Digitale Textsammlung älterer Literatur Estlands

Eluloolist

Friedrich Maximilian Klinger sündis 17. veebruaril 1752 Maini-äärses Frankfurdis Saksamaal. Tema isa Johannes Klinger oli talupoegliku päritoluga linnasuurtükiväe konstaabel ning ema Cornelia Margaretha Dorothea (snd Fuchs) seersandi tütar. Isa varase surma järel 1760 teenis ema kahe tütre ja poja toitmiseks elatist müütaja ning pesunaisena. Vaesusest hoolimata õnnestus F. M. Klingeril õppida aastani 1772 Frankfurdi gümnaasiumis ning alustada 1774 jõuka eakaaslasest kaaslinlase J. W. Goethe rahalisel toel juuraõpinguid Giesseni ülikoolis. F. M. Klinger ei võtnud stuudiumi tõsiselt, tegeldes selle asemel peamiselt antiik- ja kaasaaja kirjandusega, vaimustudes ennekõike prantsuse valgustuskirjanikust J.-J. Rousseaust ning iseäranis tolle pedagoogilisest teosest „Émile“ (1762).

Kirjanduslik debüüt, esimesed teosed

1775 debüteeris F. M. Klinger Goethe vahendusel, kelle kaudu oli tutvunud ka Göttingeni „hiieringi“ liikmetega, Leipzigis anonüümselt rüütlidraamaga „Otto“ (saanud innustust Goethe näitmängust „Götz von Berlichingen“) ja tragöödiaga „Das leidende Weib“ (saanud innustust Jacob Michael Reinhold Lenz`i komöödiast „Der Hofmeister“). Viimane neist tõi kaasa etableerunud kriitikute süüdistusi autori amoraalsuses. Sama aasta suvel võitis F. M. Klingeri vennavaenu tematiseeriv tragöödia „Die Zwillinge“ F. L. Schröder`i ja S. C. Ackermann`i korraldatud näidendivõistluse ning ilmus aastal 1777. Varem, 1776. aastal oli trükist ilmunud F. M. Klingeri draama „Die neue Arria“ (saanud innustust G. E. Lessing`i tragöödiast „Emilia Galotti“). Sama aasta suvel otsustas F. M. Klinger, saksa uuema kirjanduse silmapaistvamaid autoreid, ülikooliõpingud katkestada. Umbes kolmekuuse viibimise Weimaris (juulist oktoobri alguseni 1776) sooviga saada kas ohvitseriks või näitlejaks, linnas, kuhu mõni kuu varem oli saabunud ka Lenz, lõpetas konflikt sealse hiljuti ametisse nimetatud legatsiooninõuniku Goethega.

Dramaturgitöö, sõja-aastad, näidendid

F. M. Klinger suundus oma värske draama „Sturm und Drang“ (1776) käsikirjaga A. Seyler`i rändteatri juurde Leipzigi ning töötas 1778. aasta alguseni trupi dramaturgina mitmeis paigus, omandades niiviisi „tormi ja tungi“ ainsa autorina kogemuse draamatekstide lavalises mängitavuses. Dramaturgitöös pettunud ning ajendatud luhtunud armusuhtest sõitis F. M. Klinger Šveitsi, Zürichisse, „tormi ja tungi“ seltskonda kuulunud muusiku P. C. Kayser`i juurde, kellega oli sõbrunenud juba Giessenis. Peatunud sinnateel Emmendingenis, vahendas Goethe õemees J. G. Schlosser, kes parajasti hooldas aasta algul psühoosi läbi teinud ning endiselt rahutut Lenzi (sündmus, mis põhjustas F. M. Klingeris sügava kriisi), ta leitnandiks keiserlikus vabatahtlike korpuses Ulmi lähedal. 1778–79 osales F. M. Klinger Baieri pärilussõjas Böömimaal ning lahkus pärast Tĕšini rahu 13. mail 1779 teenistusest.

F. M. Klinger kirjutas seejärel noorusloomingust distantseerunud eneseiroonilised komöödiad „Prinz Seiden-Wurm“ (1780) ja „Der Derwisch“ (1780) ning lõpetas romaani „Orpheus“ ja selle paariku. Koos šveitsi kirjanike J. C. Lavater`i ja J. Sarasin`iga kirjutas ta 1780 Šveitsis Prattelnis satiiri „Plimplamplasko“ nn „jõuapostli“ C. Kaufmann`i, „tormi ja tungi“ ideid ellu rakendada püüdva apteekri pihta. Muide, just Kaufmann oli see, kes soovitas 1776 F. M. Klingeril eelistada pealkirja „Sturm und Drang“ algselt plaanitud tiitlile „Wirrwarr“, osutudes niiviisi tagantjärele kogu kirjandusperioodi ristiisaks. Pealkirjale vaatamata ei ole „Sturm und Drang`i“ näol teose suhtelise konventsionaalsuse tõttu siiski tegemist epohhi draamakirjanduse näidistekstiga.

Venemaa-aastad

J. G. Schlosseri vahendusel sai F. M. Klinger 1780. aasta sügisel töökoha Peterburi, kus töötas ettelugejana, hiljem ordonantsohvitseri ja leitnandina mereväepataljonis suurvürst Pauli juures, keda saatis 1781. aasta septembrist 1782. aasta detsembrini tolle Euroopa-reisil, mille jooksul peatuti Kiievis, Lembergis (Lviv), Krakaus (Kraków), Viinis, Triestes, Veneetsias, Roomas ja Firenzes. Reisi ajal jätkas F. M. Klinger kirjutamist ja avaldamist. Viinis oli F. M. Klinger tundmatu naisterahvaga kihlunud ning tagasiteel põiganud läbi Frankfurdist. 1783. aasta kevadel viibis F. M. Klinger Ukrainas välilaagris – venelased valmistusid sõjakäiguks Türgi vastu. Välilaagris kirjutas F. M. Klinger kristluskriitilise romaani „Die Geschichte vom goldnen Hahn“ (1785).

Jõudnud 1784 Peterburi tagasi, tegi F. M. Klinger alates 1785. aastast kiiret sõjaväelist karjääri. Omandanud Vene riigiametnikuna teenistusaadli seisuse, abiellus ta 1788 polkovniku Aleksandr Aleksejevi tütre Jelizavetaga, kellega sündis kolm last. Kaks neist surid varakult, kolmas sai 1812 M. Barclay de Tolly adjutandina Borodino lahingus surmavalt haavata. 1785 määrati F. M. Klinger Peterburi kadetikorpuse kasvatajaks, 1801 kindralmajoriks ja kadetikorpuse juhatajaks. Ühtlasi töötas rahvahariduse ministeeriumis. 1803 määrati F. M. Klinger taasavatud Tartu (Dorpat) ülikooli kuraatoriks. 1811 kindralleitnandiks tõusnud F. M. Klinger vallandati kuraatori ametist alanud restauratsiooni tõttu 1816. aastal. Sestpeale tõmbus F. M. Klinger avalikust elust tagasi ning lõpetas kirjutamise, mida ta oli Venemaal veedetud ajal harrastanud anonüümselt ja Vene riigi teadmata.

F. M. Klingeri Venemaa-perioodi kirjanduslikuks tippsaavutuseks terve rea vähem õnnestunud draamade taustal kujunes 1791–1810 ilmunud üheksast (plaanitud kümnes jäi kirjutamata) ajakajalisest romaanist (Zeitromane) koosnev, ühtainsat põhiotstarvet teeniv tsükkel, mille avaosa kannab pealkirja „Fausts Leben, Thaten und Höllenfahrt“. Tsükli võtmeteoseks on autor ise pidanud romaani „Geschichte eines Teutschen der neusten Zeit“ (1798), mida Karl Morgenstern on käsitlenud Tartu ülikoolis peetud kirjandusloengutes arenguromaani musternäitena. Aastatel 1809–16 andis F. M. Klinger välja ka 12-köitelised kogutud teosed.

F. M. Klinger suri 25. veerbuaril (9. märtsil) 1831 Peterburis, jõudmata teostada oma Venemaa-aastate soovi veel kord Saksamaad külastada. Kirjaniku ulatusliku raamatukogu annetas tema abikaasa Tartu ülikooli raamatukogule.

Kokkuvõtteks

Friedrich Maximilian Klinger kui „etableerunud autsaider“ (T. Salumets) on kahtlemata J. W. Goethe ja J. M. R. Lenzi järel saksa 1770. aastate kirjandusepohhi „torm ja tung“ kesksemaid näitekirjanikke ning ühtlasi oma ajastu väljapaistvamaid kirjamehi üldse, kuulumata siiski vaieldamatult saksa kirjanduskaanonisse. Samuti ennekõike näitekirjanike J. M. R. Lenzi ja August von Kotzebue kõrval on F. M. Klinger ühtlasi neid väheseid Baltimaadega seotud kirjanikke, kelle loomingu kvaliteet on lubanud neil rääkida kaasa maailmakirjanduseski. Klingeri hilisloomingu, eeskätt omas ajas tavatult laiahaardelise filosoofilise romaanitsükli vastu on kirjandusteaduse huvi kuni viimase ajani olnud siiski üsna tagasihoidlik.

Vahur Aabrams