et de ru en
Home

Carl Petersen (1775 – 1823 ?)

(Humorist) (occasional) poet; librarian

Contents

General data

Real name: Carl Friedrich Ludwig von Petersen
Place of birth: Tartu (Livonia)
Date of birth (N.S./O.S.): 27/06/1775 / 16/06/1775
Place of death: Tartu (Livonia)
Date of death (N.S./O.S.): 12/01/1823 / 31/12/1822 ?
Sex: Male
Language: German
Different versions of name: Carl Petersen; Carl Friedrich Ludwig von Petersen; Karl Friedrich Ludwig Petersen; Karl Petersen; K. P.; K. – – n.; K. – n.; K. F. L. Petersen; Petersen

Articles

  • et de ru

    Ülevaade

    Lapsepõlv Tartus, õpingud Jenas

    Carl Friedrich Ludwig Petersen sündis 16. (27.) juunil 1775 Tartus (Dorpat) raesekretäri ja ärimehe, Pärnust pärit Christian Friedrich Peterseni ning Sophie Louise (snd Sonn) perekonna vanima lapsena. Saanud esmase hariduse kodus, õppis Carl Petersen alates 1783. aastast Tartu linnakoolis ning immatrikuleeriti 26. 10. 1793 Jenas, baltimaalaste seas parajasti populaarseimas ülikoolilinnas.

    Usuteadusest enam köitis C. Peterseni siiski kirjandus laiemas mõttes, nii oli ta ka üks neist Jena ärksatest tudengitest, kes asutasid 1794. aasta suvel valgustuslik-humanistlikest ideedest kantud kirjandusseltsi Litterärische Gesellschaft der freien Männer, mida edendas sealne filosoofia erakorraline professor J. G. Fichte, kelle Jena-aastad 1794–99 langevad kokku seltsi eksisteerimisajaga.

    „Vabade meeste kirjandusselts“, sunnitud lahkumine ülikoolist

    Võrdsust (rahvuslikus, religioosses ja seisuslikus mõttes) hindava sõpruskonna kümnest asutajaliikmest olid tervelt kuus baltlased, teiste hulgas ka pärastine väljapaistev publitsist F. G. L. Lindner. Hiljem liitus „vabade meestega“ ka romantiline luuletaja Casimir Ulrich Boehlendorff, kellega C. Petersen käis läbi edaspidigi.

    J. G. Fichte loengutsükli „Über die Bestimmung des Gelehrten“ vaimus seadsid hariduslembese seltsi liikmed eesmärgiks pürgida „parema inimkonna esindajateks“. Tavalistest korporatsioonidest distantseeruti ning keskenduti kirjandustegevusele: kord nädalas peeti ettekandeid praktilise filosoofia teemadel. C. Peterseni ainus ettekanne käsitles inimese tundmist („Über Menschenkenntnis“).

    Seoses 1794. / 1795. aasta vahetuse ööl toimunud mürgliga, mille käigus visati sisse professor Fichte korteri aknad, heideti 1795. aasta mais Jena ülikoolist välja kolm tudengit, teiste hulgas C. Petersen, kes oli sama aasta jaanuari lõpul arvatud (protokolli järgi „huvipuuduse tõttu seltsi tegevuse vastu“) välja ka „vabade meeste“ ridadest. Sündmus oli seltsi ajaloos erandiks. Alates aastast 1794 oli C. Petersen kuulunud ka unitistide ordusse (ametlikult keelustatud üliõpilasühingusse), mis oli vastu J. G. Fichte ja „vabade meeste“ püüdlustele nende organisatsiooni likvideerida.

    Jenas hoogsat buršielu elanud C. Petersen kuulus seltskonda, kes suhtles ka F. Schiller`iga, aastatel 1789–93 Jenas ajaloo erakorralise professorina ülipopulaarseid loenguid pidanud mehega, kes nüüd oli pühendunud saksa kirjanduse klassikaperioodi tähtsaima ajakirja „Die Horen“ (1795–97) toimetamisele.

    On ebaselge, kas ja millal C. Petersen Halle ülikoolis teoloogiat õppis. Autoriteetsemates kirjaniku biograafiates eelneb Halle periood Jena-aastatele (viimane paigutatakse ajavahemikku 1795–98), kuid uuemate uurimisandmete järgi on selline kronoloogiline järgnevus välistatud. C. Petersen saab olla Halles – kui üldse – õppinud alles alates 1795. aastast, s.o pärast seda, kui ta oli Jena ülikoolist välja heidetud. Viimasest asjaolust on Peterseni elulugudes seni räägitud äärmisel juhul vaid vihjamisi, samuti ei kirjeldata kusagil Halles veedetud aastaid.

    1798. aastal kutsus Vene keiser Paul I oma ukaasiga välismaal studeerivad Venemaa alamad koju, mistõttu teiste seas oli sunnitud – hiljemalt nüüd – õpingud katkestama ka tudengilaulu „Der alte Bursch“ (1795) autor C. Petersen.

    Töö Tartu ülikooli esimese bibliotekaari ja saksa keele lektorina

    Tartusse naasnud, töötas Carl Petersen esmalt salanõunik B. C. von Vietinghoffi, hilisema menukirjaniku Juliane von Krüdener`i noorema venna juures koduõpetajana, liikudes perega kaasas peamiselt Alūksne (Marienburg) lossi ja Tartu vahet, kuid jõudes käia ka Riias (Rīga, Riga) ja Peterburis. Pärast Tartu ülikooli taasasutamist 1802. aastal kutsuti C. Petersen (kelle noorem vend Georg Gustav, isepäine nii üliõpilasena kui ka hiljem mõjuka juristina, sattus muide olema õppeasutuse esimeseks immatrikuleeritud tudengiks) tööle ülikooli raamatukogu sekretäri ja tsensuurikomisjoni sekretäri ametikohtadele, kuhu ta jäi täpse ja usaldusväärse ametnikuna (1812 titulaarnõunik, 1819 kolleegiumiassessor) elu lõpuni, Tartust suuremaid väljasõite tegemata.

    Aastani 1818 töötas C. Petersen ühtlasi Tartu ülikooli esimese saksa keele lektorina. Tema kaks korda nädalas toimunud keeletunnid, mõeldud eeskätt muukeelsetele tudengitele, keskendusid peamiselt grammatikale. 1803. aastal abiellus C. Petersen Genfist pärit prantslanna Pauline Duvernoy`ga (srn 1842), kes oli töötanud tutvumise ajal guvernandina Tartu ülikooli tolleaegse kuratooriumi presidendi krahv G. A. Manteuffeli juures Rõngus (Ringen).

    Seltsielu Tartus, „Winkel-Clubb“

    Kirjanduslike huvidega C. Petersen kujunes Tartus oluliseks figuuriks kohalike haritlaste seltskonnas, kus nn „akadeemilisel ürgajal“ (J. Eckardt), s.o esimesel paaril tosinal entusiastlikul aastal, ei eristatud veel kuigivõrd õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Esmalt Volkmanni, hiljem Richteri kohvikus koos käinud sõpraderingis, nn „Nurgaklubis“ („Winkel-Clubb“), oli C. Petersen säravaks keskpunktiks. Buršikoosse suhtlustooniga kultuuriklubi liikmeskond oli ajastutüüpiliselt kirju, õppejõudude (näiteks filosooiateaduskonna dekaan ja rektor F. E. Rambach; kirurgiaprofessor J. C. Moier; esimene läti keele lektor, C. Peterseni kolleeg ja õemees O. B. G. Rosenberger), ametnike, õpetajate (näiteks Martin Asmuss) ja tudengite kõrval kuulus klubisse ka ärimehi ja käsitöölisi ning koguni Jaani kiriku pastor, hilisem Tartu ülikooli praktilise teoloogia professor G. E. Lenz. Väga seltskondliku C. Peterseni tutvuskonda kuulus ka alates 1815. aastast mitut puhku Tartut külastanud vene romantismi rajajaid poeet V. Žukovski.

    Oma ametikohustuste kõrvalt leidis C. Petersen aega mitmesuguste leksikonide koostamiseks, mis koondasid kohalikke Baltimaade keelendeid (täiendusena August Wilhelm Hupel`i teosele 1795. aastast „Idiotikon der deutschen Sprache in Liv- und Esthland“), saksa vanasõnu ja kõnekäände, riimsõnu (Schlagreime) ning vargažargooni (nimetatud käsikirjalised teosed ei ole ilmselt säilinud). C. Petersen oli ka see, kes tegeles Tartus ettetellijate kogumisega Karl Morgenstern`i kultuuriväljaandele „Dörptische Beyträge“ (1813–16).

    Viimased eluaastad

    C. Peterseni viimaseid eluaastaid varjutasid lisaks majanduslikele raskustele ja kehvenenud kuulmisele tõsised probleemid perekonnas. Tema esimene laps oli tulnud surnult ilmale nurisünnitusel, kaks järgmist surid vaid mõne aasta vanuses. See tõi kaasa abikaasa tervise halvenemise, lõpuks usulise fanatismi (muu hulgas sügava kahtluse omaenda ja mehe õigeusklikkuses) ning viimaks vaimuhaiguse, mistõttu C. Petersen oli sunnitud 1822. aastal andma ainsa ellu jäänud lapse Freimundi (s 1816) kostile oma sõbra, Pärnu praosti ja hilisema Liivimaa kindralsuperintendendi Karl Ernst Berg`i juurde Hallistesse (Hallist).

    Sama aasta jõulude ajal koos noorema venna Otto ja eestlasest voorimehega esmakordselt poja juurde küllaminekul sattus C. Peterseni saan mööda taliteed Võrtsjärvest üle sõites jäälõhesse. Ehkki ülekaaluline bibliotekaar suudeti õnnelikult veest välja aidata, põhjustas mitmetunnine kibeda külma käes abi ootamine talle raskeid külmakahjustusi. Tartust kohale sõitnud kirurg Moieri esmaabist Tarvastu (Tarwast) pastoraadis ja hiljem Tartu ülikooli kliinikus ei piisanud ning C. Petersen suri Tartus 31. detsembril 1822 / 1. jaanuaril 1823. aastal (12./13. jaanuaril 1823) 47-aastase mehena. C. Peterseni ärasaatmine auditorium maximum`ist toimus 5. jaanuaril 1823. Matusekõne pidas G. E. Lenz. C. Peterseni lesestunud abikaasa lahkus 1825. aastal kodumaale Šveitsi ning suri hiljem oma sealsete sugulaste juures.

    Looming

    Sündinud pajatamisandega humoristlik-satiiriline kirjamees Carl Petersen, kes kandis sõprade hulgas hüüdnime „der Dicke“ („Paks“), oli oma tekstide avaldamise suhtes äärmiselt tagasihoidlik. Iseseisva trükisena ilmus 1812. aastal üksnes jämekoomiline värsistatud näitemäng „Die Prinzessin mit dem Schweinerüssel“, nimeka saksa satiiriku J. D. Falk`i skandaalse marionetinäidendi pealkirja tsiteeriv teos, mis kujutab endast teravat satiiri vohava triviaalse massimaitse (August von Kotzebue) ning lahmiva publitsistika (Garlieb Merkel) aadressil, võttes sõna klassikalise kirjandustraditsiooni (J. W. Goethe, F. Schiller) ning romantilise kooli kaitseks ning taunides samas nendegi jumalikustamist. Ühtaegu pilkab teos provintslike Baltimaade mahajäämust kultuuris: Riia ambitsioonikate literaatide enesekeskset diletantlust, Tartu ülikooli haritlaste kohitsetud vaoshoitust ja Tallinna (Reval) pürjellikkust.

    Mõningad C. Peterseni luuletused ilmusid siiski tema eluajal ka paaris Tartus üllitatud tekstikogumikus. Väljapaistvaimateks neist on jantlik värsslugu „Die Wiege“ ja koomiline värssjutustus „Abentheuere von Reineke dem Fuchs, Lüning dem Spatz und Morholt dem Rüden“ Carl Eduard Raupach`i ajakirjas „Inländisches Museum“ (1820). Enamiku C. Peterseni loomingust moodustavad sõpradele kirjutatud, konteksti mittetundjale vahel kaunis hermeetilised juhuluuletused, mis levisid veel aastakümneid peamiselt suulisel teel.

    Ehkki juba 1824. aastal kuulutati välja C. Peterseni kogutud teoste ettetellimine, ei saanud suurejoonelisest ettevõtmisest siiski asja ning alles 1846. aastal ilmus trükist kirjaniku valikkogu „Karl Petersen`s poetischer Nachlass“, mille niigi vähesed eksemplarid ebatsensuursete väljendite suure hulga tõttu kunagise tsensuurikomisjoni sekretäri tekstides ei olnudki määratud müügile jõudma.

    Kokkuvõtteks

    C. Peterseni leidlike riimidega vaimukad luuletused – olulised Tartu ülikooli algaastate kultuurilooliste pildistustena – teeb eriliseks muidu harva trükki sattunud kohalike keelendite (nn livonismide, aga ka eestikeelsete sõnade ja fraaside) suhteline rohkus kõrvuti kõrgstiilile omase sõnavaliku ja akadeemilise kõnepruugiga (näiteks ladinakeelsed väljendid). Hea eesti keele tundjana mugandas C. Petersen, „tark ja wägga hea mees“ (Otto Wilhelm Masing), kes suhtles ka estofiilse kirjamehe Johann Heinrich Rosenplänter`iga, saksa keelde kaks eesti rahvalaulu „Klage um den Bruder“ ja „Klage der Tochter“ ning kaks soome hällilaulu „Zwei Wiegenliedchen“, mis ilmusid esmakordselt väljaandes „Neujahrsangebinde für Damen“ (1817).

    Carl Peterseni, Tartu ülikooli algusaja vaimu legendaarset kehastajat, „reaalidealisti“ (J. von Grotthuss) on üksmeelselt peetud Baltimaade ainsaks tõeliselt populaarseks luuletajaks, kes pälvis ühena vähestest kohalikest kirjanikest oma kaasmaalaste tunnustuse juba eluajal. Maailmakirjanduse ajalugu tunneb Tartu bibliotekaari seevastu kui meest, kelle koostöö tulemusel ühe oma parima sõbra ja kunagise õpingukaaslase, Viljandi kreisiarsti Georg Friedrich Dumpf`iga, on tänaseni säilinud suur osa 19. sajandi alguseks pea täielikult unustusse vajunud „tormi ja tungi“ autori Jacob Michael Reinhold Lenz`i käsikirjalisest pärandist.

    Vahur Aabrams

Texts

Links

Secondary literature

  • 1. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 3. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1831, S. 403–404 ; Napiersky, C.[arl] E.[duard], Beise, Theodor. Nachträge und Fortsetzung, Bd. 2. Mitau : Steffenhagen und Sohn 1861, S. 116. [German]
  • 2. Asmuss, N[apoleon]. Ein Gedenkblatt. – Rigasche Stadtblätter 1875, Nr. 24, S. 214–216. [German]
  • 3. Bernewitz, Elsa. Baltische Dichter. Ein deutsches Literaturblatt 1910/1911, Nr. 11, S. 739–752. [German]
  • 4. Біографическій словарь профессоровъ и подавателей Императорскаго Юрьевскаго, бывшаго Дерптскаго, Университета за сто льтъ его существованія (1802–1902). Томъ 2. Подъ редакціей Г. В. Левицкаго. Юрьевъ : К. Маттисен, 1903, стр. 619–620. [Russian]
  • 5. [Buchholtz, Arend. –] Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1875. Dorpat : C. Mattiesen, 1876, S. 45–46. [German]
  • 6. Buchholtz, Arend. Der Dichter Karl Petersen. – Ostsee und Ostland I. Hrsg. von Otto Grautoff. Die Baltischen Provinzen. Bd. 6. Bilder aus baltischen Vergangenheit in einer Auswahl von Arend Buchholtz. Berlin-Charlottenburg : Felix Lehmann Verlag G. m. b. H., 1917, S. 89–101. [German]
  • 7. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710–1960. Hrsg. von Wilhelm Lenz. Wedemark: Verlag Harro von Hirschheydt, 1998, S. 586. [German]
  • 8. Gottzmann, Carola L.; Hörner, Petra. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums und St. Petersburgs vom Mittelalter bis zur Gegenwart. Bd. 3: N-Z. Berlin-New York: Walter de Gruyter, 2007, S. 1013-1014. [German]
  • 9. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Russlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kristischen Studien. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1894, S. 387-388. [German]
  • 10. Grotthuss, Jeannot Emil Freiherr von. Das Baltische Dichterbuch. Eine Auswahl deutscher Dichtungen aus den Baltischen Provinzen Rußlands mit einer litterarhistorischen Einleitung und biographisch-kritischen Studien. 2. Aufl. Reval : Franz Kluge, 1895, S. 443–445. [German]
  • 11. Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung. Hrsg. von Arthur Behrsing unter Mitarbeit von André Favre, Otto Greiffenhagen und Arthur Knüpffer. Leipzig : L. Fernau, 1928, S. 65. [German]
  • 12. Hehn, Victor. Karl Petersen. – Baltische Monatsschrift (1860) Bd. 2. H. 5., Riga 1860, S. 383–408 (= BM 64 [1907], 63–91). [German]
  • 13. Karl Petersen’s poetischer Nachlass. Manuscript für seine Freunde. [Hrsg. von Nikolaus Eduard Frantzen.] Cöln : bei Peter Hammer’s Erben gedruckt in diesem Jahre [=1846], S. V–XVIII. [German]
  • 14. Krause, Johann Wilhelm. Das erste Jahrzehnt der ehemaligen Universität Dorpat. Aus den Memoiren des Professirs Johann Wilhelm Krause. – Baltische Monatsschrift 53/54 (1902), S. 229–250, 361–385; 81–103 (P. kohta lähemalt: 369–371). [German]
  • 15. Marwinski, Felicitas. “Wahrlich, das Unternehmen ist kühn …” Aus der Geschichte der Literarischen Gesellschaft der freien Männer von 1794/99 zu Jena. Jena und Erlangen : academica & studentica Jenensis e. V., 1992. [German]
  • 16. Neue Dörptsche Zeitung, Nr. 141, 21. 06. (03. 07.) 1875. [German]
  • 17. N.[eus], H.[einrich]. Kleine Nachträge. – Das Inland. Eine Wochenschrift für die Liv-, Ehst- und Kurlands Geschichte, Geographie, Statistik und Literatur. Jg. 21. Nr. 17, 23. 04. 1856, Sp. 263–268. (Peterseni kohta veerud 266, 268.) [German]
  • 18. Ostsee-Provinzen-Blatt, Nr. 3, 16. 01. 1823, S. 19–21. [German]
  • 19. Ostsee-Provinzen-Blatt, Nr. 13 (Beilage), 25. 03. 1824, S. 53. [German]
  • 20. Raabe, Paul. Das Protokollbuch der Gesellschaft der freien Männer in Jena 1794–1799. – Festgabe für Eduard Berend zum 75. Geburtstag am 5. Dezember 1958. Hrsg. von Hans Werner Seiffert und Bernhard Zeller. Weimar : Böhlau, 1959, S. 336–383. [German]
  • 21. Redlich, May. Lexikon deutschbaltischer Literatur. Eine Bibliographie. Hrsg. von der Georg-Dehio-Gesellschaft. Köln: Verlag Wissenschaft und Politik, 1989, S. 248-249. [German]
  • 22. Rutiku, Siret. 200 Jahre Germanistik in Tartu/Dorpat. Ein historischer Überblick. – Germanistik in Tartu/Dorpat. Rückblick auf 200 Jahre. Hrsg. von Siret Rutiku, René Kegelmann. Tartu 2003, S. 24–26. [German]
  • 23. Salupere, Malle. Unustatud sõprussidemed. – Salupere, Malle. Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus. Tartu, 1998, lk 266–281 (eriti lk 274–276). [Estonian]
  • 24. Schmidt, Hans. Eines Dichters Kind. Aus dem Briefwechsel Carl Petersens mit zweien Freunden. – Baltische Monatsschrift Bd. 36 (1889), Reval : In Commission bei F. Kluge 1889, S. 133–163. [German]
  • 25. Siimo, Epp. Literaatide vestlusring Tallinnas. – Keel ja Kirjandus 1972 (10), Tallinn : Perioodika 1972, lk 616–621. [Estonian]
  • 26. Sivers, Jegór von. Karl Friedrich Ludwig Petersen, (1775–1822). – Deutsche Dichter in Rußland. Studien zur Literaturgeschichte. Berlin : Schroeder 1855, S. 222–238. [German]
  • 27. Talve, Ilmar. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. 2. tr. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 275. [Estonian]
  • 28. Tartu ülikooli ajalugu II. Koostanud Karl Siilivask. Tallinn : Kirjastus „Eesti Raamat“, 1982, lk 70, 180. [Estonian]
  • 29. Tasa, R[ita]. Üldkeeleteaduslikud suunad Tartu ülikooli germanistikas a. 1802–1812. Dissertatsioon filoloogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu 1962, lk 11–13. [Estonian]
  • 30. Tering, Arvo. Baltische Studenten an europäischen Universitäten im 18. Jahrhundert. – Aufklärung in den baltischen Provinzen Russlands. Ideologie und soziale Wirklichkeit. Hrsg. von Otto-Heinrich Elias in Verbindung mit Indrek Jürjo … Köln / Weimar / Wien : Böhlau, 1996. S. 125–154. [German]
  • 31. Undusk, Jaan. Saksa-eesti kirjandussuhete tüpoloogia. - Keel ja Kirjandus 1992, nr 10, lk 583-594; nr 11, lk 645-656; nr 12, lk 709-725 (vt eriti nr 10, lk 586). [Estonian]
  • 32. Vahing, Heli; Vahing, Vaino. Karl Petersen ja ta kaks eesti rahvalaulu tõlget saksa keelde = Вахинг Хели; Вахинг Вайно Карл Петерсен и его два перевода эстонских народных песен на немецкий язык. XXVII Kreutzwaldi päevade konverentsi ettekannete teesid = Тезисы докладов XXVII конференции „Дни Крейцвальда“. Tartu 1983, lk 13–15; 39–41. [Estonian]
  • 33. Wilpert, Gero von. Deutschbaltische Literaturgeschichte. München: C. H. Beck, 2005, S. 148 f., 153. [German]

Related authors

  • Karl Stephany (* 4 Quarter of the 18 Century – † 2 Quarter of the 19 Century) D