Elulugu
Aleksandr Bestužev sündis 3. novembril (23. oktoobril) 1797. aastal Venemaal Peterburis. Tema isa Aleksandr Bestužev oli suurtükiväelane ja valgustuskirjanik, kes andis koos luuletaja Ivan Pniniga 1798. aastal välja ajakirja „Санкт-Петербургский журнал“, milles ilmus jagude kaupa tema pedagoogiline töö „Опыт военного воспитания относительно благородного юношества“ („Suurtsugu noorsoo sõjalise kasvatuse katse“). Bestuževi ema Praskovja oli pärit Narvast – vanemad olid kohtunud Vene–Rootsi sõja (1788–1790) ajal, kui Praskovja hoolitses haavata saanud suurtükiväelase eest. Abielupaaril oli viis poega (Nikolai, Aleksandr, Mihhail, Pjotr, Pavel) ja tütred.
Kuni kümnenda eluaastani kasvas Aleksandr Bestužev kodus, palju aega veetis ta oma isa rikkalikus raamatukogus. 1806. aastal saadeti ta õppima Mäeasjanduse kadetikorpusse (Горный кадетский корпус), kus koos temaga õppis ka tuntud vene traagiline näitleja Vassili Karatõgin. Sellest ajast pärinevad ka Bestuževi esimesed teadaolevad kirjanduslikud katsetused: ta kirjutas näidendi „Очарованный лес“ („Võlumets“).
Sügava mulje jättis Bestuževile kahekuune merereis vanema venna Nikolai seltsis fregatil „Malõi“ (1811). Bestužev loobus õpingutest kadetikorpuses ja hakkas valmistuma teenimiseks mereväes. Ent tema gardemariiniks saamise unistus, nagu on kirjutanud tema noorem vend, „purunes diferentsiaalsete ja integraalsete vormelite karidel“. 1816. aastal astus Bestužev perekonnasõbra kindralmajor Pjotr Tšitšerini abil ratsakaardiväkke ja oli juba järgmisel aastal tõusnud junkrust ohvitseriks. Tema polk seisis Marlis Peterhofi all, sealt on pärit ka tema hilisem pseudonüüm Marlinski.
1818. aastal katsetas Bestužev end publitsisti ja tõlkijana: ta tõlkis lõigu krahv François Gabriel de Bray teosest „Essai critique sur l’historie de la Livonie etc“ („Kriitiline katse esitada Liivimaa ajalugu koos piltidega tema nüüdsest olukorrast“), mis ilmus Nikolai Gretschi väljaande „Сын отечества“ 38. numbris. Samuti tõlkis ta luuletuse „Дух бури“ („Tormivaim“) Jean-François de La Harpe’i kommentaaridest portugali luuletaja Luís Vaz de Camõesi „Lusiaadide“ („Os Lusíadas“) prantsuskeelsele tõlkele. Sellesse perioodi kuulub ka almanahh „Зимцерла“ („Kevad“) väljaandmise projekt, mille peatas aga tsensuur.
Bestužev sai kuulsaks tänu oma kriitilistele kirjutistele, mis olid suunatud Pjotr Katenini ja Aleksandr Šahhovskoi näidendite vastu. Ta tõlkis katkendeid Moliere’i „Misantroobist“ ja Ovidiuse „Metamorfoosidest“, kirjutas luuletusi, elas meeletut elu ning osales duellides. 1821. aasta mais peatus Bestuževi eskadron Tartu lähistel ühes mõisas ja sama aasta juunis ilmus ajakirjas „Соревнователь“ tema „Поездка в Ревель“ („Reis Tallinna“), mis pälvis lugejate heakskiidu. Bestužev oli kirjavahetuses Faddei Bulgariniga, külastas Vene Kirjanduse Armastajate Vaba Seltsi (Вольное общество любителей российской словесности), mille liikmeks oli ka tema vend Nikolai. 1822. aastal tutvus ta seltsi istungitel luuletaja Kondrati Rõlejeviga, kes oli parajasti oma Aleksei Araktšejevi vastu suunatud satiiriga „К временщику“ („Soosikule“) ja ajalooliste duumadega kuulsaks saanud.
Koos Rõlejeviga hakkas Bestužev välja andma almanahhi „Полярная звезда“ („Põhjanael“, 1823–1825), mille lehekülgedel ilmus enamik Bestuževi teoseid. Nende seas leidus nii ajaloolisi jutustusi kui ka kriitilisi märkusi kirjanduselu kohta. Viimastega algas iga väljaande number. Belinski hinnangul oli just Bestužev iga-aastase kirjandusülevaate žanri looja vene kirjanduses. Almanahh viis kokku palju kuulsaid kirjamehi: avaldajate hulka kuulusid Vassili Žukovski, Aleksandr Puškin, Anton Delvig (Delwig), Jevgeni Baratõnski, Faddei Bulgarin, Nikolai Gneditš, Deniss Davõdov. Esimese numbri tiraaž (66 eksemplari) müüdi ära nädalaga. Teise numbri tiraaž, mis oli juba pool tuhat eksemplari, leidis ostja kolme nädalaga. Bulgarini sõnutsi ei saatnud ühtki raamatut või ajakirja Venemaal, kaasa arvatud Nikolai Karamzini „Vene riigi ajalugu“, nii hiilgav edu. Bestužev ja Rõlejev said keisriperekonnalt kingitusi ning armuliku tänukirja. Almanahhile järgnes rida seda matkivaid samanimelisi väljaandeid teistelt autoritelt (kuulsaimaks neist oli Aleksandr Herzeni „Полярная звезда“).
1823. aastal sai Bestuževist Aleksandr I onu hertsog Aleksandri adjutant. Usin adjutant nautis kõrgemates ringkondades suurt populaarsust. 1824. aasta juulis sõitis Bestužev tööülesannetes Riiga, tutvus Venemaa Läänemere-provintside kindralkuberneri markii Filippo Paulucciga, külastas merekuurorte ja saksa teatrit. Samasse aastasse langevad ka Bestuževi tutvumised Aleksandr Gribojedovi ja Wilhelm Küchelbeckeriga.
Kirjandusteadlase Ovsjannikova andmetel astus Bestužev dekabristide salajasse Põhjaühingusse juba 1823. aasta teisel poolel. 14. detsembril 1825 tõi ta koos oma venna Mihhailiga Peterburi Senativäljakule Moskva polgu. Ja ühena esimestest oli ta veendunud ülestõusu luhtumises. Järgmisel päeval andis Bestužev end võimudele välja. Koos vendade Nikolai ja Mihhailiga määrati talle karistuseks kakskümmend aastat sunnitööd, kuid pärast viibimist Petropavlovski kindluses viidi ta üle Soomes asunud kindlusse „Слава“ (1826–1827) (tänase Kotka linna lähistel). 1827. aasta oktoobris saadeti Bestužev asumisele Jakutskisse.
Siberis tegeles Bestužev lugemisega, huvitus jakuutide rahvakombestikust ja keelest, nagu mainib oma raamatus „Reise um die Erde durch Nordasien und die beiden Oceane“ (1833–1848) temaga Jakutskis töötanud saksa füüsik ja geoloog Georg Adolf Erman. See töö inspireeris saksa kirjanikku Adelbert von Chamissot kirjutama poeemi „Die Verbannten“ („Asujad“), mis on pühendatud Bestuževile. Siberi perioodi tööde hulka kuuluvad kirjutised „Из рассказов о Сибири“ („Jutud Siberist“), „Сибирские нравы, Исых“ („Siberi iseloomud, Isõh“) ja luuletused. 1829. aastal viidi Bestužev reamehena Kaukaasiasse (elas Dagestanis Derbentis). Alates järgmisest aastast hakkas ta aktiivselt avaldama Marlinski pseudonüümi all Nikolai Polevoi väljaannetes „Московский телеграф“ või „Сын отечества“ ja mujal. Tema ajaloolised novellid ja jutustused muutusid erakordselt populaarseks.
1833. aastal sai surmavalt haavata Bestuževi armuke Olga Nesterovtsa (riivas oma alati laetud püstolit, mida ta hoidis padja all). Ehkki uurimine kinnitas Bestuževi süütust, liikusid jutud vaese tüdruku mõrvamisest veel 1858. aastani, mil oma Kaukaasia reisil viibis Alexandre Dumas, kes pühendas Olga mälestusele luuletuse.
Bestužev oli näidanud end korduvalt lahinguväljal, kuid pälvis ohvitseri auastme alles 1836. aastal. Tema katsed tsiviilteenistusse siirduda ei kandnud vilja. 19. (7.) juunil 1837 hukkus ta lahingus Adleri neemel. Tema keha ei leitud.
Looming
Kirjandusuurijate hinnangul on Bestuževi varasele luulele iseloomulik omaenda äravalituse, erilise rolli äratundmise motiiv. Tema luuletustes on orgaaniliselt ühendatud nii epikuurlikud kui ka kodanikumotiivid, mis on esmajärjekorras seotud prantsuse „kerge poeesia“ ja eelkõige Évariste de Parny loominguga. Kriitiline tegelikkuse käsitlus (näiteks tekstides „Подражание первой сатире Буало“ („Boileau esimese satiiri jäljendus“) või „Отрывок из комедии Оптимист“ („Katkend komöödiast Optimist“)) haakub romantilise paatosega. Bestuževi pagendusperioodi luuletustest nähtub huvi ajaloolise temaatika vastu (nt värssjutustuses „Андрей, князь Переяславский“ („Andrei, Perejaslavski vürst“)), tema tekstides leidub kiiresti mööduva aja („Часы“ („Kell“)), üksinduse ja meeleheite motiive. Bestuževi luuletuste lüüriline tegelane võrdleb oma traagilist saatust loodusnähtuste – pilve („К облаку“ („Pilvele“)) või kosega („Шебутуй“ („Šebutui“)). Niisuguste motiivide kvintessentsiks saab luuletus „Сон“ („Unenägu“).
Koos Rõlejeviga on Bestužev loonud ka agiteerivaid laule, mille puhul on näha soovi laenata teatud elemente rahvalaulust, tekstides on lakoonilisust, poliitikategelaste, ka tsaari õelaid ja sihikindlaid iseloomustusi.
Bestužev-Marlinski oli üks neist, kes tahtsid luua n-ö „vene jutustust“. Eriline tähtsus oli siin tema jaoks pöördumisel ajaloolise temaatika juurde, mis toetus nii vene („Гедеон“ („Gideon“, 1821), „Роман и Ольга“ („Roman ja Olga“, 1823), „Изменник“ („Reetur“, 1825) kui ka baltisaksa materjalile („Замок Нейгаузен“ („Vastseliina loss“, 1824), „Замок Эйзен“ („Eiseni loss“, 1825), „Ревельский турнир“ („Tallinna turniir“, 1825)). Nagu ka Rõlejev oma „Duumades“, pöördus Bestužev ajaloolise materjali poole selleks, et leida sealt analoogiaid tänapäevale: tema tegelased kõnelevad tänapäevases keeles, mis oli autori jaoks eriti tähtis, kuid mida hilisema, Belinski kriitika seisukohast peeti juba ilmseks puuduseks. Nagu teisedki dekabristidest kirjanikud idealiseeris Bestužev vana Novgorodi, tema tekstid on vabadusvõitluse paatosest läbi imbunud. Ühtaegu toetus Bestužev siiski ka ajaloolistele tekstidele: „Tallinna turniiri“ süžee on võetud näiteks Balthasar Russowi kroonikast.
Bestuževi jutustusi iseloomustab ka fantastika kasutamine, pöördumine rahvauskumuste poole, nagu näiteks tekstis „Страшное гадание“ („Õudne ennustus“). Erilist tähelepanu rahvusliku koloriidi vastu võib märgata tema Kaukaasia-perioodi loomingus („Аммалат-Бек“ („Ammalat-Bek“, 1832), „Мулла-Нур“ („Mulla-Nur“, 1836)).
Bestuževi süžeelisi kavatsusi iseloomustab alati keerulisus, tegevuse arengut aga intensiivsus. Enamiku tekstide keskmes on kangelasliku indiviidi ja ümbritseva keskkonna romantiline konflikt. Bestuževi kangelastel on tugev iseloom, nad on mässumeelsed ja suudavad kõigi raskuste kiuste oma tunnete idealismi endas kanda. Samal ajal – nagu märkas hilisem kriitika – on nad ka liialt ühesuunalised. Teoste ekspressiivne stiil, metafooride ja muude retooriliste vahendite rohkus, millest on leitud saksa „tormi ja tungi“ autorite ning prantsuse romantikute (peamiselt Victor Hugo) mõju, aitasid kaasa tema loomingu populaarsusele. 1830. aastatel nimetati Bestuževit „Puškiniks proosas“, hiljem on kasutatud tema stiili tähistamiseks iroonilist „Bestuževi tilkade“ nimetust. Just seesama stiil, mis soodustas tema populaarsust, mõistis ka Bestuževi proosa kiiresse unustusse niipea, kui trükist ilmusid Puškini, Gogoli ja Lermontovi proosateosed. Oma 1847. aasta arvustuses möönab Belinski üksnes Bestuževi ajaloolist väärtust ja võrdleb teda särava meteooriga, mis pimestas kõigi silmad ning kadus seejärel igaveseks.
Erinevalt Bestuževi ilukirjanduslikust loomingust sai tema kriitikutegevus Belinskilt üsna kõrge hinnangu. Bestuževi rünnakud Šahhovskoi komöödia „Липецкие воды“ („Lipetski veed“) vastu ja tema kriitika Racine’i tragöödia „Esther“ arhaiseeritud tõlke aadressil, mille autoriks oli Katenin, annavad aimu tema solidaarsusest Karamzini ja Žukovski kirjandusliku positsiooniga. Seejuures oli Bestužev Žukovski loomingu suhtes siiski kriitiline. Erinevalt Žukovski psühholoogilisest romantismist oli Bestužev huvitatud kangelaslike romantiliste tegelaskujude loomisest.
Uurijate märkuste kohaselt on Bestuževi kui kriitiku stiili üheks iseloomujooneks suured üldistused. Näiteks analüüsimaks Nikolai Polevoi romaani „Клятва при гробе господнем“ („Vanne Issanda kirstul“) püüab autor anda ülevaadet kogu maailmakirjanduse ajaloost. Bestužev õhutab suurte kirgede ja ilmekate karakteritega rahvuslikult originaalsete teoste loomist. Hinnates kõrgelt Puškini poeemi „Цыгане“ („Mustlased“), suhtub ta negatiivselt siiski tema „Jevgeni Oneginisse“.
Almanahhi „Полярная звезда“ väljaandjana oli Bestužev üks esimesi, kes hakkasid maksma publikatsioonide autoritele palgaraha, soodustades seega iseseisva kirjanikuameti väljakujunemist.
„Me elame romantismi sajandil“ – nii kirjutas Bestužev oma arvustuses Polevoi romaanile. Tema enda teosed läksid kirjanduslukku ilmeka näitena vene romantilisest proosast.
„Reis Tallinna“
1820. aasta lõpus võttis Bestužev ette lõbureisi Tallinna. Muljed sellest reisist andsid autorile ispiratsiooni viieks kirjaks, mille programm oli sõnastatud järgmiselt: „Milleks on mul ja teil, mu sõbrad, vaja teada, et Tallinnas on 1700 maja ja ligikaudu 12000 elanikku, et siin on gümnaasium, mitmesuguseid vähetähtsaid vabrikuid, moodsad poed? Kas seal on muinsusi, kas on säilinud vanade kindluste jäänuseid, patareisid, kirikuid? Kas sealne ümbrus pakub midagi pilgule, pilk aga kujutlusele? Vaata, mida teie teada tahate, näe, millest ma tahan rääkida.“ (Bestuževi tsitaadid siin ja edaspidi Voldemar Milleri tõlkes, kui pole märgitud teisiti.)
Bestuževi nagu ka teiste vene reisijate jaoks on Balti provintsidel tänu rüütliajastule „mingi eriline tõmbejõud, mingi romantiline iseloom, võib-olla et liiga armetu mõistusele, aga seda rikkalikum kujutlusele“. Sellest lähtuvalt koosnebki näiteks kogu viies kiri arvukatest vanade losside, kirikute ja kloostrite kirjeldustest ning sagedastest retkedest ajalukku. Eesti kutsub reisijas esile „Ossiani mõtteid“, mistõttu olulise tähelepanu all „Reisis Tallinna“ on fantaasiamängud, peenetundelised ja mõneti ähmased mõtisklused (näiteks une ja ärkveloleku ühendamisest). Meeliköitva reisikirjelduse loomisel ei puudu ka dramaatiliste episoodide kasutamine, näiteks maalib Bestužev lumetuisku, millesse on sattunud, ja jutustab isegi sellest, kuidas üks hobune järsakust alla kukkus. Teosele on iseloomulik ka poeetiliste fragmentide kasutamine, mis annavad palju intensiivsemalt edasi autori tunnete ja juttude intiimsust. Eri kirjad sisaldavad samahästi kui realiseeritud väikesi novellilaadseid süžeesid: esimeses kirjas on selleks jutt kahe sõbra ootamatust kohtumisest, teises koomiline kirjeldus saksa klarnetisti ja suure kohvisõbra elust.
Juba esimeses kirjas paneb autor paika teatud motiivi, mida hakkab hiljem jõuliselt ümber lükkama. Reisija tuttava arvates on Tallinna täiesti mõttetu sõita, sest „kui otsustada Liivimaa kõikide linnade üle Tartu ja Riia järgi, siis ma kuulutan sulle pidulikult kõige kohutavamat igavust“. See arvamus lükatakse järjekindlalt ümber – eriti seal, kus kõneldakse kohalikust ühiskonnast. Reisija leiab, et baltisakslaste iseloomujooned on väga sümpaatsed, eriti köidab teda nende suur tähelepanu pereelule ja laste kasvatamisele. Ta rõhutab Tallinna majade puhust ja nägusust („lauda ei valitse toredus, vaid maitse, köökides kord“). Edasi ta teeb järelduse, et „ilu on siin omane kõigile klassidele: see paistab nii parema seltskonna vahaküünalde kui ka vähenõudliku kolde leegi juures“. Bestužev rõhutab, et kohalikud neiud on haritud ja lugemishimulised ning võrreldes pealinna ballidega ei hakka Tallinna ballidel kunagi igav. Üldse laheneb Bestuževil kohalike eluviiside ja lõbususte kriitiline võrdlus Peterburiga Tallinna kasuks. Kohaliku teatriarmastaja suu kaudu hakkab ta isegi Peterburi teatrite korraldust kritiseerima. Siiski leiab ta, et baltisaksaste elu on liiga ette kirjutatud ja korraldatud. Riia elanike kohta ütleb ta: „Inimesed seal on oma kellade orjad: lõbutsevad kalendri järgi ja arvude peal toovad välja oma tundeid.“
Omaette tähelepanu on autor pööranud kohalikele kaunitaridele. Ta pühendab neile palju meelitavaid sõnu. Bestužev märkab nende haritust, häid kombeid ja avaldab arvamust, et sedavõrd ilusaks on neid teinud muu hulgas hea moraalne kasvatus. Esialgsed kahtlused nende südamlikkuses („ärge rääkige nendega südametunnetest: nad on neist vaevu kuulnud ja kui, siis unenägude seletajast“ (tlk B. V.)) suuresti taanduvad järgmistes kirjades.
Kohalikke elanikke puudutavad leheküljed on aga kaugel entusiasmist ja imetlusest. Talupoegi on kirjeldatud kui „Pluto maa-aluse riigi“ asukaid. Autor kirjutab mustadest nägudest ja räpastest seintest, kusjuures erinevalt hoolitsetud linnaelanikest – seisusest sõltumata – on talupojad „nõgised eestlased, pulstunud, vööni rippuvate juustega“. „Reisile Tallinna“ lisatud kirjas pealkirjaga „Narva“ teeb Bestužev eesti talupoegadest veelgi kriitilisemas toonis juttu: „Kõik liivimaalased, eriti eestlased, olid toored ja ebainimlikud, sagedasti mehised, aga alati salakavalad. Metsloomataolised koduses olemises, uskumatult harimatud sõjanduses.“
Samal ajal leiab Bestužev siiski, et tänu kohalike valitsejate ja riigi targale toetusele on talupoegade olukord moraalses ja füüsilises mõttes paranenud: „Eestlased saavad vähehaaval lahti joomisest, laiskusest ja kõigist pahedest, mis harimatusega kaasas käivad.“ Need tema sõnad kordavad täielikult tüüpilist baltisakslaste hinnangut kohalikele elanikele. Kuigi Bestužev püüab lähtuda oma reisikirjades populaarse prantsuse publitsisti Victor-Joseph Étienne de Jouy’ reeglist „kuulata rikkaid ja panna kõnelema vaeseid“, tundub ometi, et ta on tuginenud üksnes vormeli esimese poolele.
Paradoksaalsel kombel vahetab Bestužev, nagu ka paljud teised reisijad, oma sümpaatiad, kui ta tänapäevast minevikus aset leidnud (ajaloo)sündmuste juurde pöördub. Ajaloolise narratiivi loogika dikteerib hoopis teistsugused reeglid: autor kirjeldab põhjalikult ristirüütlite julmust, ihnsust ja amoraalsust, rõhutab, et rahvas oli ükskõikne nii katoliiklike kui ka protestantlike jutluste suhtes, ja tunneb siiralt kaasa „vaestele Eestimaa elanikele, keda omanikud rõhusid nii, nagu tuju oli“. Ta leiab, et tallinlased on poliitilises argielus alati oma aususe säilitanud. Peale selle meeldib Bestuževile teha võrdlusi antiikajalooga: vürst Vjatškot on võrreldud kuningas Leonidase, vanu eestlasi – spartalastega. Paljude ajalooliste kirjelduste seas mainib Bestužev ka põnevat 1538. aasta turniiri, millest kirjutab hiljem ka jutustuse.
Julmi sõdu mainides rõhutab autor kahetsusega, et „mitte ükski skald, mitte ükski jutuvestja liivlaste seast ei säilitanud oma rahva kangelastegusid pärastistele sajanditele“. Teisal kirjutab ta, et „Tallinn ei andnud poeeti, jah, kogu Liivimaal ei olnud kuni 18. sajandini kirjanikke, kui kroonikud välja arvata“. Samal ajal märkab Bestužev, et kohalike murrete seas peetakse just Tallinna oma „kõige õigemaks ja puhtamaks“.
Mõningat huvi pakuvad ka Bestuževi etümoloogilised vaatlused. Näiteks toob ta välja mitu teooriat Tallinna (Reval, Revel) nimetuse tekkimisest sõnadest „Regenfall“ (sks vihmasadu), „Rehfall“ (sks kitse kukkumine) või siis veealuste kivide ridadest – karidest (alamsks „Ref“), aga need etümoloogiad on pakutud välja ainult lugeja lõbustamiseks. Ta püüab selgitada ka venekeelse Tallinna nimetuse Колывань juuri ja leiab need eesti sõnades „kuule, vana“, mida nimetab levinuimaks kõnetuseks eesti keeles. Näitena toob ta fakti, et „vene lihtinimesed kutsuvad eestlasi nüüdki kuljadeks ja kulitsateks“ – sõnast „kuule“.
„Reis Tallinna“ ei pretendeerinud juba oma žanritaotluselt kohaliku elu sügavamale vaatlusele, tõsisele ajaloolisele või lingivistilisele analüüsile. Balti temaatikaga lähemaks tutvumiseks soovitab autor lugeda F. G. de Bray tööd, mille katkendeid ta ise tõlkis. Bestuževi tekstile on iseloomulik pigem huvi ajalooliste muinsuste ja mulje vastu, mida need võivad esile kutsuda. Tegemist ei ole niivõrd reaalsete elutingimuste kirjeldusega. Teos on kirjutatud mitmesuunalise tekstina, millesse on lisatud palju fiktsionaalseid episoode ja kriitilisi nooli pealinna seltskonnaelu vastu. „Reisi Tallinna“ peamine väärtus seisneb aga selles, et siit saab alguse terve rida pöördumisi Baltimaade ajaloo poole, millest kujuneb Bestuževi loomingus omaette periood.
„Võnnu loss“
on esimene Bestuževi Liivimaa-jutustuste seast. Tekst ilmus esmakordselt 1823. aastal väljaandes „Библиотекa для чтения“ alapealkirjaga „Katkend kaardiväeohvitseri päevikust“. Autor võttis oma jutustuse jaoks materjali saksa kirjaniku Ernst Moritz Arndti raamatust „Der Geist der Zeit“ („Aja vaim“, kd 1–4: 1806–1818; kd 5: 1854). See on Mõõgavendade ordu esimese ordumeistri Venno von Rohrbachi tapmise lugu tema poolt solvatud rüütli Wickbert von Sehrati (selline nimekuju esineb Bestuževil ekslikult von Soesti asemel) poolt (1208). Seda mainib ka Läti Henriku kroonika. Bestužev käib seda sündmust oma tekstis kasutades ajalooga ümber väga vabalt ja on pigem huvitatud ilmekate tegevuskujude loomisest – kahest tahust märgilises rüütli kui vallutaja kujus.
Ordumeister Rohrbach on kirjeldatud julma ja halastamatu despoodina, kelle jaoks teiste inimeste õigusi olemas ei ole. Tema tapja Wickbert on aga keerulisem tegelane. Ühelt poolt on autor sunnitud rõhutama, et ta vihkab Wickbertis julmurit, teiselt poolt aga idealiseerib ta seda kuju, kelle viha Rohrbachi vastu süttib põhjusel, et too on tema talupoegi nende sõnakuulmatuse eest taga kiusanud. Tegemist on ideoloogilise kangelasega, kelle jaoks „pole nalja seal, kus inimlikkus kannatab“. Omamata võimalust vaenlasega lahingus jõudu katsuda, hiilib ta öösel tema lossi ja tapab ta kiires, kuid ägedas võitluses (kahtlemata ei oleks magava inimese tapmine Wickberti kujule heroismi lisanud). Bestuževi jaoks on väga tähtis rõhutada, et küsimus ei ole ainult isikliku kättemaksu motiivis, vaid määrav on pigem ideoloogilis-ühiskondlik tahk: Wickberti nimetatakse mässajaks, Rohrbachil puuduvad igasugused positiivsed jooned, ta ei pea allutatud eestlasi isegi mitte inimesteks. Kuid eesti tegelaskujud jutustuses puuduvad, rahvast on kujutatud kui passiivset ordumeistri rõhumisobjekti.
„Võnnu lossis“ ilmneb juba täiel määral autori kiindumus gootilikesse kirjeldustesse ja kontrastidesse. Juba teose esimesel leheküljel võrreldakse sünget lossi kirstuga, soos liikuv Wickbert on otsekui müstiline virvatuluke või kummitus. Selline lähenemisviis ei ole juhuslik: suhteliselt lihtsasti lossi pääsev rüütel on tõepoolest tõlgendatav infernaalse tegelaskujuna, liiatigi on Rohrbachi keeldumine temaga kahevõitlusse astuda tema nime häbistanud. Iseloomulik on ka täiesti iseseisev episood laulva lossivalvuriga, millel pole vähimatki seost jutustuse peasüžeega, kuid mis rõhutab kohalikku koloriiti.
(Võnnu loss, millest Bestužev kõneleb kui Liivimaa esimest lossist, asub Cēsise (Wenden) linnas tänases Lätis, praegu asub seal linnamuuseum.)
„Vastseliina loss“
Bestuževi teine jutustus ilmus 1824. aastal almanahhis „Полярная звезда“. Autori kommentaari kohaselt areneb tegevus 1334. aastal, kuid teose süžee on täielikult välja mõeldud ja – eriti keeruline. Rüütel Romuald von Mey on kade oma sõbra Ewald von Nordecki peale: ta laimab sõbra naist, väites tollel olevat armusuhe ühe vangistatud sõdalasega, ja annab Ewaldi salakohtu kätte. Erinevalt esimesest Bestuževi jutustusest laheneb siin konflikt õnnelikult. Ja see on otseselt tingitud vene tegelaskujude teosesse sissetoomisest: Nordecki poolt vangistatud Vseslav kohtab juhuslikult oma venda Andreid ja tema väge, nad korraldavad Mey vastu sõjaretke ja vabastavad ka sõnamurdliku sõbra tõttu vangistatud Ewaldi ning tolle naise Emma. Viimane osutub Vseslavi ja Andrei kadunud õeks. Vaatamata melodramaatiliste episoodide rohkusele (juhuslikud kohtumised, kadunud sugulaste äratundmine, imelised vabastamised) kujutab „Vastseliina loss“ endast ühte esimestest teostest, mille keskmes on positiivsed suhted venelaste ja sakslaste vahel: sümpaatsed tegelased on omavahel seotud sugulussidemega. Samal ajal kujutatakse sakslaste sisesuhteid kui äärmiselt vastuolulisi ja kaootilisi: salakohus (Freigericht) mõistab Ewaldi venelastest vaenlastega suhtlemise eest seadusevastaselt surma, kuid just nendesamade vaenlaste abil saavutab ta ka vabaduse. Bestužev vahetab osavalt oma ja võõra mõisteid, mis viib lõpuks selleni, et Nordecki perekond tunnistab oma sõltuvust vene sugulastest.
Võrreldes „Võnnu lossiga“ on „Vastseliina lossis“ väga palju ilmekaid ja pateetilisi kirjeldusi. Tegelased avaldavad oma kirgi kõigi romantilise retoorika seaduste kohaselt: „ahastuses näris Ewald vangiraudu“, tornist terava palgi otsa kukkunud Romuald „pomiseb segaseid needmisi“ jne. Peategelaste ülipeetud dialoogidega on kontrastis vene malevlaste lihtrahvalikud repliigid ja kommentaarid.
„Vastseliina lossis“ leidub ka üks eestlasest tegelane, Rameko, kelle kohta on öeldud, et ta „vihkas oma peremehi samavõrd, nagu ta neid kartiski“.
Kui esimeses Liivimaa-jutustuses oli loss sünge despootliku rüütlivõimu sümboliks, siis siin on õigupoolest näidatud kahte lossi: üks neist kuulub salakohtu liikmetele ja selle põletavad venelased maha. Vastseliina ise, mis asub Liivimaa-Vene piiril, seostub aga paradoksaalsel kombel rõõmu, hõiskamise ja külalislahkusega. Kui teose algul kurdab kohalik aednik selle üle, et lossi tornid segavad tema juurviljade korralikku kasvamist, siis teose lõpus räägib jutustaja oma külaskäigust maaliliste lossivaremete juurde, mis on nüüd viimaks loodusega harmoonia leidnud (seal pesitseb isegi „rahulind pääsuke“).
„Tallinna turniir“
Bestuževi tuntuimaks rüütliteemaliseks jutustuseks on „Tallinna turniir“ (avaldatud almanahhis „Полярная звезда“ 1825. aastal). Sündmusi, mis moodustavad teose süžee, on mainitud juba „Reisis Tallinna“ (rüütli ja maskeeringut kandva kaupmehe kahevõitlus). Noor kaupmees Edwin on armunud Minnasse. Minna isa on tütre lubanud mehele, kes rüütliturniiril tema vaenlase alistab. Edwin võtab turniirist salaja osa ja ehkki tema osalemise ilmsikstulek lõpeb rüütlite ja kaupmeeste rüselusega, pälvib ta siiski armastatu käe.
Selle lihtsakoelise süžee realiseerib Bestužev mahlakates ja üksikasjalikes kirjeldustes ning humoorikates dialoogides. Iseloomustus, mille ta rüütliühiskonnale annab, viitab kahtlemata autori kaasaegse kõrgkihi elukorraldusele (näiteks võrreldakse Edwini kangapoodi Peterburi inglise magasiniga: seda laadi kohti kasutanud noored kohtamiste puhul). Bestuževi loodud tegelaste reas lausa kuritegelikud tüübid puuduvad, tema suhtumine saksa rüütlitesse on pigem naeruvääristav. Nende peamisteks joonteks on põlgus eestlastest teenrite vastu, oma kaheldava sõjalise jõuga uhkeldamine, iseloomu metsikus ja jämedus. Kirjeldades Minna isa Burtneckit ei osutata mitte ainult tema harimatusele, kalduvusele hoobelda või ka väga kiiresti ägestuda, vaid ka heale südamele. Doktor Loncius astub jutustuses üles kui resonöör, kelle sõnavõtud ironiseerivad peenelt aadelkonna eluviisi üle. Arendades doktori näitel ühte oma väidet teosest „Reis Tallinna“ edasi, tahab Bestužev osutada, et rüütlid olevat takistanud Venemaale sõitmast neid inimesi, kes oleksid võinud selle valgustamisel abiks olla.
Huvipakkuv on ka jutustuse ülesehitus: autor oskab meisterlikult katkestada peatüki kõige põnevamal kohal ja paigutab ebatraditsioonilisel viisil viimase peatüki ette ajaloolise eessõna, et kontrasti kaudu tegevuse dünaamikat veel kord rõhutada. Võrreldes süngete losside kurjakuulutava sümboolika ja ideoloogilise paatosega võib „Tallinna turniiri“ iseloomustada kui kerget, lõbusat ja elujaatavat teost, mis kuulub kindlasti autori loomingu paremikku.
„Eiseni loss“
Bestuževi viimane Liivimaa-jutustus ilmus pealkirja „Кровь за кровь“ („Veri vere vastu“) all almanahhis „Звездочка“ („Täheke“, 1825), mis jäi dekabristide ülestõusu tõttu trükist ilmumata. Lugu jõudis lugejani alles kolm aastat hiljem.
Kõik jutustuste sündmused ja tegelased on autori kujutluse vili. Võrreldes eelmiste tekstidega on „Eisen lossis“ selgelt näha võlumuinasjutu elemente. Näiteks iseloomustatakse lossi peremeest rüütel Brunot kui omamoodi röövlist vägilast, keda võib võrrelda loodusnähtustega: „Räägitakse, ta vaade olnud nii hirmus ning läbitungiv, et tappis lennult pääsukese. Ja kui mööduja kuulis tema vilistamist teel, pöördus ta juba versta kaugusel kõrvale. [---] Temaga ajas jäneseid alla. [---] Hammustas ta vastu nagu hunt ja väljus võitlusest tervena ning vigastamatult, sest mitte igaüks ei julgenud ta käppade vahele tulla ja ükski nool ei tunginud ta pantserist läbi.“ Rüütel Bruno käitumine on juba iseenesest stiihiline, ettearvamatu ja rahutu, ehkki tema vägiteod piirduvad kohalike maade paljaksriisumise ja suurejooneliste pidudega. Viimastele on samuti omane teatud võlulaad ja muinasjutulik rikkalikus: „Aasta ringi võinädal, praetud haned lendasid karjakaupa lõunalauale, ja ilma et oleks olnud heilige Nacht, kõndisid vasikad ja oinad neljal jalal mööda lauda ning pakkusid soovijaile alandlikult oma kotlette.“ Tegelasega ühte mõõtu on ka teose üldine kronotoop: sügavad metsad, teenriteks röövlijõuk ja koguni kanajalgedel nõiamajake.
Armastusintriigi sissetoomisega jutustus muutub, muinasjutt annab ruumi verisele gooti melodraamale: Bruno poolt alandatud vennapoeg Reginald tapab peremehe naise Luise mahitusel oma onu, kuid selle mõrva ees karistab noori salapärane Bruno teisik, kes osutub tema kaksikvennaks. Võiks öelda, et siinkohal on autor julmusega liiale läinud: kättemaksja lihtsalt tallab Reginaldi surnuks ja Luise maetakse elusalt maha. Bruno venna koos lossiga hävitavad aga Vene väed.
Bestuževi viimane Liivimaa-jutustus on tsükli kõige süngem. Jutustuse struktuur on veidi ähmane ja arusaamatu, kuid samal ajal imiteerib tekst ühe kaardiväekapteni juttu, mille Bestužev olevat üksnes üles kirjutanud. Kõige enam iseloomustab selgusetus autori enese positsiooni: ei ole arusaadav, kas „Eiseni loss“ on lugu kättemaksu paratamatusest ja andestuse vajalikkusest. Võrreldes teiste lugude tegelastega, isegi tapja Wickbertiga, ei tunne autor Luise ja Reginaldi vastu erilist sümpaatiat, ta süüdistab neid isegi egoismis. Samas ei jäta nende elutingimused neile muud valikut ja rüütel Brunot on kujutatud lausa koletisena. Ometi on „Eiseni lossi“ võimatu nimetada looks, mis ülistab kristlikke voorusi. Tõenäolisemalt on see on pahaendeline gooti muinasjutt, mille kohutavad sündmused kui niisugused peavad lugejale teatavat esteetilist naudingut pakkuma.
Uurija Vadim Vazuro on kirjutanud Bestuževi Liivimaa-jutustustest kui vene ajaloolise kirjanduse sammust gooti romaani temaatika ja problemaatika juurde. Võrreldes jutustusi „Vastseliina loss“ ja „Eiseni loss“ kirjaniku venna Nikolai Bestuževi teosega „Hugo von Bracht“, eristab Vazuro losside kirjeldust tekstide algusosas kui gooti kompositsiooni mudeli kasutamist, mis tähistab dramaatilise süžee algust. Samas on Vazuro arvamusel, et tekstides kirjeldatud loss ei too endaga kaasa sugestiivset alget, ta „lakkas olema süžeeline motiiv, muutudes puhtalt kompositsooni formaalseks elemendiks“.
„Te olete harjunud rüütleid nägema läbi lossiakende värviliste klaaside, läbi rahvalaulu- ja poeesiaudu. Nüüd avan ma teile ukse nende elamusse, näitan neid lähedalt ja tõttmööda.“ Nii kirjutas Bestužev „Tallinna turniiri“ epigraafis. Tema teoste romantiline tõde ilmnes aga peamiselt tema kriitilises suhtumises baltisaksa rüütelkonda, mida autor järjekindlalt deheroiseerib ja mõningates tekstides ka demoniseerib. Sarnast hinnangut saksa vallutajate vastu koos kaastundliku suhtumisega vallutatud kohalikku elanikkonda jagasid teisedki kirjanikud-dekabristid, esimesena Wilhelm Küchelbecker oma jutustuses „Ado“.
Võib oletada, et osaliselt just nende autorite kaudu, pidades silmas Bestužev-Marlinski populaarsust, jõudis see tendents ka eesti ajaloolisse proosasse. Kirjanik ise juhtis tähelepanu sellele, et rikkalikke materjale kahe (saksa ja vene) rahva kokkupuutest ei ole seniajani kasutatud. Oma 1829. aastal ilmunud artiklis „Ливония“ („Liivimaa“) väitis Bestužev, et igasuguse kahtluseta „väärib [Liivimaa] ajaloolase ja filosoofi, romaanikirjaniku ja maalikunstniku tähelepanu“. Võib öelda, et kirjanikuna realiseeris Bestužev oma väite täiel määral ise.
Boris Veizenen
