Tadeusz
Jan Tadeusz Krzystof Bulgarin (Bułharyn) sündis 5. juulil (24. juunil) 1789. aastal Perõševo (Pieryszewo) mõisas Minski vojevoodkonnas, mis kuulus tol ajal Poola koosseisu. Tema vanemad olid Venedikt Bulgarin (Benedykt Bułharyn) ja Anelja Butšinskaja (Buczyńska). Neli aastat pärast sündi kaotas Bulgarin isamaa: Poola teise jagamise tagajärjel muutus tema kodukant Venemaa osaks. Bulgarini isa, suurtsugu päritolu, ent vaesunud aadlik, võttis osa Tadeusz Kościszko ülestõusust (viimase auks oligi Bulgarin saanud nimeks Tadeusz) ja saadeti 1794. aastal Vene kindrali mõrvamise eest Siberisse. Perekonnale kuulunud mõis läks naabrite kätte ja Bulgarinite perekonna heaolu sõltus nüüd ainult sugulaste ning sõprade abist. Tänu tutvusele Kościszko üle võidu saavutanud krahv Ivan Ferseniga saatis ema Tadeuszi 1798. aastal õppima Peterburi kadetikorpusse, mille juhatajaks oli seesama Fersen. Oma poola päritolu ja nõrga vene keele oskuse pärast oli Bulgarin seal algul pilke- ja mõnitusobjektiks. Kadetikorpuses tutvus ta ka polkovnik Friedrich Maximilian Klingeriga, kes töötas õppeasutuses klassikasvatajana ja kellest hiljem sai kadetikorpuse juhataja.
Bulgarin kirjutab Klingerist oma „Mälestuste“ esimeses köites (ilmus 1846. aastal) üksikasjalikult. Ta mainib teda kui ühte neist geeniustest, kelle teosed tähistavat saksa kirjanduses uut suunda. Eriti rõhutab Bulgarin Klingeri varase loomingu tähtsust ja võrdleb teda isegi Shakespeare’iga. Samas täheldab ta Goethe negatiivset mõju mitte ainult Klingeri teostele, vaid ka tema isiksusele: autor, kes paljastanud seni „peenemaid südamesooni“, olevat muutunud nüüd kinnisemaks ja külmemaks. Huvipakkuva ja ootamatu rünnakuna jääb kõlama süüdistus, nagu puuduks Klingeril Venemaa vastu sümpaatia. Bulgarin tsiteerib seejuures Klingeri sõnu, mille järgi tema keha elavat küll Venemaal, kuid vaim Saksamaal. Bulgarini jaoks on see süüdistus põhimõttelist laadi: ta kritiseerib Klingeri kui „valgustuse preestri“ ükskõiksust vene kultuuri vastu just sellise kirjaniku positsioonilt, kes ise suudab end realiseerida lausa kahes rahvuskultuuris. Samal ajal oli Bulgarin sõbralikes suhetes Klingeri poja Alexanderiga, kes sõdis Napoleoni sõjakäigu ajal Vene vägedes ja hukkus 1812. aastal.
Teiseks tähtsaks Bulgarini tuttavaks Baltimaade sakslaste seas oli Alexander (von) Lanting – korpuseohvitser ja üks tema kirjandusõpetajaid. Bulgarini andmetel pärines Lanting Liivimaalt (Limbažist (Lemsal)), aga tal polevat õnnestunud leida pärusaadlike seast tema kohta andmeid (kuuluvus aadliseisusse oli üheks eeltingimuseks kadetikorpusse pääsemisel).
Just Lantingile on pühendatud Bulgarini mälestuste kõige kirglikumad leheküljed. Ta toonitab oma noore õpetaja enneolematut headust, tunnete pehmust ja suurt tarkust. On iseloomulik, et just Lantingile antud hinnangus kajastub Bulgarini positiivse tegelase romantiline ideaal, mis omakorda lähtub „tormi ja tungi“ kirjandusest. Lantingi kohta antakse teada, et ta „elas südamega fantaasia, headuse, armastuse ja poeesia maailmas ning ei leidnud maa pealt rõõme. Ta kannatas alati nii enda kui ka teiste pärast. Inimeste ebaõiglus ja kurikavalus valasid tema südamesse mürki ja ta piinles, suutmata hädalisi aidata. Ta armastas ... ja teda reeti, ta hoidis kõigest hingest sõbra poole – sõber osutus egoistiks! Sünge melanhoolia varjutas tema hinge kui tume pilv ...“. Selles kontekstis seletub Bulgarini kriitika Klingeri aadressil mõneti viimase eemaldumisega nooruslikust tormi-ja-tungilikust ideaalist ning lähenemisega Goethele.
Just korpuses, kus enne teda oli õppinud Aleksandr Sumarokov ja õpetanud Jakov Knjažnin, hakkas Bulgarin huvituma lugemisest ja kirjutamisest. Ta tutvus krahvinna Félicité de Genlisi ja Ann Radcliffe’i romaanidega, luges Marmonteli jutustusi ning oli kursis kõigi Nikolai Karamzini teostega. Tänu Lantingi mõjule tutvus ta ka saksa kirjandusega: luges originaalis Gotthold Ephraim Lessingi „Emilia Galottit“ ning Friedrich Schilleri „Armastust ja salakavalust“ („Kabale und Liebe“). Oma esimesed kirjanduslikud katsetused tegi ta valmi ja satiiri žanrides.
Bulgarin lõpetas kadetikorpuse 1806. aastal ja määrati seejärel suurvürst Konstantini ulaanipolku. Algas tema eluloo sõjaväeline lehekülg: ta osales sõjategevuses Preisimaal (võttis 14. juunil 1807. aastal osa Friedlandi lahingust, sai seal haavata ja pälvis autasuks kolmanda järgu Püha Anna ordeni) ning Soomes (1808–1809). Satiiriliste värsside tõttu, mille ta suurvürsti kohta kirjutas, saadeti ta esmalt Kroonlinna garnisonipolku ja seejärel mitmeks kuuks kindlusvangistusse. 1810. aastal määrati ta Jamburgi tragunipolku ja saadeti aasta hiljem porutšiku auastmes erru.
Pärast errusaatmist naasis Bulgarin Poola. Mõningate tunnistuste järgi tuli tal nüüd näha näguripäevi, käia kerjamas ja isegi vargil. Bulgarin astus reamehena Napoleoni poolt loodud Varssavi hertsogiriigi sõjaväkke ja võttis Poola leegioni koosseisus osa sõjaretkest Hispaaniasse. 1812. aastal osales ta Napoleoni sõjakäigul Venemaal. Arvatakse, et just tema oli see, kes näitas Napoleonile koolmekohta Bjarezina (Berezyna/Berezina) jõel. Bulgarin sai Prantsuse sõjaväes kapteni auastme ja pälvis Auleegioni ordeni. Hiljem sõdis ta Saksamaal ja sattus 1814. aastal preislaste kätte vangi.
Edaspidi tuli Bulgarinil kogeda ikka ja jälle sekeldusi eluloo „Prantsuse episoodi“ tõttu: süüdistus Venemaa reetmises oli osaks traditsioonilisest iseloomustusest Bulgarinile tema vaenlaste epigrammides, olgugi et ajal, mil ta Poola leegioniga ühines, olid Venemaa ja Prantsusmaa Tilsiti rahulepingu järgi (1807) liitlased.
1815. aastal viibis Bulgarin Varssavis ja proovis Abram Reitblati – kirjaniku eluloo kõige silmapaistvama uurija – andmetel elatuda kirjandustegevusest. Ent juba aasta hiljem sõitis Bulgarin Peterburi, kus ta tegeles – käies puhuti ka Vilniuses – mõnda aega oma onu äriasjadega (onule kuulus Leedus mitu suurt mõisat). 1819. aasta jaanuaris sai Bulgarinist auliige (szubrawiec) nn Loodrite seltsis, kuhu teiste hulgas kuulus ka õppejõude Vilniuse ülikoolist. Bulgarini poolakeelseid kirjutisi avaldati ajalehes „Wiadomości brukowe“ („Tänavauudised“), mida ta ise välja andis. Ta kuulas ülikoolis loenguid ja tema tekste trükiti mitmetes kohalikes perioodilistes väljaannetes („Dziennik Wileński“, „Tygodnik Wileński“).
Faddei
1819. aastal kolis Bulgarin Peterburi, kus ta kirjutas 1821. aastani ajalehe „Русский инвалид“ poolakeelsele variandile „Ruski inwalid czyli wiadomości wojenne“ luuletusi ja jutte. 1820. aastal tutvus Bulgarin toimetaja, ajakirjaniku ja tõlkija Nikolai Gretschiga – oma tulevase sõbra ja vaenlasega. Gretschi ajakirjas „Сын отечества“ („Isamaa poeg“) avaldas Bulgarin oma esimese venekeelse töö – artikli „Краткое обозрение польской словесности“ („Lühike ülevaade poola kirjandusest“). Sellest sai alguse Bulgarini üllatavalt energiline tegevus ajakirjaniku, toimetaja ja väljaandjana. 1821. aastal avaldas ta venekeelses tõlkes Horatiuse „Valitud oodid“, aasta hiljem asutas ajalooajakirja „Северный Архив“ („Põhjaarhiiv“) ja 1823. aastal väljaande „Литературные листки“ („Kirjanduslehekesed“). 1825. aastal sai temast ajakirja „Сын отечества“ kaastoimetaja. Samal aastal teostus ka tema kõige populaarsemaks kujunenud projekt, ajaleht „Северная пчела“ („Põhjala mesilane“), mida ta andis välja kuni elu lõpuni.
Samaaegselt sõlmis Bulgarin hulgaliselt uusi tutvusi. Eriti sõbralikud suhted sidusid teda Aleksandr Gribojedoviga, kes pärandas talle oma komöödia „Häda mõistuse pärast“ („Горе от ума“) käsikirja, ja luuletaja Kondrati Rõlejeviga, hilisema dekabristiga. Tuleb mainida, et Bulgarin tegi oma sõprade mälestuse jäädvustamiseks väga palju: ta mitte ainult ei levitanud Gribojedovi komöödia ümberkirjutisi, vaid osaliselt avaldas selle 1825. aastal ka oma almanahhis „Русская Талия“ („Vene Thalia“). 1831. aastal jõudis teos Karl von Knorringi saksakeelses tõlkes tervikuna trükki. Pärast Rõlejevi hukkamist hoidis Bulgarin alles tema arhiivi. Ta tutvus ka Aleksandr Puškiniga, ja nende suhtlus 1820. aastatel ei olnud veel pimestatud vaenust.
1825. aastal abiellus Bulgarin oma noore kasvandikuga, sakslanna Helene Christine Idega. Peamiselt Puškini epigrammi tõttu hakkas hiljem imbuma ühiskonda kuulujutte, mille kohaselt olevat Bulgarini naine enne abiellumist olnud prostituut. Tõenäoliselt oli tolleks kuulsaks Tantaks Puškini epigrammis siiski Bulgarini naise tädi.
Bulgarini kui kirjamehe ja ajakirjaniku positsiooni unikaalsust ning tema kiiret menu võib Reitblati järgi seletada mitmete teguritega, muu hulgas sellega, et Bulgarin tundis mitut kultuuri (poola ja prantsuse) väga põhjalikult. Paljuski toetus Bulgarin seejuures populaarsele prantsuse jutukirjanikule Victor-Joseph Étienne de Jouy’le. Erinevalt teistest oma aja kirjanikest orienteerus Bulgarin peamiselt keskklassile, kelle hulgas leidus äärmiselt osavõtlikke ja ustavaid lugejaid mitte ainult tema ajalehele, vaid ka tema arvukatele reisikirjadele, romaanidele ja juttudele. Malle Salupere andmete järgi oli Bulgarini teoseid 1846. aastaks ühtekokku 173 köidet (v.a tema „Mäletused“). Selle statistika järgi hõivas 56 köidet „Северный Архив“, 80 köidet „Северная пчела“, romaane oli 16 köidet ja jutustusi, elulugusid ning artikleid 18 jne (Salupere 1998: 334). Kirjandusteadlase V. Vazuro arvamuse kohaselt kirjas Saluperele sama uurija teisest artiklist „on Bulgarin ajaloolises mõttes saavutanud Puškini üle võidu. [---] Tulevik kuulus sellele keskklassile, kellele tema kirjandust pakkus, mitte elitaarsele aadelkonnale, kes oli ajaloo areenilt lahkumas“ (Salupere 2004: 111). Paradoksaalsel kombel osutus kirjandusvõistluses kaotajaks ometi ka Bulgarin – peamiselt oma reputatsiooni erilise kujunemiseviisi tõttu. Võtmemomendiks siin sai tema koostöö nn „kolmanda osakonnaga“ (Venemaa riikliku julgeoleku ametkond).
Vidocq
Kolmanda osakonna ja Bulgarini koostöö aluseks oli 1825. aasta dekabristide ülestõus. Riigireetmises süüdistatute nimekirjas olid ka tema sõbrad K. Rõlejev, Aleksandr Bestužev, Aleksandr Kornilovitš, Wilhelm Küchelbecker. Bulgarini ületõusueelset positsiooni võiks iseloomustada kui mõõdukalt liberaalset. Reitblati arvates oli Bulgarin „valgustuse poolt, tsensuuri surve pehmendamise poolt, despotismi ja klerikalismi vastu“ (Reitblat 1998: 10). Hoolimatu käitumine ülestõusu eelõhtul ja lõpuks kogu Bulgarini minevik seletavad huvi, mida võimuesindajad tema vastu tundsid. Et materjale tema teenistuskäigust välismaal ei leidunud, pidi Bulgarin kirjutama selle kohta ise autobiograafilise kirja, milles ta esitas kõik sündmused enda jaoks kõige soodsamas valguses. Juba 1826. aasta mais pöördus Bulgarin Venemaa keisri poole uue kirjaga „О цензуре в России и книгопечатании вообще“ („Tsensuurist Venemaal ja raamatute trükkimisest üldiselt“), kus ta püüdis tõestada võimudepoolse trükikontrolli vajalikkust. Edaspidi kirjutas Bulgarin kirju konkreetsetest isikutest, poliitilistest kuulujuttudest, kirjanduslikest rühmitustest ja nn Poola küsimusest. Tema töödes pälvis tähelepanu ka Baltimaade olukord. Need kirjad olid peamiselt adresseeritud kolmanda osakonna kantselei direktorile Maximilian von Fockile, sandarmite ülemale Alexander von Benckendorffile ja alates 1839. aastast kolmanda osakonna juhatajale Leonti Dubeltile.
Kolmanda osakonna tegevus haaras ühiskonnaelu sündmuste laia spektri, sinna kuulus ka kontroll ühiskondliku arvamuse üle. Selles tähenduses käsitati kirjanikke kui teatavaid ühiskondliku arvamuse liidreid ja siit johtus ka vajadus nende tegevust jälgida. Ühte ühiskondliku arvamuse suunamise vahendit nägi valitsus enda jaoks kasulike kirjanike soosimises. Kolmanda osakonna agentide hulgas oli ka küllaltki palju kirjamehi (oma uurimuses „Русские писатели и третье отделение“ nimetab Reitblat mõnede agentide nimed), aga mõningatel juhtudel ka kirjutavaid naisi. Von Focki taktika järgi olid eriti kõrges hinnas inimesed, kes ei tahtnud saada agendiks mitte ainelise kasu pärast, vaid soovist teenida, omandada mõjuvõimu ja suunata ühiskonnas levivaid mõtteid ning hoiakuid. Teisalt ei ammendunud kolmanda osakonna tegevus ainult repressiivsete funktsioonidega, vaid väljendus tihti vahenduses kirjutaja ja keisri vahel (minemaks mööda tavapärasest tsensuurist) või ka kirjanduselu sisekonfliktide lahendamises. Koostööl kolmanda osakonnaga ei olnud 1830. aastatel veel halba mainet, olgugi et kõrgaadli esindajad, nagu ka 1840.–1850. aastate „segaseisuslased“, suhtusid sellesse äärmiselt negatiivselt.
Reitblat, kes on avaldanud raamatuna suure korpuse Bulgarini poolt kolmandasse osakonda saadetud kirju, jaotab selle materjali kaheks perioodiks. Von Focki ajast pärinevad kirjad on laia haardega ja kirjandusliku iseloomuga, Bulgarini vaated on siin lähedased Napoleoni vaimus reformide programmile. Bulgarin leiab, et kirjanduse eesmärgiks on valitsejaid ülistada ja rahva meelelaadi parandada, ta nõuab tsensuuri pehmendamist ja tahab suuresti kirjanikke säästa, osutades nende lojaalsusele (ent on ka erandeid, nii halvustas Bulgarin näiteks oma võimalikke konkurente – Mihhail Pogodinit, Nikolai Polevoid, Pjotr Vjazemskit). Kirjad Dubeltile on laadilt pigem ametlikud, nende autor ei häbene adressaadi ees ka pugeda. On teada, et sel ajajärgul oli just Bulgarin koostöö algatajaks.
Suurem osa kolmandasse osakonda saadetud kirjadest on seotud ajalehe „Северная пчела“ väljaandmise küsimustega. Tuleb rõhutada, et levinud arvamus selle ajalehe eelisseisundist valitsuse silmis ei vasta päriselt tõele. „Северная пчела“ trükkis küll mõningal määral ära kolmandast osakonnast pärinevat materjali, kuid sai samal ajal ka hulganisti noomitusi, isegi keisrilt endalt. Nikolai I tunnustas Bulgarini kirjanduslikku talenti (näiteks pälvis Bulgarin 1827. aastal briljandiga sõrmuse oma teostekogu eest, mille ta keisrile ette kandis, 1830. ja 1831. aastal ka sõrmuse oma romaanide eest), kuid ei hinnanud iial tema teeneid ja suhtus temasse kahtlusega. 1830. aastal vahistati Bulgarin poleemilise arvustuse eest, mille ta oli kirjutanud keisrit ärritanud Mihhail Zagoskini romaanile „Juri Miloslavski“ („Юрий Милославский“). Samal aastal kaalus Nikolai I, olles nördinud Bulgarini arvamusest „Jevgeni Onegini“ seitsmenda peatüki kohta, võimalust tema ajaleht keelustada.
Bulgarin ja Gretsch palusid korduvalt luba avaldada oma ajalehes kuulutusi, kuid ei saavutanud asjas edu. Bulgarini nagu iga teisegi inimese tragöödia, kes valitsusega koostööd tegema kippus, seisnes selles, et võim suhtus temasse umbusuga ja teostas koostöö asemel täielikku allumist nõudvat poliitikat.
Suur hulk Bulgarini materjale on abipalved kaitseks mõjukate ametnike viha eest, eestkosted ja isiklikke asju puudutavad küsimused.
Reitblati järeldustele toetudes võib öelda, et koostöö kolmanda osakonnaga tugevdas Bulgarini sotsiaalset positsiooni tublisti. Võrreldes teiste perioodiliste väljaannetega ilmus „Северная пчела“ suhteliselt edukalt ning tänu tutvustele oli Bulgarinil võimalus vastustada mõningaid tsensuurikeelde ja saada teatud privileege. Kasu, mis kolmandale osakonnale koostööst Bulgariniga tõusis, oli suur: kirjade autor oli põhjalikult kursis ühiskonnaeluga Poolas ja Baltimaades, tal oli lai tutvusring ja tema tööd olid kirjutatud andekalt ega vajanud parandusi. „Северная пчела“ osutus ametliku poliitika tribüüniks (Reitblat 1998: 31–32).
Nii nagu 1840. aastate paiku muutus kirjanikutöö iseseisvaks ja sõltumatuks elukutseks, nõnda hakati ka ideed võimudega koostööst käsitama negatiivsena, eriti opositsiooni kuulunud segaseisuslaste ringis. Bulgarin kui oma aja mõjukaim toimetaja ja ajakirjanik asendus kirjandusvõitluse keerises karikatuurse ja üheplaanilise stereotüübiga. Juba oma 1831. aasta epigrammis nimetas Puškin teda Vidocq’iks, viidates sellega Eugène François Vidocq’ile – kurjategijale, kellest oli saanud Prantsuse kaitsepolitsei ülem. Just põhimõttelageda pealekaebaja ja parimate vene kirjanike ässitaja rollis saigi Bulgarin vene kirjanduse osaks.
Mõisnik
Bulgarin viibis Tartus esimest korda 1807. aastal, osaledes sõjaretkel Saksamaale. Mulje, mille linn talle jättis, oli soodne. 1828. aastal ostis ta Otto von Krüdeneri käest 60 000 rubla eest hooletusse jäetud Karlova (Karlowa) mõisa ja kolis 1831. aastal sinna kuueks aastaks sisse. Mõne aastaga oli mõisahäärber uue peremehe juhatusel ümber ehitatud. Hiljem otsis Bulgarin oma naise nimele ka Sarrakuste mõisa (Sarrakus), mis ei asunud Karlovast kaugel. 1830. aasta juunis ilmus „Северная пчела“ veergudel Bulgarini ilmekas kirjeldas Tartus elamise rahust ja vaikusest. Hilisemal ajal jäi Bulgarin talveks Peterburi, kuid elas muul ajal oma mõisates.
Reitblati hinnangul oli uue mõisa ostmise põhjuseks Bulgarini kui väljaandja ja toimetaja positsiooni süvenev ebamäärasus (Reitblat 1998: 429). 1831. aastal suri Bulgarini soosija von Fock ja informatsioon tema koostööst kolmanda osakonnaga jõudis avalikkuse ette. Aasta varem oli Poolas puhkenud ülestõus, mille tagajärjel kasvas Peterburis viha poolakate vastu. Kõik need asjaolud sundisid Bulgarini mõneks ajaks pealinnast taanduma ja otsima ühtaegu uusi võimalusi stabiilsema tuluallika saamiseks. Karlovas asus Bulgarin aktiivselt tegelema põllumajandusega ja kirjutas 1841. aastast peale ajakirjale „Эконом“ („Majapidaja“) terve rea artikleid õigest põllumajandamisest. Artiklites propageeris ta säästlikkust ja töökust. Bulgarinit külastanud kirjaniku Jekaterina Avdejeva järgi andis mõis talle aastas kuni 15 000 rubla tulu.
Mõnda aega hellitas Bulgarin mõtet teenida raha, avades oma mõisas pansion vene tudengitele. On säilinud 1829. aastast pärinevad isevärki, pedantsed reeglid, mis Bulgarin on pansionäride jaoks kirja pannud. Tudengipansioni loomise katse ei kandnud aga vilja.
Tartu kui elukoha valiku kasuks kõneles ka Bulgarini huvi saksa kultuuri, kirjanduse ja teaduse vastu. Oma töös „Летняя прогулка по Финляндии и Швеции в 1838 году“ („Suvine jalutuskäik Soomes ja Rootsis 1838. aastal“) leiab ta, et „saksa kirjandus on kõigist kirjandustest rikkaim ja mahutab kogu vaimset ja esemelist maailma“. Siit tulenes loogiliselt ka tema läbikäimine kohalike saksa kultuuri esindajatega. Bulgarin sõbrunes oma kunstikogujast naabri mõisnik Carl Gotthard von Liphartiga Raadilt (Rathshof) ja professor Karl Morgensterniga, kellele saadetud kirjad on säilinud Tartu ülikooli raamatukogus. Kirjaniku tutvusringi kuulusid Gustav Ewers, F. G. W. Struve, Friedrich Parrot, G. W. Osann, keda on mainitud ka tema tekstis „Прогулка по Ливонии“ („Jalutuskäik Liivimaal“, 1827). Ta suhtles tihedalt professor Johann Christian Moieri perekonnaga. Nagu kirjutab Reitblat, jälgis Bulgarin ka ülikooli väljaannet „Dorpater Jahrbücher für Litteratur, Statistik und Kunst, besonders Russlands“ ja mainis seda oma ajalehes. Salupere andmetel osales ta kohalike kirjanike loodud lugemisseltsi tegevuses, ja Shakespeare’i, Cervantese ning Kotzebue kõrval olevat seal loetud ka saksakeelset tõlget ühest tema jutustusest. Salupere oletab, et Bulgarin külastas ka Krüdeneride perekonna muusikaõhtuid (selle perekonna esindajalt oli Bulgarin ostnud ka Karlova mõisa, kus kontserdid toimusid). 1841. aastal püüdis Bulgarin saada asjatult luba oma mõisa ruumides paari ooperietenduse andmiseks.
Oma artiklis „Ф. В. Булгарин в Лифляндии и Эстляндии“ mainib Salupere Bulgarini saatmata jäänud kaebust kolmandasse osakonda, milles Bulgarin kõneleb balti aadlike ja kohalike ametivõimude vaenulikust suhtumisest temasse. Bulgarin mainib koguni seda, et teda olevat püütud välja tõrjuda ja tema mõisat linnavõimudele allutada, kord olevat koguni tema teener toiduainete linnast väljasaatmise eest vahi alla võetud. Kohalikke mõisnikke olevat ärritanud ka Bulgarini liigne hoolitsus oma talupoegade eest, milles olevat nähtud halba eeskuju.
Hoopis keerulisemad olid Bulgarini suhted Tartu ülikooli tudengitega. Kõik Bulgarini Tartu-perioodi uurijad armastavad kirjutada tülist, mis 1832. aasta sügisel Karlova mõisniku ja tudengite vahel puhkes. Umbes kuussada tudengit kavatses anda talle kassikontserdi. Ja ehkki skandaali jõuti vältida, teatas Bulgarin sellest kolmandasse osakonda, mille tagajärjel pandi mitu õppurit kartsa. Pärast seda visatud üks häärberiaken kiviga sisse, mis olevat ehmatanud kirjaniku lapseootel abikaasat. Kassikontserdi lugu ja selle järellugu on kirjeldatud mitut puhku mälestustes (näiteks räägivad sellest Juri Arnold ja Nikolai Pirogov). On teada ka juhtum, mil tudengid sundisid Bulgarini tütart tõllast välja astuma ja tänaval tantsima.
Oma 1840. aastate kirjades kolmandasse osakonda kõneleb Bulgarin kohalikust elanikkonnast juba palju kriitilisemalt.
Tartus sai Bulgarinist pereisa. Siin sündisid tema neli poega Boleslav, Vladislav, Mešislav ja Svjatoslav ning tütar Helena. Siin ta 13. (1.) septembril 1859. aastal ka suri. Bulgarin maeti 17. (5.) septembril Tartu Raadi kalmistule. Tema haud on säilinud tänini.
Bulgarini rikkaliku raamatukogu ja kollektsioonide keerulisest saatusest on põhjalikult kirjutanud Salupere oma artiklis „Ф. В. Булгарин в Лифляндии и Эстляндии“.
Kirjanik
Bulgarin sai romaaniautorina kuulsaks pärast oma romaani „Иван Выжигин“ („Ivan Võžigin“) avaldamist 1829. aastal. Seda teost iseloomustas ta ise kui moraliseeriv-satiirilist romaani. Romaan sai silmapilkselt tuntuks: esimene trükk müüdi maha seitsme päevaga, ja aasta hiljem oli seda teost müüdud Venemaal kokku seitse tuhat eksemplari. „Иван Выжигин“ tõlgiti prantsuse, poola, saksa, inglise, itaalia, hispaania, hollandi ja rootsi keelde. Paljuski orienteerus, nagu osutab Ronald Leblanc, Bulgarin oma romaanis prantsuse kirjaniku Alain-René Lesage’i romaanile „Gil Blas“ (1715–1735), ent tema teoses domineerib didaktiline element märgatavalt satiirilise üle. Leblanci arvates püüdis Bulgarin matkida edutoovat jutustamisvormi üsnagi mehaaniliselt ja sirgjooneliselt. Romaani teksti järgi otsustades võib autori poliitilisi vaateid pidada aga liberaalseteks: ta nõuab talupoegadele hariduse andmist, reforme riigi juhtimises, nagu ka seda, et aadel oma riiki teeniks (Leblanc 1999).
1831. aastal kirjutas Bulgarin romaanile järje „Петр Иванович Выжигин“ („Pjotr Ivanovitš Võžigin“), kuid see teos ei osutunud enam sama edukaks.
Teiseks Euroopa kirjanikuks, kelle loomingule Bulgarin orienteerus, oli Walter Scott. Bulgarini sulest pärineb terve rida ajaloolisi romaane: „Эстерка“ (1828), „Дмитрий Самозванец“ (1828), „Мазепа“ (1834), nagu ka elulugusid („Суворов“, 1843) ja mälestusi („Воспоминания о незабвенном А. С. Грибоедове“, 1830).
Bulgarin jõudis öelda oma sõna ka kirjandusliku fantastika žanris. Tema loodud on teosed, nagu „Правдоподобные небылицы, или Странствие по свету в ХХХIХ веке“ (1824), „Невероятные небылицы, или Путешествие к средоточию Земли“ (1825), „Метемпсихоза, или Душепревращение“ (1842), „Путешествие к антиподам на Целебный остров“ (1842), „Письмо жителя кометы Белы к жителям Земли“ (1843) jne. Bulgarini teoses „Usutavad luiskelood“ (1824) on esmakordselt vene kirjanduses kirjeldatud rännakut ajas.
1837. aastal ilmusid trükist Bulgarini monumentaalse ajalooalase töö „Россия в историческом, статистическом, географическом и литературном отношениях“ („Venemaa ajaloolises, staatilises, geograafilises ja kirjanduslikus suhtes“) esimesed osad. Hiljem on selle teose autoriks peetud Nikolai Ivanovit, tolleaegset Tartu ülikooli ajalootudengit. Teose autorsuse keerulist küsimust valgustab oma artiklis „Ärapõlatud Faddei Bulgarin“ (Tartu 1998) Malle Salupere.
„Jalutuskäik Liivimaal“
Bulgarini kirjutis „Прогулка по Ливонии“ („Jalutuskäik Liivimaal“, tõlgitud ka kui „Matk mööda Livoniat“) ilmus esimest korda 1827. aastal ajalehes „Северная пчела“ ja trükiti hiljem ära ka tema 1836. aasta teostekogus. See tekst on kõige olulisem autori pöördumine eesti temaatika poole ja väärib juba kas või juba sel põhjusel täistõlget eesti keelde (Sergei Issakovi koostatud antoloogias „Postitõllaga läbi Eestimaa“ leidub teosest Rudolf Kulpa tõlkes ainult katkendeid).
Bulgarini tekst ei ole ühtlane ja on jagatud kaheks osaks. Esimene neist on autori sõnutsi ajalooline, statistiline ja humoorikas vaade Liivimaale, kus huumori all tuleb mõista „satiirilise vaimuga vürtsitatud lõbusust“ – sellele autoripoolsele kommentaarile on uurijad seni liiga vähe tähelepanu pööranud. Bulgarin on tõesti irooniline, ja seda mitte ainult gooti ja romantiliste traditsioonide suhtes, mille vaimus on tema Baltimaade temaatikat seni mõtestatud (rüütlitekeskne minevik, losside ja kirikute varemed), teiste hulgas Bestužev-Marlinski ja Küchelbeckeri loomingus, vaid ka jutustuse objekti suhtes. Paljudes kohtades aitab kirjelduste irooniline võõritatus varjata autoril tema tegelikku arvamust kirjeldatava materjali suhtes. Näitena võib tuua eestlaste elupaiga kirjelduse. Bulgarini avameelselt kriitilise suhtumise eestlaste argielu eripärasse võib leida tema „Mälestuste“ lehekülgedelt. Ent siin, „Jalutuskäigus Liivimaal“, teatab ta, et suitsuving ja piibutubaka hais olevat eestlase elamu „kõige meeldivamad aroomid“. Tüüpilist eesti lõunasööki iseloomustatakse kui maitsvat. Kohalikud talupojad autori hinnangul flaami kunstniku David Teniersi liiga õrna pintsli jaoks siiski ei sobiks, olgugi et kõnealune kunstnik saigi tuntuks just nimelt töödega talupoegade argielust (kirjanduse kontekstis nimetas Bulgarin „vene Teniersiks“ kirjaniku Vassili Narežnõid, kes oli kuulus oma jämedate kirjelduste poolest).
Ajalooline ülevaade hõlmab rohkem kui poole Bulgarini tekstist. Isegi töö teises osas, reisikirjades, peatub autor alatihti ühe või teise linna ajalool. Allikatena nimetab ta Heinrich Johann von Jannaud ja Garlieb Merkelit, keda ta peab „inimsüdame sügavaks jälgijaks ja läbinägelikuks kriitikuks“. Kuigi Bulgarin ei nimeta konkreetselt ühtegi Merkeli teost, mida ta on oma kirjatöö juures kasutanud, võib arvata, et üheks selliseks oli „Die Vorzeit Lieflands“ („Liivimaa esiaeg“, 1798–1799), kust ta on Ljubov Kisseljova hinnangul lihtsalt lõike vene keelde tõlkinud (Kisseljova 2006). Tuleb möönda, et Bulgarin kasutab seda materjali suhteliselt vabalt, nõustub negatiivse hinnanguga, mille Merkel saksa rüütliseisusele annab, ja viitab kaudselt vene mõju suurenemise võimalustele Baltimaadel. Iseloomuliku joonena võib võtta autori tähelepanekuid kohalike elanike viletsa vene keele oskuse, kirjandusajakirjade puudumise ja venekeelsete raamatute vähese arvu kohta Tartu ülikoolis. Siinses seoses on see Bulgarini artikkel seotud tema loomingus ühe teisega, mis kannab nime „Ревель летом 1835 года“ („Tallinn 1835. aasta suvel“), kus autor mainib keisri korraldust määrata Baltimaadesse ametisse vene keele õpetajaid.
Kõige ilmsemaks näiteks vene temaatika kasutamisest „Jalutuskäigus“ võib pidada ikoonilist vene töömehe Ivani kuju, kes töötab Narva kose juures asuvas saeveskis. Vene töömees ei karda koske, ja saeveski, kus on vene rahvusest kõik teisedki töötajad, otsekui käsutab kohaliku looduse võimsaid jõude. Kõige selle taustal, mida Bulgarin on kohalike põliselanike minevikuihaluse ja elu loomulikkuse kohta kirjutanud, omandab lihtsa vene töömehe Ivani kuju selge ideoloogilise ja poliitilise tähenduse. Veelgi enam, nõustudes Merkeliga, et sakslased ja rootslased ei ole muutnud eestlaste elukorraldust ega nende iseloomu, jätab autor selle võimaluse just nimelt venelastele. Ja nii on seletatavad ka tema üleskutsed vene keele laiemaks levitamiseks jne.
Ajaloolisele ülevaatele lisaks sisaldab tekst ka konkreetset reisikirjeldust, milles autor järgib vastava žanri reegleid. Isiklikud mõtted, emotsioonid ja tähelepanekud on liidetud kokku muistsest ajast pärinevate piltidega, mida Bulgarin „fantaasia võlukepiga“ elustab. Nagu varasemadki reisikirjanikud eesotsas Nikolai Karamziniga, nii püüab ka Bulgarin realiseerida oma tekstis käitumismudelit, mis on omane sentimentaalsele reisijale, kes vajub näiteks Narva koske nähes mõtisklusse ja tsiteerib Gavrila Deržavinit. Tegemist on haritud rännumehega, kes ütleb enda kohta, et „lugesin reisiks valmistudes nii palju vanu kroonikaid, et väsisin sellest“. Kirjeldused on esitatud kirjade vormis, mis jällegi viitab Karamzinile. Teisalt jääb „raamatukeskne“, ajalooline osa teoses valdavaks: „Jalutuskäigus“ ei ole palju ilmekaid eluolu või põnevate kohtumiste kirjeldusi. Autor püüab seda ka seletada: mis saakski temaga juhtuda „vaiksel, heas korras Liivimaal peale kõige tavalise ja mõne meelest põneva“? (võrdluseks pakutakse välismaareisi narratiivi stereotüüpe: Itaalias saaks kohtuda kahtlaste isikutega, Prantsusmaal vaadelda poliitilisi parteisid ja lobisevaid naisi, Saksamaal vestelda teadlaste ja kirjanikega). Kuid just Liivimaa tavalise elu kirjeldused teevadki Bulgarini „Jalutuskäigust“ köitva lugemise.
Oma teose ajaloolises osas annab Bulgarin ülevaate Liivimaa ajaloolistest perioodidest ja esitab üldandmeid selle maa rahvaste kohta. Võrreldes Merkeliga, kelle jaoks oli eriti tähtis rõhutada saksaeelsest, sõltumatut perioodi Baltimaade rahvaste elus, püüab Bulgarin pigem toonitada vene–eesti suhete positiivset külge. Nii näiteks annab ta teada, et Venemaa nimetus tähendavat eesti keeles „vennamaad“. Vähem eksootiline pole ka tema versioon Tartu linna nimetuse tekkest, mida ta seostab juttudega tatarlaste rünnakutest. Selles valguses on õigegi loogiline tema suuresti negatiivne pilk Liivimaa rüütelkonnale. Just sellega seonduvat korralagedused, sõjad ja valgustuse puudumine. (Autor märgib, et baltisaksa sõjamehed polevat tundnud läänele omast „rüütellikku kombekust“, neil puudunud kurtuaasne kultuur.)
Samas ei saa Bulgarini suhtumist kohalikesse sakslastesse taandada ainult negatiivsele hinnangule kas või seetõttu, et ta otseselt sõltus (balti)sakslastest, kelleks olid von Fock, von Benckendorff ja Dubelt, millest kirjutab ka Kisseljova. Bulgarini artiklis Tallinna kohta leidub ilmekas kirjeldus Benckendorffide Keila-Joa mõisast (Fall Schloss). Sealgi sõnastab autor mütoloogilise arusaama baltisakslastest: taanlased olevat kutsunud mere tagant sakslased, et nood siin korra majja lööksid. Ilmselgelt on tegemist laialt levinud vene ajalookäsituse teisendiga (skandinaavlased kutsutakse kohalikele konfliktidele lõppu tegema; seda motiivi kasutab hiljem Aleksei Tolstoi oma luuletuses Venemaa ajaloost).
Bulgarin on kindel, et „sakslasi on vaja tsiviilelus nagu kella, nagu kaalusid, nagu mõõdupuud ... ja nagu südametunnistust“. Artiklis „Путевые заметки на поездке из Дерпта в Белоруссию и обратно, весной 1835 года“ („Reisimärkmeid reisil Tartust Valgevenemaale ja tagasi 1835. aasta kevadel“) kirjutab ta, et ainult saksa töökus ja kannatlikkus olevat suutnud Liivimaa viletsast maapinnast võitu saada.
Ent ühtaegu annab „Jalutuskäik“ Liivimaast lausa idüllilise, kui mitte muinasjutulise pildi: teadused õitsevad, kliima on tervislik, maapind on viljakas, „veed on rikkad kalade, metsad loomade poolest“. Liivimaal olevat ohutud sadamad ja võrratud linnad. Rahvas olevat heatahtlik, tark ja vapper, ja naised – tõelised kaunitarid. Kui pöörduda autori hilisemate „Mälestuste“ baltisaksa lehekülgede juurde, võib näha selle kirjelduse märgatavat muutumist.
Mainitud kirjelduste „muinasjutulisus“ on seletatav osaliselt sellega, et Bulgarin idealiseerib kaasaegset olukorda Balti provintsides, osaliselt ka tsensuuriga, mõneti aga ka kirjandusliku traditsiooniga, mille üle ta ironiseerib, kuid siiski jätkab selle kasutamist.
Nagu Merkelgi, võrdleb Bulgarin eestlasi ja lätlasi. Ta toonitab rahva olemuslikku jõhkrust, kuid kõneleb ühena esimestest (vene traditsioonis) ka rahva haritusest: „Kõik eestlased oskavad oma emakeeles lugeda ja kirjutada, neil on põhjalikud arusaamad usust, nad on oma usus usinad, kuulavad meelsasti jutlusi ja arutavad põhjalikult asju, mis ei ületa nende haridustaset ja mis puudutavad nende heaolu.“ Võrreldes Karamziniga leiab Bulgarin eestlaste kohta piisavalt häid sõnu ja teadvustab oma positsiooni eripära ka ise. Ta kirjutab: „Peaaegu kõik reisijad on külvanud eestlased üle sõimu ja etteheidetega. Mina vastupidi pean neist lugu, sest neil on iseloomukindlust, nad on jumalakartlikud ja nad teavad, mis on inimväärikus.“ Siiski leiab Bulgarin, et võrreldes venelastega on eestlased kohmakad ja vaiksed, kuid need epiteedid ei lisa traditsioonile midagi uut.
Eesti iseloomu eripäraks Bulgarini kirjelduses on eestlaste väidetav kiindumus vanadesse asjadesse ja kommetesse. Oma „Mälestustes“ kordab ta eestlaste sõltumatuse motiivi: valitsus püüab tema sõnutsi eestlaste heaolu parandada, kuid nood võitlevad sellele visalt vastu. Selle vastuseisu kirjeldustes võib näha mingi rahvusliku alge olemasolu. Näiteks kõneleb Bulgarin, et „igaüks neist [eestlastest – B. V.] tahab elada nii, nagu elasid tema esiisad, ja alludes sakslastele ning elades venelaste keskel, sunnib eestlane neid õppima oma keelt ega pane võõraid kõnepruuke millekski“. Kuid autor kohtab ka saksa mõju: paljud kohalikud elanikud võtvat üle saksa kombeid.
Eestlastel olevat väga palju positiivseid külgi: nad olevat tugevad, sihikindlad, aga ka ohjeldamatud. „Eestlane on kohutav raevus, mis viib ta hullumiseni, aga ta raevutseb ainult ebaõigluse pärast; ta töötab, nõustudes tegema ainult seda tööd, milleks ta on end lepingus palganud, mitte rohkem, ja seepärast nimetakse teda õelaks, kangekaelseks, kättemaksuhimuliseks“.
Bulgarini kirjelduse järgi on lätlased eestlastest töökamad, säästlikumad ja äriasjus osavamad. Erilise tähenduse saab korraliku välimuse motiiv: lätlased elavat puhtamalt, riietuvat ilusamalt ja rikkamalt kui eestlased. Irooniliselt jutustatakse, millest autor nad ära tunneb: võrreldes eestlastega tervitavat lätlased tundmatuid inimesi viisakamalt. Eestlaste välist hoolitsematust, mida Bulgarin seletab ennekõike ihaga muistse eluviisi (loe: barbaarsuse) järele, kasutab ta omapärase metafoorina. Näiteks kirjutab ta oma tekstis „Ревель летом 1835 года“, et Tallinna maantee on „kohutav ja lisaks must ja kammimata nagu tšuudi piiga Võru lähistelt“. Kuid räpast välimust ei saa võtta üksnes vahetu kogemuse kajastusena. See on osa üldisest kirjanduslike väärtuste ja võtete süsteemist, mida autor kasutab. Sünge ja räpane on siin seostatud gootiliku ja romantilisega. „Kitsas, lämmatav, pime – aga silmadele võrratu! Jumal küll, kui võrratu! See on seesama, mis romantiline kirjandus” – nii tõdetakse selles tekstis. Autor vaatleb kirjeldatavat ruumi kui maali, eset, mida saabki ainult vaadata. Bulgarini Tallinn sarnaneb „muistse kloostriga, milles on perekondlikud kambrid“. Perekondlikud kambrid aga viitavad sellele, mida autor on rääkinud Liivimaa ühiskonna „kastisüsteemist“ Tartu näitel: kõik suhtlevat ainult oma kitsas ringis (teadlaste ring, tudengite ring, kaupmeeste ring jne).
„Jalutuskäik Liivimaal“ (nagu ka teised Bulgarini baltiteemalised tööd) oli kirjutatud laiale lugejaskonnale. Nagu Kisseljova põhjendatult märgib, on sellest tekstist „hea noppida välja tsitaate, ja igaüks leiab neist endale vajaliku ja suudab tõestada mis tahes väidet – olgu sakslaste hukkamõistu või siis sümpaatiat eestlaste või lätlaste vastu, aga tervik kaob seejärel käest“. Hoopis avameelsem on Bulgarin oma neis töödes, mis olid määratud väga kitsale lugejaskonnale, s.o kirjades kolmandasse osakonda.
Agentuurikirjad
Balti temaatika algab Bulgarini agentuurikirjades 1827. aasta mai teavitusega „О поездке Булгарина в Остзейские губернии“ („Bulgarini reisist Balti kubermangudesse“), milles antakse teada tema sõidu eesmärkidest. Sellele järgneb rida üksikasjalikke iseloomustusi Baltimaade ühiskonna vaadetele ja poliitilisele riigitruudusele. Tekstis „Записка о духе жителей Остзейских провинций и Литвы“ („Kiri Balti provintside ja Leedu elanike vaimust“) teatatakse, et Baltimaades „pole ühtegi liberaali“, kuid samal ajal ei tundvat ühiskond Venemaa keisrit ja elavat kahtlaste kuulujuttude võrgus. Sama temaatikat arendab edasi „Мнение просвещенной части жителей Остзейских провинций о нынешнем Государе и настоящем порядке вещей“ („Balti provintside valgustatud elanike arvamus praegu valitsevast keisrist ja praegusest asjade käigust“), kus autor pakub välja võimaliku programmi Baltimaade avaliku arvamuse suunamiseks. Muu hulgas rõhutatakse nördimust tsensuuriseaduste ja välismaiste trükiste sissevedamise üle („Tartu professorid tunnistasid mulle ausalt, et nad ei saa peale matemaatika midagi avaldada“). Mõlemas kirjas esitab Bulgarin end „hea ingli ja sõnumitoojana“, kes hajutavat „heade“, kuid kergemeelselt keelepeksu uskuvate sakslaste viimaseid kahtlusi.
Tekstis „Политический дух провинций Остзейских“ („Balti provintside poliitiline vaim“) rõhutatakse veel kord konservatiivsust, mis iseloomustavat baltisaksa kõrgemat seltskonda, keda Bulgarin peab valgustatuks, uhkeks ja külmavereliseks. Ta toonitab, et baltisakslased „ei armasta vene rahvust – see on vaieldamatu fakt“, aga „on enneolematult kiindunud Troonisse“. Järgmistes läkitustes kolmandasse osakonda täheldab Bulgarin baltisaksa seltskonnas süvenevaid venevastaseid hoiakuid. Kirjas Dubeltile (11. 5. 1846) nimetatakse Tartut üheks avaliku arvamuse keskuseks, mis „praegu vaimselt mässab Venemaa vastu“.
Erakordselt meeldivad muljed jäid Bulgarinile Tartu ülikooli külastamisest. Kirjas „Дерптский университет, в политическом отношении“ („Tartu ülikool poliitilises suhtes“) kirjutab ta professorite täielikust riigitruudusest ja tudengirahutuste puudumisest. Seda teksti on huvitav võrrelda tema Dubeltile saadetud kirjaga (17. 9. 1854), milles autor kurvastab ülikooli kuraatori Gustav von Craffströmi surma üle. Bulgarini hinnangul olevat ülikool olnud enne lahkunu tööleasumist „röövlikoobas“. Ta kirjeldab tudengite isemeelsust ja pilkab väga teravalt õppejõude („Välismaalastest professorid valiti sõprade ja sugulaste abiga ning nad olid ja on väheste eranditega rämpsum kui rämps, teadusmaailmas tundmatud ja tuntud ainult saksa maruliste buršide hulgas“). Nahutada saavad isegi autori tuttavad (professor Moier on esitatud näitena laisast õppejõust jne).
Läkituses „Политический дух крестьян“ („Talupoegade poliitiline vaim“) kirjeldab Bulgarin avameelsest olukorrast, milles elab kohalik maarahvas, keda tema sõnutsi peetakse „halvemini kui neegreid“. Kõige vaesemad talupojad elavat Narva ja Tartu kandis. Ta kõneleb ka põliselanike vihast sakslaste vastu. Eriti põhjalikult on Bulgarin käsitlenud seda teemat oma 1848. aastal Dubeltile saadetud kirjas. Siin annab Bulgarin edasi pastor Gehewe jutu talupojast, kes surres pärandavat oma lastele viha baltisakslaste vastu. Bulgarin tõlgendab talupoegade usulisi otsinguid (huvi hernhuutluse vastu, üleminek õigeusku) kui saksaviha väljendust, soovimatust olla nendega „ühes paradiisis“.
Oma kirjades valgustab Bulgarin tihti Balti provintside ühiskondlikku elu. Näiteks mainib ta 1839. aasta Tartu rahutusi, mille tõttu Dubelt saatis linna oma adjutandi. Tekstis „Записка о положении в Остзейских провинциях“ („Kiri Balti provintside olukorrast“, 1839) kritiseerib autor Tartu linnavalitsust ja viitab kaudselt ka oma tülile linnavõimudega. Eriti ärritab teda määrus, mille järgi linnapea valitakse ametisse eluks ajaks. Oma kriitika lõpetab Bulgarin emotsionaalse üldistusega: „Baltimaades valitseb täielik oligarhia, võim ja raha on vaid väheste käes ja nemad on oma kohtade peal igavesti. [---] Sellest kurjuse segust on sündinud kõik maailma revolutsioonid.“ Kirjas Dubeltile (30. 4. 1848) tutvustab Bulgarin kuulujutte Tartu süütamise kohta talupoegade poolt. Teises kirjas (12. 10. 1851) mainib ta Tartu ülikooli professorite Victor Hehni ja Eduard Osenbrüggeni vallandamist ja kajastab levinud hirme ülikooli võimaliku sulgemise ees.
„Mälestused“
Bulgarini kuueköitelised memuaarid pealkirjaga „Воспоминания Фаддея Булгарина. Отрывки из виденного, слышанного и испытанного в жизни“ („Faddei Bulgarini mälestused: katkendid elus nähtust, kuuldust ja kogetust“) ilmusid trükist aastatel 1846–1849. Autori kavatsuse järgi on need just nimelt katkendid, mis peavad tõetruult pajatama sellest, mida ta nägi või kuulis. Sellegipoolest vaikib Bulgarin oma mälestustes maha hulganisti episoode oma perekonna elust (nt kindrali mõrvamise isa poolt), ei kõnele raskustest, mis tal Vene armees teenimise ajal olid jne. Teos sisaldab lõviosas mahukaid poliitiliste või sõjaliste sündmuste kirjeldusi ja maalib portreesid tuntud ajaloolistest tegelastest.
Autor märkab oma mäletuste lehekülgedel mitut puhku positiivseid jooni ka baltisaksa aadlis: näiteks mainib ta poolakate sümpaatiat liivimaalaste ja kuramaalaste vastu, meenutab, et sakslastest ohvitserid olevat erinenud teistest oma suurema arukuse poolest ega kulutanud liigselt raha.
„Mälestustes“ leidub mõningatest baltisakslastest ka portreesid. Küllaltki põhjalikult kirjutab Bulgarin vürst Michael Andreas Barclay de Tollyst ja peatub ka polkovnik Eriksonil, kes olnud möldripoeg Tartu kandis, kuid teenis hiljem välja kindrali auastme. Mainida võib ka Bulgarini vaimustust itaallasest markii Filippo Paulucci vastu, kellest sai Baltimaade kindralkuberner. Autor nimetab Paulucci tegevust ametipostil töökaks, targaks, kindlaks ja ausaks ning hüüatab, et tema heast hingest võivat kõnelda iga Liivimaa, Kuramaa ja Eestimaa elanik. Samal ajal on Bulgarini läkituses „Записка о духе жителей Остзейских провинций и Литвы“ iseloomustatud Pauluccit riigivastase vaimuga isikuna, kes võimu kergemeelselt kritiseerivat.
Bulgarin mainib ka keisrimiilitsa pataljoni, mis oli moodustatud eesti talupoegadest ja pälvis 1807. aastal kiituse. Et sõduritega suhelda saada, pidid pataljoni ohvitserid Bulgarini sõnutsi „tšuhnaade keelt õppima“.
Paljud Bulgarini mälestuskillud, mis on tuttavad juba tema „Jalutuskäigust“, on saanud osaks ka „Mälestustest“. Näib aga, et autor ei püüa siin enam oma tõelist suhtumist ja tegelikke hoiakuid iroonia taha peita, vaid kirjutab palju avameelsemalt. Näiteks väidab ta, et isegi sõjalaager on eesti külast ilusam. Kirjeldus, mille ta eesti talupoegade eluolust annab (eluks kõlbmatud hooned, vilets söök, hais), on kriitiline: „Surevus tšuhnaade laste seas on kohutav ja elanike arv Eestimaal, selle lähistel ja Vana-Soomes kasvab ülimalt visalt. Eakate inimeste seas on hulgaliselt pimedaid. Halvem ei ole kamtšadaalide, laplaste ja eskimode lugu – ja seda kõike keset saksa haritust!“ Ka selles tekstis rõhutatakse taas põliselanike suurt kiindumist oma eluviisidesse ja kommetesse.
Üks „Mälestuste“ lehekülg on pühendatud ka Tartule, „võrratule, puhtale, hästi korraldatud linnale“, kusjuures autor rõhutab ikka ja jälle tänapäeva eeliseid võrreldes minevikuga. Kuid on ka erandeid. Näiteks püüab Bulgarin hinnata oma Tartus olemise tähtsust ja mõtiskleb selle üle, et „saksa ühiskonnas peabki olema äratuskell, kuuma verega prantslane või slaavlane – muidu jäävad sakslased magama“. Tartu ühiskonna äratuskella rolli võtab ta loomulikult enda peale: „Minu järjepideva Karlovas elamise ajal (aastast 1832 kuni aastani 1837) tekkis Tartusse taas argielu, ühiskonda rõõmus meel ja külalislahkus – võin julgelt kinnitada, et minagi aitasin mõneti unise argielu elavdamisele kaasa. Nüüd on Tartus külm nagu hauas“. Teisal märgib Bulgarin, et „elu Tartus oli palju meeldivam ja lõbusam kui praegu“.
„Mälestuste“ kahe esimese köite ilmumisele reageeris Vissarion Belinski. Suur osa tema arvustusest oli pühendatud mitte Bulgarini tekstile, mida kriitik vaid hoolimatult mainib, vaid Bulgarini reputatsioonile üldiselt.
Kuid juba oma teose eessõnas lausus Bulgarin tähenduslikke sõnu selle kohta, et kirjandusmaailmas on omad osapooled, omad vaenud ja võitlused. „Teisiti ei saagi olla, arvestades asjade loomust. Liit, sõprus, kirjanikevaheline rahu – need on täitumatud unistused! Seal, kus on mängus inimese enesearmastus, seal ei saa olla ei sõprust ega rahu.“ Bulgarini kanooniline reputatsioon, mida on süstemaatiliselt revideeritud ainult viimaste uurimuste valguses, illustreerib tema sõnu harukordse täpsusega.
Boris Veizenen
![Лђтняя прогулка по Финляндіи и Швеціи [1]](./files/tekst/466/detail/thumb/18919-18967.jpg "Лђтняя прогулка по Финляндіи и Швеціи [1]")
![Лђтняя прогулка по Финляндіи и Швеціи [2]](./files/tekst/466/detail/thumb/19061-19109.jpg "Лђтняя прогулка по Финляндіи и Швеціи [2]")
![Сочиненія [2]](./files/tekst/470/detail/thumb/19766-19814.jpg "Сочиненія [2]")
![Сочиненія [3]](./files/tekst/471/detail/thumb/20025-20073.jpg "Сочиненія [3]")
![Surmakanne Tartu katoliku koguduse surnute nimekirjas 1849-1887 (EAA.5379.1.3), lk 14p-15, № 3 (1859). [Russian]](http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=131&iid=200252147589&img=eaa5379_001_0000003_00016_m.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=50&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=a218844fc6ec3a0e9b44339d718098bf){kind=link}