Fjodor Glinka sündis 8. (19.) juunil 1786. aastal Sutoki mõisas Smolenski kubermangus Venemaal. Tema isa Nikolai Glinka oli erruläinud sõjaväelane (kapten). 1780. aastal külastas Glinkade kodu oma reisil Venemaa keisrinna Katariina II, kelle soovil oli perekonna vanem poeg Sergei võetud jalaväekadetikorpuse õpilaste nimekirja. Kadetikorpuses hakkas õppima ka Fjodor, kes lõpetas oma haridustee 1803. aastal. 1805. aastal sai Fjodor Glinkast Vene populaarse kindrali ja Suvorovi ning Kutuzovi kaasvõitleja Mihhail Miloradovitši adjutant. Aastatel 1805–1806 võttis Glinka osa Napoleoni-vastasest sõjast ja osales Austerlitzi lahingus. Pärast sõjategevuse lõppu läks Glinka erru ja pühendus kirjandusele, oli tegev kaastoimetajana venna Sergei välja antud ajakirja „Русский вестник“ („Vene sõnumitooja“) juures. 1808. aastal ilmus trükist tema teos „Письма русского офицера о Польше, австрийских владениях и Венгрии с подробным описанием похода россиян противу французов в 1805 и 1806 гг.“ („Vene ohvitseri kirjad Poolast, Austria valdustest ja Ungarist koos põhjaliku kirjeldusega Vene sõjaretkest Prantsusmaa vastu aastatel 1805–1806“). Aastatel 1810–1811 Smolenski, Tveri, Moskva, Kiievi ja Tšernigovi kubermangus tehtud reis andis Glinkale inspiratsiooni teoseks „Замечания, мысли и рассуждения во время поездки в некоторые отечественные губернии“ („Tähelepanekuid, mõtteid ja arutlusi reisil mõningatesse kodumaa kubermangudesse“, 1816).
Kui Prantsuse väed 1812. aastal Venemaale tungisid, naasis Glinka sõjaväkke, osales Borodino lahingus ja seejärel, aastatel 1813–1814, teenides taas Miloradovitši alluvuses, ka sõjaretkel Euroopasse. Glinka uued sõjakogemused kajastuvad tema uues, oluliselt täiendatud „Vene ohvitseri kirjade“ väljaandes, mis ilmus aastatel 1815–1816 kaheksas köites ja pälvis suure lugejamenu.
Pärast sõja lõppu teenis Glinka Vene kaardiväe staabis, oli väljaande „Военный журнал“ („Sõjažurnaal“) peatoimetaja ja oma ülemuse Miloradovitši, Peterburi tolleaegse kindralkuberneri kantselei juht. Sel ajal kindlustus ka Glinka kirjanduslik positsioon: 1816. aastal astus ta Vene Kirjanduse Armastajate Vaba Seltsi (Вольное общество любителей российской словесности) liikmeks ja töötas aastatel 1819–1825 selle esimehena. Glinka külastas kirjandusühingu „Зеленая лампа“ („Roheline lamp“) koosolekuid ja kuulus 1819. aastal ka Nikolai Turgenevi „Ajakirjanduslikku ühingusse“. 1816. aastal võeti ta dekabristide Päästeliitu ja kaks aastat hiljem Hüvanguliitu. Glinka poliitilised vaated olid teiste dekabristidega võrreldes suhteliselt mõõdukad: ta pooldas konstitutsioonilist monarhiat ja leidis, et trooni võiks pakkuda Aleksander I naisele. Erimeelsustele vaatamata usaldasid teda teised dekabristid, nagu Rõlejev, ja pidasid teda oma inimeseks.
Pärast 1825. aasta ülestõusu (mille käigus tapeti teiste hulgas Miloradovitš) Glinka arreteeriti ja paigutati Petropavlovski kindlusse. Ta saadeti hiljem Olenetski kubermangu, kus ta asus tööle kohaliku omavalitsuse nõunikuna. 1830. aastal jätkas ta selsamal ametipostil Tveris, kuid juba 1834. aasta novembris anti talle luba erru minna ja asuda elama Moskvasse. Oma elu lõpuperioodil tundis Glinka suurt huvi ühiskondlike küsimuste vastu ja tegeles filantroopia ning arheoloogiaga. Tema loominguline aktiivsus kahanes tunduvalt. Glinka suri 11. (23.) veebruaril 1880. aastal Tveris ja maeti sõjaväeliste auavalduste saatel kui 1812. aasta sõja veteran.
Looming
Nii elus kui ka loomingus näitas Glinka end isemeelse ja originaalse inimesena. Oma maailmavaadet kirjeldas luuletaja nii: „Ma ei ole klassik ega ole ka romantik, vaid miski, mida ma ei mõista ise nimetada.“ Tõepoolest, autori eri teostes ilmnevad nii ühed kui ka teised stiililised omapärad ja eelistused. Glinka kirjanduslikule positsioonile on oluline positiivne orientatsioon 18. sajandi kirjandusele, arhaismide, vanaslaavi ja piibellike väljendite poeetiline kasutamine. Oma tekstis „Замечания о языке славянском и русском, или светском наречии“ („Märkusi vanaslaavi ja vene keele kohta ehk ilmalikust kõnepruugist“, 1819) leiab ta vanaslaavi keeles „ülevat ja suursugust ilu, meisterlikku ja õiget sõnakooslust“. Niisugune poeetika sobis kõige paremini paatoslike ja patriootlike tekstide loomiseks. Juba Glinka esimesele luuletusele „Глас патриота“ („Patrioodi hääl“, 1807) on omane arhailine stiil. Selles kontekstis võib Glinkat pidada Gavrila Deržavini ja Mihhail Lomonossovi traditsioonide jätkajaks. Viimane on Glinka loomingule eriti tähtis: luuletaja mitte ainult ei kirjuta temast ühe oma viimaseid luuletusi, vaid loob Lomonossovi eeskujul „Iiobi“ raamatu 8. peatüki luulelise ümbertöötuse. Deržavini oodist „Бог“ („Jumal“) tõukub tema „Гимн величию и спокойствию Божию“ („Hümn Issanda suursugusele ja vagususele“). Glinka tunnistas, et tema luule ei vasta tema sajandile maitsele, sest „on kare ja selgusetu, ei ole kaetud selle suhkruga, millega tänapäeva maitse meelitab“. Wilhelm Küchelbecker kirjutas, et luuletajana on Glinka „ühesugune ja selgusetu ja tihti imelik“, ent armastas teda, sest ta „käib oma teed“.
Luule ja üldse loomingu sidus Glinka selge eesmärgiga: soodustada kõlbluse taasteket ja levimist. Kirjandusteosed peavad virgutama lugejaid moraalselt mõtlema ja aitama kaasa kommete paranemisele. Erinevalt 18. sajandi autoritest ei tuginenud Glinka seejuures aga valgustusfilosoofiale, vaid usulisele tundele. Piiblitemaatika ja kodanlike motiivide kasutamise didaktilist tulemust esindavad kõige paremini tema kogumikud „Опыты священной поэзии“ („Püha luule katsed“, 1826) ja „Опыты аллегорий, или иносказательных описаний, в стихах и в прозе“ („Allegooriakatsed luules ja proosas“, 1825). Viimase teose kohta kirjutas Aleksandr Bestužev, et see isegi „lõhnab kõlblalt“.
Sügav usklik alge segunes Glinka loomingus argitasandiga, mille pinnalt võrsus ka pilget ja irooniat. Isegi Puškin, kes nimetas Glinkat „suuremeelseks kodanikuks“, suhtus seda laadi katsetustesse kriitiliselt. Religioosne temaatika muutus olulisimaks Glinka hilisloomingus: kriitika ei hinnanud ei tema „Iiobit“ (1859) ega ka apokrüüfilist poeemi ristilöödud Kristusest „Таинственная капля“ („Saladuslik piisk“, Berliinis 1861).
Glinka loomingusse kuuluvad veel sõjateemalised luuletused, tragöödia „Вельзен, или Освобожденная Голландия“ („Welzen (?) ehk Vabastatud Holland“, 1808), rahvajutt „Лука да Марья“ („Luukas ja Maarja“, 1818), mäletused Karamzinist, Puškinist ja Rõlejevist. Eraldi tuleb mainida tema karjalaainelisi poeeme ja reisikirjeldusi.
Pagendatuna Olenetski kubermangu pöördus Glinka kohaliku rahvapärimuse juurde. Pärast seda kui professor Andreas Johan Sjögren oli tutvustanud talle soome luulet, tõlkis Glinka vene keelde katkendeid „Kalevalast“. Teda huvitasid rahvamuistendid. 1832. aastal ilmus Puškini vahendusel ajakirjas „Северные цветы“ („Põhjamaa lilled“) kaks katkendit Glinka poeemist „Дева карельских лесов“ („Karjala metsade neid“). Juba 1820. aastal oli ilmunud poeem „Карелия, или Заточение Марфы Иоанновны Романовой“ („Karjala ehk Marfa Ivanovna Romanova vangistus“). Puškinis, nagu ka teistes lugejates, äratasid huvi eelkõige looduse, karjalaste elu ja kommete kirjeldused, samal ajal kui teoste süžeeline külg, mis on näiteks poeemi „Karjala ehk Marfa Ivanovna Romanova vangistus“ puhul üpris keeruline, oli teisejärguline. Neis kahes teoses kirjeldab Glinka Karjala loodust karmis, ossianlikus vaimus, kasutades olulisel määral kohalikke muistendeid ja muinasjutte. Vene sõjaväelase ja soome neiu armastuse lugu ei ole aga uudne: enne Glinkat oli kasutanud sarnast süžeed oma poeemis „Эда“ („Eda“) Jevgeni Baratõnski. Teise poeemi peategelaseks on tulevase tsaari Mihhail Romanovi ema, kelle on pagendanud Boris Godunov. Teos jaguneb mitmeks iseseisvaks episoodiks: kreeklase traagiline armastuslugu, muinasjutud vägilastest ja erakmunga mõtisklused.
Reisikirjanikuna on Glinka kuulus kahe raamatu poolest: „Vene ohvitseri kirjad“ (1808) ja neile omamoodi järjeks olev „Письма к другу“ („Kirjad sõbrale“, 1816). Nende teostega jätkab Glinka põhiosas Karamzini loodud traditsiooni, kuigi suudab oma eelkäijast radikaalselt distantseeruda.
„Vene ohvitseri kirjade“ jutustajaks on sõjaväelane, kes on sunnitud kirjutama vabal ajal pärast lahinguid ja keset sõjaretke – mis seletab teksti kronoloogilist ebapüsivust, lakoonilisust ja kirjade näilist viimistlematust. Ohvitser kui „sunniviisiline reisija“ kirjeldab peamiselt sõjategevust (taganemisi ja linnade vallutamist, korteritesse paigutamisi ja lahinguid), kuid kirjades ei ole tähelepanu all ainult sõjaõudused, vaid ka esteetilise naudingu otsimine (Dresdeni kunstigalerii külastamine, looduskirjeldused). Jutustaja ei varja oma patriootlikke emotsioone ja suuresti demoniseerib prantslasi: negatiivse hinnangu ei saa ainult Napoleoni väed, vaid ka prantslased kui rahvus, prantsuse kultuur kui umbrohi, mille Venemaale sattunud võrsed segavat vene kultuuri arengut. Prantslase kui „võluva inimsööja“ kuju on saanud kaksipidise väljenduse: ta on ühtaegu sõdurist marodöör, kes toitub langenud kaaslaste laipadest, ja iga prantsuse õpetaja, kes rikub noorsoo meelelaadi. Autori sümpaatia kuulub esmajoones sakslastele. Eriti palju lehekülgi pühendab ta Saksamaa kommete idüllilisele kirjeldamisele: teda võluvad kohalike neidude rahulik ilu ja usinus kodumajapidamises, majade puhtus ja hoolitsetus, kohalike elanike kõrge haridustase ja sisemine väärikus. Teose lõpetab Pariisi kui kiusatusterohke patupesa kirjeldus, ehkki Glinka annab soodsa hinnangu prantsuse teatrile ja mõningatele ühiskondlikele asutustele, näiteks Invaliidide kodule (Hôtel des Invalides).
„Kirjad sõbrale“ on reisikirjad, mis on sündinud retkel mööda Vene impeeriumi. Erilist huvi pakuvad kirjade hulgas need, kus vaatluse all on Baltimaad. Nagu paljud teisedki vene reisijad, toonitab Glinka baltisakslaste elu rahulikkust ja mõõdukat rütmi. Riia Saksa Seltsi näitel kirjutab ta nõnda: „Tõesti, siin on nii vaikne, nii ühtlane ja nii täpne selgepiirilisus juttudes ja tegudes, et selle ühiskonna tinglike seaduste poolt loodud korda võib võrrelda ainult kõige täpsema kella käiguga. Seda, mida näed täna, näed ka homme ja aasta pärast: tuulepeast prantslane oleks igavusest ära surnud, aga väärikad sakslased naudivad seda.“ Külastades Tartut, leiab reisija, et see linn on „ilus ja meeldiv“. Eraldi kirjeldab ta ka Peipsi järve.
Iseloomustuses, mille Glinka annab Baltimaade põlisasukatele, ei lasku ta detailidesse, ja tundub, et ta ei eristagi eestlasi ja soomlasi, nimetades mõlemaid samideks ja suomideks. Arusaam eesti talupoegadest toetub suuremas osas romantilisele traditsioonile: eestlased, soomlased ja muistsed viikingid, kellest juttu tuleb, moodustavad reisija jaoks terviku. Seda vaadet võiks nimetada kirjanduslikuks: autor ei viita ainult müütidele ja muistenditele, vaid ka ajaloolistele ja geograafilistele uurimustele, demonstreerides sel moel oma lugemust. Pisidetailides, mida Glinka eristab, võib aimata soovi siduda kokku tänapäev ja romantiliselt konstrueeritud minevik: Glinka märkab eesti naiste hõbeehete rikkalikust ja oletab, et „kindlasti võiks vaba reisija leida mõnedelt niisugustelt rinnaehetelt õige vanu kirjamärke, võib-olla ruunikirjugi ja isegi paganlikke kujutisi.“ Talurahva riietus meenutab Glinkale rüütlikostüümi Riia mustpeade vennaskonnast ja isegi valge juuksevärv seostub tema jaoks kirjanduslike eeskujudega: „Siinmail liikudes veendud, et juuksed võivad olla niihästi valged kui ka kollakad ja hõbedased. Seda, mida lugesin põhjamaisest „Eddast“ ja Ossiani juurest, näen nüüd igal sammul.“
Võrreldes teiste autoritega, kaasa arvatud Karamziniga, kes kirjutas eestlastest baltisakslaste pilgu läbi, ei leia Glinka eestlaste juurest jämedaid või harimatuid külgi. Lausa vastupidi. Eestlaste „kombed on lihtsad, ehkki sugugi mitte nii toored, nagu mõned arvavad. Nad on üldiselt väga tasased, kui neid just vihale ei aeta. Külalislahkus on nende kodu voorus. Nad on usklikud ja luteri usus kindlad“. Selles eestlaste iseloomu kirjelduses on märgata mõningast mõju, mida on avaldanud autori kujutlus saksa karakterist. Võiks isegi öelda, et autor kannab eestlastele üle neidsamu külalislahkuse, koduse toimekuse ja lihtsuse ideaale.
Fjodor Glinka on läinud vene kirjanduslukku väsimatu reisikirjanikuna, kes on teinud reisikirja kui žanri arengu jaoks palju. Tema religioosne looming ei ole veel täiel määral tunnustust pälvinud. Poeemid, mille Glinka kirjutas paguluses, avastasid vene lugejaskonna jaoks Karjalat ja virgutasid huvi põhjamaise eksootika vastu. Selle huvi kontekstis tuleb vaadata ka seda vähest, mida Glinka on kirjutanud Eesti kohta.
Boris Veizenen
