Elisa von der Recke (1754 – 1833)ÜlevaadeLapsepõlv ja noorusCharlotte Elisabeth Constantia von der Recke sündis 20. mail (1. juunil) 1754 Skaistkalne (Schönberg) rüütlimõisas Kuramaal (tänapäeval Lätis) Bauska (Bauske) kreisis krahv Johann Friedrich von Medemi ja Louise Dorothea (snd. von Korff) perekonnas. E. von der Recke lapsepõlve varjutas ema varajane surm aastal 1758, misjärel tüdruk kasvas emapoolse vanaema Constanzia Ursula von Korffi (snd. von der Wahlen) (1698–1790) juures Brukna (Brucken) rüütlimõisas Bauska kreisis. Võimuka ja kirjanduskauge vanaema, patriarhaalse maailma veendunud esindaja Constanzia drilli all veedetud aastatest ning üksnes abielule fikseeritud kasvatusest kõneleb E. von der Recke lapsepõlve käsitlev autobiograafia „Selbstbiographie Elisas von der Recke. Von ihrer Geburt bis zu ihrer Verlobung (1754–71)“ (kirjutatud 1795, ilmunud 1900), tõenäoliselt varaseim balti naise autobiograafia üldse. Aastal 1766 kolis E. von der Recke (toona veel Charlotte) isa juurde Vecauce (Alt-Autz) rüütlimõisa Kuramaal Tukumsi (Tuckum) kreisis. Kolmandat korda abiellunud isa uueks abikaasaks oli kirjandussõbralik rikas lesk Agnesa (snd. von Brucken gen. Fock, verw. von Torck und von der Recke), kellest kujunes oma kasutütrele, kes hakkas esmakordselt saama süstemaatilist haridust, teatav eeskuju. Tõenäoliselt kasuema jälgedes kirjutas tulevane kirjanik ka oma esimesed luuletused. Abielu, G. D. Hartmann ja krahv CagliostroTütarlaps pandi oma 17. sünnipäeval mehele temast 15 aastat vanemale mõisnikule parun Georg Peter Magnus von der Reckele (1739–95). Vastne abielupaar asus elama naabruses asuvasse mehe kodumõisa Jaunpilsis (Neuenburg). Alates 1776. aastast elas E. von der Recke oma abikaasast lahus Jelgavas (Miitavis) (Mitau). Pärast ainsa lapse Friederike surma aastal 1777, millele järgnes 1778 ainsa venna Johann Friedrich von Medemi surm Strassburgis (Strasbourg), langes E. von der Recke sügavasse kriisi. Õnnetu abielu vaimsete huvideta abikaasast lahutati 1781. aastal. Abieluaastatele Jaunpilsis ja Jelgavas keskendub E. von der Recke autobiograafia kirjades „Briefe Elisas von der Recke. Aus der Zeit ihrer unglücklichen Ehe (1771–78)“ (ilmus 1900). Jaunpilsi lossis tutvus E. von der Recke 1775. aasta algul ka Jelgava Academia Petrina filosoofiaprofessori, andeka Württembergist pärit kirjaniku Gottlob David Hartmanniga (1752–1775). Üheskoos loeti „tormi ja tungi“ noore autori J. W. Goethe äsja ilmunud kiriromaani „Die Leiden des jungen Werthers“ („Noore Wertheri kannatused“, 1774). E. von der Reckesse armunud Hartmann sooritas 1775. aastal enesetapu. Pärast noorema poolõe (Anna Charlotte) Dorothea abiellumist Kuramaa viimase hertsogi Peter Bühreniga (Bironiga) aastal 1779, elas E. von der Recke peamiselt Jelgava õukonnas. Samal aastal külastas õukonda imeravitseja ja kullategija mainega itaallasest seikleja Giuseppe Balsamo, sajandi suuremaid šarlatane, keda tunti krahv Alessandro Cagliostro nime all. Tema andunud imetlejate hulka Jelgavas kuulus algul ka E. von der Recke, kes liitus koguni Cagliostro rajatud vabamüürlaste loožiga. Kirjanduslik debüüt ja esimesed teosed1780 debüteeris E. von der Recke anonüümselt teosega „Geistliche Lieder einer vornehmen Churländischen Dame“, mille oli viisistanud tuntud saksa laulumängude autor J. A. Hiller. Kolm aastat hiljem andis Hiller välja tema teise luulekogu „Elisens geistliche Lieder“ (esmakordselt kasutas E. von der Recke siin nimekuju Elisa, oma teise eesnime lühendvormi). 1789. aastal tõlkis Gotthard Friedrich Stender E. von der Recke teise luulekogu läti keelde. Aastatel 1784–86 viibis E. von der Recke Saksamaa-reisil, saatjaks kirjandushuviline pastoritütar Vecauce naabermõisast Sophie Schwarz (siis veel neiupõlvenimega Becker), kellega E. von der Recke oli sõbrunenud juba lapsepõlves. Ebausu-vastane võitlus ja filantroopiline tegevus1787 avaldas E. von der Recke oma nime all isiklikel valulistel kogemustel põhineva, ülimenukaks kujunenud teose „Nachricht von des berüchtigten Cagliostro Aufenthalte in Mitau“. Teos ilmus saksamaise valgustuse ühe käilakuju Friedrich Nicolai kirjastusel, toetades sel moel ühtlasi Berliini valgustajate võitlust ebausu vastu. Raamat tõlgiti juba ilmumisaastal Vene keisrinna Katariina II algatusel ka vene keelde – seik, mis parandas ühtlasi E. von der Recke mainet perekonnas. (Teose hollandikeelne tõlge ilmus 1792). 1780. aastate lõpul pöördus E. von der Recke tagasi Jelgavasse. S. Schwarzi varase surma järel aastal 1789 ilmus trükist ühine luulekogu „Elisens und Sophiens Gedichte“ (1790), millele oli eessõna lisanud S. Schwarzi kirjandushuviline abikaasa J. L. Schwarz. 1795 sai E. von der Recke Katariina II-lt ebausuvastase tegevuse eest eluagsesse kasutusse Falcgrāve (Pfalzgrafen) kroonumõisa Kuramaal Jelgava lähedal. Tema kavandatud filantroopilist kava parandada oma Sūbri (Subern) mõisa talupoegade olukorda Kuldīga (Goldingen) kreisis katkestas atentaat keiser Paul I-le aastal 1801. Saksamaa-aastadE. von der Recke elulugu on tihedalt seotud Kuramaa ajalooga. Kuramaa liidendamine Venemaa külge (1795) oli üks põhjus, miks E. von der Recke elas alates 1797. aastast valdavalt Saksamaal. Aastani 1801 viibis ta enamasti Dresdenis, seejärel Berliinis, külastades sageli suviti õele kuuluvat Löbichau mõisa Altenburgi lähedal, kus peatus arvukalt omaaegseid suurkujusid (näiteks Jean Paul, Aleksander I jpt). Pärast Itaalia-reisi aastatel 1804–06, mida kajastab teos „Tagebuch einer Reise durch einen Theil Deutschlands und durch Italien“ (1815–17; prantsuse keeles 1819), elas E. von der Recke Leipzigis ja Berliinis koos saksa literaadi Christoph August Tiedgega (1752–1841), kellega ta oli tutvunud juba 1780. aastate keskpaigas saksa kirjaniku L. F. G. von Göckingki maamajas Wülferodes. C. A. Tiedge oli ka E. von der Recke viimaseks reisisaatjaks. Alates 1818. aastast viibis E. von der Recke püsivalt Dresdenis, kus ta 1. (13.) aprillil 1833 ka suri. Ta on maetud Dresdeni Innere Neustadti linnaosa kalmistule. KokkuvõtteksSentimentalismi kalduva ratsionalisti, omal ajal kaunis nimeka Elisa von der Recke teostele on sageli omane isiklike ebameeldivate kogemuste eest hoiatav didaktilisus. Usufanatismi käsitlev teos „Nachricht des berüchtigten Cagliostro“, mis esitab rööbiti autori usuliselt indleva vahetu päeviku ja hilisema ratsionalistliku kommentaari, ei ole kaotanud aktuaalsust tänapäevalgi. „Tormi ja tungi“, klassikaperioodi ning romantismi suhtes vaoshoitud E. von der Recke kirjanduslik innovatiivsus ilmneb ennekõike autobiograafilises žanris. Tema autobiograafilist suurprojekti iseloomustab märkimisväärne mitmekesisus: oma eluloo esitamine ikka ning jälle revideeritud ja stiliseeritud monoloogiliste päevikute, dialoogiliste kirjade ning tavapärasema, proosajutustusena esitatud autobiograafia vormis (mis aga omas ajas uuenduslikult rõhutab lapsepõlve rolli) teenis peamiselt eneseteadvustamise eesmärki ning pedagoogilist otstarvet. Viimistletud autobiograafiliste käsikirjade loovutamine avalikele raamatukogudele osutab kirjaniku arvestamisele tekstide võimaliku publitseerimisega tulevikus. Huvipakkuv on lisaks E. von der Recke ambivalentne positsioon aadli ja kodanluse vahel, n-ö seisuslik „kodumaatus“, mis leiab tematiseerimist ka loomingus. Nii vaadeldakse E. von der Recke ainsas näitemängus, neljavaatuselises lugemisdraamas „Familien-Scenen oder Entwickelungen auf dem Masquenballe“ (1826, kirjutatud 1794) nelja aadlisoost mehe ja naise lähisuhteid, võttes sõna vallalise ja õpetatud, teadlikult emadusest loobunud naise kaitseks. Ehkki Baltimaade esimese professionaalse naiskirjaniku E. von der Recke teoste menu taga on väidetud olevat olnud vähem talenti kui seltskondlikku positsiooni (reisidel suhtles ta paljude tuntud saksa valgustustegelastega), haruldast energilisust ja lahket iseloomu (J. Eckardt), on tal koos Sophie Schwarziga kahtlemata suuri teeneid Baltimaade naiste vaimses emantsipatsioonis. Vahur Aabrams |