Haridustee ja vaimulikupõli Põlvas
Gustav Adolph Oldekop sündis 21. novembril (2. detsembril) 1755. aastal Haapsalus (Hapsal) linnakooli rektori ja sekretäri Hans Heinrich Oldekopi ning Juliane Christiane Oldekopi (snd Hasselblatt) pojana.
Oldekopid olid pärit Alam-Saksist Hildesheimist. Selle nimeka literaadisoo üks haru võrsus alates 1658. aastast Eestimaal, hiljem ka Liivimaal ja Venemaal.
Enne teoloogiaõpinguid pietismi kantsis Halle ülikoolis aastatel 1774–80 (imm 12. septembril 1774) sai G. A. Oldekop esmase hariduse Tallinna (Reval) toomkoolis.
Õiendanud 1780 Riias edukalt teoloogiakandidaadi eksami, töötas G. A. Oldekop aastatel 1781–1819/20 pastorina (1805. aastal määrati ta ka abipraostiks) eesti keeleala kagunurgas Põlvas (Pölwe), kus ta veetis ühtekokku 38 aastat, ligemale poole oma elust. Tegemist oli küll äärealaga, kuid rahvahariduse mõttes ühe ärksama eestikeelse piirkonnaga 18. ja 19. sajandi vahetusel.
G. A. Oldekop abiellus kaks korda. Tema esimene abielu sõlmiti Pärnus 1782. aastal pärnaka Dorothea Elisabeth Maria Roth`iga (1762–1804), naisega, kes oli Kanepi (Kannapäh) pastori Johann Philipp von Rothi, Oldekopi Halle-aastate kaastudengi noorem õde. Varsti pärast seda, kui ta naine 1804. aastal tuberkuloosi suri, hakkas G. A. Oldekopi elama koos noorukese Dorothea Jürgens`iga (1785–1853). Esimese naisega ühenimeline eestlanna, ilmselt vabakslastud pärisori, oli olnud G. A. Oldekopi kirikumõisa majapidajanna (virtin) ning tema emata jäänud laste hooldaja. Ajavahemikus 1808–19 sündis D. Jürgensil seitse vallaslast (kellest G. A. Oldekop tunnistas enese vähemalt nelja isaks). Olgugi, et G. A. Oldekop oli teatanud D. Jürgensiga abiellumise soovist juba 1819. aastal, oli taoline mesallianss rangelt seisuslikus Baltimaade ühiskonnas võimalik alles pärast pastoriametist loobumist. Abielu laulatati 1820. aastal Põlvas. Samal aastal oli G. A. Oldekop, kes oli tõmmanud enda peale Liivimaa kirikuvalitsuse ja osa Põlva saksa koguduse liikmete meelepaha, sunnitud Põlvast lahkuma.
Vabakutselise literaadina Tartus
G. A. Oldekopi edasine elu, mis möödus peamiselt Tartus (Dorpat), kuhu 64-aastane emeeritus pärast Põlva tolmu jalgadelt pühkimist koos kaasa ja lastega kolis, ei olnud majanduslikult hõlpus. Lasterohke perekonna (esimese Dorotheaga vähemalt üheksa last, teisega maksimaalselt kümme) patriarhil olid juba Põlva perioodil sugenenud kopsakad võlad, millele Tartus lisandus uusi.
1822. aasta lõpul kandideeris vabakutselise literaadina leiba teeniv G. A. Oldekop edutult Tartu ülikooli eesti keele lektori kohale, mis oli pärast Ludwig Wilhelm Moritz`i lahkumist (1822) vakantseks jäänud. Taotlus lükati kandidaadi suhtelise eakuse tõttu tagasi, lektorikoht jäi 1826. aastani täitmata.
Kindla teenistuseta G. A. Oldekop toimetas 1824. aasta aprillist augustini „Kulutamis[s]e Lehte“ (viis numbrit). Tegemist oli Liivimaa kubermanguvalitsuse ja talurahvakohtu ametliku teadetelehega, mis avaldas ka erakuulutusi ja mida talurahvale kantslist ette loeti. Seda ajalehte jätkas 1824. aasta sügisest 1826. aastani Otto Wilhelm Masing`i põhjaeestikeelne „Tallorahwa Kulutaja“, väljaanne, mis ilmus järjepidevalt 1889. aastani.
1826. aastal müüdi oksjonil võlgade katteks G. A. Oldekopi maja koos hoonestamata krundiga. Perekond elatus tudengite kostil pidamisest, hiljem lõunate müümisest, sattudes Tartu politseivalitsusega ajuti selle tõttu sekeldustesse. Alates 1834. aastast elasid Oldekopid, kelle noorim laps oli alles 10-aastane, Tartu 2. linnajaos venelase Sokolovi majas.
G. A. Oldekop suri 26.aprillil (8. mail) 1838. aastal 82 aasta vanuses Tartus, äratamata avalikkuse tähelepanu. Alles hilissügisel tõi „Das Inland“ ära napi surmateate. Enda soovil kodusele Põlva kalmistule maetud G. A. Oldekopi kõrvale sängitati neliteist aastat hiljem tema Pihkvas surnud abikaasa Dorothea Oldekop.
Kalendritegija ja ajalehetoimetaja
Kirjanduslikku tegevust alustas G. A. Oldekop juba 18. sajandi lõpul. Tema koostatud olid esimesed „Eesti-Ma Rahwa Kalendri“ numbrid, mis ilmusid aastatel 1795 ja 1796 Tartus J. M. G. Grenziuse trükikojas. Ühtekokku valmis G. A. Oldekopi toimetusel kaheksa numbrit lõunaeestikeelset kalendrit, mis alates 1799. aastast kandis juba nime „Tarto-Ma Rahwa Kalender“: 1795, 1796, 1799, 1821, 1822, 1826, 1828, 1833 (neist ei ole aastatel 1795, 1796 ja 1822 ilmunud kalendrid säilinud). G. A. Oldekopi toimetajatöö oli teadlikult anonüümne, autor kõneles sellest ainult 1819. aastal Johann Heinrich Rosenplänter`ile, usaldades tollele ka oma luuleloomingu hindamise.
1806. aasta märtsist kuni 1807. aasta jaanuarini andis G. A. Oldekop koos Kanepi pastori J. P. von Rothi ning tolle kahe lähisugulase, Võru (Werro) koolide inspektori Carl August von Rothi ja, last not least, Tartus elava poja, hilisema Tartu ülikooli eesti keele lektori Georg Philipp August von Rothi kaasabil välja esimest eesti ajalehte „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“. Ajaleht ilmus kord nädalas Tartus Grenziuse trükikojas. Ettevõtmise initsiaatoriks ja juhiks oli ettevõtlik J. P. von Roth, konkreetne töö lasus siiski eeskätt G. A. Oldekopi õlul. Ajaleht, millest ilmus kokku 41 (või 43) numbrit, sisaldas väheste kohalike teadete ja praktiliste nõuannete kõrval sõnumeid ka mujalt Vene riigist ja ennekõike välismaalt (üle 60% artiklitest), sh käimasoleva Napoleoni-vastase sõja kohta. Väljaanne pakkus ka ilukirjanduslikke palu ja anekdoote.
„Tarto maa rahwa Näddali-Lehel“ oli valgustuslik-humanistlik eesmärk. Sihiks oli pakkuda uusi teadmisi, misläbi maarahvas saaks „targembas nink parrembas“, ning rõhutada õppimise ja lastele hariduse andmise tähtsust, nagu seisab avanumbris: „Wannemba, se om se kige kallemb warra, mis teije latsile jättate, kui Jummal teid siist ilmast ärräkutsup, et teije latse kigen hään tundmissen nink oppussen omma kaswatetu“.
„Tarto maa rahwa Näddali-Leht“ oli valdavalt tõlkeline väljaanne, lõviosa peamiselt poliitilistest sõnumitest pärineb Tartu saksakeelsest ajalehest „Dörptsche Zeitung“. Muude allikate osas väärivad märkimist Anton Truhart`i „Fama für Deutsch-Russland“ (Riia), Johann Christoph Kaffka „Nordisches Archiv“ (Riia) Johann Friedrich von Recke „Wöchentliche Unterhaltungen für Liebhaber deutscher Lektüre in Russland“ (Miitavi) jt.
Poliitilist laadi sõnumite avaldamise pärast suleti ajaleht 1806. aasta detsembris vastloodud Riikliku Miilitsaasjade Komitee 19. dets 1806. aasta (vkj) ettepanekul keiser Aleksander I otsusega, kättesaadud tiraaž hävitati. Tartu ülikooli rektori Georg Friedrich Parrot`i protestikiri keisrile tulemusi ei andnud.
Alles 1995. aastal avastati (Tõnu Tannberg) ajalehe säilinud kümme numbrit (nr-d 1, 2, 4, 5, 14, 23, 24, 25, 32, 33) Peterburis asuvast Venemaa Riiklikust Ajalooarhiivist. Need numbrid kujutasid endast „asitõendeid“ tsaarivalitsusele, kui 1806. aasta detsembris tõusis päevakorrale väljaande keelustamine. Balti ühiskonna kõige madalamale seisusele mõeldud ning just seetõttu omas ajas üsna ainulaadse ajalehe sisu kohta annavat infot ka tsensoriarhiivi materjalid, mis sisaldavad mh Tartu Jaani kiriku ülempastori, Tartu ülikooli eesti ja soome keele lektori ning tsensuurikomitee (Censur-Comittèe der Kaiserlichen Universität zu Dorpat) eestikeelsete trükiste tsensori Friedrich David Lenz`i 1807. aasta algul valminud tõlkeid saksa keelde nn „poliitilistest artiklitest“ ning sisuloetelusid 39 esimese numbri kohta. Loetelude eestikeelne tõlge jõudis avalikkuse ette esmakordselt 1967. aastal (Sergei Issakov). Tsensori F. D. Lenz`i tõlgetest kirjutati esmakordselt 1980. aastal (Leo Anvelt).
Tegelikkuses olid nn „poliitilised artiklid“ lakoonilisevõitu teated Napoleoni-vastase sõja sündmuste kohta väga üldsõnalises ning rahulikus vormis. Kummatigi jõudsid need eesti lugejani üsna vähe aktuaalsetena. Sellegipoolest oli tüliõunaks kujunenud artiklites leiduva „pinnalise ja fragmentaarse“ (Anvelt 1980) informatsiooni näol tegemist tänapäeva mõistes „elementaarse poliitilise informatsiooniga“ (Tannberg 1998). Ent olgu „Tarto maa rahwa Näddali-Lehes“ esitatud teave kui nuditud tahes, eestikeelsel ajakirjandusmaastikul kujutas niisugune poliitilise sisuga väljaanne endast pikka aega erandit.
Ajalehe sulgemispõhjuste lahkamisest on saanud üks eesti kirjandusloolaste detektiivivõimeid proovile panevaid mõistatusi, mille lahendamisel on pakutud välja mitmeid versioone. Vastust otsitakse ennekõike küsimusele: kes kaebas esimese eestikeelse ajalehe peale? Kõige tõenäolisema pealekaebajana on sõelale jäänud Viljandimaal Põltsmaa kihelkonnas asunud Rutikvere (Ruttigfer) mõisa omanik Otto Friedrich von Pistohlkors, kes oli aastast 1805 Liivimaa rüütelkonna Peterburi delegaat.
Üks mis kindel: „Tarto maa rahwa Näddali-Lehe“ sulgemine oli seotud maamiilitsa kui regulaararmeed toetava maakaitseväe loomisega 1806. aasta detsembris, kuu aega varem puhkenud Vene-Prantsuse sõja tõttu. Vene riigi poliitiline olukord oli Prantsuse vägede lähenedes ülimalt ärev. Omakorda pingestas seda ikalduse tõttu süvenev näljahäda. Kuna keskvõim (nagu ka kohalikud rüütelkonnad) kartis Baltimaadel korratuste puhkemist, sai esitada talurahvakeelset ajalehte kui välismaise ideoloogia võimalikku levitajat põhjusena talupoegade võimalikule kõrvalejäämisele mobilisatsioonist maamiilitsasse. Ajalehe sulgemine kui preventiivne abinõu pidi kindlustama Liivimaa sisemist korda ja julgeolekut. Ehkki ajalehe ohtlikkuses lõpuni kindlad ei oldud, arvati poliitiliste teemade väärtõlgenduste hirmus arukamaks riskantne väljaanne igaks juhuks kinni panna.
Lisaks sellele oli ajalehe sulgemine seotud ka tolleaegsete pingeliste suhetega hiljuti avatud ning oma autonoomiat tugevdada püüdva Tartu ülikooli ja konservatiivse Liivimaa rüütelkonna vahel: ajaleht ilmus ülikooli egiidi all ja oli selle rahvavalgustusliku tegevuse osa. Ajalehe sulgemise taga oli niisiis ühelt poolt Vene riigivõimude – kaasa arvatud kubermanguvõimude ülimast ettevaatlikkusest tingitud – ülereageerimine ja teiselt poolt Balti võimude (Liivimaa rüütelkonna) kaikavedu Tartu ülikooliga. Aeg oli erakordselt närviline.
Lõpuks illustreerib lehe sulgemine ka Vene ja Balti valitsevate ringkondade suhtumist Läänemere-provintside ühiskonna kõige madalamasse kihti, kelle teavitamist rahvusvahelistest sündmustest peeti lihtsalt ülearuseks – need olevat asjad, mis miilitsakomisjoni komitee hinnangul „talupoegadesse üldse ei puutu“.
Luuletaja
G. A. Oldekopi kui 19. sajandi esimeste aastakümnete küllap väljapaistvaima eesti luuletaja laiem teadvustamine algas alles ligemale kakssada aastat pärast autori sündi. Seni vaid „eesti ajakirjanduse pioneeriks“ (Ehrmann 1938) peetud kirjaniku osa eesti luule ajaloos alahinnati osalt seetõttu, et niigi vähesed autori eluajal ilmunud luuletused olid ilmunud anonüümselt, osalt ilmselt ka lõunaeestikeelse kirjanduse üha piiratuma leviku ja kahaneva prestiiži tõttu, kuid peamiselt põhjusel, et 19. ja 20. sajandi vahetusel (1902. aastal EÜS-i VII albumis Olaf Silla kaudu) hakati suurema osa seni trükki jõudnud G. A. Oldekopi luuletekstide autoriks pidama tema naisevenda, Kanepi pastorit J. P. von Rothi. Too oli kasutanud oma ammuse hea sõbra loomingut Kanepi kihelkonnakooli lauluõpetuses, kust see läks „vana praavuski“ lauludena üle käsikirjalistesse lauluvihikutesse ning osa populaarsemaid tekste ringles rahvalauludena peamiselt Kanepi ümbruskonnas veel 19. sajandi keskpaigani. Esimene G. A. Oldekopi luuletus („Ellajate tullust“) ilmus J. P. von Rothi nime all 1864. aastal.
Täpsema pildi G. A. Oldekopi rollist eesti 19. sajandi esimeste kümnendite luule ajaloos joonistas 1965. aastal ilmunud „Eesti kirjanduse ajaloo“ esimeses köites Aarne Vinkel.
G. A. Oldekopi kõik teadaolevad luuletused ilmusid esmakordselt trükist alles 1985. aastal A. Vinkeli toimetatud tekstikriitilises koondkogus „Suve õdang“, tuginedes peaasjalikult J. H. Rosenplänter`i ärakirjale kui autoriteetseimale alliktekstile. Kogu sisaldab 19 algupärast ja 22 tõlkelist luuletust ning lisaks 7 oletatavasti G. A. Oldekopi sulest pärinevat luuletust. Kui seni tunti G. A. Oldekopi loomingust kokku 18 luuletust, kusjuures autori eluajal oli ilmunud tema sulest ainult üheksa ning tema enda nime all kõigest neli luuletust, siis 1985. aasta koondkogu rohkem kui kahekordistas selle arvu.
Populaarseimateks ja antoloogiates enim esindatud luuletusteks G. A. Oldekopi loomingust on osutunud „Poisikesse rõõm talwe perrast“, mida tuntakse ka „Talvelaulu“ nime all (9 trükki), „Warblanne“ (7 trükki) ja „Suwwe õddang“ (6 trükki). Luuletust „Perran poimamist“ (tuntud ka „Sügiselaulu“ nime all) on trükitud viis korda. Luuletust „Joonatan, mo veli“, mis käibib ka rahvalauluna, on asutud G. A. Oldekopi loometööna levitama alles hiljaaegu (esmakordselt 1989. aasta esinduslikus antoloogias „Sõnarine“).
Ehkki et G. A. Oldekopi esimene teadaolevalt trükki jõudnud luuletus (selleks oli saksa valgustuskirjaniku C. F. Gellerti luuletuse „Morgengesang“ tõlge Grenziuse kalendris) pärineb juba 18. sajandi viimasest kümnendist (aastast 1796 nagu ka Joachim Gottlieb Schwabe esiksalmik „Lapse uinutamisse Laul“), on kirjaniku esimesteks säilinud värssideks Aleksander I-le pühendatud „Ütte vanna moistlikko maa mihhe laul. Keisrille“ („Keisrille“), mis ilmus „Tarto maa rahwa Näddali-Lehhe“ avanumbris (1806), ja neli luuletust Tartu kalendris: „Talwe Laul“ („Poisikesse rõõm talwe perrast“), „Römo Laul“ („Päsokenne“) (1810), „Haina laul“ (1821) ning „Tütre kaibdus emma perra“ („Kaibdus essa perra“) (1826). Esimene neist, ilmselt üldse tuntuim G. A. Oldekopi luuletus, nägi trükivalgust ka 1814. aasta Tartu kalendris.
On arvatud, et G. A. Oldekopi luuletusi võis avaldada ka Georg Gottfried Marpurg oma kooliraamatus „Könne Jutto nink Jutustamisse“ (1802), mis on aga kahjuks kaduma läinud. Samuti ei ole Oldekopi ja Marpurgi suhetest midagi teada.
Kõiki G. A. Oldekopi nime all tagasihoidliku autori elu ajal trükist ilmunud nelja luuletust sisaldab J. H. Rosenplänter`i ajakirja „Beiträge“ 16. number (1823). „Päiwlik“ („Päiwlik [I]“), „Warblanne“, „Pimmeda innimise kaibdus“ („Pimme inniminne“) ja „Ello rõõm“ („Rõmo laul [II]), neist kaks viimast tõlkelised, mahuvad koondpealkirja all „Vier Lieder von Herrn Pastor Oldekop in Dorpat“ kaheksale ja poolele leheküljele. Neile neljale luuletusele toetusid 1965. aastani kõik G. A. Oldekopi vanemad käsitlused.
Ehkki G. A. Oldekop oma eluajal kavatsuste kiuste luulekoguni ei jõudnud, oli ta siiski eesti ilmaliku luule esimesi sihipäraseid viljelejaid, kelle loomingu kogumaht väärib tolleaegse harva ja juhusliku luuletoodangu taustal suurimat tähelepanu.
G. A. Oldekopi luuleloomingu keskmes on põllutööga seotud loodusmiljööd ning taluelu kujutavad tekstid, mille silmatorkav huumor tagab neile meeleolulise mitmekesisuse. Tema lauludes ei puudu didaktilisus, kuid luuletaja, kelle suhe kujutatud talupoegadesse ei ole härrandlik, ei esita oma õpetust pealetükkivalt. G. A. Oldekopi tekstide juures üllatab meeldivalt hea (lõunaeesti)keele kasutus ja sageli ladusad ning kerged värsid. Kindlasti tuleneb G. A. Oldekopi luuletuste laad, nende kõlavus ja optimistlik tonaalsus, suuresti nende funktsioonist olla rõõmsateks kõlbelisteks lauludeks koolitunnis – nagu oli olnud Tartu ülikooli koolikomisjoni soovitus. Ent küllap oli taoline lapselik-naiivne optimism, elu nägemine idüllilisest ja koomilisest küljest, vähemalt osaliselt iseloomulik ka G. A. Oldekopile endale, keda teravkeelne O. W. Masing on nimetanud „vanaks lapseks“ („ein altes Kind“).
Tõlkeliste luuletuste puhul – G. A. Oldekopi omapanus on märgatavalt suur, rõhk on selgelt sihtkeelel – on eeskujuks (balti)saksa kaasaegsed resp. eelmise põlvkonna autorid, arvuliselt on kõige rohkem mugandusi saksa valgustuskirjanike M. Claudiuse ja G. A. Bürgeri luuletustest.
Ehkki 20. sajandi viimasel kümnendil on rõhutatud (Salupere 1996), et A. Vinkeli maalitud pilt – hajutamaks vähimatki kahtlust G. A. Oldekopi autorsuses – luulekaugest J. P. von Rothist on veidi lihtsustav, ei leidu esialgu siiski tõendeid, mis omistaksid Kanepi pastorile kas või ühe luuletuse. Ometi on põhjust tõsta esile J. P. von Rothi teeneid silmapaistvas rahvavalgustöös, eriti haridusvallas. Tema 1804. aastal asutatud Kanepi kihelkonnakoolis, mis oli esimene kihelkonnakool tänase Eesti alal, jõudis ilmalik laul arvatavasti esmakordselt rahvakooli ning G. A. Oldekopi luulelooming leidis publiku. Kahjuks ei saanud toimekal pastoril, kelle tähendust on M. Salupere võrrelnud lausa Bengt Gottfried Forselius`e omaga, meeles mõlkunud kavast rajada Valgjärvele maakoolmeistrite seminar (1807. aasta lõpul olid ettevalmistused täies hoos) aadli ja suure osa kirikuõpetajate vastutegevuse tõttu asja ning 1818. aastal lakkas J. P. von Rothi surmaga ka Kanepi kihelkonnakooli tegevus.
Seadusetõlkija ning rahvavalgustaja
Loobunud pastoriametist ning kolinud 1820. aastal Tartusse, leidis G. A. Oldekop sama aasta esimesel poolel rakendust tõlkijana. Koos Tartu ülikooli eesti keele lektori L. W. Moritziga pani vabakutseline Oldekop lõunaeesti keelde 1819. aasta talurahvaseaduse. Umbes 200-leheküljelise teose tõlge, mis ilmus pealkirja all „Liiwlandi Marahwa Säedus“ (1820) ja mille eest makstud honorar pandi tõlkija võlgade pärast aresti alla, toetus osaliselt O. W. Masing`i põhjaeestikeelsele seadusetõlkele „Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus“ (1820). Tellimustöö, mille käigus tekkis tülisid ja puhkes tuliseid vaidlusi parima sõnastuse ning „optimaalse“ lõunaeesti keele variandi üle, viis G. A. Oldekopi tihedasse ja pingelisse kontakti O. W. Masing`iga. Teist korda puutusid kirjamehed kokku aastal 1821, mil G. A. Oldekop luges O. W. Masing`i „Ma-rahwa Näddala-Lehe“ korrektuuri (Masing ei olnud Oldekopi tööga rahul).
G. A. Oldekopi esimestele Tartus veedetud aastatele oli tunnuslik töökus. Kiire tõlkija mainega kirjamehe sulest ilmus 1822. aastal n-ö „ilmalik-vaimulik“ raamat „Mötlemisse Jummala teggude päle“. See on tugevasti lühendatud mugandus (130 lk) tuntud saksa valgustusliku pastori ja harduskirjaniku C. C. Sturmi kaheosalisest (ja umbes 1000-leheküljelisest) peateosest „Betrachtungen über die Werke Gottes im Reiche der Natur und der Vorsehung auf alle Tage des Jahres“ (Halle, 1772), milles materiaalse maailma igapäevaste objektide kirjelduse kaudu, seejuures loodusteaduslikke teadmisi rakendades, juhitakse lugeja tähelepanu Jumala kui looja suurusele. Ehkki G. A. Oldekopi muganduse kitsamaks eesmärgiks oli õppematerjali koostamine talurahvakoolidele, pole teada, kas teost lugemikuna ka tõesti kasutati.
Kokkuvõtteks
Gustav Adolph Oldekopi kirjanduslik tegevus, nii vähe kui sellest autori elu ajal väljapoole ka märgata oli, pakub huvi vähemalt kahel põhjusel.
Esiteks ja eelkõige on G. A. Oldekopi näol tegemist ilmselt väljapaistvaima eesti luuletajaga enne Kristian Jaak Peterson`i. Põlva pastori luuleloomingut on peetud „[parimaks], mis teatava luuleandega muulane võis sel alal pakkuda“ (Vinkel 1985). Sarnaselt K. J. Peterson`i loominguga jäi suurem osa G. A. Oldekopi luuleloomingust aastakümneteks, peaaegu kaheks sajandiks käsikirja.
Teiseks oli G. A. Oldekop eestikeelse ajakirjanduse rajajaid, esimesi eesti „lehemehi“. Suuresti tema toimetatud nädalalehte „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“ (1806) võib lugeda maailma üheks esimeseks regulaarselt ilmuvaks talurahvaleheks üldse. „Tarto maa rahwa Näddali-Lehe“ näol oli tegemist ühtaegu esimese (lõuna)eestikeelse kohaliku ajalehega.
Lisaks tuleb G. A. Oldekoppi pidada ilmaliku luule pioneeriks lõunaeesti keeles – eelnevast ajast on teada ainult Käsu Hansu kaebelaul. Niisugusena on G. A. Oldekopil kahtlemata eriline koht ka nüüdisaegses võrukeste liikumises. Teiselt poolt on lõunaeestikeelse kirjanduse mandumine nn „murdekirjanduseks“ kahandanud tagantjärele ka G. A. Oldekopi kui sestpeale „ainult“ murdeluuletaja positsiooni eesti kirjandusloos tervikuna.
Kui Gustav Suits lahterdas G. A. Oldekopi veel „vähemate estofiilsete kirjameeste“ hulka, olles tuttav vaid vähese osaga kirjaniku luuleloomingust, olgu see levinud kas või J. P. von Rothi nime all, siis tähendab Aarne Vinkeli üleskutse G. A. Oldekopile „nii loomingu väärtuse, mahu kui ka algupärasuse astme seisukohalt kõige suuremat tähelepanu [pühendada]“ (Vinkel 1980) murrangut selle eesti kirjamehe retseptsioonis.
Oldekopid
Oldekoppide nimekast suguvõsast väärib G. A. Oldekopi kõrval esiletõstmist eriti Theodor Oldekop (1724–1806 Tartu), neljandat põlve baltlane ning 1752. aastast kuni surmani Tartu Jaani kiriku eesti koguduse õpetaja, kes on jäädvustanud oma nime kirjanduslukku hilisema „tormi ja tungi“ kirjaniku Jacob Michael Reinhold Lenz`i mentorina tolle noorukiaastatel Tartus. Ent valgustuslikku vaimu leidus suguvõsas juba enne Baltimaadele siirdumist, mainimisväärne on siin Baltimaade Oldekoppide esiisa Justus Heinrich Oldekopi isa Just(us) (Jost) Oldekopi (1597–1667), Hildesheimi juristi energiline tegevus nõiajahi ja laiemalt usuhulluse kui niisuguse vastu võitlejana Alam-Saksimaal. Nimetada võib ka Peterburis tegutsenud ajakirjanikku August Oldekoppi (1784–1845), kes mh tõlkis saksa keelde Faddei Bulgarin`i kogutud teosed („Thaddäus Bulgarins sämmtliche Werke“, 4 Bde, Leipzig : Cnobloch, 1828). Oldekoppide suguvõsa vanimate esindajate hulka kuulub katoliku teoloog ja kroonik Johannes Oldekop (Johann Oldecop) (1493–1574), kes oli ajuti (1515/1516 Wittenbergis) Martin Lutheri õpilane ja pihilaps.
Vahur Aabrams
![Beiträge [16]](./files/tekst/317/detail/thumb/18573-18621.jpg "Beiträge [16]")
