Viktor von Andrejanoff (1857 – 1895)ÜlevaadeViktor von Andrejanoff sündis Venemaal Tambovi kubermangus Kozlovi linnas (1932. a-st kannab see linn nime Mitšurinsk) sandarmeeria ohvitseri Andreas von Andrejanoffi ja tema abikaasa, Riiast pärit Hermine (snd. Fleischer) pojana ja jäi oma vanemate ainsaks lapseks. 1861. a-st alates elas perekond Riias, kus isa Andreas von Andrejanoff töötas järgmised 17 aastat Liivimaa sandarmivalitsuse ülemana. 1878. aasta sügisel läks isa, tollal kindralmajori auastmes, tervislikel põhjustel erru ning suundus välismaale end ravima. Andrejanoffid olid tihedalt seotud Viljandimaaga: Andreas von Andrejanoffi vanemad olid Tichon (Tichan) Andrejanoff (Tihhon Andrejanov) ja Auguste Henriette (snd. von Samson-Himmelstjerna), kelle valdusse kuulus Paenasti mõis Viljandimaal Kolga-Jaani kihelkonnas. Tichon Andrejanof oli vene rahvusest, usutunnistuselt õigeusklik, auastmelt kapten. Õigeusu kirikus oli ristitud ka tema pojapoeg Viktor von Andrejanoff. Viktor von Andrejanoff sai hariduse Riia kubermangugümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, kus õppis põgusalt (vkj. 18. VIII 1876 – 20. I 1877) majandusteadust (oec. pol.), läks seejärel Saksamaale ja õppis Jena ülikoolis filosoofiat (humaniora) 1878–1879 (eksmatrikuleeriti püstolitega peetud duelli pärast). Saksamaale minek võis olla seotud ka isa suundumisega välismaale terviseparandamiskuurile 1878. a. sügisel. 1882–1894 elas Viktor von Andrejanoff Riias ja Kuramaal, oma abikaasa vanemate mõisas (1882 oli abiellunud Marie Hofmanniga), pühendudes kirjandusele. 1889. a-st oli ta Riia vastuolulise päevalehe Düna-Zeitung kaastoimetaja, seega veelgi vastuolulisema Gustav Pipirsi (1862–1918?) kolleeg, enne seda oli töötanud ajalehe Zeitung für Stadt und Land juures. 1894. a-st alates elas Viktor von Andrejanoff Saksamaal Berliinis, töötades följetonistina ajalehe Berliner Tageblatt juures, ja suri seal noorelt, 38-aastaselt, segastel asjaoludel. Viktor von Andrejanoff kuulus silmapaistvaimate kohalike saksakeelsete autorite hulka 19. sajandi lõpuaastate Baltikumis, ehkki tema asend baltisaksa kirjandusväljal oli kahtlemata problemaatiline nii tema autonoomse kunstniku-hoiaku kui ka maailmavaatelise kosmopolitismi ja võib-olla ka osalise vene päritolu tõttu (et vene juurtega autor võib olla seejuures kriitiline Venemaa suhtes, tõi omakorda kaasa vene rahvuslaste pahameele). Sellegipoolest tõstsid kaasaegsed baltisaksa kirjanduskriitikud esile tema head vormitaju, kaunist ja meisterilkku keelt, kirjaniku vaieldamatut andekust ja omapära. Viktor von Andrejanoff, kelle huvide hulka kuulusid muu hulgas Goethe, Shelley, Nietzsche, vanaindia luule, budism ja läti rahvaluule, avaldas Baltikumi saksakeelses ajakirjanduses luulet, proosat, esseesid, tõlkeid ja töötlusi (vene ja läti keelest), tema loomingust ilmus 1880–1895 trükist kaksteist eri raamatut (peamiselt luulekogud, peamiselt Riia kirjastustes), tema luuletusi jõudis lisaks mitmetesse Baltikumi antoloogiatesse. Tekste Viktor von Andrejanoffi sulest ilmus ka Saksamaa ajakirjanduses. Ka eesti lugejale peaksid huvi pakkuma tema tõlked läti rahvalauludest ja muinasjuttudest „Lettische Märchen (1896; värskeim kordustrükk 2013) ja „Lettische Volkslieder und Mythen“ (1896), mis ilmusid postuumselt Saksamaal Leipzigis ja Halles. V.A. |