes konsulteeriti. Näiteks tõlkis Kreutzwald eesti keelde Liivimaa 1860. aasta talurahvaseaduse (1863) ja pälvis selle eest mälestusristi (1867). Kreutzwaldi häärber Võrus muutus nõnda kiiresti kultuurilise ja ka poliitilise seltsielu keskuseks, seda eriti 1860. aastate rahvusliku liikumise tõusuajal. Tema külalisteks olid näiteks Viljandimaa ärksamad talupojad (Aleksandrikooli komitee asjus), luuletaja Lydia Koidula ja isegi „Kalevala“ autor Elias Lönnrot Soomest. Võrus maalis Johann Köler 1864. aastal oma kuulsa Kreutzwaldi portree. Kreutzwald vabanes Võru linnaarsti kohustustest 74-aastasena, müüs maja Võrus ning kolis juunis 1877 koos abikaasaga elama tütre juurde, Blumbergide majja Tartus. Tütre perekonnas jätkas Kreutzwald aktiivset ühiskondlikku tegevust, saatis kaastöid ajalehtedele („Sakala“), esines kõnedega seltside koosolekutel. Tema 75. sünnipäeva puhul (1878) saabus tervitusi maa igast nurgast. Legendiks on saanud Kreutzwaldi osavõtt eesti II üldlaulupeost 1879, lauljad käisid ühiselt Kreutzwaldi tema kodus tervitamas. 1882 võttis Kreutzwald ette pika reisi Peterburi, kus ta pidi Õpetatud Eesti Seltsi esindajana osalema P. J. Karelli 50. ametijuubeli pidustustel. Reisil ta külmetus ja haigestus. Kreutzwald suri Tartus 13. (25.) augustil 1882, tema põrm on maetud Tartu Raadi kalmistule. Publitsist, teadlaneKreutzwaldi loominguline tegevus oli mitmepalgeline, seda iseloomustab ülim produktiivsus ja haare. 1830. aastate lõpus alustas ta publitsistlike kaastöödega erinevatele saksakeelsetele lehtedele. Ta oli näiteks Baltimaade kultuurilehe „Das Inland“ levitajaks Võrus ning selle aktiivne kaastööline, eriti aastatel 1837–43. Kreutzwaldi sulest ilmus peamiselt kohalikku elu puudutavaid sõnumikke, kirjutisi rahvakombestikust, -uskumustest jm. Tema teravalt kriitiline hoiak kohalike olude suhtes tõi sageli kaasa sekeldusi ametivõimudega. Elu teisel poolel püüdis Kreutzwald asutada ÕES-i juures ajalehte „Eesti Koit“, ent leht ei saanud ilmumisluba. Eesti rahvusliku liikumise kõrgaegadel tegi Kreutzwald kaastööd ka J. V. Jannseni ajalehele „Eesti Postimees“ Tartus ja C. R. Jakobsoni radikaalsele ajalehele „Sakala“ Viljandis (Fellin). Kreutzwaldi teadusalane tegevus on seotud ÕES-iga. Ta astus ÕES-i liikmeks aastal 1839, aasta pärast seltsi asutamist. Temast sai kiiresti seltsi üks tegusaimaid liikmeid, kelle huvisuundadeks oli eesti rahvaluule ja arheoloogilised mälestused. ÕES-i tegevusega seotult jätkas Kreutzwald rahvaluule kogumist, tutvustades selle tulemusi seltsi koosolekutel ja avaldades sellealaseid kirjutisi ÕES-i toimetistes. Teiseks korraldas Kreutzwald Võru ümbruses arheoloogilisi kaevamisi ja esines hiljem vastavate aruannetega ÕES-is. Alates 1850. aastast, seoses tollaste vana ja uue kirjaviisi vaidlustega, kasvas Kreutzwaldi autoriteet eesti keele tundjana. Tal tekkisid kontaktid Vene Teaduste Akadeemia ringkondadega ning ta valiti mitmete teaduslike seltside liikmeks. Kreutzwald aitas Vene TA jaoks koguda etnograafilis-statistilisi andmeid eestlaste kohta Setumaal, Lätis ja mujal; abistas K. E. von Baer`i Võru järvede kalade uurimisel; aitas Ferdinand Johann Wiedemann`il koguda materjali eesti-saksa sõnaraamatu jaoks ja Alexander Heinrich Neus`il koostada eesti rahvalaulude antoloogiaid; kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust. 1860. aastatel tihenesid ja süvenesid Kreutzwaldi suhted Venemaa ja Soome akadeemiliste ringkondadega ning eesti rahvusliku liikumise tegelastega. Selleks ajaks oli Kreutzwaldist kujunenud vaieldamatu autoriteet eesti kirjanduse klassikuna ning eesti rahvusliku mõtteviisi kandjana. Kreutzwald elas kaasa rahvusliku liikumise üritustele, toetas noorema haritlaspõlvkonna (L. Koidula, J. Hurt, M. Veske, A. Weizenberg, J. Köler, C. R. Jakobson) vaimseid püüdlusi: organiseeris materiaalset toetust õpingute ajaks, õhutas kaasa lööma eesti kultuurielu edendamisel. 1872. aastal valiti Kreutzwald Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi auliikmeks. 1873. aastal tähistati Võrus pidulikult Kreutzwaldi 70. sünnipäeva eesti seltsitegelaste jt osavõtul. LoomingustRahvavalgustuslik produktsioonKreutzwaldi laiahaardelises kirjanduslikus tegevuses võib näha kahte suurt poolust: ühiskondlikku, rahvavalgustuslikku ning romantilist, lüürilist. Kogu Kreutzwaldi loomingulise perioodi vältel võib jälgida autori missioonlikku, teadlikku ja kavakindlat tegevust eestikeelse kirjasõna arendamisel. Esmalt hakkas ta maarahva tarbeks mugandama eesti keelde õpetlikke-harivaid jutte, millega tõi eesti lugeja lauale kõige kaasaegsemat saksa romantilist ajaviitekirjandust ja rahvaraamatuid. Ta oli seisukohal, et maarahvale tuleb pakkuda lugemisvara, mis on mõistetav ja ka taskukohane. Kreutzwaldi esimeseks eestikeelseteks teosteks olid rahvaraamatud ÕES-i tellimusel ja väljaandel: karskussisulise teose „Wina-katk“ (1840) eeskujuks on peetud šveitsi autori H. D. Zschokke teost „Die Brannteweinpest“ (1837). Samal ajal valmis ka teine teos, kogumik „Sippelgas“ I, mis ilmus küll alles pärast kaheaastast tsensuuris kinniolemist, aastal 1843. Kogumikus „Sippelgas“ pakkus Kreutzwald praktilisi nõuandeid ja vaimuharivaid lugemispalu, õhutas talupoegi edasipüüdlikkusele, andis juhtnööre lastekasvatuse, tervishoiu ja leivateo alal, kirjutas karskusest ja isegi Ameerika avastamisest. Kakskümmend aastat hiljem ilmunud „Sippelga“ II osa (1861) oli ühiskondlikult aktuaalse sisuga: siin selgitas Kreutzwald uue kirjaviisi eeliseid, väljarändamise ohte, püüdis talumehi innustada talupidamisele kohapeal, kirjutas soode harimisest, eesti rahvaluule väärtustest jne. „Sippelga“-laadseid, üldhariva ja meditsiinilise sisuga õpetlikke teoseid maarahvale avaldas Kreutzwald kogu oma muu loomingu kõrvalt pidevalt, edaspidi Tartu trükkali H. Laakmanni kirjastuses. Näiteks kuuluvad nende teoste hulka: „Maa- ja merepildid” I–III (1850–61), „Risti-söitjad“ (1851), „Teejuhhataja Ämma-kooliliste õpetuse jures“ (1852), „Lühhikene öppetus terwisse hoidmissest“ (J. G. Schwartz`i „Koli-ramatu“ kolmanda osana 1854), „Kodutohter“ (1879). 1863. aastal andis Kreutzwald välja põhjaeestikeelse aabitsa ja lugemiku „Uus Tallinna maa-keele ABD ja lugemise raamat lastele“. Üks olulisemaid taolistest väljaannetest on populaarteaduslik sari „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“ I–V (1848–49), mille Kreutzwald koostas kirjastaja H. Laakmanni algatusel saksa populaarse pildiajakirja „Pfennig-Magazin“ eeskujul. Väljaanne ilmus viies vihikus, milles lugejale pakuti teadmisi maailmaruumist, loodusest, tehnika ja teaduse saavutustest (raudteed, elekter, trükikunst jm), välismaadest, nende elanikest ja loomadest, tervishoidlikke ja majanduslikke õpetusi, jutustati huvitavatest loodusnähtustest, ajaloolistest sündmustest, mälestusmärkidest. Sisukas ja rikkalikult illustreeritud väljaanne oli täiesti uudne lugemisvara eestlasest lugeja laual. Huvi selle vastu oli suur ja levi ulatuslik. „Ma-ilma“ esimesest vihikust ilmus teine trükk juba 1855, teisest ja kolmandast vihikust vastavalt 1867 ja 1869 (ilmus ka tõlge läti keelde 1852–60). Tähtis koht Kreutzwaldi rahvavalgustusliku loomingu hulgas oli meditsiini-alastel kirjutistel ja arstiraamatutel. Näiteks Liivimaa rüütelkonna ettepanekul tõlgitud „Teejuhhataja Ämma-kooliliste õpetuse jures“ oli 19. sajandi II poolel sünnitusabi andjatele tõeliseks käsiraamatuks (kordustrükid 1870, 1883, 1890). Mitmetes kordustrükkides ilmusid ka üldisi tervishoiualaseid nõuandeid (puhtusepidamine, tervislikud eluviisid, mõõdukus) jagav „Lühhikene öppetus terwisse hoidmissest“ ja elu lõpul koostatud „Kodutohter“. „Kodutohtris“ antakse ülevaade levinumatest haigustest, nende tekkepõhjustest ja raviviisidest. Kahele viimasele raamatule lisaks kavatses Kreutzwald koostada veel „Pikema õpetuse organite loomuliku olemise ja toimetuste üle“, mis jäi aga ilmumata. 19. sajandi üheks populaarsemaks rahvaväljaandeks oli H. Laakmanni „Kasuline Kalender“, mille kirjanduslike lisade toimetamine oli Kreutzwaldi kätes enam kui kakskümmend aastat (1846–59, 1864–74). Siin avaldas ta esmakordselt enamiku oma ilukirjanduslikust loomingust, enne kui see leidis koondamist raamatukaante vahele. Peale mitmesuguste õpetlike kirjutiste ja värsside (kuusalmikud) ilmus „Kasulises Kalendris“ ka suurem osa Kreutzwaldi juttudest: „Reinowadder Rebbane“ (1848–51), „Üks ööpilt“ (1853), „Videvik“ (1854), „Põllumees ja ametmees“ (1858), „Tuisulased“ (1859), „Mihkel Põllupapp“ (1865–73), „Uus koolmeister“ (1874). Võibki öelda, et Laakmanni kalender kujunes üheks kõige loetavamaks eestikeelseks kalendriks paljuski tänu just Kreutzwaldi järjejuttudele. Näiteks 1874 trükiti kalendrit Kreutzwaldi „Uue koolmeistriga“ kuus korda, kokku 18 400 eksemplari. Oma kalendripaladega sai Kreutzwald üheks olulisemaks autoriks eestlaste lugemisharjumuse kujundamisel. Üheks populaarsemaks kalendrijutuks olid lood „Reinowadder Rebbasest“, mille Kreutzwald oli adapteerinud eesti oludele vastavaks Lääne-Euroopas laialt levinud vana mõistuloo järgi. Ta paigutas tegevustiku kohalikule taustale, põimis sisse mõned eesti muinasjutud ja rahvajutu-kangelased. Selles teoses pilkab Kreutzwald nii mitmeidki „ametlikke“ pühadusi, kohut ja kirikut, naerab välja ka üldinimlikke pahesid. Sellised, „Reinowadder Rebbases“ esmakordselt Kreutzwaldi poolt kasutatud võtted, huumor ja satiir, toovad eesti algupärasesse ilukirjandusse uue stiilitasandi, mida polnud varem rahvale loodud lugemisvaras kasutatud. Kreutzwaldi „Reinowadder Rebbane“ ilmus „Kasulises Kalendris“ 1847–50, iseseisva raamatuna 1851. Autori eluajal ilmus sellest kokku viis trükki (umbes 10 000 eksemplari). Kreutzwaldi kui rahvakirjaniku teiseks suuremaks teeneks on kaasaegses saksa kirjandusruumis levinud populaarse ajaviitekirjanduse toomine eesti lugeja lauale. 19. sajandi teise poole üheks menukamaks eestikeelseks juturaamatuks sai Kreutzwaldi mugandus „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“ (1842) G. O. Marbachi rahvaraamatust „Geschichte von der heiligen Pfalzgräfin Genoveva“ (1838). Ehkki Kreutzwaldi raamatu kõrval anti samast raamatust välja ka teiste autorite tõlkeid, oli Kreutzwaldi mugandus populaarseim, ilmus mitu kordustrükki, trükiarv ulatus 20 000 eksemplarini. Kreutzwaldi kui aktiivse ja populaarse kirjamehe staatuse juures tuleb märkida ka tema suurt rolli eesti kirjakeele arendamisel. Kreutzwald läks uuele, soome eeskujudel loodud kirjaviisile üle aastal 1852, sestpeale hakkas ta seda järjekindlalt kasutama kõikides oma rahvavalgustuslikes ja muudes kirjatöödes. Tema soovitusel võttis uue kirjaviisi mõni aeg hiljem kasutusele C. R. Jakobson. Kõikides valdkondades, milles Kreutzwald sõna võttis, lõi ta hulgaliselt uusi sõnu (palavik, organ, reuma, laviin, röövik, kilpkonn, kristlane, täheldama jpt), rikastades sellega oluliselt kaasaegset eesti kirjakeelt. KirjandusloomingIlukirjanduslike katsetustega alustas Kreutzwald 20-aastase noorukina saksa keeles, tema varaseim teadaolev luuletus pärineb aastast 1824. Mõned tolle perioodi tekstid jõudsid hiljem ka omatõlkelistena luulekogusse „Wiru lauliku laulud“ (1865). Kreutzwald jätkas saksa keeles luuletamist ka üliõpilasena Tartu perioodil. Võib oletada, et ta püüdis kirjandusse astuda saksa luuletajana. Mõned Kreutzwaldi saksakeelsed romantilised luuletused ja ballaadid avaldati K. Friedholdi varjunime all ka Baltimaade maineka nädalalehe „Das Inland“ kirjanduslisas (1846). Selliste katsetuste hulka kuulus ka saksakeelne ballaad Virumaal elavast koletislikust hiiust Kalevipojast pealkirjaga „Kalew´s Sohn“ (1836), ballaad jäi käsikirja. Kreutzwaldi saksakeelse luuletaja-karjääri lõpetajaks võis olla „Das Inland`i“ mahategev kriitika, mis põhjustanud ka suhete jahenemist toimetusega. Kreutzwaldi kogu ülejäänud ilukirjanduslik looming on eestikeelne ning saanud sageli impulsse võõrkeelsest eeskujudest, jäädes ajastuomaselt originaalloomingu ja tõlkekirjanduse piirimaile. Esimeseks teoseks, mille Kreutzwald iseseisva raamatuna avaldas, oli G. A. Bürger`i järgi mugandatud ballaad „Lenora“ (1861), mis võeti kaasaegne lugeja poolt hästi vastu – see oli süngelt romantiline lugu halastamatu saatuse vastu nurisevast sõdurimõrsjast. Raamatust anti välja ka kordustrükk (1872). Tõlkemuganduste kõrval suurenes ka Kreutzwaldi originaalloomingu hulk. 1860. aastatel jõudsid lugejate ette tõlke- ja algupärast luulet sisaldavad luuletuskogud „Angerwaksad“ ja „Wiru lauliku laulud“, aga ka „Kalewi poeg“ (1862) ja „Eestirahwa Ennemuistsed jutud“ (1866). 1870. aastatel, lisaks kahele luuleraamatule „Rahunurme Lilled“ (I–II) ka draamatõlked „Tuletorn“ ning „Wanne ja õnnistus“. Need vastasid juba nõudlikuma lugeja maitsele. Tartu ülikooli 50. aasta juubeliks andis ÕES välja Kreutzwaldi tervitusluuletuse „Tarto Alma materile“ (koos teksti saksakeelse versiooniga). Autori tahte vastaselt kasutati selles vana kirjaviisi. Kreutzwaldi nõudel ilmus luuletusest 1853 uus trükk muutmata kujul, ent algselt kasutatud uues kirjaviisis. Poeemi „Söda“ kirjutas Kreutzwald alanud Krimmi sõja puhul. See on koostatud samas regivärsivormis, milles oli kirjutatud nn „Alg-Kalevipoeg“ (1853). Esimest korda nimetas Kreutzwald end teose tiitellehel ja tekstis vanaks Viru laulikuks. Poeemis pilgatakse Vene keisririigi vaenlasi türklasi, inglasi, prantslasi, ülistatakse aga Vene impeeriumi „suurt ning vahvat keisrit“. Sõjateemat käsitletakse seoses Eesti ajalooga, rahva laulutraditsioonidega, isiklike elamustega. Poeem osutus rahva hulgas menukaks, 1861. aastal andis Laakmann autori teadmata välja teise trüki. Regivärsivormis on Kreutzwald kirjutanud teisigi luuletusi, näiteks ballaadi „Koit ja Hämarik“ Faehlmanni muistendite ainetel ja eelpoolnimetatud romantilise jutustuse „Paar sammokest rändamise-teed“ (1853) tütre mälestuseks. Kreutzwaldi muganduses sai saksa satiirilisest rahvaraamatust „Die Schildbürger“ tõeliselt rahvalik teos „Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maa-ilmas kuulmata ja tännini veel üleskirjutamata jutud ja teud“ (1857). Selles pilgati eesti elule omaseid nähtusi: kadakasakslust, halba kirjandust, vana kirjaviisi. Lood kilplaste kentsakatest tegudest said üldtuntuks, Kreutzwaldi loodud sõnaga „kilplased“ hakati üldiselt tähistama rumalat ja põikpäist inimest. Kilplaste narruse ja upsakuse kaudu leidis tähistuse igasugune vaimne piiratus. Raamatu teine trükk ilmus 1878. Luuletuskogu „Angerwaksad“ (1861) sisaldas varasemaid luuletõlkeid Goethe`lt ja Schillerilt ning hiljem mitmetesse eesti luuleantoloogiatesse jõudnud algupärast luuletust „Wiru laulik“. Järgmisesse luulekogusse „Wiru lauliku laulud“ (1865) koondas Kreutzwald varem eriväljaannetes, rahvaraamatutes ja kalendrites ilmunud värsid, kuid lisas ka rohkesti uusi tõlkeid saksa romantikutelt (N. Lenau, L. Uhland, W. Hauff, F. Freiligrath jt) või siis nende autorite eeskujudel kirjutatud luulet. „Wiru lauliku laule“ loetakse eesti kirjanduse esimeseks kunstiväärtuslikuks luulekoguks. Hilisemas eas iseloomustab Kreutzwaldi loomingut süvenemine usundlik-filosoofilistesse küsimustesse. Kogu „Rahunurme Lilled“ I–II (1871–75) sisaldas tõlkeid J. W. Witscheli ratsionalistlikust usulüürikast; J. W. Widmanni poeemi „Buddha“ (1869) eeskujul alustas Kreutzwald poeemi „Lembitu“, millest pidi saama tema arengutee, elukäsituse ja vaadete poeetiline üldistus ning kokkuvõte. Teos jäi lõpetamata, see avaldati postuumselt 1885 (uustrükk 2003). Suure huviga elas Kreutzwald kaasa eesti teatri sünnile. Ajaks, mil Vanemuise seltsis etendati esimene eesti näitemäng, Lydia Koidula „Saaremaa Onupoeg“ (1870), oli Kreutzwaldil juba valminud kaks draamateost: 1864 kaasaegses saksa romantilises kirjanduses menuka autori C. E. von Houwaldi värsstragöödiad „Tuletorn“ („Der Leuchtthurm“, 1821), ja „Wanne ja õnnistus“ („Fluch und Segen“, 1820). Neist esimese tõlke oli Kreutzwald saatnud 1868. aastal Tartusse, tutvumiseks Koidulale. Mõlemad näidendid jõudsid trükki 1870. aastate algul. SuurteosedEsimeste rahvavalgustuslike teoste avaldamisega samal ajal hakkas Kreutzwald tegelema rahvalaulude ja -juttude töötlemisega. Ta viis neisse uusi ajaloolisi ja mütoloogilisi motiive, sõnastas omaenese kujutlusi rahvalaulule lähedases vormis. See suund tema loomingus osutus viljakaks. Rahvaluulet kasutades, seda ümber vormides lõi Kreutzwald oma suurteosed „Kalewipoeg“ (1857–61) ja „Eestirahwa Ennemuistsed jutud“ (1866), pannes sellega aluse eesti algupärasele rahvuslikule ilukirjandusele. Juba 1830. aastatel ÕES-i ringkondades liikuma hakanud mõtted rahvasuust pärinevate Kalevipoja-lugude kokkukogumisest ja eestlaste oletatava muistse eepose taastamisest tegi teoks Kreutzwald. Käsikirja esialgne variant, nn „Alg-Kalevipoeg“ valmis 1853. aasta novembris, kuid ei pääsenud tsensuuritakistuste tõttu trükki. Põhjalikult ümber töötatud lõplik redaktsioon ilmus aastatel 1857–61 vihikute kaupa ÕES-i toimetistes koos Carl Reinthal`i saksakeelse tõlkega. Väikesetiraažilise teadusliku väljaande ilmumisele ei teinud tsensuur enam takistusi. Akadeemikute A. Schiefner`i ja F. J. Wiedemann`i ettepanekul määrati aastal 1860. aastal alles osaliselt ilmunud teosele Vene TA Demidovi preemia. Eestikeelne rahvaväljaanne ilmus Peterburi akadeemikute toetusel 1862. aastal Soomes Kuopios. „Kalewipoja“ levik oli esialgu tagasihoidlik, rahvaväljaande 1000 eksemplarist jätkus kümmekonnaks aastaks. Leviku parandamiseks ja eepose sisu selgitamiseks avaldas Kreutzwald 1869. aastal raamatukese „Lühikene seletus Kalewipoja laulude sisust“, milles ta andis sisuliselt proosaülevaate eepose lugudest. Alles noorem eesti haritlaspõlvkond (J. Hurt, C. R. Jakobson, L. Koidula, P. Blumberg, M. Veske jt) võttis „Kalevipoja“ vastu suure innustusega. Teost tõsteti esile ja tunnustati tingimusteta kui rahva arenguvõime ja eluõiguse tõendit. Huvi teose vastu kasvas ka rahva laiemates hulkades. 1875 ilmus teosest kolmas trükk, mille tekstis jõudis autor teha veelkordseid viimistlusi. Kreutzwaldi teine peateos, „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, valmis suures osas 1850. aastatel. Avaldamisvõimalusi peaaegu polnud. Aastatel 1860–65 õnnestus tsensuuritakistustele vaatamata väike osa muinasjutte välja anda vihikute kaupa: „Eesti-rahwa Ennemuistsed jutud“ I (1860), II ja III (mõlemad 1864). Tervikväljaandena ilmus tekst 1866. aastal Soome Kirjanduse Seltsi toetusel Helsingis. Lugejate ette jõudis senise eesti algupärase kirjanduse mahukaim teos. Raamatut trükiti 500 eksemplari, levik oli hea. 1875 ilmus H. Laakmanni kirjastusel teine trükk 1500 eksemplaris. Juba Kreutzwaldi eluajal ilmus tõlkeid teistesse keeltesse (saksa keeles 1869–81: “Estnische Märchen” I, “Estnische Märchen” II). KokkuvõtteksKuigi veel „Kalevipoja“ loomise ajal ei uskunud Kreutzwald isegi eesti rahva kestmajäämisse, nägi ta oma elu jooksul siiski rahvustunde tärkamist ja uue rahvusliku ajastu algust – ärkamisaega. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eksistentsialistlik, laiahaardeline ja produktiivne kirjanduslik tegevus enam kui 40 loomeaasta vältel, eriti aga tolleaegse Euroopa romantilise kirjanduse tippudeni küündiva „Kalevipoja“ loomine, jääb oma suuruses hindamatuks. Marin Laak |